Märkus: Lehesisestelt linkidelt tagasipöördumiseks kasuta BACK nuppu
Märkus: Lehe laadimine võtab natuke aega - nii et varu kannatust
 
 
Vaata ka toimetaja teisi matkasid mitmesugustes Eesti paikades veebilt: "Rannamatkad Erki Freiberg- iga" >>

NAISSAAR JUULI -s 2003

(jalgsimatk)
 

Veeb sisaldab:

Naissaart tutvustavate broshüüride ülevaated, kaardid, voldikud jms.

Naissaare vaatamisväärsuste TOP (koostanud Erki Freiberg)

Fotodega reisikiri



Reisiseltskond:

Heigo Kaare - fotod
Argo Kaare - fotod
Kristi Kaare
Erki Freiberg - tekst ja fotod



Põrgulikult palavad ja suitsused Tallinna asfaldised tänavad...kihutavad mürisevad autodevoorid ja higised kaasinimesed ühistranspordis.- Kõik selle võib soovi korral unustada kolmveerand tunniga, sest just nii kaua kestab laevasõit Pirita jahisadamst puutumatu loodusega Naissaarele.




Naissaar, 11. sajandil Bremeni Aadami kirjades nimetatud Terra feminarum (Naiste maa) on Tallinna lahes, mandrist 8,5 km kaugusel paiknev 18,6 km2 suurune saar, millel pikkust 11 km ja laiust 4 km. Valdavalt metsaga kaetud saar on alates 1995. aastast looduspark.




Saarega ja selle vaatamisväärsustega tutvumiseks on rajatud kolm matkarada: Matkarada, Keskrada, Lõunarada.



Kellel on tahtmine Naissaarest rohkem teada saada, võiks tutvuda seda saart tutvustavate matkabroshüüridega. Näitena on toodud Tallinna Keskraamatukogust pärinev kirjandus.
Broshüüris "Matkarajad Naissaarel" leiavad eesti- ja inglise keeles käsitlemist Naissaare Lõuna- ja Keskraja vaatamisväärsused. Broshüüri puuduseks on, et selles kajastatavad vaatamisväärsused polegi tegelikult tavainimesi jaoks tihtilugu eriti huvipakkuvad. Samas on tutvustamata jäetud või vähese rõhuasetusega tutvustatud vaatamisväärsusi, mis oma atraktiivsuses nõuaksid hoopid tugevamat esiletõstmist. Selle puuduse püüabki käesolev reisikiri kompenseerida.
Seda broshüüri võis meie saare külastamise ajal osta ka Naissaare Looduspargi Keskusest.



Kaart broshüürist "Matkarajad Naissaarel"

Lõunaraja vaatamisväärsused broshüüri "Matkarajad Naissaarel" järgi:

 A. Suursadam (kesksadam) kahe matkaraja alguspunkt
 1. Noodamajarand
 2. Hülkari, ka Hülgekari
 3. Patarei nr.5
 4. Männiku küla
 5. Lõunaküla ka Suurküla
 6. Vallimägi
 7. Kalmistu
 8. Maarja kirik
 9. Sepa talu Lõunakülas
10. Laanekuusiku
11. Miinilaod
12. Suvilate asemed Sikksaare (Sinkarka-karel) kohal

Keskraja vaatamisväärsused broshüüri "Matkarajad Naissaarel" järgi:

1. Luitemännik
2. Taani kuninga aed ka Lehtmetsa
3. Põhjaküla
4. Kunila mägi
5. Kunila soo
6. Palumets
7. Suured mäed
8. Miinilaod



Broshüür "Mõnda Naissaarest tutvustab meid suuresti Naissaare ajalooga. Erilise tähelepanu all on Naissaare militaarne minevik ja sellele saarele sajandite jooksul ehitatud kaitseehitised ja nende jäänused. Broshüüri muudavad huvitavaks ka selles esitatud ajaloolised vanad fotod. Puuduseks on aga broshüüri suhteliselt vana väljaandmise daatum: 1990.-ndate algusaastad, tänu millele see ei suuda kajastada saare tänast olukorda ning matkamisvõimalusi.




Kaart broshüürist "Mõnda Naissaarest"




Kaart broshüürist "Mõnda Naissaarest"




Kavandasin meie reisi kahe päevasena ja selliselt, et kõik mind enim huvitanud vaatamisväärsused sai läbi käidud. Mõlema päeva marsruudid on "inimlikud", s.t.nende läbimine on füüsiliselt tervele inimesele meie läbitud ajaga täiesti jõukohased: erilist mölutamist ei saa endale lubada, aga joogipudeli ja fotoka jaoks jääb aega küll...



Naissaare vaatamisväärsuste TOP (koostanud Erki Freiberg 2003):

1. koht: Miinilao territoorium

2. koht: Patarei nr.5 koos maaaluste tunnelitega

3. koht: Patarei 10 b komandopunkt

4. koht: Ööpeod külastuskeskuse laagriplatsil

5. koht: Kitsarööpmeline raudtee

6. koht: Saare põhjaots (...ja vaade piirivalvetornist)

7. koht: Kivistunud tsemenditünnid külastuskeskuse laagripaiga kõrval



12 juuli, laupäev

Naissaare vahet kurseeriv laev "Monica" seisis Pirita jahisadama juures Pirita jõe muuli ääres olümpiatule suhtes vastaskaldal. Laev väljus sadamast kell 11, meie aga olime kohal juba tund aega varem. Ühe otsa pilet Naissaarele maksis 125 EEK-i. Püsis ilus ilm ning laevale ootas pääsu üle poolesaja inimese. Palju kostus soomekeelset juttu. Enamasti oli tegemist üle keskea soomlastega. Kuna olime järjekorra eesotsas, suundusime peale piletikontrolli laeva ülemisele lahtisele tekile. Ilusa ilma tõttu täitus see paksult sõitjatega. Ootamatult hakkas üks laevamees neid inimesi, kes ei istunud ülateki pinkidel, alla ajama. Tema jutust selgus, et ülatekil ei tohtinud olla üle 25 inimese. Inimesed ei tahtnud kuidagi alla minna ja hakkasid laevamehele vastu. See aga jäi enesele kindlaks ja sõnas, et laev ei lahku sadamast ennem, kui ülatekile on jäänud vaid lubatud arv inimesi. Inimesed väljendasid rahulolematust, kuid tasapisi laskusid need, kes polnud standartistekohtadel aset võtnud, alumisele tekile.




Naissaare vahet kurseeriva laeva "Monica" "visiitkaart-sõiduplaan" mõlemalt poolt ning sõidupilet.




"Monica" sadamaks oli Pirita jõe suplusranna poolne suudmetamm. Sadamast välja sõites püüab pilku ajaloolise Pirita kloostri varemad. Edasi sõites hakkab laeva paremas pardas paistma rannikul puistematerjalide angaarid, taamal tõuseb Lasnamägi. Need kaks vaadet risutavad kõvasti Tallinna üldvaadet. Samuti mõjuvad silmale negatiivsetena veel uued Tallina kesklinnas kõrguvad tornhooned. Samas kui vanalinna võib merelt paistva ilu ja filigraansuse tõttu nimetada Tallinna pärliks.



Ilusa ilmaga oli "Monica" "päikesetekil" hea istuda. Laeva teise korruse lahtine tekk asus kapteni ruumi taga ning seetõttu polnud seal tuuline. Fotol: Kristi ja Argo.



Tallinna sadama loots paistis olema "Monica" meeskonna hea tuttav. Lootsipaat "Pilot" tegi juhatatava kaubalaeva juurest "Monica" parda äärde kiire sõbravisiidi ning loots tervitas "Monica" meeskonda käeviipega. Lootsipaat oli võimas ning liikus kiiresti veekaskaadi ülesse paisates. Suurte laevade kiilulained panid "Monica" -suguse väikelaeva veidi kõikuma. Kuid tiiburid ei tekitanud vaatamata suurele sõidukiirusele veele mingeid märgatavaid jälgi. Tallinn lõppes ning etteulatuval maaninal paistis punase paagiga radar. Tallinna laht oli täis purjekaid ja jahte. Fotol: Autor istumas laeva käsipuul.



Laeva esimesel korrusel asus salong baariga.



"Monica" sõitis kiirusega 15-20 km/h. Laeva ninas oli hea, kuid tuuline olla. "Naissaare Reisid" töötajad kandsid erilisi T-särke.



Fotol on Naissaare sadama muul, mis oli välimuselt tagasihoidlik ja mille otsas asus madal tuletorn. Sadamas seisid juulikuus - parimal reisimiseajal - vaid mõned väikelaevad. Naissaare sadamas oli mobiiltelefonide levi järgmine: Radiolinja - nõrk-pole; EMT - ok.



Naissaare kagurannikul asub Suursadama (ka Kesksadama) nime kandev sadam, kus "Monica" reisijad laevalt maale-saarele lasti. Sadam sai tänase kuju I maailmasõja eel, kui toimusid suurejoonelised kindlustustööd Tallinna ümbruses Peeter Suure nime kandva merekindluse rajamiseks. Varasem väike sadamakoht , tuntud Mustakivi sadamana, muudeti siis keskseks sadamaks, siia ehitati kivikaid, raudtee, sihttuled ja muu vajalik ning nii kujuneski siia uus transpordisõlm kogu saarele, mille kaudu toimetati siia nii ehitus- ja sõjamaterjali kui ka elavjõudu.



Mere poolt ümbritses tagurpidi "J"- tähe kujulist nelja meetri laiust sadamakaid-muuli raudkividest müür, mille seinale oli jäänud nõukogude militaarajast, mil saar oli sovjettide sõjaväe käes, vastvad tekstid.



Suursadam on ka kahe matkaraja (Kesraja ja Lõunaraja) alguspunkt.



Terve Nõukogude Liidu okupatsiooniaja asus Naissaarel punase impeeriumi suur salajane meremiinide ladu ning kogu saare elu keerles selle sõjalise lao ümber. Sellest ajast on saarele jäänud ka Naissaare tänaseid üks suuremaid turismiatraktsioone - tohutu hulk meremiinide kesti, millest hakkajad inimesed on igasuguseid asju meisterdanud. Fotol seisavad Argo ja Heigo meremiinist alusega lipuvarda juures. See asub sadamas.



Fotol: Reisilaeva "Monica" saabumisel Naissaare sadamasse ootas sadamakai alguses mahajäetud sadamaehitise juures turiste mürisev ja igast otsast suitsu välja ajav kitsarööpmelise raudtee vedur koos lahtise platvormvaguniga, mille kiiremad laevalt lahkujad olid juba jõudnud hõivata. Üsna pea tõi vedur kuuldavale vile ning rong suundus karvase ja kleenukese metsiku välimusega masinisti käe all saare sisemusse. Näita rongijuhti>>
Rongi turismimarsruut viis kõige pealt Männiku külla, kus tutvustati selle küla vaatamisväärsusi: militaarmuuseumi ja salooni "Rähni pesa". Ööbimiskoha-maja üürijad jäidki sinna maha, kuid teised sõidutati edasi miiniladude alale. (Naissaarele ehitati kitsarööpmeline raudtee I maailmasõja hakul. Koos haruteedega sai raudtee pikkuseks 37,7 km. Nõukogude Liidu okupatsioonivägi ehitas Naissarele aga miinilao ja siis ehitati ka lao territooriumile tihe raudteevõrgustik, mida võib palja silmaga ühena vähetest asjadest näha ka saarest tehtud aerofotodel. Tänapäeval on sõidukorras vaid sadamast Männiku külla ning miiniladude territooriumile viivad teelõigud, millel korraldataksegi rongisõidu-turismimarsruute. Kuid raudtee olukord halveneb pidevalt...).
Rongi on võimalik ka üürida. Selleks küsi informatsiooni "Naissare Reisid" -est.




Natuke eemal maha jäetud sadamahoonest paistis Naissaart tutvustav infotahvel, millelt võis muuhulgas lugeda, et (esitan eeskirjad koos omapoolsete kommentaaridega):
1) Telkimine ja tuletegemine (s.h. suitsetamine) on lubatud vaid selleks ettenähtud kohtades.
Minupoolne kommentaar: Kuna Naissaar on suur ja väheasustatud ning ka saare külastajad eelistavad "kükitada" saare tsiviliseeritud paikades- Männiku küla ja külastuskeskuse ümbruses-, siis pole tegelikult kedagi, kes võiks teid segada suvalises kohas telkimisel. Tule tegemisega tuleks küll tuleohtlikul ajal mõningates paikades ettevaatlik olla. Sama kehtib ka suitsetamise kohta. Kuid üldreegel on ikka, et kui asju mõistusega võtta, siis saab kõik asjad igal pool aetud.
2) Kuna Naissaarel ei ole prügilat, on igasugune prügi ladustamine saarel keelatud.
Minupoolne kommentaar: Kuna Naissaarel pole oma prügi ladustamise paika, viiakse kõik saarel tekkinud olmeprügi, mida pole võimalik põletada, laevaga uuesti mandrile tagasi. Samuti on saarel elu korraldav "Naissaare Reisid" paigaldanud turismiradade äärde prügikastid, mida regulaarselt tühjendatakse. Ma nägin, kui suure hoolega saart üritatakse okupatsiooni ajal tekkinud lagast puhastada ja ma panen seetõttu teile tõesti südamele, et te käituksite nii, et teie jälgedes oleks meeldiv astuda...
3) Naissaarele tulevad matkajate grupid ja üksikkülastajad on kohustatud registreeruma Naissaare Looduspargi külastuskeskuses.
Minupoolne kommentaar: Meie näiteks ennast kusagil ei registreerinud ja keegi meilt seda ka ei nõudnud. See on tõesti punkt, mida ei tule täita.
4) Naissaare külastajatel on grupijuhi saatel võimalik tutvuda saare vaatamisväärsustega. Grupijuhi teenus on tasuline ning tuleb eelnevalt ette tellida Naissaare Looduspargi keskusest. Tel. 05103850; 05152005; 6540843
Minupoolne kommentaar: Kellel on tahtmine võib tõesti kellegi sabas jõlkuda. Kuid hakkaja inimene leiab ise informatsiooni ja teeb avastusi, ootamata et talle kõik ette nämmutakse.- See on minu arvamus...
5) Tuleohtlikul perioodil on saarel lubatud liikuda vaid giidi või looduspargi töötaja saatel.
Minupoolne kommentaar: Antud punkti on minu meelest üsna keerukas täita, kuna suvel on Naissaarel üsna palju rahvast. Ma ei kujuta ette, et keegi suudaks matkajatel silma peal hoida... Olge aga ise inimesed ning olge tulega ettevaatlikud, siis võib iga giiditeenuse pealesurumist vaadelda kui raha väljapressimist.
6) Jalgrattaga võib saarel liigelda ainult mööda olemasolevaid ja kasutatavaid teid.
7) Mootorsõidukitega on saarel lubatud liigelda ainult kohalikel elanikel, teenindaval transpordil ning Eesti piirivalvel selleks ettenähtud teid mööda.
8) Taimede, sammalde ja samblike korjamine looduspargis on keelatud.



Kohe infotahvli juurest läks laudtee, mis liival kasvavate kidurate mändide vahel tõusis üles mäele, ilusa valge maja poole. See oligi Naissaare Looduspargi külastuskeskus ehk lihtsalt Keskus. Sadamast paistis see kätte ning sadamast oli sinna maad paarsada meetrit (külastuskeskus asus sadamast läänes).



Süüa võis külastuskeskuse hubases ja suures televiisoriga söögiruumis või külastuskeskuse väliterassil, kust avanes vaade merele.



Naissaare külastuskeskus on rajatud kohale, kus enne Teist maailmasõda asus Tallinna Purjetajate klubi.
Külastuskeskuse perenaine lubas meil enda seljakotid tasuta külastukeskuse sauna eesruumi hoiule jätta. Seal vedeles kõikjal külastajate-matkajate asju ning keegi ei paistnud vargusi karvat. Laadisime kallid- (korteri võtmed, rahakotid jne.) ja vajalikud asjad (söök, jook, mõned riideesemed, mobiiltelefonid, reisibroshüürid ja fotokad) ümber seljakottidest väikestesse kottidesse, sest me tahtsime saarel matkata n.ö. kergelt. Ööbimiseks vajalikud asjad koos muu kraamiga aga jätsime saarel ringikolamise ajaks seljakottides hoiule külastuskeskusesse.



Külastuskeskus oli õige moodne ja kaasaegne hoone tänapäevase teenendusega, kus oli võimalik saunas ja dushshi all käia (dushsh - 1 inimene/ kord = 25 EEK-i). Täpse ülevaate pakutavatest teenustest leiad siit.
Enne Naissaarele tulemist olime muretsenud toidu pärast... Et kas saab ja kust saab... Naissaarel aga selgus, et külastuskeskuses oli võimalik lausa restorani toitu mekkida. Arvestada tuleb muidugi soolasemate hindadega kui mandril. Näiteks karastusjoogid olid umbes kaks korda kallimad kui mandril - "Coca-Cola" pudel, mis mõned kilomeetrid eemal Tallinnas maksis 7.50 EEK-i, maksis Naissaare külastuskeskuses 15 EEK-i. Praadide hinnad algasid 55 EEK-ist. Selle raha eest võis saada neli grillviinerit friikartulite ja salatiga. Kuid külastuskeskuse eliitpraed: Naissaare kalamehe- ja jahimehepraad maksid juba 150 EEK-i. Kokku oli menüüs umbes seitset erinevat sorti praade. Pannkoogid maksid külatuskeskuses 30 EEK-i.
Fotol on meie matkaseltskond tellimas toitu Naissaare külatuskeskuses.



Infovoldik Männiku külas ja Naissaare Looduspargi Keskuses pakutavatest teenustest-võimalustest.


Matka alguses suundusime külastuskeskuse juurest mööda rannikut põhja poole.
Külastuskeskuse telgiplatsi põhjaservas võib näha vanade suvilate ehk villade asemeid. Need raudkividest "kivikülvid" on tekkinud suvilate-villade vundamentide lagunemise tagajärjel. Vaata lisaks ka altpoolt >>>



Aastal 1887 on Naissaarega seotud pisut Eesti meditsiiniajalugu: sellal raviti saarel sipelgavannide abil reumat ja närvihaigusi. Võimalust kasutasid üpris mitmed tallinnlased. Saar kui väljasõidupaik ning suvituskoht hakkas üha enam tähelepanu pälvima.1897.a. muutus asi juba reaalsemaks: Eestimaa riigimetsade revident parun Korff soovitas saarele ehitada suvilaid ja nii hakati rääkima kavatsusest rajada sinna Tallinna jõukamate perekondade puhkerajoon. Peagi saadi kroonu luba mõõta idarannal välja 19 suvilakrunti 99 aastaks, suurus veerandist poole tiinuni. Enampakkumine korraldati 17. augustil 1898 Tallinna kreisi politseivalitsuse suures toas. Varst olidki kõik krundid korralikult hoonestatud, villad kandsid romantilisi nimesid. Ühendust linnaga hakkas soojal ajal pidama väike, aga väga mugav aurupaat. Selleks rajati villade piirkonda erasadam, mis meenutas väikest kanalijuppi. Tänaseks on kõik suvilad kadunud (vaata ka eelmist fotot!).



Suursadama ehitamisega I maailmasõja ajal kujunes villade lähedusse (tänapäeval külatuskeskuse telkimisplatsist ca 200 m põhjas) rannametsa laoplats, mida tänapäeval meenutab kidura männimetsa all pikk riit kasutamata jäetud ja kivistunud tsemenditünne.



Tsement oli paigutatud ilmselt puutünnidesse. Tünni puuosad on ajas hävinenud, säilinud on aga rauast tünnide vitsad, mis laudu koos hoidsid. Samuti on tünni kuju säilitanud kivistunud tsement.



Autor kivistunud tsemenditünnide künka juures. - See on kahtlemata üks Naissaare omalaadsemaid vaatamisväärsusi.



Suursadamast umbes 1 km ulatuses põhja pool on ranna kuiv osa liivane (vees on siiski palju kive). Meie reisi ajal pidevalt puhuvate loodetuulte tõttu (Eestis teeb loodetuul taeva puhtaks ja hoiab puhtana. Loodetuul lõpetab vihma ja toob ilusa ilma), mis hoidsid taeva pilvitu, oli merevesi isegi juulikuus külm ning mereõhk püsis saarel mandril valitsevale 30 C kraadisele temperatuurile vaatamata karge.



Sadamast põhja pool rannas avastas reisikirja autor ühe isevärki kivi, mida ta peab Naissaare kivimeteoriidiks.



Lehtmetsa kandis sattusime metssigade tuhnimisjälgedele ja see tähendab, et Naissaarel elutsesid vähemasti 2003. aastal need kärsalised (..või on elus veel mõned vene sõjaväelaste poolt saarele toodud nn. siberi sead, kes omal ajal suve läbi saarel vabalt ringi kolistasid, sügisel aga löödi need lapilised ja kõhnad sead maha). Lehtmetsa soo kujutab endast suurt vägeva taimestikuga "orgu" rannavalli ja kõrgema sisemaa vahel. Otsides Lehtmetsa kivi, jätsime Naissaarele maha enda teate saarel viibimise kohta: Kirjutasin kirja ning panin selle pudelisse. Seejärel peitsin pudeli Keskraja Lehtmetsa piirkonnas. Koha tundemärgid: Kohe Keskraja ääres paremat kätt, kui suundud põhja. Pudel on peidetud kaheharulise lõhenenud saare tüvesse - alla. Saar kasvab kuivanud oja kaldal. Kui peaksid pudeli koos kirjaga leidma, siis pane see sinna tagasi. Sa võid pudelisse lisada enda teate ning mulle meilida mulle minu läkituse teksti - siis tean ma, mida sina tead...


Saare teed. Puudele ja muudele objektidele joonistatud märgid tähistavad matkarada. (Antud juhul on teest vasakule jääval puul tegemist Keskraja tähisega: valge-roheline-valge kombinatsioon)



Saare idarannik on maaliliselt ilus väikeste kiviste rannikukäärude tõttu, millel kasvasid tuulest räsitud jändrikud puud. Tasapisi sai meile selgeks, et Naissaare kaardil oli sõnaga "kari" tähistatud väikest etteulatuvat maanina mitte aga suurt kivi kalda lähdal vees, nagu me alguses olime arvanud.
Tasapisi hakkasime lähenema saare põhjaosale. Fotol on näha enne Savikalda algust (tagapool paistev kõrgema rannaosa kannabki nime Savikallas) olev paarisaja meetri pikkune liivane rannikuosa. Enne seda liivaranda oli rannik eranditult kiviklibune. Nii et kes tahab sealkandis normaalset ujumiskohta leida, peab end vedama Savikalda algusesse.



Foto on tehtud Savikaldalt.
...Idaranna välimust iseloomustavad järsakud, selle põhjaosas on savipaljandeid (näiteks Savikallas kunagise Põhjaküla lähedal). Asukoht kaardil>>



Naissaarel on kaitserajatisi alates Peeter Suure aegadest. Üks efektsemaid ja paremini säilinud sõjalise otstarbega ehitisi on patarei nr. 5 Savikaldal. Patarei asub kohe militaarrajal (matkarada Naissaare põhjaosas) ning on kohandatud spetsiaalselt turistidele näitamiseks (maa-alusesse tunnelisse viivad avad on tähistatud punaste nooltega)
...Patarei nr. 5 loodi 1919. aastal. Uue kaitseüksuse ülemaks määrati  10. oktoobril 1919 leitnant August Suurkivi. Tallinnast saadeti 24. novembril kaks 150- millimeetrist Saksa rataslafettsuurtükki, proovilaskmine tehti detsembri keskel. Aastal 1921 lisandus veel kolm 76-millimeetrist rataslafettsuurtükki (Vene 1900.a. mudel). Mis aga puudus, see oli kindel positsioon. Kahurid seisid täiesti ilma varjeta. Ajakohast patareid hakati ehitama Savikaldale (majakast umbes kilomeeter lõuna poole) aastal 1923. Juba järgmisel aastal võidi kahurid paigale seada, kuigi valminud oli ainult kaks betoonalust (teised olid plankudest ja muldega). Komandopunkt kahuri nr. IV lähedal oli varustatud kolmemeetrise kaugusmõõdikuga. Tegelikult meenutas juhtpunkt küll rohkem muldonni. Selle kohal kerkis madal palktorn, välimuselt triangulatsioonipunkti taoline, otsas laudadest vaatluskamber.
Mõni aeg hiljem, kuid samal aastal, jõuti lõpule betoonist komandopunkti ning kahe betoonist suurtükialuse ehitamisega. Üles seati ajakohane 6 m pikkune kaugusmõõdik. Senine 60 cm läbimõõduga helgiheitja asendati 2,1 meetrisega ning nõrgavõitu diiselmootor "Russ" patarei jõujaamas moodsa  90-hobujõulise "Ursusega". Samuti oli siin võimalik vajaduse korral sisse lülitada patareidel baseeruv varuvalgustusvõrk.
Aastail 1926 ja 1927 ehitati uus komandopunkt IV kahurialusest 150 m põhja poole. See oli kaetud tsementeeritud soomusplaatidega, millel seisis soomuskuppel. Teise laepoole hõivas platvorm kaugusmõõdiku ja käärpikksilma jaoks. Samal perioodil suurenes laskemoonavarjendite arv kaheksalt kaheteistkümnele, neist igaüks mahutas aga vaid 25 laengut ja mürsku. Lisatagu, et siin oli mängus kaalutlus, mille kohaselt tabamuse korral oleks tegemist üsna väikese laskemoonakaoga ning märksa nõrgema plahvatusega.1928. aastal said patarei nr. 5 kahurid uued ja moodsad sihtimisseadeldised. Samal ajal valati patareispositsiooni taha niidule tulpalused kahele raskele õhutõrjekuulipildujale "Vickers". Patareist mere poole, Savilkalda ette, seati üles kaks eelmisel aastal lammutatud suurtükilaevalt "Lembit" pärinevat 75-millimeetrist kahurit. Seni seal olnud rataslafettsuurtükid said teise ülesande.
Fotol on Heigo roninud patarei vaatlus-laskepesa katusele.



...Mõnda patarei nr. 5 relvadest. Juba 1920-ndate aastate keskel asendati vanad 120-puudased suurtükid korralike 6-tolliste Canet´ kahuritega, mida tollal oli neli. Kuid 1940. aastaks oli neid alles jäänud ainult kolm. Neljandal alusel seisis 120-millimeetrine õppekahur. Selle sagedane kasutamine õppeotstarbeks osutus kulukaks. Just seepärast olidki nii 4. kui 5 patarei nagu teisedki meie merekindlused võtnud kasutusele suurtükirauaõõntesse paigaldatavad 37-millimeetrised õpperauad. Tulistades nende kaudu lähedasi märke, saavutati küllaltki oluline sääst. Patareis nr. 5 algas 6-tolliste Canet´ suurtükkide tõstenurga suurendamine, mille tõttu senine 12,5-kilomeetrine laskekaugus pikenes umbe kahekümne kilomeetrini.
Fotol on näha ringikujuline betoonist kahurisüvend, mida ümbritses maa-alune varustustunnel. Umbes 200 m kogupikkusega maa-alune varustustunnel ühendas ja piiras kõiki nelja kahurialust ning jooksis maa sees sik-sak kujuliselt. Maa-alusesse tunnelisse saab tänapäeval siseneda kahest sissepääsust, mis on tähistatud punaste nooltega.



Kõik patarei nr. 5 maapealsed ehitised asuvad tunneli kohal.
Fotol on näha üks paljudest tunneli ventilatsiooniavadest.



Patarei nr. 5 maa-alusesse tunnelisse sai siseneda kahest punase noolega tähistatud sissepääsust. Üks sisse-väljatulekukohtadest asub otse militaarrajal, teine - põhjapoolsem - asub aga militaarrajast 20 m mere pool.

Patarei nr. 5 maa-aluse tunneli pikkus oli paarsada meetrit, tunneli kõrgus oli 1,9-2,0 m. Tunnelis avanevad kõrvale väikesed ruumid - need on laskemoonakambrid ja meeskonnavarjendid. Matkates Naissaarele, võtke kindlasti kaasa taskulamp. See teeb Naissaare militaarrajatiste avastamise põnevaks ja ohutuks.
Fotol on Argo patarei nr. 5 maa-aluses tunnelis.



Patarei nr. 5 maa-aluses tunnelis elasid nahkhiired.
Fotol on autor koos unise nahkhiirega.
Näita paika saare kaardil>>



Fotol: Kunagist Põhjakai-d ehk Põhjasild-a meenutavad tänasel päeval vaid mõned luitunud puitpostide otsad ning kaugemale merele viiv heledam kivideviirg veepõhjas. Näita paika Naissaare kaardil>>



Üks nõukogudeaegne varjendisüsteem kunagise Põhjakai lähedal. (Seal asus sovjettide väike raketibaas). Ehituselt meenutab patareid nr.5 (puuduvad vaid kahurialused).

Samas paigas (sovjettide raketibaasi territoorium Põhjakai lähedal)... Fotol on mingid angaarid (Rakettidele? Või baasi teenindavate masinate tarbeks?)



Flensborgi kari juures (Naissaare põhjatipp) asub piirivalve vaatlustorn. Kuigi võõraid inimesi sinna otsa ilmselt ei lubata, kasutasime meie ära momendi, mil torn oli tühi, ning ronisime ülesse. Torni vaatlusputkast avanes vaade kaugele põhjapoolsele merele ning Naissaare rohelisele metsamassiivile.



Vaade Flensborgi kari juures asuvast piirivalvetornist lõuna poole (Fotol on saare idapoolne rannaosa).



Juba 1470. aastal oli Tallinna raad lasknud paigaldada Naissaare ja Paljassaarte vahele laevatee märkimiseks kaks ujuvat tulepaaki. Mere jäätumise eel hakati neid maale tooma. Nii aastast aastasse.
Rootsiaegne lattidest meremärk Naissaarel asendati Peeter Suure käsul kivitulbaga ja admiral Samuel Greighi korraldusel ehitati saare põhja- ja lõunatippu puittuletornid.
1805. aastal ehitati Virby otsa väike kivitorn, kuhu 1817. aastal seati sisse plinkimismehhanism.
Käesoleva sajandi alguses ehitati aga saare põhjatippu uus tuletorn, mis valmis 1849. aastaks, ning see püsis peaagegu sada aastat. Lisa vaata altpoolt>>. Kui punavägi 1941. aastal taganes, lasid sovjetid selle majaka õhku.
Praegune kaheksatahuline ja 45 m kõrgune raudbetoonmajakas (fotol) valmis 1960. aastal ja on ehitatud õhkulastud majaka kohale.
Fotol: 1960. aastal valminud majakas Flesborgi kari juures asuvast piirivalvetornist vaadatuna.



Käesoleva sajandi alguses ehitati aga saare põhjatippu uus tuletorn, mis valmis 1849. aastaks, ning see püsis peaaegu sada aastat. Kui punavägi 1941. aastal taganes, lasid sovjetid selle majaka õhku.



Kunagine helgiheitja alus piirivalvetornist vaadatuna (Flensborgi kari juures. Naissaare NNNO-osas).



Olenevalt tuule suunast on soe ja vaikne Naissaare tuulealustel rannikutel (kas ida- või läänerannikul).
Fotol: Kõrged liivamäed Arvõrgukari juures (Naissaare NNNW-osas). Naissaar tõuseb reeglina kiiresti liivakupliteks sisemaa poole. Saar on merepinnast suhteliselt kõrge.



Saare põhjaosas puudus igasugune mobiiltelefonide levi. See saare põhjaossa ehitatav mast (Arvõrgukari rannaosa liivamäed) seda kurba seisu kahjuks ei paranda, sest mast ei kuulu matkajate kurvastuseks tulevikus mitte mõnele mobiiltelefonifirmale, vaid piirivalvele, kes paigaldab sinna otsa radari.



Ilus ja inimtühi, kuid jätkuvalt meres kiviklibune, on rannik Naissaare loodeosas.



Sellele vaatamata, et Naissaare põhjaosa on nõukogude okupatsiooniajal kõvasti metalliprügiga risustatud, pakub see südantkosutavaid vaatepilte (Seis 2003. aastal).
Fotol: autor kaardiga.



Saare loodeosa rannas elasid hämmastavlt suured ristiga ämblikud.



Üks Naissaare tähelepanuväärsemaid vaatamisväärsusi on patarei 10b komandopunkt.
...Patarei nr.10b nelja 12-tollise kahuriga puudub 1914 a. projektis. Tõenäoliselt tehti lisaotsus selle ehitamiseks varsti pärast I maailmasõja algust. Selle kaugus rannajoonest oli 200 m. Patarei 10b koosnes kahest suurest betoonalusehitusest (28 X 35 m) ja nende vahel kerkivast komandopunktist koos jõujaamatiivaga. Kõik need olid omavahel ühendatud 2,8 m kõrguse tunneliga, mis kulges sirgjooneliselt liivavalli all. Pöörlevate soomustornide alusehitised olid kahekorruselised.
Eraldi tasuks käsitleda patarei komandokeskust - kogu Peeter Suure merekindluse kõrgeimat kaitserajatist. Jalamilt üles rinnatise servani oli 15 m, korruseid kolm, vaateplatvormil oli soomuskuppel, mis aga ei pöörelnud. Soomuse paksus esiküljel, kus 8 vaatepilu, oli 10 tolli (25 cm), taga 5-8 tolli ning lae osas 8-10 tolli. Sisse pääses läbi põrandaluugi. Jõujaam moodustas torni madala betoontiiva suunaga lõunasse ning oli koos abiruumidega ühekorruseline.
Patarei ülesanne oli koos põhjapoolse patareiga 10a võtta tule alla Soomelahe riivistusliini lõunaosa. Patarei kahurite tulekaugus küündis kuni Pakri neemeni...
Esimesel fotol on patarei 10b komandotorn 2003. aastal, teisel-alumisel fotol on sama ehitis fotografeeritud 1930-ndatel aastal.

1918. aastal õhkisid põgenevad punavenelased (käimas oli oktoobrirevolutsioon) Naissaare kaitseehitisi. Pärast Eesti iseseisvumist soovisid iseseisva Eesti sõjaväevõimud kasutada Naisaare kaitseehitisi enda relvajõudude hüvanguks nii palju kui võimalik. Patarei 10b olukord oli järgmine:
...Patarei 10b põhjapoolsest betoonrajatisest oli nagu maru üle käinud - soomustorn ühes relvadega seisis ohtlikult upakil, metallosad olid suurelt osalt deformeerunud. Ühendustunnel komandotornini oli sisse varisenud. Enam-vähem terve oli vasakpoolne soomustornialus, korras oli komandopunkt, kuid  mõlema allkorrused ja maa-alune ühenduskäik olid vett täis...
Patarei 10b põhjustas tehnikutele tublisti peamurdmist. Parempoolsel purustatud betoonehitisel lebas ohtlikult kaldu soomustorn kahe terveks jäänud 12-tollise suurtükiga. Nii neid kui ka torni soomusplaate võinuks sihipäraselt mujal kasutada. Ent kuidas torn ülalt maha saada? Üks tuntud Saksa firma oli nõus vaeva enda peale võtma, kuid üsnagi kõrge tasu eest. Ka tundus pakutav töömaht liiga suurena. Ja ootamatult esitas Naissaare merekindluse mehhaanik Osvald Miina omapoolse ettepaneku, mis oma lihtsusega targemaidki päid hämmastas. Igaks juhuks mängiti süsteem eelnevalt maketil läbi.
Soomustorni serva alla seati tungraud ja kogu tohutu metallrajatis langes samasse kõrvale ehitatud puitpadjandile. Kahurid võeti maha ja taheti kohe viia Aegnale - sealsele suurele patareile varuks. Ootamatult ilmnes halb üllatus: enne patarei õhkimist veebruaris 1918 oli hävituskomando toppinud ühte torusse tagurpidi sisse mürsu. Taas ei mõistnud kõrgharidusega insenerid leida väljapääsu ohtlikust situatsioonist. Küll aga tuli asjaga toime O. Miina. Tema juhatusel kaevati kahuritoru maasse, ots ülespidi, ning mürsk lennutati erilaengu abil tagurpidi välja. See oli augustis 1935.
Patarei vasakpoolne tornialus otsustati konserveerida. Soomustorn sellel sai pappkatuse. Kuid soov saada sinna korralik patarei rauges. Ja 1938. aastaks olid ruumid ning ühendustunnel komandopunktiga taas vett täis valgunud.
Fotol seisab Heigo patarei 10b lõunapoolse õhkulastud kahuripositsiooni juures 2003. aastal.




Põhiosa turistidest püsis saare lõunaosas: Naissaare külastuskeskuse ja Männiku küla ümbruses. Saare põhja- ja lääneosa olid suhteliselt inimtühjad. Rohkem rahvast liikus Militaarrajal: meie kohtasime Militaarraja läbimise ajal kuute inimest. Kuid Keskrada oli üsna rohtunud ning paistis, et seda mööda käiakse õige vähe. Ühtegi inimest me Keskraja läbimisel ei kohanud.
Naissaare teed on katteta pinnasteed.
Fotol: Meie parim kaardilugeja Argo autori väljakutseva muige saatel meie asukohta määramas. Nii mõnigi kord tundus mulle, et me oleme lootusetult saare sihtide ja rajakeste rägastikku eksinud, kuid Argo määras meie asukoha peaaegu alati täpselt.

Saare keskel asuvad männikud olid marjarikkad ja valgusküllased, kuid lääneosas sattusime me kuusikutesse, mis olid hämarad ning milles varitsesid möödujat suured vereimejate parved.



Kui suvel Naissaarel matkata, oleks vaja saarele kaasa võtta telk, sest saarel oli näiteks meie külastusajal (juulikuu keskel) väga palju sääski. Neid tüütuid putukaid leidus õhtul isegi otse mere ääres tuule käes ja telk oli ainus koht, kus neist võis õhtupoolikul rahu saada.
Fotol: Seekord pole teisel pool võrku mitte siiski hiigelsääsk vaid Argo...



Naissaare Looduspargi Keskusest võis laenutada kolme kohalisi kuppeltelke. Ühe telgi rendihind oli 100 EEK-i/ööpäev, lisaks tuli maksta 25 EEK-i inimese pealt n.ö. telgikoha maksu.- Naissaarel on reeglite järgi lubatud telki ülesse seada ainult telkimiskohtadesse... Selliseid kohti on vaid paar tükki- Naissaare Looduspargi Keskuse telkimisplats sadama juures (siin tuleks nädalavahetustel telkimisel arvestada n.ö. peotelgiga) ja Männiku küla telkimiskoht- ja need on maksulised. Reaaluses ei huvita tegelikult mitte kedagi see, kus te telgite. Pange enda telk kuhugi vaiksesse kohta ülesse ning kui te kellegile just jalgu ei jää, siis ilmselt ei tule teid keegi segama.
Näita lisainformatsiooni telkimise kohta >>



Suvel toimub igal laupäeva õhtul Naissaare külastuskeskuse telkimisplatsil asuvas peotelgis pidu tantsumuusikaga. Märksõnadeks võiksid olla: HEA NOORUSLIK MUUSIKAVALIK-TÜMAKAS, BAAR, ILUSAD INIMESED VANUSES 16-35 AASTAT, MÕÕDUKALT JOOBNUD, KUID SEALJUURES MITTEAGRESSIIVNE SELTSKOND, TANTSUPLATS, TULEDES LAUDTEE MERE ÄÄRDE, LÕUNAS PIMEDUSES KAUGEMAL POOLKAARE KUJULISELT SILLERDAV TALLINNA TULEDE KETT, VÄRELEV KUU JA SELLE VALGUSE TEE MEREL.
Kuna saarele tullakse enamaltjaolt oma seltskonnaga, siis tuleb arvestada, et üksikuid vallalisi, keda võiks peol ligi haarata, party-telgist niisama lihtsalt ei leia. Merekohin ja inimtühjad rannad soosivad kallimaga romantika tegemist. Peotelgis saab muidugi ka kõvasti tantsida tänapäevase muusika, tossumasina ja värviliste tulede saatel. Sealsamas võib laudade ääres sõpradega niisama istuda ning juttu puhuda... Võimalus on baarist jooke tellida. Meiegi eelistasime kostuva tümaka tõttu tekkinud poolunest loobuda peost osavõtmise kasuks. Minu muljed on kokku võetud allpool esitatud lühireportaazhis.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 
 

Poeem: Peotelk Naissaarel
 
 
 
 
 
 

Mulle tundus et

mind rebis öös välja

mu noor keha ja hing

ja andis tiivad

Ma jooksin öös

sinna kust kostus rütm

saateks

irvitav täiskuu

ja ketsitõuge liival

Ma hõljusin hämaruses

maagilise valguse poole

nagu liblikas leegi poole

 edasi mind embava rütmi poole

Värvilised vilkuvad tuled ja

kehade liikumine...

Oli see unes või ilmsi

Näen 

vaikset merd

ja kauguses tuledes linna

kui säravat pärlikeed

Täiskuu jälg merel...
 
 
 
 
 

Kirja pannud: Erki Freiberg
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

 

13 juuli, pühapäev



Saarel telkimisel tuleks hoolikalt valida telkimiskohta, sest saare liivapinda on rohkesti õnnistatud väikeste mustade sipelgatega, ning katse telkida mõnel sipelgapesa avausel võib osutuda üsna piinarikkaks.



Looduses matkates jäta meelde ütlus: sääsed taganevad kärbse eest, s.t. et seal, kus on kärbsed, sääski pole (kärbsed armastavad vastupidiselt sääskedele valgust ja soojust). Nii et kui sa tahad sääskedest rahu saada, otsi endale päikesepaisteline koht.
Meie saarel viibimise ajal oli üks meid suuresti vaevanud nuhtlusest justnimelt sääsed.
Ja veel: proovisime ära "OFF"-i spiraalsed suitsuküünlad ja jõudsime veendumusele, et meie sääsed lihtsalt vilistavad selle peletusele-. Me ei leidnud suitsuküünaldest mingit abi.
Foto on tehtud hommikusöögi ajal meie ööbimiskohas, mis asus Naissare külastuskeskuse telkimisplatsi põhjapoolses ääres.



Naissaare Looduspargi Keskuse (ehk külastuskeskuse) telkimisplats asus külastuskeskusest mõnisada meetrit põhja pool mere ääres. Kõige pealt hakkas sellel lähenemisel silma sinine peotelk.
Fotol on Naissaare Looduspargi Keskuse laagriplatsi n.ö. peotelk, kus suvel nädalavahetustel kõlab mõne diskori esitletav tantsumuusika. Kuna peotelk asub laagripaiga vahetus läheduses, siis neil, kes soovivad nendel öödel rahulikult magada, soovitaks küll enda telgid laagriplatsist vähemalt 1 km kaugusele paigaldada. Nädalavahetuste peod on üsna lärmakad ja kestavad varaste hommikutundideni. Kõige lihtsam on head telkmiskohta otsida mööda rannikut põhja poole edasi minnes. Seal on ka inimesi vähem, sest põhiosa rahvast asub kogu saarel viibimise aja kas sadama läheduses või saare lõunaosas asuvas Männiku külas. Peotelgis toimuvast vaata siit...



Rannik sadamast põhja poole minnes. Suur osa rannast allub kõrgveega lainete murrutavale tegevusele. Püsivad meretuuled on koolutanud rannametsa ja kujundanud väga omapäraseid puuvorme, nagu maadligi roomavaid mände ja madalate põõsastena laiuvaid kuuski, liivast vaevu väljaulatuvaid kurdlehelise roosi kogumikke.
Fotol on reisikirja autor 2003 aasta juulis. Autorist vasakul paistavad Kaevandikivid.



Noodamajand -i liivasel rannal roomab mööda maad madal suurte roosade õitega kibuvits, mille õige nimetus on kurdleheline roos. Juulis pakub roosade õitega kaetud maapind muinasjutulist vaatepilti.



Kuna kaardi järgi pidi Noodamajand-i ranna lähedal olema mingi lennuväli, siis asusimegi seda otsima. Lootsime leida mingit selgelt eristatavat lennurada vms. Pidime aga pettuma, kuna lennuväli oli ilmselt juba ammu kasutamata olnud: kunagine lennuväljaplats oli tuule tõttu kaetud liivaluidetega ning sinna olid kasvanud käevarre jämedused männid.
Peale Noodamajand -i nimelist rannaosa algab Hülgekari nimeline rannaosa, mille kohal Krimmi sõja päevil aastatel 1854-1855 asus prantsuse-inglise blokaadieskaadri ankruplats. Haigustesse, peamiselt skorbuuti, surnud prantsuse meremeestele rajati luitestunud randvallide taha väike kalmistu, kuna katoliku usutavade kohaselt neid ei saanud matta koos protestantlastest inglastega saare luteri kalmistule saare SSSW-osas. Matusepaik on tänapäeval korratatud ja tähistatud ristiga. Näita inglise meremeeste matmispaika>>



Parima supelrand Naissaarel asub vaieldamatult Hülgekari rannalõigul. Supelranna pikkus on umbes 300 meetrit.
Fotol: Heigo, Argo. Tänapäeval asub Hülgekari neeme otsas väike päikesepatareidel toimiv tuletorn.



Fotol: Hülgekari väike tuletorn.
Edasi lääne poole minnes kulgevad rannas kõrge vööna liivaluited.



Fotol: matkaseltskond sisenemas lõuna poolt Männiku külla 2003. aastal.
Männiku küla kujunes praegusel kujul ja kohal põhiosas 1950. aastatel tüüpilise nõukogude armee kasarmulinnakuna, kuhu kuulusid suhteliselt rohmaka arhitektuuriga klubi, saun, söökla ja elektrijaam koos kasarmute ja ohvitseride pereelamutega. Viimased esindavad Soome poolt sõjakahjude korvamiseks tasuta üleantud monteeritavaid majakesi. Tänapäeval on just viimased säilinud, ülejäänud linnak on aga rüüstatud ja maha jäetud.



Kitsarööpmelise raudtee mahajäetud kraanaga platvormvagun Männiku küla laguneval haruteel..



Männiku külas paikneb ka üks saare suurtest rändrahnudest, Männiku kivi, mille ümbermõõt on 25,4 m ja kõrgus 3,1 m.



Ühesse kunagisse ohvitseride peredele mõeldud elamusse on tänaseks päevaks rajatud nn. militaarmuuseum. Majas on üks tuba täidetud ajalooliste fotodega Naissaarest, teise toa seinad on kaetud punase propaganda plakatitega.



Militaarmuuseumis peaks töötama ka giid, kuid meie külastuse ajal jõudis Männiku külla just rong järjekordsete turistidega ja kuna muuseumi giid oli kuhugi kadunud, siis rääkis rongijuht ka giidijuttu. Mees oli hea jutuga ja see silus nii mõnedki lüngad tema teadmistes.
Fotol on Naissaare rongijuht.



Ühe toa seinad Naissaare nn. militaarmuuseumis olid kaetud fotodega Naissaare minevikust...




Teise toa seinad Naissaare nn. militaarmuuseumis olid kaetud punase propaganda plakatitega.



Mõned kunagised ohvitseride pereelamud on korda tehtud ning neid üüritakse välja turistidele. Näita lisainformatsiooni>>



Männiku küla vaatamisväärsuste hulka kuuluvad kindlasti ka puust välja tahutud kujud...

...ning saloon "Rähnipesa". Viimane dubleerib mingil määral ka külastuskeskuse funktsioone saare selles osas: turistide toitlustamine, ööbimise korraldamine jne.

Saloon Rähnipesa on õdus, ilus ja omapärane koht. Ka siin toimuvad suvel nädalavahetustel peod.



Männiku külast suundusime tagasi rannikule. Möödusime kunagisest Naissaare suurrima küla -  Lõunaküla asemest. Selles külas elas hiilgeaegadel kuni 400 inimest. Tänasel päeval on küla asemel aga võsastunud rohumaa.



1700. aastate alguses pidas Peeter Suur vajalikuks ehitada Naissaare lõunarannikule Tallinna lahe sulgemiseks niinimetatud Sternschanz´id - oma põhiplaanilt taevatähte meenutavad muldkindlustused. Neid oli ette nähtud kolm: Miiduranda ja Väike-Paljassaarele mandril ning Naissaare läänerannikule vastu merd. Tänaseks on kunagine vägev nn. Tähtkants kasvanud võssa-metsa ning teda on aegade jooksul mitmeti lõhutud, nii et selle kuju pole enam maapinnalt ära tuntav. Tore oleks, kui nn. Tähtkants kunagi uuesti puhastataks ning muudetaks vaadeldavaks nagu on näha allpool toodud 1930. aastast pärineval fotol. Tähtkantsi Esimese maailmasõja ajal ehitatud sillast on tänasel päeval näha kividerodu, mis merre kaob ja millest turritavad välja mõned harvad puupostiotsad.



Saare tsiviilelanikkonda tabasid vene kroonu korduvad sundevakuatsioonid (1730, 1914, 1940 ja lõplik peale 1944. aastat) ning suur osa veel püsinud naissaarlastest lugesid 1943-1944 aastatel õigemaks saarelt ise lahkuda, kes Rootsi, kes kaugemalegi...
Fotol seisavad Argo ja Heigi Lõunaküla randa (Tähtkantsi juurde) püstitatud mälestusmärgi juures, mis on pühendatud Naissaare paadipõgenikele, kes punaste nõukogulaste invasioonihirmus enda kodud jätsid ja üle mere Läände põgenesid.



Mööda rannikut lääne poole edasi minnes viis meie teerada meid läbi Kabeli kalmistult. Kuigi vana nimi viitab muistsele rannakabelile, on praegu siin vaid väike, roostetanud ristidega ja põlistest mändidest varjatud kalmuaed. Kalmistu keskseks mälestiseks on aga inglaste kalmukivi Krimmi sõja päevilt, kui siia maeti Tallinna blokeerinud protestantlastest madruseid inglise sõjalaevadelt 1854.-1855. aastatel. 1927. aastal paigutas Inglise kuninglik laevastik siia maetud meeste nimedega hauakivi, millele on tänapäeval lisandunud puu-rist.
Fotol seisab Heigo Inglise meremeeste kalmul. Võrdluseks vaata sama matmispaika 1927. aastal>>
Näita prantsuse meremeeste hauapaika>>

Inglise meremeeste hauapaik 1927. aastal.



Kabeli kalmuaiale oli püstitatud ka üks rist, mis tähistas kellegi Freiberg -i perekonnanimega inimese hauapaika. Kuna mina kannan sama perekonnanime, siis võib tegemist olla isegi mõne minu kauge sugulasega.
Fotol: Loo autor Erki Freiberg seismas Freiberg -i hauaplatsil Naissaarel 2003.aastal.



Kabeli kabeliaiast liikusime veelgi mööda rannikut edasi lääne-põhja suunas. Tuulealuse kiviklibuse ja risu täis rannamaa tõttu oli edasiliikumine raske ja vaevaline. Viimaks loobusime rannikul liikumisest ning otsustasime läbi võsa kaardi järgi kõrval jooksvale teele läbi murda. See meil õnnestus ning üsna pea muutus edasiminek kergemaks, kuna nüüd saime astuda mööda pinnasteed. Kahel pool teed kõrgus puutumatu vägev kuusik, mis on võetud looduskaitse alla ja milles on majandustegevus lõpetatud. Seetõttu leidus seal palju mahavarisenud ja pooleldi kõdunenud tuulemurde. Varsti jõudsimegi Mädasadama rannani, kus on läbi aegade kahjutuks tehtud (tühjaks põletatud või õhitud) meremiine. Mädasadama rannas seisis veepiirist umbes 60 m kaugusel ligi poolsada tühja miinikesta.



Mädasadama rannast pöörasime ida poole ning jätkasime kõndimist mööda sirget teed, mis oli ilmselt vana raudteetamm. Varsti (mõnisada meetrit enne miinilao territooriumi) hakkasid põhja pool tee ääres silma raudkivihunnikud.
... Miinilaost läänes võib metsa all silmata madalaid, samblavaiba alla mattunud riitu lõhutud ja korralikult vinastatud raudkividest. Ka need on omamoodi ajaloomälestised - tegu on merekindluse ehitamiseks varutud ja kasutamata jäänud ehitusmaterjaliga.



Tee, mida mööda me sammusime, läbis kaks 3. meetri kõrguse okastraataiaga piiratud tsooni, ning siis jõudsime me miinilao territooriumile (sisenesime miinilao territooriumile lääne poolt - näita kaarti >>) Kohe sisenemiskohas nägime väga suurt rändrahnu. See oli Naissaare ainus looduskaitse alla võetud rändrahn - Põlendiku kivi, mille ümbermõõt on 26 m ja kõrgus 7 m. Kivi sai nime kunagi selles paigas aset leidnud metsapõlengu järgi.



Miinilao territooriumil vedeles igasugust kraami... Antud fotol toetub reisiloo autor miini vanker-ankrule.
Miini vette laskmine (miini veeskamine) toimus üldjoontes järgmiselt:
Miin asetses vanker-ankru eesosal. Vanker-ankru tagaotsas asus kõrgem "raudkapp", milles asus pöörlev pool koos sellele keeratud terastrossiga. Terastrossi üks ots oli kinniatatud vankri külge, teine trossi ots oli kinnitatud miini otsas asuva rõnga külge. Vanker-ankrul olid all rattad, mille abil see veeretati üle spetsiaalse laeva (miinitraaleri) parda merre. Kuna miin oli veest kergem, püüdis see veepinnale jääda, kuid vanker-ankur oli veest raskem, seega püüdis see põhja vajuda. Selle tagajärjel miin ja vanker-ankur eraldusid üksteisest: vanker-ankur vajus põhja ja miin püüdis tõusta-püsida veepinnale. Neid ühendav terastoss keerles aga vanker-ankru poolilt maha. Kui tross oli varem välja mõõdetud pikkuse jagu poolilt maha kerinud, pool seiskus ning raske vanker vajus põhjani, tõmmates miini mõned meetrid allapoole veepinda. Selliselt jäi miin enda ohvrit ootama.



Naisaare miinilao territooriumil on tuhandeid tühje miinikesti. Kui arvestada ühe miinikesta kaaluks ca 50 kg, ning vanaraua kokkuostuhinnaks 2003. aastal 600 EEK-i/tonn, siis selle järgi vedeleb saare metsa all maas hunnikutes raha. Kuid kuna tegemist on Eesti ühe omanäolisema vaatamisväärsusega ning killukesega meie maa ajaloost, siis ma loodan, et kellegil ei teki otsest mõtet miinikesti rahaks teha.



...1944. aastast alates saart okupeerinud Nõukogude merevägi rajas metsade rüppe suure ja rangelt salastatud meremiinilao ja vajalikuks lõppmontaazhiks tehase. Ladu kujutab endast mitmekordsete okastraataedade ja ohutsoonidega piiratud platvorme, mis omavahel ja ka sadamaga omasid raudteeühenduse. Platvormid olid piiratud omakorda kõrgete muldvallidega, piirdeaedadest väljaspool asusid eraldi piiretes montaazhitehase hooned...



Naissaar on üks kummaline koht Eestis, kuhu kogu Eestit haaranud vanaraua kogumise maania pole veel jõudnud. See on taganud ka miinilao kui vaatamisväärsuse püsimise.



Fotol toetub Heigo miini vanker-ankrule. Fotol on näha veel poole terastrossiga. Selgitus miini tööpõhimõtte kohta on allpool.
Miini vette laskmine (miini veeskamine) toimus üldjoontes järgmiselt:
Miin asetses vanker-ankru eesosal. Vanker-ankru tagaotsas asus kõrgem "raudkapp", milles asus pöörlev pool koos sellele keeratud terastrossiga. Terastrossi üks ots oli kinniatatud vankri külge, teine trossi ots oli kinnitatud miini otsas asuva rõnga külge. Vanker-ankrul olid all rattad, mille abil see veeretati üle spetsiaalse laeva (miinitraaleri) parda merre. Kuna miin oli veest kergem, püüdis see veepinnale jääda, kuid kuna vanker-ankur oli veest raskem, püüdis see põhja vajuda. Selle tagajärjel miin ja vanker-ankur eraldusid üksteisest: vanker-ankur vajus põhja ja miin püüdis püsida veepinnal. Neid ühendav terastoss keerles aga vanker-ankru poolilt maha. Kui tross oli varem välja mõõdetud pikkuse jagu poolilt maha kerinud, pool seiskus ning raske vanker vajus põhjani, tõmmates miini mõned meetrid allapoole veepinda. Selliselt jäi miin enda ohvrit ootama.



Fotol on näha miinilao "perrooni" tõstetavad metallist ühendustrapid, mille üks serv toetati kitsarööpmelise platvormvaguni servale, et üle trapi vanker-ankrul asetsevad miinid rongile/rongilt laadida.



Miinilao territooriumi idapoolsel küljel asetsesid/asetsevad miinide montaazhitehase ruumid Ka tänasel päeval vedeles nende ümbruses hunnikutes kahjutuks tehtud detonaatoreid miinidele.




Nõukogude ajal ümbritses Naissaarel asuvat ülisalajast miiniladu mitme kordne ja mitme meetri kõrgune okastraataed. Selles miinilaos asuvate miinidega võis vajaduse korral mineerida kogu Soome lahe, et vajaduse korral tõkestada vaenulikele laevadele lääne poolt sissepääs Leningradi (Peterburi) alla.



Kahekordse aia vahel jooksid vabalt verekoerad ning iga paarikümne meetri tagant asuvates valvuritornides olevad valvurid võisid ilma hoiatamata tule avada iga sissetungija pihta.
Fotol: Et üle aia ronimist vms. paremini kuuldavamaks teha, kinnitati okastraatide külge tühje plekitopse, mis traadi puudutamisel kolisesid.



Kitsarööpmelisel raudtee on Naissaare militaarses minevikus täitnud tähtsat rolli.



Naissaare männimetsad on väga marjarikkad.



Fotol on Argo ühel maha jäetud raudteeharul roninud kitsarööpmelise raudtee vaguni katkisele veermikule.

 

REISIKIRJA LÕPP
 
Vaata ka toimetaja teisi matkasid mitmesugustes Eesti paikades veebilt: "Rannamatkad Erki Freiberg- iga" >>

Reisikirja tekst printimiseks>>