algus

 

VIII Võimu olemus

 

Harva võib tavaline kodanik leida materjali, kus võimu ja poliitikat käsitletaks ka tavakodaniku enda käitumise seisukohalt ja tasandilt. Enamasti käsitletakse võimu ja poliitika mõisteid vaid riigivõimu ja riigipoliitikaga seoses. Kuid sattusin siiski ka S.Tansey raamatule, milles on antud lühike poliitika määratlus ja seos võimuga, mille võiks ka tugineda, et siis need mõisted tavalise kodaniku jaoks ka lahti selgitada.

 

Mõisted on seletatud järgmiselt (minu tõlkes): "Varsti saab selgeks, et poliitika  on kasutusel vähemalt kahes mõttes ja mõlemad leiavad iga päev igaühe jaoks vahetult kogemist. Kitsaimas tavalises kasutuses - mida riigivalitsus teeb - poliitika mõjutab meid vahetult päevast päeva ja  iga tund. Laiemas tähenduses - inimesed kogevad võimu teiste üle - see on osa igat liiki sotsiaalsetest suhetest, olgu siis tegemist suguluse, valdamise, religiooni või kultuuriga." [Tansey, 2000, lk.3]

 

Järgnevalt püüangi avada võimu olemust kõige laiemas mõttes, sest vaid selle mõistmise kaudu on võimalik ka tavalisel inimesel kergemini jõuda arusaamisele, mis asjad sõltuvad tema enda tegevusest ja millistel puhkudel tuleks pöörduda omavalitsuste, riigiorganite või parlamendi poole, kas otse või rahvaesindaja kaudu.

 

Kogu elava looduse tegevuse aluseks on kindlustada end ressurssidega, et ellu jääda. Ressursse aga ei ole kunagi kusagil liiga palju ja vabalt saada, ja teisalt, mida kõrgemal arenguastmel oleva elusa loodusega on tegemist, seda erinevamaid ressursse see vajab. Seepärast iseloomustab elusat loodust pidev olelusvõitlus selles keskkonnas, millesse see sünnib ja milles see elab. Sama kehtib see ka iga inimindiviidi kohta eraldi. Just siit kasvab välja ka võimu olemus, mis kujutab endast konkurentsivõitlust ressursside pärast, et ellu jääda, ning kui minimaalne ressurss on käes, siis kujutab võim endast konkurentsivõitlust ressursside pärast, aga ka muud tegevust, et paremini elada. Kellel on rohkem füüsilist ja vaimset jõudu, selle väljavaated paremini elada on paremad. Seejuures tuleb aga rõhutada, et "paremini" tähendab "paremini eelkõige enda jaoks". See aspekt on eriti tähtis, kui filosoofias ja poliitikas eriti võimu olemusega seoses käsitletakse hea ja paha mõisteid. Sest pole olemas üldist head ja üldist paha, on olemas kellegi jaoks hea ja parem, ning kellegi teise jaoks paha ja pahem. See indiviid, kes on püsivalt võimekam suhetes teistega, omab ka rohkem ressursse ja samas ka rohkem võimu.

 

Mida kõrgemal arengutasemel elava loodusega on tegemist, seda paremad eeldused ressursside hankimiseks loob just mõistuslik tegevus. Inimeste juures avaldub see heas võimes luua uusi vahendeid ja võimes organiseeruda mingi suurema ressursi hankimiseks ning korduvate ülesannete täitmiseks moodustuvad teatud grupid, mis siis lisaks indiviidide vahelisele konkurentsivõitlusele loovad ka gruppide vahelise konkurentsivõitluse. Gruppidel on aga hoopis suuremad võimalused veelgi kasvatada, kaitsta ja hallata mõõtmatult suuremaid ressursse kui indiviididel, mis siis omakorda tõukab gruppe tagant oma võimu veelgi suurendama.

 

Kuid inimkonna arengu algstaadiumis osutusid otsustavaks tõenäoliselt ikkagi iga indiviidi enda füüsilised võimed, eelkõige füüsiline jõud. Miks just füüsiline jõud? Seepärast, et mingis piisavalt suures grupis on alati piisavalt palju konkurentsivõimelise mõistusega inimesi ning sellel taustal tõuseb esile see, kes piisava arukuse juures osutub ka füüsiliselt teistest võimekamaks, kuna jõud on nö silmnähtav võimu omadus. Teisalt, inimesed arenevad vaimselt eelkõige omavahelise suhtluse kaudu ja selles keskkonnas, milles elavad, ning pole mõeldav, et üks inimene oma vaimsete võimete poolest teisi äkki tunduvalt ületaks. Ja kui ületakski, siis ei aktsepteeritaks teda selles keskkonnas, milles ta märgatavalt kõikidest teistest erineks. Seega, vaid vähesed ja andekad võivad selles konkurentsis endast füüsiliselt tugevamaid ületada. Et paremini mõista ka demokraatia ja autokraatia olemust, tuleb kohe algusest peale selle konkurentsivõitlusega seoses käsitleda ka indiviidide vahelisi suhteid. Kui üks indiviid ületab teisi indiviide oma edukuselt omastada ja hallata ressursse, kujuneb sellest autokraatlik tüüp, kes tasapisi eraldub muust ühtlasemast seltskonnast ja endisest demokraatlikumast grupist moodustub rohkem hierarhiline grupp koos vastava ressursside haldamise ja töö ümberjaotamisega.

 

On täiesti ilmne, et naistel ja meestel on sellises grupis nende erinevustest tulenevalt ka erinevad võimalused ressursside hankimiseks ja haldamiseks ning pole vist põhjendamatu väita, et just füüsiline jõud kujuneb sellises ühises grupis meeste peamiseks trumbiks naiste ees. Siit sünnib ka mehe ülemvõim naise üle. Kaldun arvama, et eelkõige just siit tuleks otsida patriarhaalse ühiskonna tekke juuri ja põhjuseid. Need mehed, kes omavad rohkem ressursse ja võimu, osutuvad üldjuhul edukamateks ka konkurentsivõitluses naiste pärast, nii nagu ka naistel, kellel on rohkem ressursse, on ka paremad väljavaated omavahelises konkurentsis meeste pärast. Võimukama mehega püsivamad suhted loonud naisele võib aga koonduda koguni nii palju võimu, et ta võib olla üle isegi endast tugevamatest meestest. Kuid selline naise võim ja sellega kaasnev turvalisus on ajutine ja püsib vaid seni, kuni püsib sellise võimu aluseks kujunenud liit mehega.

 

Ressursside hankimise üheks meetodiks ja vahendiks on omandada teise grupi valduses olevaid ressursse. Tugevamal grupil, kas siis grupi suurusest või indiviidide suuremast võimekusest tulenevalt, on paremad väljavaated selles võitluses peale jääda. On üpris selge, et gruppide vaheline konkurentsivõitlus ise omakorda sunnib grupisiseselt eelistama tugevamaid indiviide. Niisiis, lisaks indiviidide vahelisele konkurentsile parema koha eest päikese all, kujuneb gruppide vahelisest konkurentsist tingituna täiendav konkurents indiviidide vahel, niisamuti nagu ka erinevad indiviidide vahelised liidud omakorda loovad paremaid väljavaateid konkurentsivõitluses ressursside ja võimu pärast ning selles võitluses eelistatakse teadagi mehi.

 

Suurem inimkooslus sünnitab aga erinevate ressursside hankimiseks erinevaid gruppe, millel on igaühel oma potentsiaal ja võim ning mille alusel esialgu üsna ühtlasest inimkooslusest tasapisi moodustub hierarhiline patriarhaalne ühiskond, kus teatud inimgruppidel on teatud kindlad eelised teiste inimgruppide ees. Ja kui mingi kõige võimukama grupi sees otsustatakse võimu kasutada kuigivõrd ühiselt, omavaheliste avalike arutluste ja otsustetegemise kaudu, siis olemegi sisuliselt välja jõudnud Vana-Kreeka demokraatiani, mis tegelikult on demokraatlik vaid ühe rühma siseselt ja ebademokraatlik kõikide teiste rühmade suhtes selles inimkoosluses või ühiskonnas. Kuid selline, sisuliselt ikkagi ebademokraatlik ühiskond sünnitab juurde ka uut ebaõiglust erinevate gruppide vahel, seejuures see uus ebaõiglus on just nimelt sellise ühiskonna poolt loodud ebaõiglus.

 

Ebaõigluse mehhanism ise aga peitub selles, ressursse ei jaotata suuremat võimu ja ressursse omavate indiviidide ja gruppide heaolu ning vähemat võimu ja ressursse omavate indiviidide ja gruppide heaolu alusel, vaid et suuremat võimu ja ressursse omavad indiviidid ja grupid jagavad pidevalt ressursse ümber nii, et otsivad kompromisse, ühelt poolt, enda heaolu säilitamise ja parendamise ning, teiselt poolt, järele jäävate ressursside jagamisest tekkiva rahulolematuse vahel allutatute poolt. Kuna see osa ebaõiglusest indiviidide jaoks toodetakse just nimelt ühiskonna enda ebademokraatlikust iseloomust tingituna, siis vaid ühiskond ise võib enda poolt toodetavat ebaõiglust ka vähendada, ja nimelt, enda poolt toodetud seadusandluse kaudu. Mida tundlikumaks muudetakse tagasiside oma heaolu silmas pidavate ühiskonda juhtivate gruppide ja ülejäänud gruppide rahulolematuse vahel, seda demokraatlikumaks kujuneb ka ühiskond.

 

Eespool sai seletatud võimu ebamäärane olemus ressursside omandamisel, haldamisel ja jaotamisel, kuid võimul on väga palju erinevaid konkreetseid vorme, näiteks, füüsiline võim, vaimne võim, indiviidi võim, kuulsusevõim, riigiametniku- ja institutsiooni võim, ametiühingu võim, kiriku võim, panga võim, majandus-, poliitika- ja meediavõim jne ning neid võib käsitleda väga erinevatelt tahkudelt, nagu laps-lapsevanem, töövõtja-tööandja, alam-ülemus, vaene-rikas, õpilane-õpetaja, kodanik-riik, indiviid-kollektiiv, naine-mees jne jne.

 

Kuidas suhtub feminism võimu? Feminismi jaoks näib olevat välja kujunenud üks lemmik - M.Foucault, ja seda järgmisel põhjusel. Foucault tõrjub sellise arusaama võimust, mis näeb võimu kui (minu tõlgitud): (1) indiviidide või klasside käes olevat omandust, (2) ühest kohast või tsentraalsest allikast tulenevana või ülevalt poolt alla välja peale panduna, (3) põhiliselt kui repressiivset vahendit selle kasutamisel. Foucault pakub selle asemel välja võimu: (1) mida pigem harjutatakse, kui et omatakse, seejuures pole võimu puhul tegemist null-summaga, milles üks osapool kindlasti kaotab, kui teine võidab, (2) mis sarnaneb kapillaarsele toimele alt üles, kuna leidub suur hulk võimusuhteid igas erinevas tegutsemissfääris ning võimu tekitatakse igal hetkel ja igas kohas, (3) mis on polümorfne, pigem sageli ja isegi peamiselt tootev ja positiivne, kui et repressiivne ja negatiivne. [Andermahr, lk.211, 212]

 

Kui nüüd pidada silmas, et feminism hoidub võimalikult kaugele riigist ja riigivõimust ning eelistab pigem kodanike ja nende ühenduste tasandil kasutatavat mikrovõimu, siis Foucault oma võimu sellise määratlusega pakubki välja suurepärase võimaluse tõlgendada võimu kui igapäevase elu juures ja tavaliste kodanike ja nende ühenduste tasandil kasutatavat võimu ehk nn. mikropoliitika teostamist, segamata end suurt ühiskonna ja riigi tasandil tehtavasse makropoliitikasse.

 

Igas ühiskonnas on ka kaks kõige suuremat sotsiaalset gruppi - naised ja mehed, ning käesoleva töö eesmärgiks ongi siis käsitleda just neid kahte gruppi nende omavahelistes võimusuhetes põhjendamaks, miks ebaõigluse vähendamise seisukohalt nende kahe grupi käsitlemisel primaarseks on just võim.

 

Nagu õnne peale leidsin määratluse poliitikast, mis minu arusaamaga poliitikast oluliselt ühtib, ja nimelt, Leo Strauss avab poliitika olemuse järgmiselt: "Kogu poliitiline tegevus on suunatud kas säilitamisele või muutmisele. Ihaldades säilitada, soovime me vältida muutust halvemuse suunas; ihaldades muuta, soovime me tekitada midagi paremat. Kogu poliitiline tegevus juhindub seega mingist parema ja halvema ideest. Aga parema ja halvema idee on seotud ideega sellest, mis on hüve. " [Strauss, lk.99]

 

Siia peaks kindlasti tegema ühe olulise täpsustuse. Ma ei tea, mida konkreetselt Strauss mõtles väljendiga "ihaldades säilitada", kuid minu tõlgendus on selline, et kui keegi teine üritab muuta olukorda ja lähtub siis oma "parema ja halvema ideest", siis minu hüve võib sellega ohustatud saada, järelikult, mina võtan tarvitusele abinõud oma hüve säilitamiseks ega anna teisel vabalt minu arvel tegutseda.

Kuigi Strauss räägib oma järgnevas jutus pikemalt hüvest ja filosofeerib selle üle, et ei ole teada, mis see üldine hüve ikka on, ei maini ta seda, et poliitikas juhindub iga võimuhaldaja temal oleva võimu kasutamisel kindlasti ja eelkõige enda jaoks "parema ja halvema ideest".

 

Üldse näib mõnede kätte sattunud materjalide (ka Locke ja Schumpeter) põhjal olevat nii, et filosoofias ja poliitikas on käsitletud "üldise hüve" mõistet ning tuldud kuigivõrd järeldusele, et seda ei saa inimtegevuse põhjendamisel väga hästi aluseks võtta. Kummaline küll, kuid käsitlemata on jäänud "isikliku hüve" või "enda hüve" mõiste, mis on ju igasuguse poliitilise tegevuse esimeseks tegevusstiimuliks ja ajendiks. Kõik inimesed ja grupid toimivad ühiskonnas eelkõige enda jaoks "parema ja halvema ideest" ning järelikult kujuneb välja ja tuleb rääkida "enda hüve" mõistest ning selle mõiste valguses saavad siis paljud poliitilised otsused, mis üsna selgelt näivad olevat vastuolus üldise hüvega ja just nagu ka poliitilise tegevuse põhiolemusega, selge põhjenduse.

Peatumata põhjalikumalt "enda hüve" mõistel, mainiksin vaid niipalju, et üldjuhul soovib poliitik jääda rahvaesindajana poliitilise tegevuse juurde ka peale seda, kui tema volituste aeg otsa saab. Seepärast püüab poliitik Eesti oludes, esiteks, kindlasti silmas pidada seda, et ustavalt teenida erakonna huve, kelle poolt ta on kandidaadiks esitatud, et ka järgmine kord esitatuks saada, teiseks, kindlasti püüab ta kaitsta sponsori huve, et järgmiseks valimiskampaaniaks piisavat rahalist toetust saada, kolmandaks, samuti peab ta arvestama valijate huve, et ka järgmine kord piisaval hulgal nende hääli võita ning, neljandaks, kindlasti ei unusta poliitik seista ka oma konkreetsete isiklike huvide ja selle sotsiaalse grupi huvide eest, millesse ta kuulub. Siin siis need "enda huvi" põhilised komponendid.

 

Kuna aga mis tahes ühiskonnas on kaks suurt sotsiaalset gruppi, mehed ja naised, ning nagu eespool leidsime, on võim koondunud peamiselt meeste kätte, siis kasutavad just mehed oma poliitilise tegevuse kaudu võimu ja ressursse just enda "parema ja halvema ideest" lähtudes, mitte aga naiste "parema ja halvema ideest". Vähe sellest, kui poliitiline tegevus on suunatud kas säilitamisele või muutmisele, lähtudes soovist "tekitada midagi paremat", siis on mehed läbi aegade kasutanud oma võimu eelkõige muidugi just enda olukorra parendamiseks, mitte aga naise olukorra parendamiseks. Kui aga nüüd kujutaksime ette, et naised tahaksid olukorda muuta enda "parema ja halvema ideest" lähtudes, siis võib väga kergesti ette aimata, et meeste olukord võib seeläbi halveneda ja siis ka järeldada, et loomulikult oleks mehed sellise muudatuse vastu. Just sellega võikski põhjendada võimul olevate meeste ja naiste tahtmatust midagi kardinaalset ette võtta, et naiste juurdepääsu võimule hõlbustada, sest see õõnestaks ju võimulolijate võimu ja sellest tulenevaid eeliseid. Seega, nad "ihaldavad säilitada" väljakujunenud olukorda.

 

Kui me aga räägime poliitikast laiemas tähenduses, siis iseloomustab selline lähenemine kogu meessoo poliitilist tegevust ühiskonna kõikidel tasanditel, alates indiviidist ja perekonnast kuni kõrgeima riigivõimu organini välja. Meist igaüks on seega mingites võimusuhetes teistega, sh ka mehe või naise suhetes ning igaüks meist võib hinnata, kas ta oma suhetes vastassugupoole esindajaga soovib tekitada paremat enda "parema ja halvema ideest" lähtudes, tekitades seeläbi kuigivõrd ebaõiglust juurde vastaspoolele, või on ta nõus ka naise "paremaga" ja siis vastassugupoole esindajaga pariteetsetes, võrdõiguslikes suhetes ja soovib tekitada paremat mõlema osapoole "parema ja halvema ideest" lähtudes. Ning sel juhul on igaühel meist võimu oma mikropoliitilises tegevuses võimusuhteid ka ümber korraldada. Kui aga silmas pidada selliseid võimusuhteid, mis on määratletud ühiskonna poolt kas siis läbi aegade väljakujunenud traditsioonide ja/või riigis kehtestatud seaduste kaudu, siis selliste võimusuhete poolt erinevatele sugupooltele tekitatud ebaõigluse vastu ei suuda üks indiviid midagi. Sellist ebaõiglust suudab ja peab vähendama ühiskond ise oma poliitilise võimu ja seaduste kaudu.

 

 algusesse

 Tagasi tiitellehele