Hiljem Estonia nime kandnud alus valmis 1980. aastal Saksamaal Papenburgi Jos. L. Meyeri laevatehases. Tema ajalugu algab 29. juunil 1980, kui laev sõitis esimesele reisile liinil Turu - Mariehamn - Stockholm. Ta oli 157,02 meetrit pikk ja 24,22 meetrit lai. Laev võis arendada kiirust kuni 21,2 sõlme.

Parvlaeva tellis Soome laevafirma Rederi Ab Slite kaubamärgi Vikingline all, alus sai esimeseks nimeks Viking Sally. Laev müüdi edasi 1990. aastal Oy Silja Line Ab-le, seal ristiti alus Silja Stariks. Juba samal aastal otsustas Silja Line laeva veelkord edasi müüa ning uueks omanikuks sai Wasa Line, mis kuulus Silja Line'i suuromaniku EffJohn Internationali alla. Wasa Line ristis laeva omakorda ümber, uueks nimeks pandi Wasa King.

Eestlased hakkasid laeva vastu huvi tundma 1992. aastal. Laeva ostnud Estonia Shipping Company, mis registreeriti Küprosel, nime all tegutses tegelikult kaks suurfirmat. Nordström & Thulin Rootsist ning Estonian Shipping Company Eestist. Viimane kuulus Eesti riigile, seega oli laeva omanik Eesti riik.

Laeva uueks, viimaseks ning saatuslikuks nimeks valiti pärast pikka kaalumist Estonia. Selle väikese riigi nimi, mille läbi suur hulk välismaalasi meid pärast 1994. aastat tunnevad. Viimane omanikevahetus tõi laevale kurseerimiseks uue liini. Tallinn-Stockholm. Eestlastele algas uus ajajärk, mis alles mõned aastad tagasi tundus uskumatuna. Paljud ei uskunud pääsemist raudse eesriide tagant "vabasse maailma". Juba varsti nimetati Estoniat "valgeks laevaks" nagu varem oli kutsutud Georg Otsa ja teisi vaba maailma ning Eesti vahel kurseerinud aluseid.

Estonia oli luksuslik, külluslik ja täiesti omaette maailm, kus valitsesid oma reeglid ning seadused. Laeval oli korraga tööl kaks vahetust. Erinevaid vahetusi juhtisid kaks kaptenit - Arvo Andresson ja Avo Piht.

Estonia hukuööl oli ametlikult tööl Arvo Andresson. Kapten Piht sõitis hukuööl kaasa, kuna pidi hommikul sooritama lootsieksami. Estline`i soov loobuda kohalike lootside teenetest sai Pihtile saatuslikuks.

Endised Estonia töötajad meenutavad, et tänapäevaga ei saa Estonia-aegu võrrelda. "Estonial oli kõik tasemel. Söök, teenindus, meelelahutus - kõik oli esmaklassiline," räägivad töötajad. See, mis toimub Tallinn-Stockholmi liinil täna, on vaid endiste aegade hale vari, räägivad nad. Kadunud kapten Avo Pihti abikaasa Sirje meenutab igat Estonia reisi vaid positiivsete mälestustega. "Laevale tuldi eesmärgiga meelt lahutada. Naistel olid seljas kostüümid, meestel ülikonnad, see oli midagi erilist. Mitte nii, nagu nüüd," räägib Sirje Piht. Meelelahutusshowd, mis Estonial õhtuti toimusid, valiti piinliku hoolega ning esinesid vaid oma ala professionaalid. Hukureisil näitas oma annet teatavasti Urmas Alender, kelle elutöö selle reisiga jäi lõpetamata.

Olgugi, et kõik näis nii täiuslik, oli punuti laevalgi intriige. Estonia oli kuritegelikule kontingendile suurepärane transiidivõimalus, mida teadsid kõik töötajad. See oli avalik saladus. Estonia viimane vahimadrus Silver Linde oli Estonial tuntud napsitaja ja naistemees, olgugi et tal oli kodumaal ootamas perekond. Müüte Silver Lindest räägitakse veel tänapäevalgi.

Silver Linde komisjonile antud tunnistustest võib lugeda, et ka hukule eelnenud tundidel ei võtnud ta oma töökohustusi eriti tõsiselt. Linde tunnistustest on lugeda, kuidas ta laeva baaridest oma tuttavaid otsis ning kajutis sõbraga vestles. Kuidas ta kõige selle kõrvalt veel oma rutiinse tööga tegeles, on selgusetu. Estonia töötajad on vihjanud, et juba siis võis Linde tegeleda sellega, mis teda lõpuks vangi viis. ühine narkootikumide vedu Ärni Kallasega pani Linde lõpuks Soome vanglasse. Tõsi, hiljem väitis Linde, et teda lavastati süüdi Estonia-huku pärast. Tänaseks on Lindel lootus õige pea vanglamüüride vahelt välja saada. Kuid nagu Linde oli oma sõpradele lubanud - Eestisse ta enam oma jalga ei tõsta.

Laev oli hukuööl 14aastane. Eelmine ülevaatus dokis toimus 1993. aastal, viimane inspektor külastas laeva põhjamineku eelõhtul. Kõik need korrad, mil laeva kontrolliti, ei leitud midagi sellist, mis oleks viidanud lähenevale katastroofile. Tõsi, laeval oli probleeme vöörivisiiriga, mis teinekord ei tahtnud õigesse asendisse sulguda. Oli probleeme visiiri lukustamisega. Kuid keegi ei kartnud, et mitukümmend tonni kaaluv visiir võiks eest ära tulla. Nii hull laeva esiosa olukord ka ei olnud. Ja ausalt öeldes ei tulnud keegi selle pealegi. Estonial reisinud autojuhid meenutavad, et vahel kasutasid meeskonnaliikmed visiiri täielikuks sulgemiseks ja lukkude õigesse asendisse nihutamiseks suuri vasaraid. See tähendab, et lukud ei pruukinud ka hukuööl õiges asendis olla. Komisjoni teatel olid osad lukud isegi avatud asendis. Ehk oli see inimlik eksitus ja keegi lihtsalt "unustas"?

Tehniline inspektsioon leidis laevahuku eelõhtuks, et Estonia võib puudustele vaatamata sadamast lahkuda. Tuleb ära mainida, et tegemist oli eripäraste inspektoritega - neile oli see esimeseks taoline ülesanne. Nad olid alles vastavasse ametisse astumas ning said koolitust.

Estonia ehitanud Meyer Werft oli loonud Estonia sõsarlaeva Diana II vöörikonstruktsioonidelt nii erineva laeva, et Diana II esimene kapten Erich Moik oli lausa üllatunud. Estonial oli mõne meeskonnaliikme arvates suureks puuduseks, et sillalt oli visiiriosa halvasti nähtav. Seda nägi vaid silla tiibadelt. Kui visiir eest kukuks, oleks seda raske märgata. Seetõttu paigaldati visiiri külge lühikese masti otsa kontrolllamp, mis öösel visiiri olemasolust märku andis. Ühe lätlasest reisija sõnul oli see lamp hukuööl kustunud.

Estonia hukuööl Läänemerel valitsenud tingimused ei olnud alusele uudsed. Laev oli ennegi tavapärasemast suuremat lainetust ja tuult tundnud. Üks reisija mäletab, et 1994. veebruaris sõitis Estonia tormihoiatusest hoolimata välja ja sattus ristlainesse, mis raputas laeva ning häiris reisi normaalset kulgu. Tugevalt raputada saanud laeval ei õnnestunud tol öösel vististi kellelgi magada. Samuti ei tulnud midagi välja esinemistest laeva showbaarides. Arvatavasti just kõrge laine ja tuule suuna muutusest tekkinud ristlainetus sai Estoniale lõpuks saatuslikuks. Siiski ei saa jätta kõrvale mõttevälgatust: miks laev juba varem kannatada polnud saanud? Või isegi uppunud? Mis läks tol ööl teisiti?

Kõigest sellest raamatus ka lähemalt räägitakse.

Telli raamat internetist: Apollo raamatupood