Tarkus
Räägitakse, et
inimene õpib kogu elu ja sureb ikkagi lollina.
Aga, milleks
surmaga seoses üldse rääkidagi lollusest või tarkusest?
Ega teispoolsuses
seda tarkust vaja pole, mis siinpoolsuses omandatud. Nii et võib lollina surra
küll.
Seda nn tarkust on
ikka siinses elus vaja, et kuidagi moodi normaalselt ja ehk isegi eetiliselt
hakkama saada.
Mis asi on tarkus?
Tarkus on omandatud teadmiste ja sotsiaalsete kogemuste eetiline kasutamine.
Seega, tarkus
avaldub ütlemiste ja tegutsemiste kaudu, aga mitte nurgas istumise ja vaikimise
kaudu.
(Rääkimine hõbe,
vaikimine kuld?)
Alles siis, kui
inimene rääkima või tegutsema hakkab, saame teada, kas tegemist on targa või
rumalaga või ...
Kas inimene, kes
oma teadmisi ja kogemusi ei jaga, on tark inimene?
Ei ole.
Kui aga inimene
hakkab oma teadmisi ja kogemusi jagama, kasutama, teistele midagi ütlema,
soovitama, otsustama või koguni midagi tegema, kogeb ta järjekordselt, et mitte
alati pole ta veel piisavalt arukas.
Ja just selle
kaudu saabki ise jälle targemaks!
Kas vaenu õhutamine rahvaste ja riikide vahel on tark tegu? Kas vaenuõhutamise ja sõjakursile suunamisega tegelev inimene on tark inimene?
Ei ole.
Kas inimene, kes
oma teadmisi ja kogemusi kasutab kuritegelikel eesmärkidel ja oma kaasinimeste
petmiseks, ülesõitmiseks, kavaldamiseks, omakasu suurendamiseks teiste arvel,
..., on tark inimene?
Ei ole.
Ta hoopiski saab
oma kaaskondlaste hulgas põlguse osaliseks ning äärmisel juhul paneb
õiglusriik(!) sellise inimese täiesti õigustatult ka rootsi kardinate taha
istuma.
On siis selline
inimene tark või tema käitumine tark tegu, kui tulemus on selline?
Ei ole.
Aga Eestis on
saanud tavaks kavaldajaid ja petiseid ning teiste arvel ratsa rikkaks saanuid
tarkadeks kutsuda.
Kahjuks küll!
Ja peamiselt
meedia abiga.
Või nii nagu on
kombeks saanud ütelda, et kooli minnakse tarkust taga nõudma. Jaahh?
Mitte tarkust, vaid
teadmisi. Need on erinevad asjad.
Ja koolist ka uusi
sotsiaalseid kogemusi.
Vahel on nii, et
mõned õpetajad õpetavad õpilastele ka tarkust.
Ja vahel on ka
nii, et mõned õpilased omandavad ka tarkust vastavalt rääkida ja tegutseda.
Aga kui palju
selliseid on?
Küll aga sunnib
igapäevane elu iga inimest sünnist surmani oma eluga toime tulema, ja hea
oleks, kui võimalikult eetiliselt.
Tark inimene valib
sellised võimalused ja võtab vastu selliseid otsuseid, mis lubavad tal
normaalselt ja koguni eetiliselt hakkama saada.
Ja kuhu jõuab
targalt käituv inimene?
Normaalsete
inimeste hulgas saab pea iga inimene kuidagi moodi ikka hakkama.
Ja siit siis edasi
põhiküsimuse juurde: milleks on siis inimesele ikkagi tarkust vaja?
Tarkust on vaja
selleks, et isegi nende ahnitsejate, ülbikute, laimajate, solvajate, varaste,
petiste, pättide, sulide, kaabakate... keskel ikkagi veel eetiliselt hakkama
saada ja ennekõike inimeseks jääda!
Selleks, et ise
mitte nende taoliseks muutuda!
Ja lõpuks on
tarkust vaja isegi selleks, et ellu jääda.
Sest ega
Sokrateski olnud piisavalt tark, et ellu jääda, aga lõppude-lõpuks ikkagi nii
tark, et siiski eetilisel ja targal viisil surra! Tema iga arvestades.
Ja see jutt käib
mitte ainult inimese kohta, vaid kehtib võrdsel määral ka rahva ja riigi kohta!
Ka Eesti kohta.
Nii nagu ka
poliitikute ja parteidegi kohta...