Pärast Rootsi televisioonis näidatud saadet, kus räägiti Vene sõjaväetehnika smugeldamisest parvlaev Estoniaga, vajab nii mõnigi asjaolu selgitamist. Paraku on ajakirjandus ja osa huvigruppe hakanud laevahuku põhjuseid ja salakaubavedu Estonial meelevaldselt seostama.

Tegelikkus ei ole aga selline, nagu paljud vandenõuteoreetikud ja asjaolusid mitte teadvad inimesed tahaksid loota.

Tuletades meelde 1994. aastat, siis alles sama aasta sügise hakul oli vene sõdurisaabas lõplikult Eesti pinna tallamise lõpetanud. Eesti riik oli alles noor ning arengusuunadki polnud lõplikult paigas, rääkimata siis erinevate organite ja eriteenistuste palgal olevate isikute ridadest ''saasta'' kõrvaldamisest. Lahkuvate vägede ohvitserid püüdsid maha parseldada kõike, mida andis seina küljest lahti kangutada või kastidest leida. Tihipeale ei teadnud pagunikandja sedagi, millise otstarbega see vidin võis olla.

Ja nüüd äkki, Rootsi televisiooni saates, väitis keegi tolliametnik Lennart Henriksson, et Rootsi sõjaväeluure vedas parvlaeval Estonia Tallinnast Stockholmi siin asunud Vene vägedelt ostetud salajasi elektroonikaseadmeid.

Esialgu põrutava väite juures on aga mitmeid ''aga''-sid, mis tekitavad asjaolude suhtes pigem segadust.

Henriksson väidab, et 1994. aasta 14. septembril kutsuti ta koos oma otsese ülemusega tollivalitsusse, kus sai korralduse lasta kontrollimata läbi auto, mis sõitis Estonial Tallinnast Stockholmi.

Sellise korralduse olevat Henriksson saanud esimest korda: tavaliselt kontrollis Rootsi toll kõiki Eestist saabunud autosid. Kui mainitud Volvo 745 sõitis sadamakaile, heitis Henriksson siiski pilgu pagasile. Seal paistis olevat sõjaväeelektroonika.

Esimesena tekitab küsimusi reatolliametniku süüdimatu seaduserikkumine, kus mees ei teinud teist nägugi ülema korraldusele ''silm kinni pigistada''. Kaldun pigem arvama, et kellelegi oli selline avaldus ja paljastus vajalik, just nüüd – kümme aastat hiljem. Võimuvõitlus on vaid üks võimalikke põhjuseid...

Teiseks on naiivne siduda väidetav salakaubavedu Estonia hukuga. Olen sellest kirjutanud ka raamatus, mis ilmus koostöös kadunud kapten Avo Pihti abikaasa Sirje Pihtiga.
Oleks rumal uskuda, et ükski organisatsioon või üksus suudaks hävitada reisilaeva pelgalt teatud seadmete teise riiki või teise organisatsiooni kätte sattumise vältimiseks. Pealegi vajab iga erioperatsiooni ettevalmistamine pikalt aega.

Kaheldes selles, et Henriksson räägib kogu tõtt või spekuleerib isegi kellegi teise teadmistega, ei sa siiski vastu vaielda parvlaev Estonia seotusele salakaubaveoga.

Loomulikult veeti laevaga erinevat salakaupa. Kindlasti veeti kaupa peale Estonia veel teistegi tollaste laevadega, kuid üksi neist pole peale Estonia hukka saanud. Estonia laevahukul pole salakaubaveoga mingit pistmist.

Loomulikult tuleb nüüd, pärast seda kui Rootsi on sõjaväetehnika vedu reisilaeval tunnistanud, välja uurida kõik tagamaad. Ehk on siinkohal põhjust otsida põhjendust inimeste kadumisele pärast laevahukku?

On veel mõningaid asjaolusid, mis tuleks siinkohal spekuleerijatele selgeks teha. Väidetakse et huku eelõhtul sõitsid parvlaev Estoniale viimasena kaks ülekoormatud veomasinat, mis vedasid ''midagi salajast''. Väidetakse ka seda, et politsei oli sadama-ala piiranud ja tavalistele autodele oli ligipääs suletud.

Ei oska mõelda kes ja miks on selle jutu välja mõelnud, kuid tegelikkusega pole sel seost.
Viimasena jõudis oma autoga Estoniale Tarmo Türn. Türn helistas ka oma  abikaasale Marikale ja teatas, et õnneks ta jõudis veel pardale, sest laeva väljumine hilines. Tarmo Türnil ei olnud mingit seost sõjaväe või ei-tea-millise organisatsiooniga.  Teiseks oli Tallinna sadama liikluskorraldus tänasest sootuks erinev. Nii kaugele ei olnud autoga võimalik sõita, kui täna (välja arvatud muidugi need masinad, mis laevale sõitsid). Sadama territoorium oli alaliselt suletud, nii ei vasta tõele ka see, et politsei oleks tavaliiklejaid kuidagi takistanud sõitmast sinna, kuhu tavaliselt lubatud.

Palju räägitakse ka sellest, et rootslased olevad Eesti-poolsete rahvusvahelise uurimiskomisjoni liikmete eest teatud sukeldumise-videoid varjanud. Tegelikkuses ei pidanudki kõik liikmed kõiki videolinte vaadata. See oleks ka füüsiliselt raske olnud. Iga komisjoniliige tegeles temale usaldatud asjaoludega, nii ei pidanud mõni isik, näiteks päästeoperatsioonide rekonstrueerimisega tegelenud Bengt Schager, neid linte üldse vaatama. Kui mõnel komisjoniliikmel tekkiski soov linte vaadata, oli võimalik neid saada.  Iseasi on loomulikult see, et halva kvaliteedi tõttu on enamik neist kõlbmatu.

Ja viimaks - see palju räägitud plahvatuse versioon. Tegelikkuses ei ole meil mitte ainsatki fakti, et Estonia pardal oleks tol ööl toimunud plahvatus. Kes vähegi viitsib lugeda rahvusvahelise uurimiskomisjoni lõppraportit ja suudab usaldada maakeral toimivaid füüsikaseadusi, see mõistab, et tõde on väga proosaline. Ei mingit plahvatust, ega vandenõud -  lihtsalt saatuslike asjaolude kokkulangemine.

Estonia hukkus seetõttu, et vöörikonstruktsioon oli viga saanud, kuid laeva tehnilise seisukorra eest vastutanud omanikfirma Nordström & Thulin ei hoolinud saadud ettekirjutustest. Estonia hukkus, sest autotekil puudus vajalik veekindel vahesein. Estonia hukkus, sest meeskond ei suutnud õnnetuse käigust saada piisavat ülevaadet ja ulatust ning seetõttu võeti ärevatel minutitel vastu valesid otsuseid. Kokkuvõtteks: Estonia hukkus halbade ilmstikuolude ning inimliku lolluse koosmõjul.