algus

 

XI     Võrdõiguslikkus ja poliitiline võim

 

Feminism kasutab oma eesmärkide saavutamiseks võimu laiemas tähenduses, nimelt poliitilise võimu poole pöördumata püüavad kõik feminismivoolud eelkõige nende käes olevate vahenditega mikropoliitilisel tasandil väljakujunenud olukorda muuta enda jaoks paremaks. Feminism ei võta arvesse seda, et kui teatud osa meeste poolt tekitatud ebaõiglusest ja diskrimineerimisest on põhjustatud patriarhaalsest süsteemist endast, siis sellist ebaõiglust ei ole võimalik vähendada vahenditega ainult mikropoliitilisel tasandil, vaid kindlasti tuleb sellesse protsessi kaasata ka poliitiline võim, sest vaid poliitilise võimu abil riiklikul tasandil õnnestub vähendada patriarhaalse ühiskondliku süsteemi poolt põhjustatud ebaõiglust ja diskrimineerimist.

 

Käesoleva töö kuuendas peatükis leidsime, et sooline võrdõiguslikkus tunnistab ebaõigluse ja diskrimineerimise esinemist ühiskonnas sugupoolte suhtes ning seab eesmärgiks naistele ja meestele võrdsete õiguste saavutamise. Nüüd, kui oleme võimu analüüsi tulemusena jõudnud järeldusele, et võrdõiguslikkuse saavutamise protsessis osaleb kindlasti ka poliitiline võim, siis võiks soolise võrdõiguslikkus defineerida järgmiselt:

 

sooline võrdõiguslikkus tunnistab ebaõigluse ja diskrimineerimise esinemist ühiskonnas sugupoolte suhtes ning seab eesmärgiks naistele ja meestele võrdsete õiguste saavutamise poliitilise võimu abil.

 

Kuid nagu öeldud, on võrdõiguslikkuse teostamise eesotsas siiski ikka veel jõus oleva patriarhaalse süsteemi meesenamus. Nagu eespool poliitika formuleeringust nägime, tegeleb poliitika kas muutustega, kui need tõotavad paremat tulevikku, või olukorra säilitamisega, kui mingi tegevus on suunatud võimuvaldaja enda vastu. Seega, loomulikult, vaatamata sellele, et nimetatud meesenamus just nagu võitleks soolise võrdõiguslikkuse eest, on selle meesenamuse kindlaks eesmärgiks samal ajal säilitada oma võim vähemalt sellisena, nagu see on tänapäevaks välja kujunenud.

 

Esitatud väidet võiks illustreerida näiteks kasvõi ajakirjas "Ariadne Lõng" toodud T.Raitviire artikliga. Oma üpris põhjalikus artiklis analüüsib Raitviir eesti naiste esindatust poliitilises võimus ja suhtumist naispoliitikutesse ning leiab, et naistesse suhtuvad positiivsemalt erakonnad, kus sisedemokraatia töötab paremini, vasakpoolsemad erakonnad ja need erakonnad, kus liidriks on naine ning kus rakendatakse naisteühenduste survet. Negatiivselt suhtuvad naistesse poliitikas aga parempoolsed erakonnad ja poliitilisse eliiti kuuluvad mehed. Seejuures kirjutab ta järgmist: "Alavääristav suhtumine naistesse poliitikas, sh naisparteijuhtidesse, on levinud mitte ainult ühiskonnas üldse, sh. valijate hulgas, vaid ka parteides endis. Sellise traditsioonilise mõtteviisi kandjaks olid meil, vastu igasugust loogikat, mitte väheharitud ja vanemad, vaid just kõrgharidusega või kõrgharidust omandavad noored mehed."  [Raitviir, lk.130]

Tegelikult on kõrgharidusega noorte meeste vastuseis naiste osalemisele poliitikas just loogiline ja seda vähemalt kahel põhjusel, kuid nendes allpool.

 

Artikli lõpupoole väidab Raitviir veel järgmist: "Samal ajal tuleb tunnistada, et sookvootide kehtestamine valitavate kogude koosseisudele oleks niisugune muudatus, mis, esiteks ületaks Eesti kui traditsioonilise ühiskonna talumisvõime piiri, ja teiseks, hukutaks seda meetodit pooldavad poliitikud. Järelikult sookvoote lähemal ajal ei tule." [Raitviir, lk.139]

Raitviir julgeb küll otse välja ütelda, et sookvoote välja pakkuvaid poliitikuid ootaks hukatus, kuid ei julge välja ütelda, kes siis on need sookvootide vastu olevad poliitikud, kes "hukkavad". Teatavasti on see aga pea ainus tõesti tõhusalt toimiv meetod naiste esindatuse suurendamiseks juhtorganites. Loomulikult ei saa kvootide vastu olla need naised ega ka mehed, kes tõsimeeli soovivad naiste olukorda Eestis parandada.

 

Aga miks ikkagi kõrgharidusega noored mehed on naiste osalemise vastu poliitikas? Esiteks, noored mehed peavad enda väljavaateid poliitikas heaks ning kõik muud kandidaadid, sh naised oleksid vaid liigseteks konkurentideks, eriti aga juhul, kui kehtestataks naisi poliitikas soosivad kvoodid. Seda teavad need noored mehed hästi, et kvoodid vähendaks tunduvalt noorte meeste väljavaateid poliitilistele juhtpositsioonidele ja jutt kvootidest on muutumas kogu aeg ebameeldivalt kõvemaks, vaatamata selle kvootidejutu mahasurumisele. Ja teiseks, vanemad poliitilisse eliiti kuuluvad mehed teavad, et nad ei tohi ise avalikult naiste võimaluste mahasurumistega ehk kvootidevastase jutuga välja tulla ning seepärast käib pigem lobitöö noorte meeste ja poliitilisse eliiti kuuluvate naistega, kus noored mehed kõvahäälselt väljendavad poliitilise eliidi arvamust. Sama rolli täidavad loomulikult ka poliitilisse eliiti kuuluvad naised, ikka samal põhjusel, ka nende võim saaks kvootide puhul tõsiselt ohustatud. Nad teavad hästi, et nad ei ole naiste olukorra parendamiseks midagi teinud ja olukorra muutudes neid enam tagasi ei valitaks, seepärast on nad huvitatud vastastikuses koostöös meestega oma positsiooni säilitamise nimel. Tavalist lihtsurelikku ei häiri mingid kvoodid.

 

Julgeksin väita järgmist, et kui viidaks läbi küsitlus kõikides sotsiaalsetes kihtides ühiskonnas, alates rohujuure tasemest kuni parlamendini välja, siis oleks vastuseis pariteetse koosseisu vastu parlamendis kõige väiksem ja toetus kõige suurem rohujuure tasemel, sest sellel tasemel on indiviidide võim kõige väiksem ja nad ei tunneta enda jaoks märgatavat ohtu. Eliidi vastuseis parlamendi pariteetsele koosseisule oleks kahtlemata suurem, kui seda rohujuure tasandil. Aga vastuseis pariteetse koosseisu vastu parlamendis oleks kõige suurem ja toetus kõige väiksem majandus- ja poliitilise eliidi ning riigikogulaste endi hulgas, niisiis vabariigi kõige eesrindlikumas ja kõige teadlikumas poliitilises eliidis, kes just ongi soolise võrdõiguslikkuse võitluse esirinnas ühiskonnas. Ja just seepärast, nagu Raitviir väidab: "Järelikult sookvoote lähemal ajal ei tule."

See oleks üks paljudest aspektidest, mille kohta oleks väga huvitav läbi viia vastav uurimus.

 

Mida tuleks mõista pariteetsuse all? E.Millard annab oma artiklis järgmise sõnastuse: "Kitsalt võetuna mõistetakse pariteedi all nõudmist õiguslikult sätestada naiste ja meeste võrdne esindatus valitsuse poliitilistes organites, näiteks parlamendis ja kohalike omavalitsuste volikogudes. Laiem käsitlus nõuaks võrdsuse laiendamist kõikide, nii era- kui avalik-õiguslike ühiskondlike organite suhtes. ... Pariteet esineb antud kontekstis positiivse tegevusena, edendamaks tõelist võrdsust meeste ja naiste vahel poliitilistes sfäärides." [Millard]

 

Nagu näeme, kattub pariteet kitsamas tähenduses üsna hästi soolise võrdõiguslikkuse nõudega poliitilise võimu ("valitsuse poliitilistes organites - parlamendis ja kohalike omavalitsuste volikogudes") osavõtul. Laiemas käsitluses sobib Millard' pakutud pariteedi mõiste aga paremini kokku Foucault arusaamaga võimust ja selle kasutamisest poliitikas.

 

Seoses feminismi ja soolise võrdõiguslikkusega on kogu aeg ja igal pool peamiseks nõudeks võrdsed õigused. Mida tuleks mõista võrdsete õiguste all? Mis on kõige tähtsam, kõige olulisem õigus naiste võitluses oma olukorra parendamise nimel? Loetleme veel kord peamised õigused, millega feministid ja võrdõiguslased välja on tulnud, niisiis õigus:

-         haridusele ja hiljem kõrgharidusele

-         ise otsustada oma abiellumise ja oma laste üle

-         tööle väljaspool kodu ja seeläbi siis ka majanduslikule iseseisvusele

-         astuda välja perevägivalla vastu

-         osaleda valimistel

-         kontratseptsioonile ja abordile

-         saada sama töö eest meestega võrdset tasu

-         saada palka / toetust kodutöö ja lapsekasvatuse eest

-         astuda välja prostitutsiooni, naiskaubanduse ja lasteporno vastu

-         võrdsele kohtlemisele töölevõtmise ja elukutse valikul

-         kutsealasele väljaõppele ja töötingimustele

-         astuda välja soolise häirimise vastu tööl

-         võrdsele kohtlemisele kõrgematele ametikohtadele edutamises

-         võrdsele esindatusele otsusetegemise organites jm.

 

Kuigi viimase õigusena olen ära toonud ka selle kõige tähtsama õiguse, nimelt, õiguse võrdsele esindatusele otsusetegemise organistes ja seega siis ka parlamendis, ei ole feministid ja võrdõiguslased selle õiguse realiseerimise nõudmisega kuskil otseselt ja kõvahäälselt välja tulnud. Tegelikul tähendab see aga naiste jaoks kõige suuremat õigust, õigust olla parlamendis meestega võrdselt esindatud ning siis teha ja vastu võtta seal seadusi meestega võrdsel alusel. Vaid võrdne õigus teha seadusi loob eeldused selleks, et kõiki eelpool nimetatud õigusi tõepoolest oleks võimalik seaduste kaudu ka ellu viia. Siinkohal võiks antifeministidelt aga küsida, milliseid eespoolt nimetatud õigusi ei peaks naistele andma ja miks.

 

Tõsi, osa nendest õigustest on teatud määral juba ka realiseeritud, kuid oleks naiivne arvata, et kõiki neid õigusi oleks võimalik saavutada ilma naiste vahetu ja pariteetse osaluseta seaduste väljatöötamisel parlamendis. Demokraatlikus ühiskonnas ei ole suuremat ega tähtsamat õigust kui seda on seaduste loomise õigus, sest õigused tulenevad seadustest. Seaduste tegemiseks peab olema aga poliitilist võimu ja sh võimu kõige kõrgemal tasemel, eelkõige parlamendis.

 

John Locke määratlebki poliitilise võimu järgmiselt:

"POLITICAL POWER, then, I take to be a RIGHT of making laws with penalties of death, and consequently all less penalties, for the regulating and preserving of property, and of employing the force of the community, in the execution of such laws, and in the defence of the common-wealth from foreign injury; and all this only for the public good." [Locke, lk.95]

 

Niisiis, POLIITILISEKS VÕIMUKS peab J.Locke ÕIGUST teha seadusi. Kui me aga räägime naiste kõige suuremast õigusest, siis see ongi just nimelt õigus teha seadusi. Kuid nagu Locke'i väitest selgub, peab seaduste tegemiseks olema poliitilist võimu. Siit siis saab ka kinnitust sellele, et soolise võrdõiguslikkuse tegelikuks tagamiseks peavad naised omama poliitilist võimu ja nagu Millard' pariteedi mõistest selgub, peab naistel seda poliitilist võimu olema võrdselt meestega, ning seda kõikidel tasanditel, eelkõige aga siiski parlamendis. Alles siis luuakse eeldused võrdõiguslikemate seaduste väljatöötamiseks ja alles nende võrdõiguslikemate seadustega luuakse eeldused võrdõiguslikkuse tekkimiseks naiste ja meeste vahel ühiskonnas.

 

Olgu päris lõpetuseks ära toodud veel üks mõttetera I.Cannoni samast, eelpool viidatud artiklist:

"Demokraatlik süsteem baseerub ühel suhteliselt lihtsal mõttel: kes oskab paremini minu üle valitseda kui mina ise? Või ka: kes teab paremini minu huvisid, minu probleeme? Muidugi on vastus, et mitte keegi muu kui inimene ise. Loogiliselt järgneb sellest, et naised, kelle huvid ja probleemid on erinevad meeste omadest, ei saa olla valitsuses esindatud meeste poolt. Siit tuleneb ka naistele juhtivate poliitiliste kohtade omamise imperatiiv."

 

Niisiis, naised peavad olema esindatud parlamendis võrdselt meestega ning keegi ei tea ega oska naiste huvisid paremini kaitsta kui naised ise, ja vaevalt, et keegi väga kahtleb, et ka laste ja vanurite eest oskavad naised paremini seista kui mehed, aga neid kõiki kokku on tunduvalt rohkem, kui pooled Eesti elanikkonnast.

 

Lõpuks tuleb teha järeldus, et feminism võitleb küll õige asja eest, kuid tema poolt kasutatavatest vahenditest ei piisa naistele meestega võrdsete õiguste saavutamiseks ühiskonnas. Sooline võrdõiguslikkus on kindlasti feminismi suhtes oluline samm edasi, kuna eesmärkide saavutamisse on kaasatud ka poliitiline võim ja sellele kuuluvad vahendid, kuid ka võrdõiguslikkus ei suuda viia välja soolise võrdõiguslikkuseni ühiskonnas seni, kuni selle eesotsas valitseb patriarhaalse ühiskonna meesenamus.

 

Alles siis, kui soolist võrdõiguslikkust hakatakse edendama sellise poliitilise võimu poolt, mille kõikides tasandites erinevaid sugupooli puudutavaid otsuseid ja seadusi võetakse vastu pariteetsetes juhtorganites, jõuame võrdõiguslikkuse saavutamisel järgmisse faasi. Aga ikkagi, ilma igapäevase võitluseta oma õiguste eest ei muutu ka sel juhul lõplikult midagi, kui seadusandlust üleval pool ümber tehakse, aga allpool vastav initsiatiiv, teadlikkuse kujundamine ja tegevus puuduvad. Seni aga, kuni naistel seadusandlikul tasemel (parlamendis) puudub meestega võrdne esindatus ja seega võrdsed õigused vastu võtta seadusi ja otsuseid ühiskonna asjade suhtes, pole lootagi, et ka muudel tasanditel võiks asju oluliselt paremaks muuta sellest, mis nad praegu on. Seepärast võib ka väita, et kui isegi Skandinaaviamaades on soolise võrdõiguslikkuse arengus viimastel aastatel täheldatud teatavat aeglustumist, siis on see seletatav eelkõige sellega, et ka nendes maades pole sookvootide positiivsele mõjule vaatamata veel loodud selliseid otsusetegemise organeid ja parlamente, milles mehed ja naised oleksid võrdselt esindatud ja et sellest tulenevalt oleksid olemas eeldused õiglasemate otsuste ja seaduste loomiseks.

 

 algusesse

 Tagasi tiitellehele