| Anders Björkman: Estonia vöörivisiir lõhati eest pärast hukkumist! |
IMRE KAAS
Rootsi
päritolu ja Prantsusmaal elava laevandusarhitekti
Anders Björkmani sõnul on meil piisavalt informatsiooni, mis tõestab, et Estonia
vöörivisiir oli laeva küljes ka veel pärast hukkumist ja selle eraldumine polnud õnnetuse põhjuseks.
Kuid mis siis õnnetuse põhjustas?
Olen kirjutanud sellest oma internetileheküljel ja olen veendunud, et põhjuseks oli avaus allpool veeliini. Selle kaudu lekkis laeva autoteki alla vett mis põhjustaski ootamatu 30 kraadise kreeni. Mõne hetke pärast tuli laev korraks kreenist välja ja inimesed pääsesid alt tekkidelt liikvele. Hiljem tuli juba suurem kreen ja laev uppus ilma, et oleks umber läinud. Kõike seda olen kirjeldanud ka oma internetilehel.
Kuid mille tulemusel Estonia kerre see avaus tekkis? Selle kohta on erinevaid teooriaid.
Esiteks võis lekke põhjustada jõud laevast endast.
See võis juhtuda mitmel moel:
1. Basseini ja sauna sektsiooni korrosioon: kere ja metallsõrestik oli vee voolamise ja kuumade temperatuuride mõjul korrodeerunud, mille tulemusel laevakere õnnetuseööl järele andis. Seda on kirjeldatud minu kodulehel ja selle tulemusel tekkis väike, umbes 0.3 m2 avaus.
2. Stabilisaatorite vale paigaldus. Stabilisaatorid paigaldati Estoniale hukuaasta veebruaris. Selleks tuli laevakerre lõigata avaused ja sobitada stabilisaatorid laeva sisse. Kuid seda tööd ja keevisõmblust ei tehtud korralikult. Esimest korda lülitati stabilisaatorid raskete ilmastikuolude tõttu tööle just hukuööl. Raskete ilmastikuolude tõttu süsteem purunes ja keresse tekkis avaus. Siiski mitte väga suur avaus. Taas on seda pikemalt kirjeldatud minu kodulehel.
3. Sabotaazh. Laeva paigaldati lõhkeained. Esmalt, et lõhata avaus laeva külge, seejärel veekindlatesse vaheseintesse, et mitmed sektsioonid üle ujutada. Aga ma ei usu sellesse, sest kergem oleks olnud laev juba sadamas hävitada. Pikem kirjeldus minu kodulehel.
4. Ja siis on veel jutud, et lekke põhjus tuli väljast poolt. Kuidas?
Kokkupõrge oli laeva teekonnal lihtsalt juhtus. Niisis, Estonia põrkas millegagi kokku, mis põhjustas, a) suure mõlgi visiirile kuus meetrit üleval veepinda, b) rebendi rambi juurde vasakpardasse ja c) rebis laeva kerre veeliini alla avausi nagu on kirjeldatud punktis 1 ja 2. Seda versiooni on samuti mu lehel kirjeldatud.
Millist versiooni uskuda?
Usun esimest ja teist versiooni, sest Henrik Sillaste on veenvalt tunnistanud, et äratati kell 23.30 paiku, et “midagi” parandada. See oli üle poole tunni varem, kui tekkis esimene ootamatu kreen. Võibolla oli probleemiks stabilisaatori tiib, mis ei tahtnud oma tööasendisse liikuda. Või tekkisid probleemid sauna ja basseini sektsioonis? Igatahes, Sillaste läks alla ning nägi, et laev lekib või hakkas lekkima, kui stabilisaatoriruumi seinad purunesid. Sillaste käivitas pumbad – ta ise ütles oma tunnistustes, et kui laev lekib, tuleb käivitada pumbad. Äkitselt leke suurenes ja Sillaste seisis juba põlvini vees ning pumbad ei suutnud enam lekke tõttu sisse tunginud vett välja pumbata. Sillaste, Treu ja Kadak evakueerusid avatekile juba kell 1. Veekindlad vaheseinad jäid avatuks või ei suudetud neid sulgeda, laev läks kreeni ja uppus ning ei pidanud selleks isegi ümber minema.
See oli teie väitel siis õnnetus, kuid mis toimus hiljem?
Tundub, et Rootsi võimud uskusid sabotaazhi, põhjuseks Estonia salakaubaveona kasutamine nende võimude endi teadmisel. Rootsi võime kontrollisid osaliselt ekskommunistlikud jõud Eestist ja Venemaalt ning USAst, või ükskõik mis maffia. Nad sattusid paanikasse ning otsustasid süüdistada hukus visiiri eraldumist. Eestlastest meeskonnaliikmetele anti käsk öelda, et nad nägid lekkivat vööri ja vett autotekil. Varased sonaripildid 30. septembrist näitasid, et visiir oli endiselt vraki küljes. Ametlikult visiiri seal aga ei nähtud. Pilt oli halb. Samuti filmisid nad vrakki oktoobri alguses ja visiir rippus endiselt vööri küljes. Ametlikult teatati aga, et visiir on kadunud ja võis näha suurt avaust. Kuid ramp oli tegelikult suletud ja avaust ei olnud. Pilt oli halb.
Seejärel saadeti alla tuukrid, et visiir lõhata. Kuid see ei õnnestunud! Nad püüdsid ka rampi avada, lõigates ära rambi piirded, kuid kõik ebaõnnestus. Visiir rippus endiselt tõstemehhanismiga seotult vraki küljes. See pilt avanes ka filmides, mis tehti vrakist 9. oktoobril. Halb film taaskord. Seejärel püüdsid nad visiiri ära tõmmata ja viimaks tuli visiir kere küljest lahti 11. oktoobril...ja tegelikult püüdsid nad visiiri vrakist 100-200 meetrit eemale tirida, kuid andsid alla.
Nad teatasid, et visiir on kadunud ja alustasid otsingutega. Tegelikult mingisuguseid otsinguid ei toimunud. Avalikustati ka vraki vale asukoht ja hiljem visiiri vale asukoht. Valedel jälgedel komisjon alustas sellega, et süüdistas õnnetuse põhjustajana eraldunud visiiri. See ongi üldjoontes minu veebilehekülje sõnum. On väga kerge tõestada, et mul on õigus! Küsige Henrik Sillastelt ja teistel meeskonna liikmetelt, mis tegelikult juhtus. Nad on süütud, kuid neid ähvardati vaikima ning ütlema, et nad viibisid all masinaruumis kaheksa minutit, püüdes alust hukust päästa. Nad ei tohtinud ütelda, et laev lekkis ning nad jooksid minema. Sillaste ja teised meeskonnaliikmed ei tea, mis hiljem toimus ning et rootslased visiiri eraldasid. Kuid nad peaksid sellele nüüd mõtlema...
Nüüd tuleks paluda parlamendiliikmeid uurimist uuesti avama, et saada nendes küsimustes selgust. Kõigepealt tuleks küsida Sillastelt ja teistelt meeskonnaliikmetelt, mis tegelikult juhtus ja miks nad oma pääsemise kulgemise kohta valetasid.
http://heiwaco.tripod.com/epunkt148.htm.Ja veel hullem! Vähemalt 11 Estonia meeskonnaliiget päästeti pärast õnnetust – kolm Mariella poolt
-http://heiwaco.tripod.com/epunkt141.htm - ja 8 Rootsi helikopteri poolt - http://heiwaco.tripod.com/epunkt146.htm - ja nad viidi edasi Huddinge haiglasse Stockholmis. Rootsi võimud andsid need süütud inimesed…ekskommunistliku Eesti/Vene/USA või mis iganes maffia kätte, kes nad lihtsalt tapsid! 1994. aastal oli see tavaline. Seega saan ma väga hästi aru, miks inimesed tänaseni vaikivad. Nad lihtsalt kardavad.
Lisainfo:
http://heiwaco.tripod.com/estnews.htm
Intervjuu Anders
Björkmaniga
17. jaanuar 2002
Te olite üks esimestest, kes julges Estonia huku põhjuseid uurinud komisjoni kritiseerida. Miks?
Ma olin õnnetuse toimumise ajal merel. Küsisin eneselt, et miks Estonia hukkus ning kas see võib juhtuda ka teiste taoliste laevadega.
Kui mõne aja pärast oma kontorisse läksin, uurisin läbi kõik materjalid, mida oli võimalik seoses Estonia hukuga saada. Õnneks olin ma sel ajal merendusalase tehnilise komisjoni IMO liige. Uurisin tankerite õnnetusjuhtumeid ja valmistasin ette ohutusnõuete parandusettepanekuid. IMO esimees oli tol ajal Börje Stenström.
Kohtusin Strenströmiga esmaspäeval, kuu aega pärast õnnetust. Olin teada saanud, et ta on Estonia komisjoni liige.
Ma soovitasin Stenströmil kontrollida, milline Estonia püstivus ikkagi oli. Estonia oleks pidanud ümber minema ja põhi üleval triivima jääma, mitte sel viisil uppuma nagu kirjeldati. Stenström ägestus ja ütles mulle, et ma ei tea milles asi on. Pärast seda ei tahtnud Stenström enam kunagi Estonia teemal vestelda.
Sel hetkel hakkasin tõepärasuses kahtlema.
Mis siis edasi sai?
Ma kirjutasin komisjonile kirja, kus väitsin, et 2000 tonni vett autotekil oleks kutsunud esile Estonia kiire kaadumise ja lõpptagajärjena oleks pidanud laev põhi üleval ulpima jääma. Komisjon ei vastanud sellele kirjale kunagi.
Kui 1995. aasta aprillis komisjoni vaheraportit lugesin, nägin imestusega, et nad ei räägi stabiilsusest üldse. Ma leidsin, et see on veider. Kohtusin Stenströmiga mitmel korral 1995-1996, kuid isegi siis ei soovinud ta kunagi pikemalt Estonia teemal peatuda.
Kirjutasin oma kahtlustustest ja mõtetest pikemalt ajakirjanduses. Pärast Strenströmi surma (suri vähktõppe) hakkasin kirjutama raamatut "Tõed ja valed Estonia katastroofis". Oli selge, et komisjon ei rääkinud tõtt. Nad ei kommenteerinud ühtegi minu kirjutist.
Lõpuks, kui ametlik lõppraport 1997. detsembril ilmus, oli selge, et see on valesid täis A-Zni. Minu raamat ilmus kuu aega hiljem. Lootsin sellest suuremaid vaidlusi, kuid pidin pettuma, sest tõelisi läbirääkimisi Estonia asjus ei algatatudki. Ainult mõned erakonnad ja huvigrupid hakkasid enam tegutsema.
Te väidate, et lõppraportis on kõik vale. Kuidas on võimalk kõike võltsida, mina isiklikult ei usu seda. Kuidas siiski?
Kui sa vaatad komisjoni töömaterjale 1994. aastast kuni 1997. aastani, siis leiad, et midagi ei salvestatud õigesti (veealused kaadrid), tõenditega manipuleeriti ning tunnistused muudeti "tõele" vastavaks. Ma julgen arvata, et korrektset uurimistööd kunagi ei tehtudki. Komisjon loodi suitsukatteks. Komisjoni ülesanne oli valmis kirjutada täielikult vale raport, kuigi see oli võimatu ja sellest tulenevalt uurimine viibis ning nad andsid lõpuks alla.
Mismoodi andsid alla, lõppraport ju siiski ilmus 1997. detsembris?
Ilmus. Aga seda ei kirjutanud komisjon. Komisjon sai viimati kokku märtsis 1997 ja väitis et raport on valmis ning lõpetatud. Aga see ei olnud tõsi. 1997 suvel kogus komisjoni mitte kuulunud ekspert valeinformatsiooni ning sobitas selle komisjoni uurimistulemuste tükikestega. Lõppraportil on meile tundmatu autor. Komisjon teab seda väga hästi.
Kuulge, see mida te räägite on ju väga tõsine süüdistus kolme riigi alluvatest koosnenud komisjoni ja äkki ka riigi suunas!
On. Miks ma seda nii kindlalt arvan? Eksisteerib veel üks raport 1997. aasta märtsikuust, mille kirjutas komisjon.
Miks seda siis näidatud või isegi avaldatud ei ole?
Komisjon oli tark - kolm aastat rääkisid nad ühte ja sama lugu - visiiri kadumise tagajärjel veega üle ujutatud autotekk põhjustas katastroofi. Meedia kirjutas neist kahest valest faktist esilehekülgedel.
Avalikkus ei saanudki enam midagi muud uskuda. Ja see avaldatud vale oli väga targalt välja mõeldud, kui sa ei ole ekspert, siis sa ei oskagi muud mõelda.
Näiteks. Nende stabiilsusarvutused on kummalised - nad väidavad, et laev oli endiselt stabiilne, kui autotekil loksusid tuhanded tonnid vett. Komisjon teab väga hästi, et kui neid katseid ja arvutusi korrata, ei saaks me ligilähedaseltki samu tulemusi.
Te olete mitmel korral väitnud, et Estonia veekindlad uksed ja päästevahendid olid ebaefektiivsed. Kuidas sellega tegelikult oli?
Loomulikult olid ebaefektiivsed. See on ilmne. Estonial oli töökorras varustust vaid 1200le inimesele, kuigi sertifikaadid kirjutasid arvuks üle 2100. Sertifikaadid valetasid.
Komisjon seda fakti ei uurinudki, ta lihtsalt konstateerib, et varustus oli korras.
Estonia oli nagu Sveitsi juust - ei jäänud vett pidavaks veekindlateks jääma pidavatel aladel. Ei ole selge, kas veekindlad uksed töötasid või kuidas töötasid pumbad.
Te kohtusite Estline kapteni Erich Moikiga. Mis tema arvab?
Jah, ta on väga kena inimene ja saab komisjoni möödalaskmistest aru. Ta jagas minu arvamust, et Estonia pidi hukkuma lekke tõttu allpool veepiiri. Ta oletas, et see võis tekkida stabilisaatoritiiva rebenemise tõttu.
Kas teil on teisi kahtlusi. Te olete rääkinud laeva basseini probleemidest.
Pääsenud on pardal toimunu kohta palju rääkinud. Nad ütlevad, et umbes 15-20 minutit enne kreeni vajumist läbistas laeva tohutu kõmakas (umbes kell 01.02). See võis olla stabilisaator, mis purunes.
Siis oli veel kaks tugevat kõmakat enne kella ühte, pärast seda laev järsult kaadus ning tuli hetkeks 10-15 kreenist tagasi normaalsesse asendisse. Nende kahe kõmaka põhjustaja pole selge. Laev võis millegagi kokku põrgata.
Ja tõepoolest, Estonial oli väga kummalisse paika ehitatud bassein. Mina pole kuulnud, et ühelgi teisel laeval bassein taolises kohas asuks. Komisjon ei räägi basseinist midagi - nemad kutsuvad seda saunaks.
Mida kadunud eestlastest arvate?
Ma olen nõus kapten Moikiga, et Piht ja Leiger pääsesid ja siis kummalisel kombel kadusid. Mul pole muud fakti, kui et lõppraport on läbinisti vale ja Piht ning Leiger oleks selle tõepärasust ohustanud. Sellist raportit ei kirjutata suurema põhjuseta.
Mis siis tegelikult juhtus?
Seda on väga kerge välja uurida. Tuleb lihtsalt õigetelt inimestelt küsida. Näiteks Margus Treult, Henrik Sillastelt ja Hannes Kadakult. Nad väidavad, et viibisid esimesel tekil (allpool veepiiri) pikalt pärast laeva kreeni vajumist, 10 minutit vähemalt. Pärast seda otsustasid nad põgeneda kaheksandale tekile, mis õnnestus neil kahe minutiga. Tegelikult räägivad nad valet. Keegi poleks jäänud ellu, kui nad oleks seal kümme minutit viibinud ja veel siis end päästma hakanud.
Kui see on tõsi, siis miks nad pole tänaseni õigust rääkinud?
Neid ähvardati vaikima ning teist juttu rääkima. 1994. aastal oli poliitiline ja majanduslik olukord Eestis ebastabiilne. Oli kerge inimesi mõjutada, kuna Nõukogude liidu järelmõjud ei olnud kadunud. Nüüd lihtsalt püütakse juhtunut unustada. Kuid see on vale: on aeg luukered kapist välja tuua. See on inimeste huvides.
Eesti rahvas peaks ühiselt uut uurimist nõudma.
***
Anders Björkmanil keelati merenduskonverentsil osaleda
2001
Londonis toimunud merendusalane konverents "Learning from marine incidents" lõppes skandaaliga, sest Estonia katastroofi teemal sõna võtta soovinud Anders Björkmanil keelati esinemine.
Estonia katastroofist kõnelenud uurimistöö autor Anders Björkman oli üllatunud, kui talle mõni päev enne konverentsi teatati, et tema esinemist ei toimu. Björkmani sõnul ei osanud korraldajad talle täpselt öelda, miks ta esineda ei tohi. "Mulle öeldi lihtsalt, et sinu esinemist ei toimu ja kõik, vihjati vaid sellele, et esinemise keelamise taga on isiklikud kokkupõrked," pahandas Björkman.
Estonia.gz.ee-le teatati konverentsi korraldanud The Royal Institution of Naval Archidects'ist, et Björkmani ettakanne jäi ära, kuna mees ründas oma kõnes isikuid.
Keelatud ettekannet saate lugeda siit