Homme möödub Estonia hukust üheksa aastat. Mis on selle ajaga laevaohutuses muutunud?

Esiteks on suurenenud reisilaevade ohutusalased nõuded. IMO (International Maritime Organization ehk rahvusvaheline merendusorganisatsioon - toim) töötas ro-ro-tüüpi reisiparvlaevade uued nõuded välja varsti pärast hukku. Nüüd on paika pandud näiteks laevade vaheseinte tugevus: kreeni korral on võimalik nende peale astuda. Veel tuleb päästevestidele tuled ja viled külge panna. Päästeparved on uuenenud konstruktsiooniga ja suurenenud on nõuded vaheseinte veekindluse suhtes. Arenenud on laevakontroll. Vigadest on õpitud.

Teie olite üks nendest meestest, kes päev enne katastroofi osales Estonia pardal inspektsioonil. Rootsi tollane mereohutusjuht Bengt-Erik Stenmark on öelnud, et kui teda oleks vigadest teavitatud, peatanuks ta laeva. Kas 27. septembril laeval avastatud puudused pidanuks aluse väljasõitu takistama?

No esiteks ei saanud rootslased Eesti laeva mereleminekut piirata, seda oleks saanud teha Eesti mereadministratsioon. Teiseks läks laev merele, kuna sadamakaptenil ei olnud põhjust keelata ega kaptenil keelduda mereleminekust.

Kas tõesti ei ennustanud hukku miski ja avastatud vead polnud laevale ohtlikud?

Sellepärast laev ju välja läkski, et kõik oli korras. Ja see meie tehtud kontroll oli tegelikult praktiline õppus, mis oleks võidud läbi viia ükskõik millisel laeval. Kontroll Estonial oli nädalase õppuse üks osa.

Kuidas päev hiljem kurva uudise vastu võtsite?

Ööbisime laevas Tarmo ja saime uudise teada enne hommikukohvi. Loomulikult oli see uskumatu lugu. Panime televiisori mängima ja jälgisime sündmuste käiku ning arutasime meestega juhtunut. Aga see, et midagi juhtus Estonia vöörivisiiriga, tundus võimatu. Laevatehas ehitas selle laeva ja ma ei usu, et polnud aluseid visiiri lukkude tugevuse arvutamiseks. Ja ega keegi ole laevaehitusfirmat milleski süüdistanud.

Kas pole kummaline, et kui tavaliselt uuritakse kohe, kes on juhtunus süüdi ja kes olid kaptenisillal, siis Estonia puhul pole nende küsimuste arutamine kaugele viinud?

Seda peab juristi käest küsima. Aga miks pole süüdlased selged? Miks on kohtuprotsessid pooleli jäänud? On siis komisjoni uurimises midagi viltu või? Põhjus on uurimise tulemustes, sest kusagil on midagi ebaselget ja kedagi ei saagi milleski süüdistada. Asi on selles, et jutustada võib palju, aga meil on veel rohkem vastamata küsimusi. Kui keegi neile vastaks, oleks süüdlane selge ja seisaks kohtukulli ees. Kui lõppraporti vastused kedagi rahuldaks, oleks midagi juba ette võetud. Kuid ma usun, et järeluurimine nüüd, üheksa aastat hiljem, ei annaks enam midagi.

Kuigi üheksa aastat on möödunud, jääb endiselt õhku küsimus: miks? Estonia oli uus laev (valmis 1980. aastal - I.K.) ning laevu ei ehitata uppuma?

Peab olema hästi rumal, et selline laev uputada. Uued laevad on merekindlad ja Estonia ei olnud vana laev. Siis tekibki küsimus, et miks ta uppus.

Komisjon on huku põhjused nimetanud, kuid kui vettpidavatel alustel nad otsused üldse vastu võtsid?

Esiteks võisid nad oma tõendid vettpidavateks kirjutada. Aga nagu autoga jääl sõites tabad ära, millal libisema hakkad, kuuled laevaga sõites, kui midagi on valesti. Aga laevaga edasi sõita, kui hakkab lõhkuma niimoodi¦ Igatahes, arvestades kõiki lukke, siis ühe pauguga see laine visiiri eest ära ei löönud.

Kas Estonia-sarnane mereõnnetus võib tänapäeva muutunud ühiskonnas korduda?
No kui me pole tänaseni lahendanud küsimust, mis seal juhtus, ei teagi me, mis laadi õnnetus see oli. Kui ei tea, mis valesti oli, ei saa õnnetust vältida.