Enno Selirand töötas 1994. aastal Eesti Välisministeeriumis ja oli esimene psühholoog, kes sadamasse kogunenud omakseid nõustas. "Ma ei suuda siiani unustada neid kurbi silmapaare, kes mulle iga kord, kui nimekirja ette lugema suundusin, otsa vaatasid," kõneleb Selirand. Selirand meenutab, et kõik tol hommikul Estline kontorisse saabunud nimekirjad olid ametlikud ning need saadi erinevate maade päästeüksustelt. "Ei saanud kuidagi juhtuda nii, et keegi Maali maalt helistas ja ütles, et inimene see ja see on pääsenud. Kõik oli ametlik. Nimekirjades pääsenutena kirjutatud inimesed ka pääsesid," seletab Selirand.

Selirannale meenub, et kapten Avo Pihti nimi oli ühes nimekirjas viimane. "Ütlesin siis ühele Estline ametnikule, et näed - tavaliselt hukkub kapten koos laevaga, kuid seekord mitte. Ametnik ütles vastu, et jah, aga Piht oli Estonial reisijana, ta ei olnud hukuööl tööl," räägib Selirand. Selirand räägib, et oli kapteni pääsemise üle õnnelik, sest ta võis olla võtmetunnistaja. "Keegi ei kahelnud, et kapten või ükski teine nimekirjas olnud poleks pääsenud," väidab Selirand. Seliranna sõnul kehtestati mingist hetkest alates pääsenute nimekirjade avaldamise keeld. Ühtegi nimekirja ei võinud omastele enam ette lugeda. "See oli karm käsk, mille vastu eksida ei tohtinud," kirjeldab Selirand.