27. september 2004

IMRE KAAS

Estonia hukust möödub teisipäeval kümme aastat. See pole pelgalt tärmin, mis peaks tooma vastuseid küsimustele, mis hukuga seotud inimeste meeli köitnud aastaid, vaid aeg, mis sunnib tegema kokkuvõtteid.
Mis on pärast hukku muutunud ja mida tõi rahuaja suurim katastroof Läänemerel kaasa Eesti ühiskonnale? Ja kes, öeldagu ometi, kes on selle eest vastutav? Need on küsimused mis mind kümme aastat pärast hukku endiselt kummitavad.

Selline paratamtu olukord, kus pole selgust paljude asjaolude suhtes, sunnib paratamatult mõtlema nendele jõududele, mis tavarahvast ikka ja alati, olenemata ajahetkest ning kohast, teiste eest otsuseid langetavad. Just neid otsuseid, mis on pöördumatult muutnud sadade, isegi tuhandete elukäiku...
Olles ise Estonia hukuga seotud sündmusi lähemalt vaadelnud ning sellest koos Estonia kapten Avo Pihti abikaasa (jah - just nimelt abikaasa, mitte lese!) Sirje Pihtiga raamatu üllitanud, julgen käesolevaga vaagida erinevaid hukuga seotud aspekte ja ehk vastata mõnelegi küsimusele.

Oli 27. septembri õhtupoolik ANNO 1994. Kes oleks osanud tol õhtul oma lähedasi kauni parvlaeva Estonia peale saates aimata, et ees ootab aeg, mis mõnele tähendab elu katkemist, vaikelu, saatust, mis oma kohutavas õuduses jälitab neid veel aastaid. Kui mitte nende aja lõpuni.
“See” kohutav tõe hetk saabus järgmisel hommikul, kui toimuvad sündmused hakkasid tasahilju inimestele kohale jõudma. Ei uskunud tol hommikul Eesti ajakirjanikud, et midagi taolist on üldse võimalik. Ei uskunud laevale läinud inimeste lähedased, et alus võiks põhja vajuda ja kaosest pääsevad vaid vähesed. Oli ju teada, et sel hommikusel ajal, kui hukust teaded saabusid, pidanuks laev olema juba Stockholmile lähenemas. Aga usk ja lootus kadusid tundidega üha enam kaugustesse, kus valdavaks sai masendus.
Kirjutades raamatusse “Raske tee tõeni” ridasid õnnetuse kulgemisest ja inimestest, ei osanud ma, ega soovinudki ette kujutada seda õudust, mida need süütud inimesed pidid tol sügisööl tundma või mõtlema.

Pealkirjastasime Sirje Pihtiga raamatu kui raske tee tõeni, sest leidsime siis ja arvame ka täna, et Eesti, Soome ja Rootsi riikide valitsused on oma kodanikud hüljanud. Ja seda teed tõeni, mis valetamiste ja vassimiste kõrvalt siiski samm sammu haaval astutud saab, ei saa lugeda kergete killast olevaks.
Kui lugeda kokku kõik need kohtumised erinevate ametnike ja asjaosalistega, ja infot, mis neilt reaalselt on saadud, siis tekib tahtmatult jõetuse tunne. Siiski pole ei mina, Sirje ega teised Estonia huku tagamaadest ühel või teisel moel huvitatud inimesed toimunut unustanud. Ega saagi unustada vaadates fakte, mis kümne aastaga on välja tulnud.

Üks fakte on see, et laeva kapten Avo Piht oli pärast katastroofi elus. Vähem kindel pole fakt, et ka osad rahvusvahelise uurimiskomisjoni (Joint Accident Investigation Committee) liikmetest uskusid ja usuvad ka praegu, et kapten Piht võis asjaolusid arvestades pääseda. Uurimiskomisjoni esimees Uno Laur ütles mulle paar aastat tagasi, et Sirje Pihtillt ei saa lootust ära võtta, et Avo Piht ükskord ikkagi koju jõuab. Ja mitte keegi ei suuda võtta minult ega rahvalt lootust, et kunagi selguvad ka need üksikasjad, mis tänasel päeval teadmata, kuid üliolulised.

Samas on mul siiralt kahju aga neist inimestest, kes püüdnud katastroofi pealt kasu lõigata. Nimekiri saaks siinkohal siiski üsna lühike, sest selliseid väärastunud maailmavaatega inimesi leidub vähe. Täna on teada, et õhku on haihtunud miljoneid kroone omaste raha. Nagu ütles advokaat Henning Witte, kelle peale paljud tõe ootuses pimestatult lootsid, et “ta elas sellest rahast”.

Raha teeb inimesed lolliks ja just nimelt seetõttu on kadunud usk neisse, kes tänaselgi päeval lubavad omastele õigluse võidutsemist. Keda enam usaldada saaks, kui sind on juba korduvalt petetud ja ma ei räägi siin ainult rahast, mis on sellise tragöödia puhul omastele kõrvaline asi.

Mul on kahju ka inimestest, kes loovad hukust müüte ja järeldavad faktidest asju, mis kunagi pole aset leidnud. Nii on kirjutatud ka raamatuid, kus sees tõena esitatud väited, mis tihti ka naeruväärsena tunduvad. Kuid inimesed usuvad - loevad ja väristavad õudusest õlgu, kuigi tegemist on väljamõeldise ja halvasti välja kukkunud põnevusromaaniga.

Nii oli lugu näiteks nende väidetavate lõhkeainepakkidega, mida aastaid tagasi teleekraanidel näidati. Kuigi tegemist oli tuukrite poolt vee alla toodud elektroodide pakiga, usuvad paljud siiamaale, et see oli siiski lõhkeaine. Aga eks inimene usub seda, mida tal parasjagu vaja uskuda.

Või näiteks müüt sellest, kuidas mõne “teadja” inimese väitel oli sadam tol päeval range sõjaväelise valve all. Teadmiseks teile, et sadam oli alalise valve all ja 1994. aastal ilma eriloata nii kaugele ei pääsenud, kui täna. Kuid jälle oli üks jutt tekkinud, mida sinisilmselt katastroofiga seostama kukuti.
Veel hullem lugu on huku uurijatega, kes süüdistavad omakseid ja ajakirjanikke olevat erinevate luureteenistuste agendid. No püha lihtsameelsus, kui keegi neid jutte usub!

Kuid inimesi hullutavate lugude kõrval on karm tõde - Estonia katastroof. Ja see ongi ainus tõde. Estonia hukkus erinevate instantside tegemata töö ja lohakuse, ka hoolimatuse tõttu. Ei olnud pardal ühtegi pommi ega lasknud tundmatu allveelaev Estoniat torpeedoga põhja. Estonia hukkus, sest purunes vöörivisiir, mis omakorda avaldas mõju rambile ja vesi tulvas autotekile. Iga meremees teab, et laev on stabiilne vaid teatud hetkeni, millest Estonia tol ööl üle läks. See oli pöördehetk, millest enam tagasipääsu ei olnud ja alus uppus. Oli öö, mis omakorda suurendas hukkunute arvu ja tollane mereohutus ei olnud see, mis ta on tänasel päeval.

Estonia huku puhul tasuks kõigil teha järeldused faktidest, mida meile pakutakse. Ja ükski arvutus või asjaolu ei suuda mind praegu veenda selles, et tegemist oli terroristide kätetööga.
Olukorra segasuses on eelkõige süüdi hauarahuleppega liitunud riigid, kes edasise uurimise ja olemasolevate faktide kinnitamise on välistanud. Süüdi on ka komisjon, kes oma raportiga veelgi segadust tekitab. Süüdi on riikide need teenistused, kes kiivalt mõningaid teadmisi varjavad ja ei lase tragöödial ajalukku vajuda.

Tõsi on see, et Estonia kapten Avo Pihtiga on segased lood. Ja tema kõrvaletoimetamisest ei tasuks järeldada, et laev läks põhja kellegi soovil. Pigem on tegu hirmuga tõe ees, mida ohvitserid kahtlemata teadsid. See tõde on rahaahnusest tekkinud parvlaeva Estonia halb seisukord ja ettekirjutuste eiramine, mis lõpuks hukuni viisid.

Estonia huku juures on endiselt küsimusi, mis tõenäoliselt jäävadki vastuseta, kuid kas me neid vastuseid üldse usuksime või millist tõde me näha sooviksime?
Minu jaoks eksisteerib vaid üks tõde - Estonia lebab merepõhjas ning süüdlased kõnnivad meie seas endiselt ringi...

Iga tragöödia juures on ka positiivseid aspekte. Nii ka Estonia hukuga, sest möödunud kümne aastaga on mereohtuses tehtud mitmeid olulisi samme.Esiteks on suurenenud reisilaevade ohutusalased nõuded. IMO (International Maritime Organization ehk rahvusvaheline merendusorganisatsioon ) töötas ro-ro-tüüpi reisiparvlaevade uued nõuded välja varsti pärast hukku. Nüüd on paika pandud näiteks laevade vaheseinte tugevus: kreeni korral on võimalik nende peale astuda. Veel tuleb nüüd laeval asuvatele päästevestidele tuled ja viled külge panna.

Välja on vahetatud päästeparved, mis on uuenenud konstruktsiooniga ja suurenenud on nõuded vaheseinte veekindluse suhtes.

Estonia hukutanud inspektsioonide vähesus ja selle ettekirjutuste vältimine on toonud kaasa laevakontrolli tohutu arengu. Ehk siis - Vigadest on õpitud.

Paraku maksid tol keerulisel ajahetkel tehtud vead 852 inimese elu.