Täiendatud 23. aprill 2006

8. aprill 2006

IMRE KAAS

Olen ehk juba liiga kaua vaikinud, kuigi meedias on Estonia hukuga seotud küsimused taas päevakorda tõusnud. Ja seda üheksa aastat pärast rahvusvahelise uurimiskomisjoni töö lõpetamist ning ametliku raporti signeerimist kolme riigi – Eesti, Soome ja Rootsi - poolt.

Minu jaoks on enam kui kummaline see, mille üle veel täna vaieldakse. Sõna võetakse teemadel, mis tegelikkuses juba ammu vastused saanud. Seda muide kõige kõrgemalt tasemel.

Prokurör Margus Kurmi juhtimisel valminud raport on pannud üldsuse taas kõnelema teemadel, mille järele tegelikkuses janunetakse. Need on spekulatiivsed teooriad sellest, mis kõik võis reisiparvlaev Estoniaga tol 1994. aasta 28. septembril juhtuda... Kuid tõepoolest spekulatsioonideks on suur osa neist väideteks minu jaoks ka jäänud. Minu enda südamerahuks püüangi taas kord mõningaid aspekte lähemalt vaadelda.

Meremees Ülo Kollo pani tänases (8. aprilli) Postimehes ilmunud artiklis "Kapten Kollo kahtleb Estonia huku raporti ainutões" kahtluse alla selle, et ametlikud tuukriekspeditsioonid olid tõsiseltvõetavad.

Tsiteerin:

Ülo Kollo: “...tuukrite uuring, mis jättis olulise fikseerimata või on salvestused kadunud või hägused. Olen näinud pilte, kuidas tuukrid uurisid tax-free poes viskipudelite silte ja kõik on väga hästi nähtav. Samal ajal laeva kaptenisillal ei tehtud kindlaks, kes seal üldse olid.”
/.../
“Kaptenina ei saa ma aru, miks sillal olnud inimestest mööda vaadati. Laev ei sõida ilma inimesteta.”

Kahtlemata olid tuukriuuringud laeva hukupõhjuste selgitamise juures olulise tähtsusega. Siiski tuleb meenutada, et 1994. aastal oli vee aluse pildi salvestustehnika vähem arenenud, kui see on tänasel päeval. Jutt sellest, et kuidas oli videopilt tax-free poes selge ning kaptenisillal mitte, on tegelikkuses veidi põhjendamatu. Nimelt tegi videopilti häguseks eelkõige muda ja liiv, mis tungis laeva sisemusse. Nii kui tuuker ennast liigutas, ümber keeras või kasvõi kätega asju tõstis, muutus videopilt hägusemaks. Kuna Estonia kaptenisilla üks tiibadest purunes ning on osaliselt merepõhja vajunud, tungis kaptenisilda ka muda ja liiva. See omakorda mõjutas ka videopildi kvaliteeti. Tax-free poes muda ja liivaga probleeme polnud.

Küsimus sellest, miks vaadati sillal olnud laipadest mööda, on samuti vastuse saanud. Tuukriekspeditsioonid olid mõeldud laeva seisukorra fikseerimiseks. See, et videopilti salvestati ning käidi komisjoni palvel ka erinevates laeva paikades, oli tegelikkuses vastutuleks komisjonile. Uurimislaeva pardal olnud komisjoniliikmete pädevusse kuulus see, et paluti tuukril liikuda ühte laeva ossa ja teise. Samuti oleks pidanud tol ajal uurimislaeva pardal olnud komisjoniliikmed paluma Estonia kaptenisillal avastatud surnukehi identifitseerida. Kuna keegi seda ei teinud, ongi tulemuseks see lindistus, millest tänasel päeval räägitakse.

Ülo Kollo: “Lugesin jah, et tuukrid nägid, kuidas üht meest sillal oli hammustanud suur kala. Samas kõik muu oli nii hägune, et oli võimatu kedagi tuvastada. Armi inimesel nähti, aga inimest ei suudetud tuvastada. No mis jutt see on?!”

Minu käsutuses on kõik kaptenisillast tehtud videosalvestused ja selle juurde kuuluv tuukripäeviku koopia. Videolt on tõepoolest kuulda, et leitakse kokku kolm laipa. Ekraanilt pole laibad tuvastatavad, kuigi kaamera salvestas seda, mida tuuker parajastu vaatas. Kaamera oli kinnitatud tema pea külge. Paraku oli kaptenisild täis muda ja liiva, mis pildi häguseks tegi.

Teiseks julgen väita seda, et just uurimislaeval viibinud rootsi-poolsed komisjoniliikmed ei olnud kaptenisillal lebanud surnukehade identifitseerimisest huvitatud. Põhjus oli lihtne. Algusest peale püüti hukuga seoses teha patuoinasteks eesti meremehi. Rootslased väitsid, et meie meremehed olid ebaprofessionaalsed. Tegelikkuses oli aga hukuööl laevas viis (5!) kaptenipaberitega meest. Kaptenisilla kaardikambrist leiti aga punases pintsakus mehe laip. See oli Eesti päritolu rootsi kapten Jüri Aavik. Komisjoni rootsi-poolsetele liikmetele oli see liiga ebameeldiv fakt, et sillalt leiti ka “kõrvalisi isikuid”, seda enam, et rootsi-kodakondseid.

Kõik need viis kaptenit ööbisid üsna silla lähedal ja tõenäoliselt tormas nii mõnigi neist ärevatel hetkedel ikka sinna, kuhu nad tegelikult kuuluvad. Seda, kas kapten Arvo Andresson oli mayday-signaali saatmise ajal sillal või meelemärkusel, pole selge. Estonialt pääsenud vahimadruse Silver Linde tunnistuse põhjal oli Andresson siiski sillal. Kuid ootamatu kreeni tõttu võis mees kergelt ennast vigaseks kukkuda. Karm, kuid võimalik. See seletaks ka seda, miks pole mayday-signaali saatmise ajal sillalt enam Andressoni häält kuulda.

Mis puudutab seda vigastatud surnukeha, siis tõepoolest üks selline sealt leiti. Kuid tuukrivestlusest ja sukeldumispäevikust tulenevalt võib vaid öelda, et see oli “suurte kahjustustega”, ehk inglise keeles “badly decomposed”... See võib tähendada muidugi, mida iganes.

Ülo Kollo: “On veider, et nad midagi ei uurinud autotekil. Korralik ülevaade autotekist oleks oluline materjal õnnetuse kulgemise ja huku põhjuste selgitamisel.”

Autotekile oli äärmiselt raske pääseda. Laeva vööriramp on ju raskusjõul peaaegu kinni vajunud. Avaus on vaid poole meetri laiune. Täisvarusustes tuuker sealt läbi ei mahtunud. Siiski on teada, et autotekki uuriti ROV, ehk robotkaamera abil. Sellelt pildilt on näha vaid puidust alused, tsemendikotid ning palju prügi. Autod on kõik ahtrisse vajunud. Korralik ülevaade autotekist poleks pärast õnnetust siiski uusi andmeid andnud, sest pärast laeva hukkumist oli see nagu prügimägi.

Ülo Kollo: “Ühendkomisjoni kindel korrutamine, kuidas autotekist allpool ei saanud enne ametlikult fikseeritud õnnetuse algust vett olla, paneb mind imestama.

Autotekist allpool oligi vett, kui uskuda tunnistajaid. Olen lugenud Eestis Estonia hukku käsitleva kriminaalasja toimikuid, kus paljud autotekist allpool olnud reisijad kirjeldavad, et just vesi oli neile ilmne ohumärk. Need tunnistused ühendkomisjoni eriti ei huvitanud. “

Kahtlemata oli vett ka autotekist allpool. Kuid keeruliseks teeb nende tunnistuste käsitlemise just nende ajaline kulg. Tõenäoliselt vaatasid ärevatel hetkedel kella väga vähesed. Seega on äärmiselt raske öelda, kas vesi oli autoteki all enne ametlikult fikseeritud õnnetuse algust, või mitte. Mina usun, et vesi pääses alumistele tekkidele ikkagi autotekilt. Avausi selleks oli piisavalt.

Samuti on väär väita, et need tunnistused komisjoni ei huvitanud. Iga pääsenu tunnistus andis toimunule juurde lisakillu. Iseasi on see, kuidas neid tunnistusi hiljem toimunu üldpilti sobitati. Sest korrutan veel kord – kellajaalise täpsusega õnnetuse kirjeldamine oli väga keeruline töö - tunnistajate ajataju on erinev.

Samas pole austet kapten mõelnud selle peale, et miks oli samal ajal näiteks 0-tekil asunud masinaruum täiesti kuiv.

Olen endiselt veendunud selles, et laeva hukkumiseks piisas avausest laeva vööris. Ehk siis visiiri kadumise tagajärjel avanenud vöörirambist.

Kui laev 1980. aastal Saksamaa Papenburgi Jos. L. Meyeri laevatehases valmis, ei osanud vööriosa konstrueerinud von Tell AB kuidagi arvata, et lukud on liialt nõrgad ja see võib kunagi laevale saatuslikuks saada.

Saatuslikuks poleks ehk osutunud niivõrd lukkude nõrkus, kui rambi ja visiiri seotud konstruktsioon. Eraldiseisva konstruktsioonina ei oleks ramp mereveele valla pääsenud. Samuti rikuti laeva ehitamise hetkel teadmatult SOLASe peatselt jõustunud konventsiooni, mis nõudis autotekile teist veekindlat vaheseina. Teise veekindla vaheseina aset Estonial täitis konstrueerijate idee kohaselt ramp, kuid nõuetekohane lisatakistus oleks pidanud paiknema meetreid tagapool ning olema visiirist eraldiseisev.

Just Estonia visiirikonstruktsiooni saatuslik viga oli huku käivitav jõud. Kõik see, mis toimus pärast autotekile valgunud vee mõju laevale, on juba asjade pöördumatu käik.

Vett valgus laeva liftizhahtidest, ventilatsiooniavadest, ülatekkidel paiknenud suurtest akendest ja kindlasti ka õhupuhastussüsteemidest. Ka laeva vaheuksed ning uksed üldse polnud ehitatud vee survele vastu pidamiseks. Sellega ei tahaks ju arvestada ükski laevaehitaja. Vaid veekindlad vaheuksed pidanud vee tungi takistama, kuid arvatavalt ütlesid ka need pärast voolu kadumist üles, sest hüdraulikast kadus surve.

Samuti ei saa jätta arvestamata laeva tugevust, millest on korduvalt rääkinud rahvusvahelise komisjoni liige Jaan Metsaveer. Metsaveer ütleb, et laeva konstrueerimisel arvestatakse vaid aluse püstise asendiga ning põhi tehakse tugevama konstruktsiooniga kui tekk. Kui laev vajub kreeni, siis satub laeva nõrgem osa suure rõhu alla ning teatud ajahetkel ei pea kere enam vastu.

Kuna Estonial oli kreen üle 90 kraadi, siis võib arvata, et sellele rõhule laevakere vastu ei pidanud - nurkadesse, kus olid suured pingekontsentratsioonid, tekkisid praod, kust õhk sai välja ja vesi sisse.

Kui nüüd väidetakse sedagi, et Estonia hukkumiseks oli vaja veel auku allpool veeliini, siis ollakse lihtsalt küündimatud. Auk allpool veepiiri oleks laeva hoopis stabiliseerinud, kuid Estonia läks ümber. See tähendab aga seda, et puudus raskuskese (ehk veega täidetud sektsioonid) õnnetuse algfaasis.

Pommiteooria armastajad väidavad, et komisjoni raportit arvestades oleks pidanud laev jääma põhi ülespidi ulpima, kuid ajaloost leiame teisigi Estonia hukule sarnanevaid õnnetusi.

Näiteks “The Herald of Free Enterprise'i” juhtum, kus lahti unustatud vööriluukidest sisse tunginud vesi keeras aluse sekunditega ümber. Alus ei uppunud täielikult, kuna koht oli madal ja õnnetus juhtus sadamast väljudes. Estonia asus aga Läänemere sügavamas piirkonnas. Herald of Free Enterprise juhtub tõestab aga seda, et kui autotekile satub suur hulk vett, on aluse kaadumine ja uppumine vaid minutite, kui mitte sekundite küsimus.

Ja alles mõni kuu tagasi uppus Punasel merel reisilaev, mis oli umbes sama suur, kui Estonia. Laev läks kreeni aga vaid seepärast, et autotekil käivitus tulekahju kustutamise süsteem. Laeva ümberajamiseks polnud seega vaja üldse suurt hulka vett!

Ülo Kollo: “1994. aastal vahetult pärast hukku – vist oli neli päeva hiljem – sõitsime koos toonase merehariduskeskuse rektori Peeter Veegeniga Turu haiglasse külastama kapten Pihti.

Täiesti teadlikult. Me helistasime ette ja meile öeldi – jah, Piht on haiglas.

Läksime haiglasse ja meile öeldi, et kohe-kohe kohtute. Ootasime. Ning siis teatati – ei, teda ei olegi. Kogu aeg oli, kuid siis äkki ei olnud.”

See kinnitab ka minu varaseimaid kahtlusi, millest saab pikemalt lugeda minu ja Sirje Pihti raamatust “Raske tee tõeni”. (Raamatus kinnitab Turu haigla õde, et Piht oli neil ravil.).

Ja nüüd veel eraldi Margus Kurmi raporti juurde.

Margus Kurm on paraku oma raportis tuginenud liialt Anders Björkmani ja Jutta Rabe vandenõuteooriatele. See paistab aga raportist üsnagi hästi silma.

Näiteks väidab Kurm raportis, et kahtluse alla võib seada Estonialt pudenenud visiiri leidmistähtaja. Ühes faksis väitvat Tuomo Karppinen, et visiir on juba leitud. Kuid tundub, et Margus Kurm pole tihanud isegi Karppinenilt selgitusi küsida. Mina tegin seda.

Karppinen ei osanud tollal eriti hästi rootsi keelt. Seepärast kasutaski ta “vöörirambi” asemel sõna “visiir”. Tol päeval filmiti laevavrakki ning vööriosa. Selle kirjeldamiseks läkski faksi sisse just ekslikult sõna “visiir”. Sellega mõtles ta tegelikult laeva vööriosa. Karppinen soovis vaid viisakas olla ja rootsi keelt kasutada. Sellest viisakusest tekkiski aga just see segadus, mille selgitusi on vandenõuteoreetikutel muidugi väga raske uskuda.

Veel väidab Margus Kurm, et tuukrite salvestused on katkendlikult. Jah, need on katkendlikud. Kuid on naiivne väita, et sellega soovitakse midagi varjata. Tuukrisukeldumistel tuli tööseisakuid ette päris pikalt. Minuteid. Ja nende kohtade peal ongi enamasti lõikekohad. Paljudele komisjoni liikmetele koostati sukeldumistest veel eraldi filmid, kuhu oli kokku koondatud vaid kõige vajalikum info. Lõigati välja ka näiteks hukkunud. Loomulikult on see kõik veeks vandenõuteoreetikute veskile.

Ning viimaks veel see Aleksandr Voronini-kohvri leidmise lugu. Ajakirjanduses on sellest püütud vormida põnevat lugu, kuigi tegelikkus on märksa igavam. Tuukrid sisenesid laeva mitmetel kordadel. Selle käigus tungiti sisse ka erinevatesse kajutitesse. Need sisenemised kestsid tunde. Ja vaid mõni minut on sellest ka Voronini-nimesildiga kohvri leidmine. Ühestki tuukrite ja nende juhendajate vahelisest vestlusest ei selgu, et oleks otsitud just seda kohvrit. Veel enam, isegi juhendaja ei oska mehe õiget nime välja pakkuda. Seega oli tegemist juhusliku leiuga ning samasuguse tähelepanu all olid kõik ette juhtunud esemed. Näiteks seesama viskipudel, millest rääkis ülalpool kapten Kollo.

Samal sukeldumisel leiti muide ka ühe reisija hüvastijätukiri. Selle autoriks oli Susanne Pundi. See kiri peaks olema komisjoni dokumentide hulgas. Miks aga sellest räägitud pole? Eks see ole tõlgendamise küsimus.

Paraku on aga asjalood nii, et Estonia hukkumine oleks ju ilma vandenõuta liiga igav. Ja just põnevuse järele inimesed igatsevadki... Paraku unustatakse ära, et kellegi tegemata töö tõttu hukkus 852 inimest. See on 852 elamata elu. Keegi aga ei vastutagi...

Anonüümse kommentaatori sõnavõtt

23. aprill 2006

Minuni jõudis kiri kelleltki anonüümselt kommentaatorilt, kes ei julgenud isegi oma nime sellele tekstile alla kirjutada. See kommentaar ilmus Delfis ja seda on edastanud mitmed inimesed ka minule.

Lisan siia omapoolsed selgitused.

„Imre Kaasil on valminud Karppineni faksi ja Margus Kurmi raporti kohta uus seletus.

Oma kodulehel palub Kaas meil uskuda, et tema on Margus Kurmist kõvem mees ja sai näiteks soomlasest tippuurijalt kätte selgituse, miks too 10. okt. 1994 kirjutatud faksis tähtsad laevaosad segi ajas:

Kaasi kirjutab:

- Ja nüüd veel eraldi Margus Kurmi raporti juurde.

Margus Kurm on paraku oma raportis tuginenud liialt Anders Björkmani ja Jutta Rabe vandenõuteooriatele. See paistab aga raportist üsnagi hästi silma.

Näiteks väidab Kurm raportis, et kahtluse võib seada Estonialt pudenenud visiiri leidmistähtaja.

(Vabanda, Kaas, kuid kõike pole mõtet ka Rabe ja Björkmani pähe ajada: sellel faksil puudub nende kahe uurijaga igasugune otsene või kaudne seos - nemad pole faksi kirjutanud, seda saatnud ega hiljem Rootsi õnnetusjuhtumite arhiivi talletanud.

Siit paistab sulaselgelt välja Kaasi soov faksi vandenõuteooriaga siduda ja selle tähtsust vähendada. Nii lihtsalt see ka ei lähe, vennike!). „

Visiiri varasem leidmine on kahtlemata üks sellistest väidetest, millele kinnituse otsimisega tegelevad eelkõige Estonia ehitanud laevatehase poolt mõjutatud jõud ja need nõndanimetatud sõltumatud eksperdid.

Paraku unustatakse kõigi nende väidete juures ära see põhiline – laevahukust pääsenud tunnistajate sõnul oli laevanina tömp – visiir oli eest ära tulnud. Kui nüüd võtta aluseks Anders Björkmani väited, lõhati visiir laeva küljest pärast hukkumist. Ometi näitavad laevakere vigastused ja ka visiiri enda vigastused, et visiir on laevast eraldunud. Viimaseks puutepunktiks oli parempoolne hüdraulikasilinder, mis põhjustas ka rebendid rambi parempoolses piirkonnas (laeva enda poolt vaadatuna).

Ma pole soovinud selle faksi tähtsust vähendada, kuid kas Tuomo Karppineni saadetud kiri ütleb ka selgelt, et neil ei õnnestunud visiiri üles leida. Õnnetusejärgsetel veealustel kaadritel on näha, et visiir on kadunud. Millest me siis räägime?

„Kaas jätkab hästi umbmääraselt:

Ühes faksis (kas Kaas pole selle originaali siis ise näinud?) väitvat Tuomo Karppinen, et visiir on juba leitud. Kuid tundub, et Margus Kurm pole tihanud isegi Karppinenilt selgitusi küsida. Mina tegin seda.

(Kulla Kaas! Selleks Margus Kurm ju Soome Karppineniga kohtuma sõitiski, et muuhulgas ja eriti selle faksi kohta selgitusi saada. Karppinen keeldus kategooriliselt faksi sisust kõnelemast. Kui uskuda Ekspressi, siis olevat somm faksi kõne alla võtmisest ja Kurmi sitkest pealekäimisest Helsingi Eesti saatkonda lausa kituma läinud ja nõudnud, et Kurm sellest jutuajamisest oma raportis vaikiks). „

Loomulikult olen ma seda faksi näinud, tõsi küll – vaid koopiaid, sest originaal asub arhiivis.

Tuomo Karppineni põhjused saatkonda pöördumise osas on aga selged – Margus Kurm oli selgelt meelestatud ametliku-raporti-vastaselt. Tal oli välja kujunenud arusaam, et endised komisjoniliikmed vassivad ning eelkõige läks ta sellele versioonile kinnitust saama. See peabki uurijaid ettevaatlikuks tegema, sest kui prokurör juhindub kohtumistest Jutta Rabega, siis kas komisjoniliikmete uute ütluste andmisel ongi mõtet? Kõik on ju selge!

„Nüüd tuleb Kaasi üllitise kõige mitteusutavam osa:

- Karppinen ei osanud tollal eriti hästi rootsi keelt.

(Oo-jaa? Karppineni faks on kirjutatud perfektses rootsi keeles, peale selle, Soome on ametlikult kahekeelne maa, nii et see vale küll ei lõika. Vaata faksi ja tõlget: http://www.elaestonia.org/index... )

Kaas: Seepärast kasutaski ta “vöörirambi” asemel sõna “visiir”. Tol päeval filmiti laevavrakki ning vööriosa. Selle kirjeldamiseks läkski faksi sisse just ekslikult sõna “visiir”. Sellega mõtles ta tegelikult laeva vööriosa. Karppinen soovis vaid viisakas olla ja rootsi keelt kasutada.

(Viisakas!? Karpppinenil oli eelkõige kohustus uurimisest adekvaatset teavet edasi anda, mida ta ka selles faksis tegi. Me ei räägi siin mingist parkimistrahvist; uurimise all on 852 inimese traagiline surm.) „

Tuomo Karppinen kasutas sõna „vöör“ asemel sõna „visiir“. Oli ju laeva esiosa näol varem tegemist visiiriosaga. Olen faksi tõlget näinud ning nõustun ka sellega, et Karppineni keeleoskus oli tollal juba ünsagi talutav, kuid tehniline sõnavara kujuneb siiski pikkade aastatega. Seepärast tekkiski laeva vööriosa defineerimisega taoline segadus. Kuid sellest ei saa välja lugeda seda, et Estonia vöörivisiir oleks leitud varem ning mingil põhjusel püüti seda avalikkuse eest varjata. Estonia huku uurimisega tegelesid siiski kümned inimesed ning julgen väita, et huku põhjuste väljaselgitamine oli nende meeste südameasjaks. Usun, et iga taolise traagilise õnnetuse juures võib mõnest faksist või lausekatkest järeldada midagi, millest kujundatakse vandenõuteooriad. Teisitimõtlemine on eksisteerinud sajandeid. Kuid miskipärast on selliste teooriate levitajad kindlad, et tegemist on ainutõega – vastuväiteid on valus kuulata. Just seda viimast oli näha ka möödunud aasta septembris Tallinnas toimunud Estonia-konverentsil, kus pärast mõne kriitlise küsimuse esitamist mulle enam mikrofoni ei antud. Pressikonverentsi viis läbi ju Christopher Bollyn - üks vandenõuteooriate juurutajatest...

Kurb on ka see, et selle anonüümse kommentaari autor juhindub vaid emotsioonidest, mitte olemasolevatest teadmistest.

„Kaas: Sellest viisakusest tekkiski aga just see segadus, mille selgitusi on vandenõuteoreetikutel muidugi väga raske uskuda.

/Refereeringu lõpp/

Kui Imre Kaas ajab meile sellist udu, siis miks peaksime uskuma ühtegi tema sõna?

Imre Kaas jt. kes tegelevad Estonia põhjuste kinnimätsimisega: te olete osa sellest suurest mõrvast, sest jätkate kuriteo jälgede segamist ja rahva arvamusega manipuleerimist.“

Ma ei püüa midagi kinni mätsida. Kummaline, et selline arusaam on üldse tekkinud. Kurtegu oli Estonia laevahukk kahtlemata ja olen sellest ka pikemalt oma kodulehel kirjutanud. Paraku kõnnivad need kurjategijad tänaseni meie seas ringi! Kurb on ainult see, et senikaua, kuni pööratakse tähelepanu taolistele arusaamatustele nagu Estonia visiiri väidetav varasem leidmine ja muud sellega seonduvad väited, jäävad tõelised kurjategijad kõrvale.