VI Sooline võrdõiguslikkus
Mida aga käsitleb sooline võrdõiguslikkus?
Näiteks, Prantsusmaa suursaadik Eestis J-J. Subrenat toob oma
artiklis ära järgmised momendid. ÜRO Erakorralise Naiste Õiguste Üldassambleel 5.-10.
juunil 2000.a. New Yorgis formuleeriti ägedate debattide tulemusena järgmised
nõuded:
- naiste ja meeste vaheline võrdõiguslikkus
- määrused kohasteks tegevusteks
diskrimineerimise suhtes soo, rassi või etnilise päritolu põhjal
- võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine
töölevõtmise ja elukutse küsimustes jm.
Lisaks kirjutab ta: "Euroopa Liidu tippnõupidamisel Feiras
Portugalis otsustati, et Prantsuse presidendiameti üheks peamiseks
prioriteediks saab olema meeste ja naiste võrdsuse edendamine tööpaigas. Seadus
“parité” ehk pariteedi elluviimiseks läks läbi 2000.a. mais ja sellel saab
olema suur mõju Prantsusmaa poliitilisele elule: kohalikel (üle 2500 kodaniku)
ja regionaalsetel valimistel peab nimekirjades olema sama palju naisi kui mehi.
Üldvalimistel saavad poliitilised parteid olema kohustatud esitama võrdse arvu
nais- ja meeskandidaate (vahe võib olla 2%) ning selle seaduse mittetäitmise
korral järgnevad majanduslikud sanktsioonid (näiteks partei, mis esitab ainult
40% naisi, kaotaks 10% avaliku kampaania ressurssidest)." [Subrenat]
Kuid lisaksin siia juurde järgmise küsimuse: miks peaks tegelema keerulise
süsteemi, "õigete" kvootide ja trahvisanktsioonide väljamõtlemise ja
rakendamisega, kui pariteetse esindatuse nõude, mis ongi ju eesmärk ise,
püstitamisega lahenduvad kõik need küsimused iseenesest ja neid ei ole vaja
seadustega või ettekirjutustega reguleerida?
Gunilla
Edelstami artiklist saame aga teada järgmist:
"Paljudes Euroopa riikides on võrdõiguslikkust puudutavad seadused.
Selliseid seadusi võime leida kas põhiseaduses, tööalastes või spetsiaalsetes
võrdõiguslikkust puudutavates seadustes. Euroopa Liitu kuuluvates riikides on
võrdõiguslikkust puudutavad seadused omavahel seotud. Euroopa Nõukogu lepingud
ja direktiivid on kokku leppinud võrdse tasu saamise eest võrdse väärtusega
tööle. Võrdne pääs tööle, kutsealane treening, edutamine ja töötingimused on
garanteeritud. Soolise võrdõiguslikkuse soodustamine on väga oluline osa
Euroopa Liidu sotsiaalpoliitikas. Seda tutvustati juba Euroopa Liidu lepingu
alustes, 1953 Rooma Leping (Treaty of Rome), mis pidi teenima ka majanduslikku
eesmärki." [Edelstam]
Kui me küsiksime, milles seisneb põhiline erinevus feminismi ja võrdõiguslikkuse vahel, siis ei ole selleks vastust kaua vaja otsida. Võrdõiguslikkusest räägitakse ja vastavalt ka toimitakse riiklikul ehk makropoliitilisel tasandil. Probleeme käsitletakse ja võetakse vastu otsuseid isegi rahvusvahelisel tasandil, kohustades erinevaid riike ja nende valitsusi ühtlustama suhtumist ja käitumist nii, et vähendada naiste diskrimineerimist ja ebaõigluse põhjusi. Võrdõiguslikkuse mõiste feminismi ja naisliikumisega seoses tekib alles siis, kui naiste võitlusega ebaõigluse vastu kaasatakse ka poliitiline võim, kes võtab enda jaoks teadvustatult arvesse ühiskonna enda poolt tekitatud ebaõigluse ja vastavalt ka tegutseb.
Teiseks, võrdõiguslikkus on laiem mõiste, see haarab mõlema soo õigused, soolise võrdõiguslikkuse oluliseks tunnuseks on see, et muudatuste korral ühiskonnas (seadustes ja otsustes) peetakse silmas mõlema sugupoole huvisid samaaegselt. Lisaks, kui feministlik paradigma oma õiguste suurendamiseks tekitab meestes vastureaktsiooni, kuna nad õigustatult kalduvad arvama, et neilt õigusi ära võetakse, siis võrdõiguslikul lähenemise otsitakse kahe osapoole vahel kompromisse.
Eeltoodu, aga ka ENUTi kodulehelt leitud M.Linntami artikli põhjal võiks seega soolise võrdõiguslikkuse määratleda järgmiselt.
Sooline võrdõiguslikkus:
- tunnistab küll ebaõigluse ja diskrimineerimise esinemist naiste suhtes, kuid erinevalt feminismist, ei väida otse, et mehed on selle põhjuseks
- tunnistab ka mehe suhtes esinevat ebaõiglust ja diskrimineerimist
- seab eesmärgiks nii naistele kui ka meestele võrdsete õiguste saavutamise
- on kogu ühiskonna probleem ja selle saavutamiseks kasutatakse riigivõimu tasandil vastu võetavaid otsuseid ja seadusi ning tema käsutuses olevaid vahendeid eesmärkide saavutamiseks, arvestades seejuures ka rahvusvaheliste organisatsioonide survet ja soovitusi
- püüab välja selgitada ja luua ka mehhanisme võrdsete õiguste saavutamiseks
- on ühtlasi ka vahendiks demokraatia ja sotsiaal-majanduslikule arengule ning õigluse edendamisele ühiskonnas üldse.
Seega võiksime soolise võrdõiguslikkuse määratleda kui ideoloogia, mis tunnistab ebaõigluse ja diskrimineerimise esinemist ühiskonnas mõlema sugupoole suhtes ning seab eesmärgiks naistele ja meestele võrdsete õiguste saavutamise.
Kokkuvõttes on sooline võrdõiguslikkus siis midagi muud, kui feministide lähenemine probleemidele. Ometi tuleks siinkohal ära märkida, et võrdõiguslikkus sai tekkida vaid tänu feminismile. Vähe sellest, ka edaspidine tegevus võrdõiguslikkuse suurendamiseks on võimalik vaid seni, kuni feminism ja naisliikumised jätkavad võitlust naiste võrdsete võimaluste ja õiguste eest. Võrdõiguslikkuse vastu suunatud kriitika feminismi poolt seisneb õigustatult selles, et võrdõiguslikkuse eesotsas seisab patriarhaalse ühiskonna võimuhierarhia, kes ei ole oma võimu säilitamise nimel sugugi nii objektiivselt huvitatud naiste olukorra tegelikust parendamisest.
Vaatamata naiste olukorra paranemisele tekib võrdõiguslikkusega seoses vältimatult terve rida küsimusi. Miks tegelevad võrdõiguslikkusega mehed, kes asuvad kõrgetel juhtivatel ametikohtadel? On ju mehed ka need, kes töötavad välja ja võtavad vastu otsuseid ja seadusi nii riikides kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Kuidas teavad ja suudavad need mehed võidelda naiste õiguste eest? Miks ei lasta naisi kaitsma nende endi huve meestega pariteetsel alusel? Kes teab veel paremini naiste ja laste olukorda, kui mitte naised ise? Miks ei ole naiste olukord rea põhinõudmiste osas sugugi paranenud? Vastuseid nendele küsimustele tuleb otsida võimu ja eriti poliitilise võimu kasutamisest ühiskonnas, mida käsitleme järgmistes peatükkides.