Käesolevas töös on püstitatud ja ka põhjendatud teesi, et soolist võrdõiguslikkust on võimalik ühiskonnas oluliselt suurendada, kui poliitilised otsusetegemise organid ja eelkõige riigi seadusandlik organ - parlament moodustatakse sugupooltest lähtudes pariteetsel alusel ehk siis mõlemad sugupooled on neis esindatud võrdselt.
Miks just see teema, võrdõiguslikkus ja võim? Selleks on mitmeid põhjusi.
Esiteks, asi hakkas minu jaoks tasapisi välja arenema sellisest mõistest nagu õiglus, aga mulle näib, et inimühiskonnas ja filosoofias pole olemas midagi fundamentaalsemat kui õiglus ning inimese jaoks pole midagi tähtsamat kui õiglus. Õiglus aga valitseb ühiskonnas vaid siis, kui ühiskonnaliikmetel või sotsiaalsetel gruppidel on ilma teistele kahju tekitamata võimalus ja õigus avalikult oma huvidega välja tulla ja neile ka seaduslikku kaitset leida. Kui nüüd aga küsida ja siis hetkeks mõtelda, millise ühiskonnakorra juures on see võimalik, siis ei saa vastuseks olla midagi muud, kui demokraatia. Ja kui keegi soovib, siis totaalne demokraatia ehk selline kord, kus kõikidel inimestel ja kõikidel sotsiaalsetel rühmadel mis tahes kokkuleppe ühe osapoolena oleks võimalik läbi kogu ühiskonna lugematute tasandite avalikult ja kriitiliselt oma arvamust avaldada ja ka otsustamise protsessis kaasa rääkida. Selle järgi võib siis ka otsustada, kui pikk tee on meil tõelise demokraatiani, mitte ainult meil Eestis, vaid kogu maailmas.
Kui me käsitleme kahe sotsiaalse grupi, naiste ja meeste, võrdõiguslikkust, siis ka see probleemistik sisaldab endas eelkõige ja põhiliselt küsimusi, mis on seotud naiste ja meeste võrdsete õiguste, demokraatia ja õiglusega. Kuid just soolise võrdõiguslikkuse mõiste ebamäärane ja tendentslik tõlgendus oli tegelikult see, mille pärast antud temaatika tegelikult huvi hakkas pakkuma. Ja teisalt, üldsuse äärmiselt negatiivne suhtumine feminismi ja võrdõiguslikkusesse sundis ka teatud ettevaatlikkusele tõstatuvate küsimuste käsitlemisel.
Teiseks, feminismi kui ideoloogiat käsitlevad koondülevaated räägivad
feminismiga seoses peaaegu kõigest, välja arvatud kõige olulisemast feminismi
jaoks - võimust. Kuid ilma võimu kasutamata ja poliitikat tegemata pole
võimalik muuta väljakujunenud olukorda ega saavutada ka püstitatud eesmärke.
Kuid ega nais-/meesuuringud ja sooline võrdõiguslikkus kulge palju paremat
rada. Seepärast on käesolevas töös seatud eesmärgiks näidata ja rõhutada
poliitilise võimu määravat rolli feminismi, nais- ja meesuurimuse ning soolise
võrdõiguslikkuse eesmärkide saavutamisel. Lisaks, eesti feministlikus ja
sugupoolte vahelist võrdõiguslikkust valgustavas kirjanduses on raske saada
endale piisavalt head ettekujutust feminismi ja soolise võrdõiguslikkuse
eesmärkidest ja erinevustest, kuna eesti keeles ei ole ühtegi kogumteost, mis
avaks nii feminismi kui ka võrdõiguslikkuse olemust ning ei leidu ka selliseid
artikleid, mis ammendavalt võrdleks feminismi ja võrdõiguslikkust omavahel.
Kolmandaks, vaatamata sagedastele väidetele, et eesti naised ja mehed on
juba ammustest aegadest elanud võrdsetena, on naiste olukord Eestis tegelikult
täpselt samal kehval järjel, nagu see on igal pool mujalgi postsotsialistlikes
Ida-Euroopa maades ning viimase 10 aasta jooksul on see isegi halvenenud. Kuid
samas on ka paljuräägitud sooline võrdõiguslikkus postindustriaalsetes
ühiskondades veel kaugel sellest, mis see peaks olema või mis see võiks olla.
Seepärast on käesolevas töös püütud näidata, miks feminism ei ole suutnud
saavutada oma eesmärke ja miks ka sooline võrdõiguslikkus vaatamata
põhimõttelisele edasiminekule feminismiga võrreldes ei suuda saavutada püstitatud
eesmärke ning mida selleks veel peaks tegema, et võrdõiguslikkuse taotlemisel
ühiskonnas tõuseksime kvalitatiivselt uuele tasemele.
Neljandaks, probleemi käsitlust raskendab ka asjaolu, et Eestis on tugevalt
negatiivne suhtumine nii feminismi kui ka võrdõiguslikkusesse ja veelgi
negatiivsem on see suhtumine meeste hulgas ja kiita pole see ka ajakirjanike
hulgas. Seepärast võtsin endale sellise julguse ja õiguse kirjutada mitte
ainult feminismist ja võrdõiguslikkusest, vaid nendega seotud kõige väljakutsuvamast
probleemist - nende suhtest poliitilisse võimu.
Miks on aga see feministlik või soolise võrdõiguslikkuse probleem inimeste
jaoks nii ületamatult raske? Seepärast, et see pretendeerib totaalsetele
muudatustele inimühiskonna kõikidel tasanditel. Seejuures on aga kõige raskem
muudatusi teha ühiskonna kõige kõrgemates võimustruktuurides ehk siis seal, kus
pannakse kirja ühiskonnas kehtivad ja inimeste omavahelisi suhteid reguleerivad
seadused. Igale inimesele kui indiviidile on võimalik tema õiglustundest
lähtuvalt selgeks teha, mis on tema ja temaga vahetult suhtlevate inimeste
kohustused, õigused ja vastutus ning kuidas sellest tulenevalt peaks käituma
või toimima. Kuid mida kõrgemale võimuhierarhias oleva indiviidiga on tegemist,
seda tugevamalt on tema individuaalne teadvus ja õiglustunne sõltuvuses veel ka
selle huvirühma võimupositsioonist, millesse ta kuulub, ja tema enda
ametikohast tulenevast võimust, mida ta teistega suheldes kasutab. Niisiis,
mida kõrgemal võimuhierarhias ollakse, seda raskem on kõrvale kalduda
kehtivatest normidest ja traditsioonidest ning seda raskem on läbi viia ka
muudatusi. Seepärast näib nii, et muutusi on ühiskonna ülatasemel võimalik
realiseerida pigem revolutsioonide läbi, kui teadliku tegevuse tulemusena,
sõltumata suurt sellest, kas tegemist on meeste või naistega, rohkem või vähem
teadlike indiviididega.
Käesolev temaatika on tähtis ja aktuaalne piltlikult öeldes vähemalt
poolele elanikkonnale maailmas, kuid samas ka väga tundlik, Kuid minu
isiklikust hinnangust lähtudes valdavad eesti meedias esinevad ajakirjanikud,
sotsiaaltöötajad, poliitikud ja muidukirjutajad halvasti antud temaatikat,
tavalistest inimestest ja Interneti-kommenteerijatest rääkimata. Põhjus on
kindlasti teadmatuses, kui näen seda ka feminismiga kaasnevas sihipärases
infomüras, mille eesmärgiks on tahtlik feminismi ja võrdõiguslikkuse
naeruvääristamine. Aga suur osa inimestest, kes oma igapäevases elus tõepoolest
üpris nö võrdõiguslikult elavadki, ei julge ega ka oska antud temaatikas sõna
võtta. Seepärast ehitasin oma käesoleva töö üles nii, et selles on püütud esile
tuua ja analüüsida kõiki olulisemaid aspekte seoses feminismi, poliitilise
võimu, demokraatia ja võrdõiguslikkusega ning saada materjali läbitöötamisel
endale lõpuks piisavalt hea pilt võrdõiguslikkuse olemusest, et siis selle
najal välja kujundada objektiivsem suhtumine kogu probleemistikku. Nii saaksime
muuta Eestis valitsevat negatiivset suhtumist feminismi ja soolisse
võrdõiguslikkusesse positiivsemaks ning, loodetavasti, ehk isegi pääseda
tõelisele võrdõiguslikkusele lähemale.
Lisaks olen toonud mõned omapoolsed vastused korduma kippuvatele küsimustele (KKK).
Olgu lõpuks öeldud, et käesolev materjal pole vähemalt enda arvates piisavalt hästi koostatud ja ammugi mitte vaba vigadest, seepärast üritan tekste kuigivõrd muuta ja leitud vigu parandada. Loomulikult on siis ka kommentaarid, märkused ja küsimused Interneti-lugejatelt teretulnud, kuid ajakitsikusest tingituna ilmselt ei suuda ma nendele kõigile operatiivselt vastata, küll aga üritan põhjendatud juhtudel vastavalt korrigeerida kodulehel ülespandud tekste, eriti KKK osas.