ETV juhid ja ülemused 1955-1990

TULEVIK jõuab kätte aeglaselt,

OLEVIK lendab nagu nool,

kuid MINEVIK seisab igavesti paigal

F.Schiller  

ETV juhtimisprobleemid leiavad laiemat käsitlemist juubeliväljaandes „Suur teleraamat. 50 aastat televisiooni Eestis 1955–2005” ja veidi väiksemas, Peeter Vihalemma toimetatud TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna väljaandes „Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004”. Hagi Šein on viimases kirjeldanud erinevaid arenguperioode ja olusid mis mõjutasid teleorganisatsiooni loomist ning arenemist, struktuuri kujunemist, juhtimisprobleeme. Kiiluti on esitatud ETV juhid, programmijuhid ja pearežissöörid.  

* andmed on samad, lisatud on töötamisperiood ja aastad

Võib esitada küsimuse, kas nendest isikutest moodustuski nn püha kolmainus kes seisis kõigi ETV edusammude ja ebaõnnestumiste taga? Kui palju olenes neist inimestest, et informeerida televaatajat elust Eestimaal ja maailmas, muuta see mõistetavamaks. Aidata televisiooni kaudu osa võtta ühiskondlikust ja kultuurielust. Olla kultuuriväärtuste looja ja hoidja, eesti keele säilitaja.

Hagi Šein: Televisiooni struktuur tugineb kolmel sambal: (sageli peatoimetuseks ühendatud) teletoimetusel, telerežiil ja teletehnikal ... neid seob programmiüksus, mis arenes teleajaloo jooksul saatesektorist programmi peatoimetuseks (1963) ja seejärel programmi direktsiooniks (1971).

Esitatud jaotuse põhjal tuleks lisada kiil nimekirjaga televisiooni tehnikajuhtidest. See on küll tele-raadiokomitee vabariikliku raadio-telekeskuse (nii nimetati seda viimati) ajalugu, kuid igati läbipõimunud ETV loomingulise kollektiivi tegevusega.

Missugused olid nimetatud isikute ülesanded, milline nende omavaheline rollijaotus, kes kellele allus, millist vastutust kandis selles suures televisioonimängus?! Kes sammus lippu kandes juhina ees, kes ratsutas piitsa plaksutades ülemusena kõrval. Seda nüüd vaatleksimegi mõtestades avaldatud ja avaldamata informatsiooni, meenutusi ning märkmikku talletatut.

Vaatamata sellele, et esimene teletöötaja oli režissöör ja esimesed tööd tehti teatri kaanoneist lähtuvalt, selgus peagi, et televisiooni loomise tegelikud eesmärgid olid mujal.

Vello Rummo: Mina võtsin teda kui teatrit ja seda eeskätt, aga siis tehti mulle selgeks, et ei – televisioon on informatsiooni levik ja rahva poliitiline kasvatamine.

Kui aga on tegemist rahva kasvatamise ja suunamisega, määravad ja kinnitavad selleks tööks inimesed riigi oluliste institutsioonide kõige kõrgemad ülemused, partei ja valitsus. Nii on see ikka olnud. Kuna toona oli tegemist vaid ühe parteiga, tulid karastunud parteilased Leopold Piip ja Raimund Penu televisiooni juhtima EKP Tallinna linnakomiteest, Rein Elvak EKP KK suunamisel. Leopold Piip oli Leonid Lentsmani (EKP KK II, s.o ideoloogiasekretär 1951–1971) kaader, Raimund Penu Vaino Väljase (EKP Tallinna linnakomitee I sekretär 1961–1971; EKP KK ideoloogiasekretär 1971–1980) kaader, Rein Elvak (endine EKP Viljandi rajoonikomiee I sekretär) tuli Eesti raadiosse keskkomitee reservist. Pärast Enn Anupõllu pikaleveninud ootamisaja lõppu ja teist suundumist Soome 1986. aastal, sai Rein Elvakust Eesti televisiooni ülemus.

Kõige suuremad lootused olid telerahval seotud Enn Anupõlluga: Juhan Peegli õpilane, Eesti raadio peatoimetaja, üleliidulise televisiooni ja raadio Skandinaavia maade korrespondent Soomes (1971–1974).

Mart Siimann ja Hagi Šein olid omainimesed, töötanud ETVs pikemat aega, teada, kes on kes ja mis on mis.

Režissöör Toomas Lepast, kui ülemusest televisioonis jõudsid esimesed kuuldused telemajja Tõnismäelt, rahvusraamatukogu uues hoones tegutsenud reklaamitelevisioonist.  

Piibu aeg 1955-1972

Need olid ETV sünniaastad (V. Lindström), avastuste ja imede aastad (H. Peep), teleorganisatsiooni loomise, teleajakirjanduse tekke ja professionaalse televisiooni alguse aastad (H. Šein). Need olid Leopold Piibu tööaastad, mil tema oli kõige tähtsam ülemus Eesti televisioonis.

Oli 1955. aasta. EKP Tallinna linnakomitee ideoloogiasekretär Leopold Piip, üks vaba-tahtlik kolmekümnetuhandeliste hulgast, ootas pärast kursuste lõpetamist maalesuunamist. Maamehe ametist ei tulnud aga midagi välja. Tema saatuse otsustas Leonid Lentsmann ja vaevalt oli võimalust äraütlemiseks. Leopold Piip: ... mis puutub pooltargumentidesse, siis pean tunnistama, et need olid siiski üsna ahvatlevad ning häälestasid mind ETV suhtes jaatavat vastust andma.

Tegelikult ei olnud televisioonitulek Leopold Piibu jaoks tõus karjääriredelil, mis parteiliinis liikus ikka bürooliikme, sekretäri ja peasekretäri ametikoha poole. Ala oli aga niivõrd uus, et lausa allakäigutrepiks seda ka pidada ei saanud. Televisioonitööks vajalikud teadmised, kogemused ja oskused olid Leopold Piibul tema oma sõnade järgi hangitud EKP keskkomitee juures asuvast vabariiklikust parteikoolist ja NLKP keskkomitee juures asuvast kõrgemast parteikoolist ning juhtiva töö praktikast parteiaparaadis, mis oli loonud vajaliku vundamendi ideoloogiliseks tööks ...

Seega, Leopold Piibu arvates peab TV direktor enam-vähem vastama neljale põhinõudele ja nimelt:

• ta peab olema kogenud ideoloog,

• jagama elementaarsel tasemel raadio ja televisiooni tehnikat,

• tundma korralikult finants-majanduslikke küsimusi ja

• omama vajalikke eeldusi administratiivseks tööks ...

Arvasin, et nendele nõuetele ma ehk siiski vastan. Lootsin ka oma nooruslikule energiale (olin siis 38 aastane) ja tööarmastusele.

Ivar Trikkel peab Leopold Piipu truuks partei-funktsionääriks, kes oli televisiooni siiralt kiindunud, ja paksu mälestustekogu põhjal ka püüdlikuks televisioonitöö mõtestajaks. Ainus, mis intervjuuna esitatud mälestustekäsikirjas Ivar Trikkelile arusaamatuks jääb: „ma ei saa tekstist selgust, kellele ...” on intervjuu antud.

Leopold Piip: ... intervjuud meil veel kahjuks teha ei osata. Tundub, et peamiseks põhjuseks on intervjueerijate-žurnalistide ebarahuldav temaatilis-metoodiline ettevalmistus, lühidalt öeldes professionaalne küündimatus. Intervjuu on aga ETV ühiskondlik-poliitilises programmis domineeriv meetod. Järelikult peavad žurnalistid ... end professionaalsest küljest hästi lihvima, et intervjuu kui telespetsiifikale hästi sobiv meetod vajaliku efektiivsusega kõlama panna. Järgneb ETV saatekavakoosolekul (veebruar 1971) kirja pandud ja alla kriipsutatud kuus punkti puudusi. Seega oli kõige kindlam vastuseid teades esitada ise ka küsimused, sest ...

Need juhised on kirja pandud Leopold Piibu viimasel tööaastal telemaja pika madala lauaga suures kabinetis. Ülemus oli tõsiselt nõuks võtnud oma alluvaid kasvatada ja seetõttu esitas ta üsna sageli hommikusel letutškal kolleegidele teesi, mille siis filosoofialeksikoni mõistete toel võidukalt ära seletas. Haritus seisnes oskuses anda kõigile küsimustele õigeid vastuseid. Valesid küsimusi esitada oli toona väga ohtlik.

Leopold Piibu esimesed tööruumid asusid vanas raadiomajas, Kreutzwaldi 14 teisel korrusel. Tegelikult ei olnud raadiomaja sugugi vana ja niimoodi hakati seda maja kutsuma alles siis, kui 1972. aastal sai valmis Jüri Jaama ja Aado Eigi projekti järgi kavandatud uus raadiomaja. Vana maja (valmis 1941. aasta suvel) oli tehniliselt varustatuselt tippehitis. Pärast sõda koliti purustatud Estonia keldrist raadiomajja ja 6. juulil 1945 jätkati tööd, paraku jälle keldriruumides. Lõplikult valmis raadiomaja 1950. aastal (11 stuudiot).

Üks Leopold Piibu esimestest kabinettidest asus televisiooni režiipuldile nii lähedal, et ülemus jõudis sealt momentaanselt igat apsu õiendama ja aru pärima. Leo Martin lasi lõpuks uksele snepperluku ette panna.

Ruumiolude paranedes anti televisiooni ülemusele kabinet neljandale korrusele. See oli tänava poole eenduva kaarja seinaga ruum. Leopold Piibu kirjutuslaud paigutati sirge seina äärde, kaarjasse ossa mahtus kaks lauda: üks neist kuulus Endel Kiisale, teise laua taha pandi hiljem istuma Hardi Tiidus, et ta oma viktoriinikorraldamiskire vaheaegadel oleks nõuandjana kunstiküsimustes käepärast võtta. Piibu jutule pääses läbi väikese sekretäritoa. Kõrvaltoas asus saatesektor, kus Mauri Kuusik maalis oma kalligraafilise käekirjaga saatepäevikutesse kellaaegu, tegijaid ja praaki. Piibu kabinetist viis uks ka koridori, kuid see oli enamasti kinni. Korrus kõrgemal, samuti lifti vastas asuva ukse kaudu, pääses täpselt sarnasesse ruumi ja seal paiknes ER raamatukogu, hiljem fonoteek.

Galantne, ülimalt viisakas, sirge seljaga härrasmees Leopold Piip oli oma varasemas elus tegelenud ballitantsuga. Muudest kaunitest kunstidest viljeles ta Jaan Ontika varjunime all luuletamist. J. Ontika eluloolise värssteose „Lenini pilgu all” esitas raadiomees Kaarel Toom ka televaatajaile. Saate režissöör oli Helle Karis. Nagu ta meenutas, muutus autori saatejärgne siiras tänu järgmisel päeval väljakutseks telenõukogusse, kus heideti ette liigpriskeid värve värsiridade illustreerimisel ja pildirida peeti ülemuse loometöö üle irvitamiseks.

HK: Töötasin hoolega, „innustunult”.

Leopold Piibule oli Eesti televisioon elutöö. Tema juhtimisel arenes ETV filmiprojektsioonist ja diktorifoonist professionaalseks telestuudioks.

Leopold Piibu esimeseks tõeliseks teeneks televisiooni edendamisel tuleb lugeda EKP keskkomitees kinnitust leidnud sihtauditooriumile kehtestatud keskharidustsensus. Uno Maasikas: Leopold Piip sõnastas meie eesmärgi nii, et teeme televisiooni, kus arvestame, et meie vaataja on keskharidusega. Ja vabandame nende ees, kes peavad pingutama, et ETV taset püüda; ühtlasi vabandame ka nende ees, kelle jaoks läheme lati alt läbi ( SL Õhtuleht 27.05.2006).

Teiseks kaadripoliitika, mille rakendamisel ei tehtud kunagi vahet rahvusel, võeti julgesti tööle endisi represseerituid ja esitati parteituid peatoimetaja ametisse kinnitamiseks (Vello Kallaste, Robert Vaidlo).

Jaan Kross, kellel raadiomajja „tööga seoses mõnelgi puhul asja” oli, kirjutab: „Ühel päeval tutvusin seal Artur Rinnega, kes nagu minagi oma Venemaa-seikluse hiljuti seljataha saanud ja kelle ta vanad sõbrad endisest ühisest raadiotööst olid sedamaid raadiosse ja televisiooni tööle tõmmanud. Tolleaegses Stalini surma järgses nõutuses, mida võimude poolt siin-seal osutati, olid sellised taasrakendamised tavalisemad kui enne” (Jaan Kross, „Kallid kaasteelised”, 2003).

Voldemar Lindström: Piip võttis televisiooni tööle 10 inimest, kes olid §58 põhjal riigireetmise ja nõukogudevastase tegevuse pärast vangilaagreis istunud. (saade „ETV 50. Kabinettide kiuste: telerahva lood” 06.11.2005).

1968. aastal olid ETV nõukogu liikmed Leopold Piip, Harri Loit, Endel Haasmaa, Vello Kallaste, Enn Vetemaa, Jaan Rääts, Robert Vaidlo, Jüri Lott, Lembit Karri, Ants Villemson.

Televisiooni edendasid seega kaks kirjanikku ja helilooja Jaan Rääts. Viimane nimetati 24. mail 1966 ETV muusikaliseks juhiks. 30. mail 1968 loodi ETV direktori ja tema asetäitjate ametikohad. Leopold Piibu asetäitjaks teleprogrammi alal kutsuti Paul Jürjo, filmitootmise ala asetäitjaks määrati Harri Loit. Moodustati rida ühiskondlikke nõukogusid.

Ülemuste valikul toetas Leopold Piip seisukohta ... sellisest inimesest pole kunagi head juhti saanud, kes kahehobuse troskaga mööda laudsiledat asfaltmaanteed juhtivale kohale sõidab ... ETV on selle poolest õnnestunud asutus, et juhtivad töötajad on enamuses läbi teinud kõik astmed. Nad teavad päris kindlasti, mis maitse on väikese venna leival ... (kohtumine noortega, september 1961).

Loomult oli Leopold Piip oma alluvate suhtes õiglane mees. Mulle Piip meeldis oma otsekohesuse poolest, rääkis energiline, kõigi ETV suurürituste organisaator ja korraldaja Reet Laaspere, kes töötas paljude ülemuste lähikonnas kuni 1988. aastani. Kõikidest ülemustest oli Leopold Piip kõige otsekohesem. Kui saade oli hea, siis Piip ütles vaid häid sõnu. Seda pole mitte ühegi ülemuse juures pärast teda olnud. Kui saade oli halb, siis teadsid, et said peapesu. L. Piip võis võtta range seisukoha ja öelda karme sõnu. Järele mõeldes võis ta järgmisel päeval tulla vabandama. Reet Laaspere: Piip oli vana kooli mees, härrasmees.

Astrid Lepa: Ega Piip ei olnud paha mees, aga ta oli vintsutatud ja ta oli natuke tujukas. Ma ükskord vihastasin ta peale. Eva Potter oli just majja tulnud, oli vist ta esimene saade. Tuli toimetusse – ja nutab. Küsisin, mis viga. Piibu juurest tuli. Läksin Piibu juurde ja ütlesin: „Teate, meie Teid juba tunneme ja oleme Teiega harjunud. Kui Teil vaja on, õiendage meiega, aga noor inimene tuli majja! Me ei saa kunagi haritud kaadrit, kui Te niimoodi käitute”. Tulin ära, et vaatame, mis nüüd saab. Ma olin siis heas kirjas, olin kuu ajaga teinud 4,5 tundi vana-aastaõhtu saadet, selle seas pool tundi lavastust. Läks 10 minutit ja: „Eva Potter palutakse Piibu juurde!” Noh näed nüüd!

1946. aastal asutati rahvusvaheline ringhäälinguorganisatsioon OIRT, mis alustas televisiooni alal tegutsemist 1959. aastal. Keskus asus Prahas. OIRT ühendas Ida-Euroopa maid ja arenguriike. 1960. aastal moodustati OIRT liikmesriikide televõrk Intervisioon, millega 1. jaanuaril 1962. a liitusid Nõukogude Liidu kesktelevisioon, Ukraina, Läti ja Eesti televisioonistuudio.

1964. aasta juunis toimus Prahas II rahvusvaheline telefilmifestival, millest ETV võttis osa Artur Rinne filmiga „Noored interpreedid”. 27.– 29. juunil 1969 toimus Intervisiooni nõukogu istung Tallinnas. Tallinnas toimusid ka üleliidulised reportaažiseminarid, SEMPORED. ETV ja tema juht Leopold Piip olid pidevalt tähtsate sündmuste keskel. Sageli tuli vastu võtta väliskülalisi Prahast või Berliinist, tutvustada Tallinna. Siis oli Leopold Piibu, kes võõramaa keeltes hätta jäi, üheks tubliks abimeheks autojuht Egon Mesila.

Üks Leopold Piipu innustav idee jäi siiski realiseerimata: ... kolleegid, kes küll palavalt minu ideed toetasid, ütlesid pessimistlikult, et asjata kulutad närve, konservatismi müürid on veel küllalt paksud. See oli Eesti NSV televaatajate ühingu loomine. Idee tekkis kohtumisel Tartu televaatajatega, kes soovisid ETV programmi rahaliselt toetada. Iga televaataja võiks maksta 2–3 rubla aastas. Ühingu projekti kirjutas Leopold Piip: ... tuleb ...

• moodustada auditooriumi esindusorgan, kes looks koostööks ETVga organisatsioonikindlama vormi (allorganisatsioonid asutustes, rajoonides, linnades; vabariiklik nõukogu),

• tegevus rajaneks liikmemaksudele; telliks ja finantseeriks 100–150 saadet ETV programmi,

• lepinguliselt tellitud programm loob soodsad tingimused uute annete avastamiseks; ühingu juurde võiks luua sotsioloogilise uurimise labori ning hakata välja andma TV- žurnaali.

Ühingu idee realiseerimine võimaldab ETVl tõeliselt rahvalikuks kujuneda, sest auditoorium saab ühingu kaudu aktiivselt kaasa rääkida ETV arengule ... (ETV nõukogu koosolek, september 1969)

L. Piibu televaatajate ühingu üks aktiivsem toetaja oli Endel Haasmaa. Aga mõtte realiseerimiseks otsustavatest instantsidest nõusolekut saada ei õnnestunud.

14. jaanuaril 1965 nimetati Tallinna Televisioonistuudio Eesti Televisiooniks. Oli olnud Eesti Raadio, nüüd siis ka Eesti Televisioon. Leopold Piip võitles selle eest, et nimetuses oleks sõna nõukogude: kas siis Eesti Nõukogude TV või Nõukogude Eesti TV.

Endel Haasmaa: Piip kirjutas isegi lahkumisavalduse, mis aastaid hiljem käiku anti.

Rein Karemäe: Piibu vabastamisel ETV direktori kohalt 1971. aastal oli üks põhjus kaadripoliitika ja teiseks suured vead teleprogrammis (saade „ETV 50. Kabinettide kiuste: telerahva lood” 06.11.2005).

Leopold Piibu viimane tööaasta ETVs oli tähelepanuväärne veel seetõttu, et valmis neljajaoline mängufilm „Lindpriid” (Vladimir Karasjov, Rein Maran, Tiiu Übi), mis paigutati 18 aastaks riiulile. Samuti kinnitati 21. aprillil 1971 mängufilmi „Lõppematu päev” stsenaarium ja loominguline grupp (Paul-Eerik Rummo, Virve Aruoja, Jaan Tooming, Vello Aruoja, Peeter Tooming) ning anti luba selle tootmise alustamiseks (vt arhivaal Fond R-1590, nimistu 4 sü 757, kus on hoiul ka Paul-Erik Rummo filmi kirjanduslik stsenaarium). Film valmis 1972. aastal. Aga kõik filmi materjalid aga kuulusid hävitamisele. Operaator Vello Aruojal õnnestus siiski üks koopia peita oma keldrisse ja 19 aastat hiljem näidati filmi Kinomajas ja teleekraanil.

1971. aasta suvel alustas tööd uus Soome televisioonisaatja (mast 350, võimsus 60 kW), mis võimaldas pooltel Eesti televaatajatel saada ka Soome televaatajaiks.

Leopold Piibu televisioonitööle järgnes lühike ametiaeg (detsember 1971–september 1972) Arhiivide Valitsuse kolleegiumi liikmena ja juhataja asetäitjana teadusküsimustes. Esimesest istungist 13. jaanuaril 1972 aastal alates toetas L. Piip võõrkeelte omandamist ja oskajatele lisatasu maksmist, vajalike käsiraamatute tiraaži suurendamist. Aga rahvas räägib, et kuna tal oli harjumus kirjutada oma resolutsioonid ja arvamused suure kirjaga põiki üle saatepapka või üle muu dokumendi esilehekülje, arhivaalid sellist suhtumist välja ei kannatanud. Arvatakse, et just seetõttu sai Leopold Piibu uueks ametiks alates 13. septembrist 1972 ENSV Ministrite Nõukogu usuasjade valitsuse juhataja töö. Sellekohasele Ministrite Nõukogu määrusele kirjutas alla Edgar Tõnurist.

Piiskop emeeritus Kuno Pajula: Piip tahtis, et kord oleks majas ja tema käest pidi alati luba küsima, eriti kaadriasjades. Ja mingeid üritusi väljaspool kirikut ei tohtinud olla. Suure-Jaanis peeti laulupidu või Villu Jürjo tegi metsas laagri, see oli paha. Mind kutsuti välja ja riieldi.

Usuasjade voliniku ametikohal tuli Leopold Piibu tõelisi ülemusi otsida julgeolekukomiteest.

Peaspetsialistid

Neil aastail kujunes välja ETV loominguline kaader. Programmi ideoloogilise sisu eest vastutasid kõrged ülemused, programmi peadirektor, peatoimetajad. Režiirahvast poliitiliste vigade eest vastutusele ei võetud. Valgesse majja ehk EKP keskkomiteesse, kus ülemused pähe saamas käisid, režissööridel asja ei olnud. Võimalik, et selline suhtumine režiirahvasse pärines juba Josif Vissarionovitši aegadest, mil vangi pandi autorid ja stsenaristid. Seda võib kinnitada režissööri Juri Zanini tööde põhjal (filmid „Zakon žizni”, 1940 ja „Kak Stalin snimal kino”). Režissööre Stalin ei puudutanud, sest pidas neid tehnilisteks töötajateks. Eks tehniliseks probleemiks võis pidada ka Johannes Käbini soovitust filmioperaator Kaljo Jõekaldale, kui ta oma lõuaalust patsutades teatas: „Vaadake, et see väga välja ei paistaks ja et ma televiisoris ei hüppaks!”. Viimast tuli KTVle tehtud saadetes ette siis, kui Moskva toimetajad valmis saatest liiduvabariigi ükskõik kui kõrge ülemuse lausest suure tüki välja redigeerisid ja režissööril sobivat vahekaadrit võtta ei olnud. Siis tekkiski hüpe.

Leopold Piip arvas siiski, et: ... režissöörid ja ainult režissöörid peavad hoolitsema selle eest, et telespetsiifiline mõtlemine kogu ETV ulatuses valdavaks saaks. Selleks, et ETV režissöör võiks seda tähtsat funktsiooni täita, ... tuleb talle anda vetoõigus stsenaariumide töösse võtmisel, ... režissöör on TV spetsiifikas pildimeister (saatekava koosolek, september 1967).

Paar aastat hiljem heidab LP režissööridele ette vähest hoolt pildirea eest: ... režissöör on ja peab eelkõige olema saate või saatesarja ajudetrustis see loominguline lüli, kes pildilisuse eest võitleb ja peaideoloogile (toimetaja, kommentaator, reporter) pidevalt nõu annab, et saade võimalikult televisioonipärasem välja tuleks.

Ärgem unustagem, et just sekundaarse pildirea kaudu saab saade televisiooni palgejooned, ... mis ta raadioga võrreldes omanäoliseks teeb ... (saatekava koosolek, veebruaris 1969).

Vaatamata ülemuse seisukohale oli pildiraadio toona oma esimese kuldaja tipul. Eetrisse anti saatesarju: „Täna 25 aastat tagasi”, „Mis Koosta peres uudist”, „Humakefü-munupu kabinet”, „Entel-Tentel”, „Puru-piri-parajalt”, „Horoskoop”, „NB!”, „100 aastat I üldlaulupeost”; ETF filme: „Meie Artur”, „Perpetuum mobile”, „Katused ja korstnad” jne.

Järele mõeldes, pole midagi imestada, sest Leopold Piibu jaoks oli primaarne sõna, mis pidi ettekantavas sisus ideoloogiliselt õiget mõtet kandma.

Pildirea eest hoolitsejad olid nende Piibu aastatega saavutanud kollektiivse kogemuse najal märkimisväärse taseme. Vanemate kolleegide eeskuju, pearežissööride-juhendajate soovitused, kolleegide kriitika ja kasulikud näpunäited olid abiks. Olulist rolli mängis siin ka aken Euroopasse – Soome televisioon, Eurovisioon. Tööd juhendada ja tegevust korraldada tuli aga teleloomingu kõigil erialadel.

ETV peaspetsialistid on olnud

peaoperaatorid: Inno Varandi (1956–1989), siis Arne Veldre ja tänaseni Toomas Jürgens;

peakunstniku ametit on pidanud: Linda Andreste, Maret Olvet, Tiiu Übi, Liina Pihlak, Helge Uuetoa, Eugen Tamberg, Peeter Urtson, Karmo Mende;

peahelirežissöörid: Kaljo Liblik, Ants Ritso, Jaanus Ling, Olavi Soomre, Priit Kuulberg;

helikujundajad alates 1955. aastast: Heino Jürisalu, Enn Oja, Peeter Rekkaro, Gunnar Pedraudse, Ahti Raias, Paul Oja, Margus Kappel, Silja Older, Vambola Vällik. Nimetamata ei saa jätta tänaseni töötavat fonofondi hoidjat Merike Vainlod, kelle abil saab telesaade muusikalise kujunduse.

ETV muusikalised juhid: Jaan Rääts (1966–1974), Raimo Kangro (1975–1976), Avo Hirvesoo (1977–1986).

Jaan Rääts ütles kaaluka sõna iga muusika kasutamisvõimaluse kohta Eesti televisioonis. Alates saadete kujundamisest, muusikast vahetiitritele, kergest muusikast kuni ERSO esinemisteni ETVs.

Raimo Kangro lühiajalist tegevust muusikalise juhina päädis koos abikaasa Leelo Tunglaga kirjutatud esimene teleooper lastele „Ooperimäng”. Dirigeeris Neeme Järvi, artistid olid lapsed.

Avo Hirvesoo esines palju ise, hoolitses rahvusliku muusika eesti autorite esitamise, „ERSO stuudiotunni” ja muusika ajaloo avaldamise eest ka trükisõnas.

Paljude erialade esindajatest televisioonis olid näiteks grimeerijaid need, kelle töömaht aasta-aastalt suurenes. Jumestajatele peaspetsialistiks, juhendajaks ja õpetajaks oli Silvi Kromonov.

Grimeerimine on kunst, mis kätkeb endas teatri- ja filmi grimeerija töö parukategemisest, pumatitest, kreemidest mulaažide, maskideni välja. Töö iseloom muutus värvi tulekuga. Et inimese palged ei jääks liialt kahvatuks, tuli kõik esinejad jumestada.

Erinevat loometööd tuli planeerida ja korraldada kirjakunstnikel, diktoritel, videomonteerijatel jne. Televisiooni tehniline areng, uued aparaadid nõudsid üha uusi erialasid valdavaid inimesi. Praeguseks on küll mitmed neist erialadest ja nendega tegelevatest inimestest televisioonist läinud. Neid pole enam vaja, nende töö teeb ära arvuti ja muud elektroonilised pildi- ja helimasinad. Oma endist loomingut võivad nad näha vaid videolindil säilinud saadetes.

Loominguline töögrupp, ehk saatebrigaad komplekteeriti saate või saatesarja tootmiseks toona peatoimetuse juurde. Töö algmaterjalid: stsenaariumid, eksplikatsioonid, eskiisid kavandas peatoimetus oma perspektiivplaanidest ja nõudmistest lähtuvalt. Töö teostamiseks eraldas programmi direktsioon vahendid, seadmed, limiidid. Viimaste jaotamisel on läbi aegade tekkinud kõige suuremad erimeelsused ülemuste ja loomingulise kollektiivi vahel. Saateid tuli sageli teha mitte vajaliku tehnika ja vahendite, vaid olemasoleva, s.t eraldatud ja tootmisperioodiks kasutusele antud tehnika abil. Mobiilset tehnikat oli vähe ja saate tegemiseks aega napilt. Seega tuli mõelda lubatud vahendite ja võimaluste piirides.

Programmidirektorid olid Piibu ajal Endel Kiisa, Harri Loit ja Endel Haasmaa, kes tegelesid nagu öeldud, teleprogrammi ideoloogiliste probleemidega. 1968. aastal kutsuti televisiooni programmi direktoriks Paul Jürjo (19.02.1928–08.08.2006).

Paul Jürjo: Mina tulin televisiooni suvepuhkuste ajal. Ruth Karemäe oli kohal ja näitas mulle telemaja. Olin siis Rahva Hääle toimetaja asetäitja. Valge maja suured ülemused olid trehvanud üht-teist vaatama ja see neile ei meeldinud. Otsustati, et televisiooni oleks vaja üht ajakirjanikku. Mina tulin programmi direktori ametikohale. Olin ka Piibu asetäitja.

Paul Jürjo oli lõpetanud 1952 aastal koos kursusekaaslaste Albert Noraku, Endel Mändmaa ja Raul Üksväravaga TPI tööstusökonoomika teaduskonna. Oli suunatud plaanikomiteesse, kuid hakkas tööle ajalehes Rahva Hääl.

Paul Jürjo: Selles on süüdi võrkpall. Mina mängisin TPI meeskonnas ja seal oli ka Ülo Jeret Rahva Häälest. Suvel olime treeninglaagris ja Jereti käest oli tellitud lugu regulaarselt ilmuvale Rahva Hääle väljaandele Abiks agitaatorile. Ta ei viitsinud seda kirjutada ja ma tegin selle töö ära. Toimetaja oli siis Arnold Green ja asetäitja Paul Kuusberg. Mõlemad olid suured võrkpallifanaatikud, käisid sageli võistlusi vaatamas. Mina olin siis väga väsinud olekuga. Tudengitel oli toona moes tasuline öötöö, käisime kartuleid laadimas. Mehed olid otsustanud, et poiss on kurnatud, võtame ta oma juurde. Jeretil oli ette näidata ainult see üks töö. Võetigi oma juurde.

Leopold Piip: Kui päevakorda kerkis ETV programmi direktori ametikoha komplekteerimine (Endel Haasmaa oli siis juba ETF peatoimetaja) ja kui me Endel Jaanimäega selle üle aru pidasime, tahtsime saada kogemustega ajakirjanikku, kes tunneks ka majandusküsimusi, kerkis fookusesse Paul Jürjo. Läbirääkimised August Saaremäega (Rahva Hääle toimetaja) ja kooskõlastamine EKP keskkomiteega jäid Endel Jaanimäe hooleks.

Paul Jürjol polnud kerge ETV kollektiivi tulla, sest töökeskkond oli uudne ja võrdlemisi kriitiliselt uustulnukasse suhtuv. Minul aga oli programmidirektori mudel valmis, jälgisin teda kogu aeg justkui Endel Haasmaa foonil.

Paul Jürjo: Esimene võõrastav kogemus televisioonis oli käsikiri. Kui ma selle kirjapildiga kokku puutusin, käsi kohe tõusis ja tahtsin hakata seda redigeerima. Keeleliselt olid nad sellised, et trükki poleks neid küll saanud anda. Aga mõttest hakata neid redigeerima loobusin ma kiiresti, sest see oli vaid formaalne alus saate tootmiseks.

Paul Jürjo kohanes kiiresti ja Leopold Piip võis peagi teda iseloomustades esile tuua järgmised omadused:

• ...ta oskas Rahva Hääles omandatud rikkalikud ajakirjanduslikud kogemused võrdlemisi kiiresti hästiistuvasse televisioonispetsiifilisse mundrisse panna;

• temas peitub muhe huumorimeel, mis talle omase sihikindluse, järjekestvuse ja printsipiaalsuse meeldivalt vastuvõetavaks teeb;

• ta oskab tänast päeva homsete silmadega vaadata ja juba täna ära tunnetada, mida ülehomme on tarvis teha;

• ta ei jää ootama, millal pakutakse uusi ideid, vaid oskab neid ise serveerida ja seda selliselt et alluvate mõistus tööle hakkab.

(ERR arhiiv, ETV nimistu 4: „Kodulugu” sü 8,9 „L. Piibu mälestused”).

ETV rahvas ja hiljem kogu komitee töötajad, kes Paul Jürjoga lävisid, toetaksid ka täna neid mõtteid, lisades juurde meeldiva napisõnalisuse, sügavuti mõtlemise ja huumorimeele.

31. detsembril 1971, siis kui Leopold Piip EKP KK soovil teisele tööle viidi ja Raimund Penu ETV juhiks sai, töötas Paul Jürjo koos oma endise kolleegiga trükiajakirjandusest ja rivaaliga võrkpalliplatsilt programmijuhina. Paul Jürjo oli enne Enn Anupõllu tulekut mõne aja ka ETV direktori kohusetäitja ning Enn Anupõllu ülemuseaja alguse 1970. aastal moodustatud programmi direktsiooni esimene direktor.

31. märtsist 1976 võttis Raimond Penu, kes oli siis juba komitee esimees kooskõlastatult direktiivorganitega Paul Jürjo enda esimeseks asetäitjaks.

Uuest tööjaotusest rääkis Paul Jürjo: Mina sain kunstilised kollektiivid, välissaated ja välissuhted. Seal olid ka omad probleemid, aga üks õnnelik ülemus televisiooni ja raadio jaoks oli siiski olemas, Arnold Green. Paul Jürjo meenutas ühte toonast lugu: Üle terve liidu oli orkestri palkade skaala ühesugune. Ainult Jevgeni Mravinski orkestril Leningradis ja Moskva tipporkestritel olid valusamad palgad. Neeme Järvil õnnestus meie orkestri staatust tõsta: riiklik sümfooniaorkester. Tekkis vajadus meestele palka maksta. Lisatasu tuli hakata maksma kahel instrumendil mängimise eest. Puhkpillimängijate puhul on see arusaadav, aga ma pole veel näinud, et viiuldajad balalaikat mängiksid. Kõik said aga 30% lisatasu. Meil õnnestus Arnold Greeni käest saada geniaalne resolutsioon, mille ta meile vastu tulles paberile pani: „Erandina nõus!”. Raamatupidamine hoidis seda dokumenti klaasi all, et kui tullakse kontrollima on kohe käepärast võtta.

Pearežissöörid olid televisiooni algusaastatel kõik teatriharidusega kursusekaaslased (GITISe Eesti stuudio 1953. aastal): Vello Rummo – kuni 1961. aasta suveni. Siis selgus, et teatritööd on televisiooni järgmise hooaja plaanis napilt ja jääb edaspidi üsna väheks. Vello Rummo oli eelkõige teatrilavastaja. Edasi töötas pearežissöörina poolteist aastat Tõnis Kask ja tema õpingute ajal Moskvas (1962–1964) Grigori Kromanov. Grigori Kromanov oli samal ajal Tallinnfilmis filmi „Põrgupõhja uus Vanapagan” (1964, koos Jüri Müüriga) üks režissöör. Eesti televisioonist olid selle tööga seotud ka Virve Koppel (II režissöör) ja Astrid Lepa (näitlejana, Juula osas).

1964. aastast jätkas Tõnis Kask tööd pearežissööri-kunstilise juhina. Esimese olulise töö nii teletöötajaile kui ka televaatajaile tegid nad koos Endel Haasmaaga Moskvas. Tõlkisid eesti keelde televiisori vaatamist ausalt ja andekalt kirjeldava Vladimir Sappaku 1963. aastal ilmunud raamatu „Televidenije i mõ”. „Televisioon ja meie” anti ladumisele 12. oktoobril 1964, jõudis trükki jõululaupäeval ja kauplustesse 1965. aasta algul. Telerežissöör Tõnis Kase töödena hakkasid ekraanile ilmuma lood Koosta perest, saated ministri kabinetist ja 1968. aastal valmis telefilm „Pimedad aknad” (kolm filmi, kokku 14 osa, à 43 minutit film). 1969. aastal töötas T. Kask Moskvas KTV koondises „Ekraan”. Valmis film „Must nagu mina”.

Organisatsioonilised muudatused režissööride töökorralduses toimusid sarnaselt suure, ideoloogia peatoimetuse reformidele: „Põhimõtteline muutus tehti lisaks ka 1967. aasta lõpus – toimetuste koosseisust viidi välja režissöörid, kellest moodustati iseseisev osakond. Loodi režissööride kolleegium” (Hagi Šein, „Televisioon Eestis...” kogumikus „Meediasüsteem ja meediakasutus...” TÜ, 2004).

Tegelikult oli režissööridele töö ülestuudioline jagamine ja ümberjagamine päris tülikas tegevus. Peagi viidi režissöörid taas peatoimetuste alluvusse. Spetsialiseerumine süvenes ja tööd jätkati endiste, varem tehtud saatesarjade juures.

23. juunil 1971 muudeti ETV kolleegium nõukoguks. Moodustati ka režissööride nõukogu, „mis olulist rolli teletöös siiski ei mänginud” (Hagi Šein, „Televisioon Eestis...”). Olulist rolli teletöös ei mänginud ka hilisem kunstinõukogu, kus arutati eelkõige telelavastusi ja lavastuslikke saateid. „ ... üldisem diskussioon televisioonimeediumi üle Eestis katkes (üleliiduliselt tegeleti sellega ka 1980. aastatel). Teoreetilises plaanis kandus põhirõhk televisiooni sotsioloogilisele käsitlusele ... väljendusvahendite ja žanrianalüüsiga enam põhjalikumalt ei tegeldud” (Hagi Šein, „Televisioon Eestis...”).

Teleajakirjandusele olid toeks TRÜ ja Juhan Peegel, sotsioloogialabor ja Ülo Vooglaid, telerežiile TPedI ja laia profiiliga kultuuritöötajad. Meediaprobleemid olid siiski päevakorras ajakirjanike kursustel (1973–1979), kus Tõnis Kask esitas loengutsükli „Televisiooni kujundikeel”. Samuti üleliidulistel teoreetilistel seminaridel Tallinnas (filmi- ja teleseriaalid, muusikafilmid); Tatjana Elmanovitši raamatus „Obraz fakta” (1975), mis oli ka autori kandidaaditöö; Vsevolod Viltšeki televisiooni puudutavates teoreetilistes artiklites ja raamatutes. Lähemalt käsitletakse neid sündmusi peatükkides „SEMPORE 1966–1969” ja „Videofilmi aeg 1981– ...”.

3. aprillil 1979 moodustati praktilisest vajadusest lähtudes juhtkonna juurde nõuandva organina ühiskondlikel alustel töötav ETV kunstinõukogu. Aga see on juba uute ülemuste ja uute sündmuste aeg Eesti televisioonis.

Aastaid 1965–1970, ehk ETV esimest „kuldaega” (H. Šein) aitasid sepistada ülemused L. Piip, E. Haasmaa, T. Kask ning kogu telestuudio loominguline ja tehnilise keskuse elektroonika-insener-tehniline kollektiiv.

Aasta 1971

Uus, pöördeline periood ETV ajaloos algas EKP KK otsusest ETV kohta (28. aprillil 1970). Sündmused 1971. aastal: Vaino Väljase edutamine EKP KK ideoloogiasekretäriks, Paul Jürjo asumine programmidirektori ametisse (juunis), Leopold Piibu lahkumine ja Vaino Väljase meeskonna liikme Raimund Penu tulek ETV uueks juhiks aasta lõpul.

Tegelikult olid uued tuuled nagu meretaguste naabrimeeste asi, sest ega sealt Mustjala valla Võhma külast, kus Raimund Penu 22. augustil 1930 sündis, Emmaste valda Külakülasse, kust on pärit pool aastat noorem Vaino Väljas, sündinud 28. märtsil 1931, palju maad olegi, mõni küla ja paar-kolm meremiili Soela väina. Plaanid ulatusid kaugele ja rajanesid samaealiste meeste usaldusele, mis oli saavutatud küll pigem tänu ühisele tegevusele komsomoli- ja parteitööl kui nende sünnipaikade geograafilisele lähedusele arhipelaagis. Eesmärk oli paika panna oma meeskond, vahetada välja need ülemused, kes oma ametis enam hakkama ei saa.

Raimund Penu üheks esimeseks sammuks oma meeskonna rakendamise oli Robert Vaidlo paigutamine noorte- ja lastesaadete peatoimetaja ametikohalt meelelahutuslike saadete toimetajaks. Robert Vaidlo oli nagu sündmusi ette nähes 18. augustil 1971 teinud ettepaneku noorte- ja lastesaadete vanemtoimetaja Aarne Vahtra edutamiseks viseerimisõigusega peatoimetaja asetäitjaks. Aga Robert Vaidlo kaadrikasvatamisest ei olnud seda kasu mis meelelahutussaateid toimetades, oli programmi peatoimetaja Paul Jürjo veendunud.

Noorte- ja lastesaadete peatoimetajaks edutas Raimund Penu oma endise kolleegi Noorte Hääle päevilt – Voldemar Lindströmi Õhtulehest. V. Lindström asus ETVsse tööle 1. märtsil 1972. Samal ajal toimus ETV jaoks, küll otseselt seostamata, veel üks oluline sündmus. 1.– 29.03.1972 oli ER peatoimetaja Enn Anupõld korralisel puhkusel. Energilise tegutsemise tulemusena katkestati tema puhkus 22. märsil ja ta kutsuti Moskvasse NSVL Ministrite Nõukogu riikliku televisiooni ja raadio komitee käsutusse. Nädalapäevad hiljem, 30. märtsil, pärast võõrastemajas „Tsentralnaja” uutele ülemustele ja tulevastele kolleegidele korraldatud banketti asus Enn Anupõld kell 23.40 väljuvale Moskva–Helsingi rongile. Wagon-Litz kupeesse, mis oli täis kõiksugu pasunaid ja kitarrikaste, õnnestus paigutada kohvrid ja sõit kaheks aastaks Soome Nõukogude Liidu raadio ja televisiooni Skandinaavia maade korrespondendiks (korrespondentpunkti juhatama, televisiooni harjutama, raadio oli niigi selge) võis alata.

Televisiooni II arenguperioodi esimest etappi (1970–1975) peab Hagi Šein „tootmisorganisatsiooni loomise” aastaiks (Hagi Šein, „Televisioon Eestis ...”). Toimusid televisiooni tehnilise ja loomingulise organisatsiooni ümberkorraldused. Detsembris 1972 alustas ETV tööd värvis (vt ptk „Värviaeg 1973–...”).

Aasta 1973

Käskkirjaga nr 49 2. aprillist 1973 fikseeriti teleorganisatsiooni muutmine ja ümberkorraldamine, mille põhjal sai ETV juhiks Raimund Penu, asetäitjateks Paul Jürjo, Tõnis Kask ja Harri Loit.

Punkt 11: Luua ETV struktuurilise alajaotusena õppestuudio ... juhataja ülesanded panna ühele ETV pearežissöörile-õppestuudio juhatajale (H. Peep). Tegelikult oli H. Peep kolm aastat kuni 1976. aasta 1. novembrini kirjas kui ETF stsenaariumide toimetuse kolleegiumi liige.

Punkt 14 kinnitas ETV režissööride kolleegiumi laiaulatuslikud ülesanded režissööride ühtsete metoodilis-teoreetiliste seisukohtade väljakujundamisest kuni režiistsenaariumide läbiarutamiseni (tähtsad saated, telefilmid).

Ühe esimestest režissööride kolleegiumi ühistest metoodilis-teoreetilistest seisukohtadest esitas Tõnis Kask ETV nõukogule istungil, kus nädala (18.–24. juuni 1973) telesaateid retsenseeris Rein Varrak ja Leningradi teatri-, muusika- ja kinoinstituudi teoreetiliselt konverentsilt saabunud Uno Maasikas rääkis Nõukogude Liidu ainsa telerežissööre ette valmistava kõrgema kooli õppeprogrammide muutustest ja materiaalsete tingimuste võrdsustumisest VGIKiga (ETVst tehti viimane sisseastumiskatse 6 aastat varem).

Režissööride kolleegium oli vaatluse alla võtnud televisiooni kõige olulisema lüli – esineja, inimese teleekraanil. Analüüsitud oli saatejuhtide, kommentaatorite, korrespondentide, autorite ja esinejate taset, kirjeldatud esinevaid puudusi. Tõnis Kask: (ETV nõukogu protokoll) Peatoimetajad, kes küll nõustuvad kriitikaga, et paljud saatejuhid on ebarahuldavad, soodustavad ometi nende juurdeilmumist ... Korduv esinemisteks sobimatute inimeste saatesse kutsumine räägib kutseoskuse ühe külje puudumisest ja võetakse režissööride puhul arvesse kvalifikatsioonikomisjonis. Toimetajate suhtes ei ole kehtestatud ei konkurssi ega kvalifikatsiooni kriteeriume. Palun nõukogu arvamust, sest neilt tuleks ka midagi nõuda.

Kolleegium oli vaaginud 67 esinejat ja välja töötanud esialgsed meetmed olukorra parandamiseks.

Raimund Penu: Suur osa Kase ettekandest kuulub just režissööride töövaldkonda ... Paul Jürjo vaadaku läbi peatoimetajate õigused ja kohustused, peatoimetajad oma alluvate tegevus. Ees seisab ka tarifitseerimine. 10. augustil on partei üldkoosolek. Peame saama vastuse sellele, kuidas seisakust üle saada ja edasi minna.

Juunis täpsustati struktuuri. Kunstiliste saadete peatoimetus oli pooleks jaotatud juba 1972. aasta jaanuaris: kirjanduse- ja kunstisaadete peatoimetuseks (peatoimetaja Helle Tiisväli) ja muusikasaadete peatoimetuseks (peatoimetaja Jaan Rääts). „Aktuaalset kaamerat” hakkas juhtima Ivan Papulovski, propagandasaadetesse tuli uueks peatoimetajaks Mati Korp, noorte- ja lastesaateid hakkas juhatama Voldemar Lindström.

Oktoobris viidi üleliidulise kampaania korras läbi kõigi loominguliste töötajate atesteerimine ja tarifitseerimine. Enamasti olid see formaalne. Kõik kohad kuulutati vakantseiks. Kuna konkursse ei korraldatud, jäi kõik endiseks ja töötajad vormistati tagasi oma endistele töökohtadele. ETV režissööride kolleegiumi ettepanek „saatejuhina või reporterina süstemaatiliselt esineda sooviv või ka soovitatav inimene peaks tegema katsetöö režissööride kolleegiumi ees” rakendamine ei ole teada. Alles õppestuudio teleajakirjanike kursuste lõpetajad said pärast esinemist autoriteetsele komisjonile õiguse esineda televaatajaile (vt ptk „Õppimise ja õpetamise aeg”).

Aasta 1974

Ülemuste kavandatud plaanide elluviimist kiirendas Endel Jaanimägi surm 1. märtsil 1974. aastal. Matusetalitus toimus 6. märtsil ER valges saalis. ETV saatekavalehes „Televisioon” avaldatud pildilt näeme sarga kõrval seisvat auvalvet: Johannes Käbin, Karl Vaino, Leonid Lentsman jt ülemused. Mälestuskõnet peab Vaino Väljas. Kogumik „Eesti Televisioon. Arvud. Faktid. Sündmused” ega ka ETV kodulehekülje ajaloopeatükk seda sündmust ei kajasta. Paraku on kogu 1974. aasta märtsikuu vahele jäänud. Ometi näidati naistepäeval, 8. märtsil esmakordselt teleekraanil Mark Soosaare tuntud värvifilmi „Kihnu naine”.

Siin on paras koht mõtiskleda mõnede daatumite üle:

Endel Jaanimägi 04.02.1919–01.03.1974 55 a

Uno Tulp 08.05.1934–03.03.1986 47 a (Eesti raadio ülemus)

Raimund Penu 22.08.1930–26.08.1988 58 a

Jüri Paalma 23.04.1934–12.01.2000 66 a (Televisiooni ja raadio komitee esimees 09.09.1988 kuni likvideerimiseni 01.11.1990)

Leopold Piip 11.11.1916–18.01.1996 80 a

Sõjaaastate üleelamistele, eluraskustele tuleb lisada ülemuse parteilise ameti pinged, mis on lühendanud tublisti nende meeste eluiga, v.a Leopold Piibu oma.

Võrdluseks toome Eesti meeste keskmise eluea pikkuse neil aastail

1973–1974 66,07 a

1975–1976 64,83 a

1977–1978 64,58 a

         2003 66,04 a

(vt ka ptk „Õppimise ja õpetamise aeg 1958–1980”: G. Ots †1975 – 55, V. Pant †1976 – 48, V. Panso †1977 – 57).

Milline oli ülemuste paigutus pärast L. Piibu lahkumist ja E. Jaanimäe surma.

Komitee esimeheks sai 9. aprillist 1974 Raimund Penu; ETV direktori kt kohale jäi aasta lõpuni Paul Jürjo; ETV pearežissöör-kunstiline juht oli endiselt Tõnis Kask; Enn Anupõld pidi veel Soomes Nõukogude Liidu Skandinaaviamaade korrespondentpunkti juhataja ametit pidama, kuid teadis juba, et teda ootab televisioonijuhi koht Eestimaal; Voldemar Lindström oli ETV noorte- ja lastesaadete peatoimetaja.

28. juunil 1974 lõpetas ETV õppestuudios teleajakirjanike I kursus esimese semestri. 4. oktoobrist hakkas „Aktuaalset kaamerat” peatoimetama Enn Kreem (Kuressaarest Tartu ülikooli, teaduste akadeemia ja Antarktikas talvitamise kaudu ETV ülemuseks. Selleks ajaks oli tal kirjutatud juba mitu raamatut: „Omapärane talv” (1969), „Antarktika läbi aegade” (1972), 1. detsembrist sai muusikasaadete uueks ülemuseks Luule Mikk.

ETV režissööride kolleegium muudeti 31. oktoobril ETV režissööride nõukoguks. Selle ülesandeks jäi nii televisiooni kui ka telefilmi režissööritöö analüüs ja sellest johtuvate ettepanekute väljatöötamine. ETV pearežissööri-kunstilise juhi juhtimisel oli institutsioon ise, aga ikka vaid nõuandva häälega. Muutus ka senine saadete retsenseerimise ja koosolekute pidamise korraldus.

23. detsembrist 1974 asus Eesti televisiooni juhi kohale Enn Anupõld. Kui eelneva perioodi juhid, v.a pool aastat televisiooni juhtinud ja tegevajakirjaniku praktikaga Paul Jürjo, olid parteilise fooniga ülemused, siis Enn Anupõld oli esimene ajakirjanikudiplomiga ETV tippjuht.

Leopold Piip pidas Enn Anupõldu oma järglaseks: Arvan, et kui Enn Anupõld, keda ma noorema kolleegina ja vastastikuse sümpaatia põhjal oma pojaks nimetasin, kuusteist aastat ETV pealiku toolil istub, saab ta hakkama suurte ettevõtmistega. Piibu sooviks oli Tartu stuudio väljaehitamine ja koos TRÜga haridusprogrammi väljaarendamine. Usun Enn Anupõllusse väga ...

Aasta 1975

TRÜ lõpetanud, esimeses töökohas Eesti raadios peatoimetaja ametini jõudnud ja kaheaastase välismaa meedia kogemusega Enn Anupõld vastaks ka tänapäeva juhi nõuetele. Esimene pikem esinemine telerahvale ehk mediteerimine (keskendunud mõtisklus, ehk meelisklust) nagu Enn Anupõld oma sõnavõtte tavapäratult nimetas toimus 2. juunil 1975. Hooajast kokkuvõtet tehes oli pool aastat ETVs võimaldanud uuel juhil tutvuda teleprogrammi ja -probleemidega: ETV saab 20 aastaseks. Peaks olema tagasi- ja edasivaatamise aasta. Vaataja suhtes on hiilgamisaeg möödas. Uus asi toanurgas enam ei tõmba. Kedagi konkreetselt nimetamata pidas E. Anupõld programmi põhipuuduseks ülesarjastatust (49 sarja), mis ei võimalda teha ellusekkuvaid saateid. Sarjad on vajalikud. Kolmekümnest sarjast meile piisaks. Me võime teha struktuuri ümberkorraldusi, kui aga pole ajakirjanikku, kui pole ka ametit tundvat režissööri, ei tule midagi välja. Enn Anupõld pidas oluliseks enesekriitilist töössesuhtumist, enesetäiendamist. Sügiseks pidid programmis olema saated partei juhtivast osast elus, nõukogude elulaadi propagandast. Vajalikuks peeti tööd laste-noortega kui olulise kontingendiga, keda annab voolida. Vaja on korralikku meelelahutusprogrammi.

6. juunil lõpetas õppestuudio teleajakirjanike I lend. Mitmed lõpetajad hakkasid sügisest ETVs tööle (Märt Müür, Ede Kõrgvee, Kalle Mihkels jt).

31.07.–01.08.1975 toimus Euroopa julgeoleku- ja koostöö nõupidamine Helsingis, kus 35 riigi esindajad andsid 1. augustil allkirja riigipiire kinnistavale lõppaktile. Seda eelkõige Leonid Brežnevi eestvedamisel korraldatud sündmust aitas Moskvale ja kogu maailmale edastada Enn Anupõld. Kohustuslikke õppusi poliitharidusvõrgus otsustati alustada oktoobri algul ühise õppusega, mille viiks läbi Enn Anupõld ja tutvustaks Helsingis toimunut.

Hinnates 15. oktoobril erialase hariduse omandamise ja enesetäiendamise olukorda ETVs, leidis metoodikaosakond (R. Varrak, H. Peep), et ETV mõningate erialade töötajate iseteadvus on ülemäära kasvanud. Tarifikatsioon, teadmiste tase ja ka õppimine pole vastavuses töötasuga. Tuleb leida teid süsteemikindla enesetäiendamise ja palgatõusu vahel. Kuna tarifitseerimist pole pikema aja jooksul toimunud, on enesetäiendamine muutumas fiktsiooniks.

Samal seisukohal oli ka Tõnis Kask. Esinedes 17. oktoobril 1975 administratsiooni parteigrupi laiendatud koosolekul (kohal ka Enn Anupõld) teemal „TV režissuuri küsimusi”, märkis Tõnis Kask: Antud etapil on vaja näha režissööre arengus. Et edasi minna on vaja süsteemi. Sisuliselt ei jõua kõike jälgida. Oluline on peatoimetuste pearežissööride osa. Vastuolu peitub tööle võetud inimeste võimete ja tööks vajalike nõuete vahel. Olulised on toimetaja ja režissööri suhted, vastastikune mõistmine. Kust maalt nõuda, kust maalt paluda. Tarbetu on režissööride nõukogu kavatsus arutada režissööri eksplikatsioone. See, mida kavatses režissöör, muutub elus teiseks. Loobumine kavandatud plaanist teeb meid aga vähenõudlikeks. Kirjandusliku stsenaariumi nõudmine on formalism? Retsensendid arvustavad aga peamiselt vormi, mitte sisu. Kollektiivse töö stsenaarium puudub. Planeerimine on ammu katse-temaatiline. Kvartaliplaan oli kavas anda augustis. Oleme oktoobris.

Tõnis Kask rääkis veel režissööride kinnitamata töökoormusest, järelkasvust: Voldemar Panso pakub kahte inimest, kuid meie nõuame sisulist tööd propagandasaadetes. Kas meil pole liiga vähe moraalset stiimulit, materiaalsest ei saa üldse rääkida.

Peaoperaator Inno Varandi muretses, et distsipliin on käest ära; Ants Kivirähk, et informatsioon liigub aeglaselt, plaanid ei laeku; Mati Korp taunis kõrvaltööde tegemist teistes peatoimetustes: kes kuuluvad propagandasaadete peatoimetusse, teevad ainult propagandasaateid. Noorte- ja lastesaadete peatoimetaja Voldemar Lindström kurtis, et peatoimetaja peab tegema abi tööd.

Kõik kurtmised said uue ülemuse juuresolekul kurdetud.

Programmi peadirektor Paul Jürjo lootis siiski leida lahendused kõigile kitsaskohtadele, kuid lisas: Meie pole struktuuri loomisel vabad. Oleme seotud finantsiliselt, sõltume materiaalse baasi hankimisel, koosseisude rakendamisel ja ka planeerimisel KTVst. Tänavu jääb planeerimine hiljaks.

Enn Anupõld tegi kunstilisele juhile ja peatoimetajatele ülesandeks vaadata läbi kõik sarjad ja otsustada, kas on vaja sellist saadet just niisuguses vormis. Aasta lõpul viidigi läbi küsitlus 10 parema saatesarja ja saatejuhi välja selgitamiseks (vt ptk „Õppimise ja õpetamise aeg 1958–1980”, Metoodikaosakond).

Hagi Šein peab perioodi 1975–1980 toimetustelevisiooni kujunemisaastaiks.

Aasta 1976

Aasta algul, 27. jaanuaril esines Paul Jürjo ettekandega teemal „Tööst autoritega ETVs”. See oli justkui kokkuvõte senisest, peaaegu viieaastasest tööst televisioonis, ette kantud mõni kuu enne lahkumist Raimund Penule appi komiteed juhtima. Hinnates autorite kollektiivi ütles Paul Jürjo: ... oma majas poleks nagu puudust autoritest, talentidest aga küll. Palju on keskpärast, ka siis kui on loodud tingimused. Unustame enda isiksuse arendamise. Harva kuuled värsket anekdooti!!

Üheks väljapääsuks peab Paul Jürjo töö parandamist välisaktiiviga, trükiajakirjandusest tuntud kirjasaatjatega.

Paul Jürjo kirjeldas kolme liiki saateid:

1. autor-esineja väljastpoolt maja;

2. koosseisuline autor ja esineja väljastpoolt;

3. aktiivile tuginevad toimetajasaated.

Kullafondi paigutas Paul Jürjo esinejad-autorid-asjatundjad:

Leo Soonpää – „ARS LONGA” (1968–1971);

Hillar Sikk – „Teadus ja tervis” (1970-1990);

Jüri Martin, Andres Tarand, Kaarel Orviku – „Kolm meest paadis koos koeraga” (1975-1976);

Vambola Põder, Toomas Alatalu, jne – „Rahvusvaheline panoraam” (1968-1990)

Eri Klas, Valter Ojakäär – „Rõõm muusikast” (1968-1977); Lea Tormis – „Laudilm” (1976); Ruben Post – „Insenerimõte” (1976-1978).

Aktiivile tuginevatest sarjadest tõstis PJ esile Rein Karemäe ja „Ringliikluse”, Hagi Šeini ja „Kodulinna”, Jaak Kõdari ja „Peame arvet”.

Analüüsides ETV toimetajate-autorite loomingulist potentsiaali, võrreldes neid ajas, kinnitas ta, et erilisi muutusi pole toimunud. 43 autorist esinevad 29 ise. Mingist osast autorlusest loobudes ETV ei kaotaks, vaid võidaks välisautoreid. Paul Jürjo: Vähe on aktiivile tuginevaid toimetajasaateid.

Koosolekul võttis sõna Rein Karemäe. Toetades Paul Jürjot, kinnitas ta: Seisvast tiigist ideid ei tule. Tiik ise ei võta punni eest ära, et vesi hakkaks voolama! Samas oli Rein Karemäe eitaval seisukohal koosseisu tarbest välisautorite järele. Rein Karemäe ei kavatsenud kasvatada ise endale konkurenti.

1976. aastal toimunud tagasihoidlike kaadrimuudatuste (Urve Buschmann laste- ja noortesaadete peatoimetajaks; Ervin Martinson venekeelsete ja vahendussaadete peatoimetajaks; informatsiooni ja propagandasaadete ühendamine, peatoimetajaks Evald Tooms Tartu Edasist jne) kõrval oli tähelepanuväärseimaks, televisiooni organisatsiooni mõjutavaks ja pikaajaliseks paigutuseks Voldemar Lindströmi saamine esiteks ETV programmi direktoriks ja 6. oktoobrist 1976 peadirektoriks. TRÜ haridusega, aastaid trükiajakirjanduses tegutsenud visa, väga hea mäluga ja pealtnäha tagasihoidlike ambitsioonidega mees oli suurepärane leid tippjuhtidele. Teda jätkus praeguseni ETV ajaloo kogumisel ja korrastamisel.

Volli aeg 1976-1988

Aasta algul korraldas metoodikaosakond ETV töötajatele rea kohtumisi vajalike inimestega Moskvast. Toimunud arutelud aitasid laiendada silmaringi ja sundisid mõtisklema oma töö ja tegemiste üle.

9. jaanuaril esines dotsent kunstiteaduste kandidaat Vadim Meller teemal: „Loominguline ja kommunikatiivne protsess”.

14. jaanuaril rääkis Nõukogude Liidu teaduste akadeemia USA ja Kanada instituudi vanem teaduslik töötaja ajakirjanike liidu liige ajalookandidaat Grigori Hozin: „Kosmos ja ideoloogiline võitlus kaasajal”.

13. veebruaril oli seoses Oleg Sosini telelavastuse „Avameelsete kõneluste õhtu” esietendusega lisaks autorile kohal ka Arnold Grgorjan, siis Gorki nimelise filmistuudio peatoimetaja asetäitja. 22.–23. märtsil vaagiti teatrikuu üritusena teleteatri probleeme, kohal Viktor Djomin ja Galina Mihhailova Moskvast, kolleegid Vilniusest ja Leningradist.

17. aprillil toimus Tallinnas üks tähtis sündmus. Töösaavutuste eest 1975. aastal anti Eesti NSVle üle punalipp. Kohal oli tulevane peasekretär, toona vaid NLKP keskkomitee liige Juri Andropov. Maikuus määrati ta NSV Liidu julgeoleku komitee esimeheks. Tähtsa tegelase turvamise tase oli aga sedavõrd kõrge, et selle käigus lõhkus orelisse roninud ja seal kukkunud ihukaitsja 2000-3000 rubla eest Estonia kontserdisaali orelivilesid.

1. aprilliks oli Voldemar Lindström oma tegemised laste- ja noortesaadete peatoimetuses üle andnud Urve Buschmannile ja asunud sisse elama programmi direktsiooni juhtimise ülesannetesse. Neid oli palju. Tehniline baas täienes pidevalt, tootmine muutus keerulisemaks. Senine planeerimine ja eelprojekteerimine ei rahuldanud. Peatoimetuste plaanid ei laekunud õigeaegselt, stsenaariumide portfell oli tühi.

Juunis toimusid Voldemar Lindströmi juures mitmed koosolekud ja arutelud. Osalejateks pearežissöör Tõnis Kask, metoodikaosakonnast Rein Varrak ja Hillar Peep. Püüti sobitada koostöövorme. Voldemar Lindströmi ei rahuldanud toimetajate ja režissööride haridustase, samuti puudus ... vajalik peatoimetuste töö õigeaegne ja täpne planeerimine. Tõnis Kask soovis endiselt parandada olukorda stsenaariumidega: tootmise lähtepunkt puudub, tööplaanid koosnevad nimedest. Metoodikaosakonna õppused ja kursused nõudsid kirjapandud tootmistehnoloogiat. Tõnis Kask ei olnud nõus filmitootmisest eeskuju võtma: kino jääb TVst väga kaugele. Võiks korraldada ETV parimate režissööride tööde analüüsi (näiteks Virve Koppel jt), kohtuda nendega, arutada, oli metoodikaosakond valmis korraldama. Tõnis Kask: võidakse vastata, et see pole teie asi, kuidas ma töötan?!! Kõik tajusid probleeme, koostööd aga ei planeeritud, ülesandeid ei jaotatud. Informatsiooni liikumine jäi häirituks (3. september 1976, jutuajamine Voldemar Lindströmi juures).

ETV kunstilist juhtimist korraldati siis veel Paul Jürjo poolt 30. oktoobril 1974. aastal alla kirjutatud käskkirja nr 203TV alusel: „Moodustada ETV kirjandus ja kunstisaadete ning muusikasaadete peatoimetuse sõnaliste- ja muusikalavastuste planeerimiseks, arutamiseks ja vastuvõtmiseks nõukogu alljärgnevas koosseisus:  

esimees Tõnis Kask;

esimehe asetäitjad:

Jaan Rääts,

Helle Tiisväli;

liikmed:

Andres Vihalem,

Veronika Kruus

,Ants Kivirähk,

Enn Vetemaa”. 

Lihtne ja selge. Nii on see nõukogu töötanud kõik need ülalpool jutuks olnud aastad. Muutunud on vaid koosseis ja institutsiooni nimetusele on lisandunud sõna kunst. Töö sisu on jäänud samaks.

Kui Enn Anupõld 3. aprillil 1979. aastal ülalkirjeldatu ümber sõnastas, jäi endiselt kohustuseks „põhjalikult tegeleda televisiooni lavastustega, alates ideoloogilis-kunstilisest suunitlusest, kirjanduslikust materjalist, omapoolsetest ettepanekutest lavastaja, osatäitjate määramiseks.

Kunstinõukogu kinnitab lavastuse eksplikatsioonid, dekoratsiooni kavandid, muusikalise kujunduse; jälgib proove, vaatab videomaterjali ja annab omapoolsed seisukohad töö jätkamiseks. Võtab vastu kontrollproovid ja valmis telelavastused. Teeb oma nõuandvad ettepanekud”. Sama töö tuli teha KTVle tehtavate lavastuslike elementidega saadetega. Edasi oli kirjas poole tähestikujagu punkte ja alapunkte täpsustuste ja lisakohustustega.

ETV kunstinõukogu koosseis:

• esimees Tõnis Kask – pearežissöör-kunstiline juht;

• sekretär Salme Rannu – programmi direktsiooni toimetaja;

• liikmed Helle Tiisväli – kunsti- ja kirjandussaadete peatoimetaja,

• Arvi Maasik – kunsti- ja kirjandussaadete peatoimetaja asetäitja,

• Norma Jõekalda – kunsti- ja kirjandussaadete peatoimetuse pearežissööri kt,

• Enn Vetemaa – kirjanik,

• Avo Hirvesoo – muusikasaadete peatoimetaja asetäitja, muusikaline juht,

• Virve Koppel – noorte- ja lastesaadete pearežissöör,

• Liina Pihlak – peakunstnik,

• Gunnar Kilgas – režissöör-lavastaja,

• Tatjana Elmanovitš – toimetaja, kunstiteaduste kandidaat.

Alates 5. aprillist 1979, esimesest istungist kuni maini 1981 kogunes kunstinõukogu 27 korral. Lastelavastusest „Kollane mask” kuni 16. aprillil 1981 aastal toimunud „Pisuhänna” läbivaatuseni. Koosolekutest õnnestus Gunnar Kilgasel ja Avo Hirvesool osa võtta 10 korral, Enn Vetemaal 8 ja Tatjana Elmanovitšil 2 korral. Läbivaatusi toimus 15, stsenaariume lükati tagasi 5, nende hulgas ka „Päkapikkula”!? Viimase kohta kõlas resolutsioon: „Kunstinõukogu pole nõus tegijate töö suhtes ilmutatud hoolimatusega, mis algas lavastuse stsenaariumi vastuvõtmisest”.

Me võime küll igale poole lisada sõna tele, kuid tegemist oli siiski peamiselt teatrist lähtuva loominguga. Millega kunstinõukogu ja pearežissöör ka ei tegelenud kõik see oli juhtkonnale endiselt soovituslik, mitte kohustuslik. Televisioonisaadete planeerimise ja tootmise probleemidega tegeles ETV nõukogu Enn Anupõllu ning Voldemar Lindströmi juhtimisel, filmiprobleemidega Endel Haasmaa ja ETF toimetuskolleegium.

Aasta 1978

Aasta algul jaotas õppestuudio ETV ajakirjanike teise lennu kursuslased nende loominguliste töötajate vahel, kes ei kartnud konkurentsi ja olid valmis noortele oma kogemusi edasi andma (vt ptk „Õppimise ja õpetamise aeg 1958–1980”). Tänaseni on tollest, peaaegu 30 aasta tagusest kontaktist säilinud Mati Talviku ja Indrek Kanguri koostöö. Samasse rühma kuulus ka Reet Oja, kelle tööd võis jälgida ETV juubelihooajal ja kes aeg-ajalt ikka mõne telesaate teeb.

Juhendajate liikumisest peatoimetustes tehakse tõsiselt juttu 13. veebruari nõupidamisel, kus Enn Anupõld tuletas meelde peatoimetuse hierarhiat: toimetaja, vanemtoimetaja, osakonnajuhataja, peatoimetaja asetäitja, peatoimetaja, ja otsest töökohustust ülesannete jaotamisel ning alluvate juhendamisel. Enn Anupõld esitab küsimuse: „Miks siis loominguline töötaja ei saa ikkagi maksimaalselt rakendada oma kutsealast meisterlikkust?!”.

Metoodikaosakonnas arutati sellel veebruarikuu nädalal innukalt loomingulise õhkkonna probleeme. Ametikohtadele, mis eeldasid tegelemist loomingulise tööga, olid ülemused ise inimesed seadnud. Kui ei oldud rahul töö tulemustega, oleks tulnud tegeleda juhendamisega.

Kutsun välja, annan tähe, kirjutan käskkirja, lasen lahti, viin madalamale töökohale. Selline käitumine on sobiv distsipliini saavutamiseks küll sõjaväes, kus õpetatakse kenasti kraapsu tõmbama, kulpi lööma, au andma. Loomingulise õhkkonna kujundamisel oli taolisel metoodikal vastupidine mõju. 16. veebruaril nõudis Tõnis Kask: On üks punkt, mille kohta peaksid aru andma kõik peatoimetused – töötajate kutsealane tase ja meisterlikkus ning perspektiivid saadete ettevalmistamisel ETVs.

29. mail vaagiti ETV nõukogus eeloleva hooaja plaane ja ettepanekuid. Voldemar Lindström võis tugineda juba teatud kogemusele: ettepanekud on toekamad kui aasta tagasi. Materjal aga ebapiisav. Pole selget sisulist eesmärki, peatoimetuste programmid pole paika pandud. Pole arvestatud direktiivorganite näpunäidetega.

Enn Anupõld: Enam mõtteid on propaganda-informatsioonisaadetel ja Tartu peatoimetusel.

Tähelepanu köitis toona Enok Korneli ettepanek teha saated „Mis toimub Viljandis?” ja Talviku-Varraku kavandatud saatesari „Ainult üks miljon”. Viimase puhul muretses Enn Anupõld, et kas Rein Varrak ei peaks selle töö tegemiseks vahetama statuuti. Ka Tõnis Kase arvamus oli: Kui niivõrd mahuka programmiga hakatakse tööle, siis jumalaga kõik muu, ... ja kas me olemegi nii jõukad, et suudame seda sarja teha? Uute ideedega on alati nii, et paberil uued, pärast vanad.

Hagi Šein: Praegu kiidetakse paberit, mitte tööd.

Kokkuvõtteks teatas Voldemar Lindström: ... üks puudujääke on selles, et palju asju pole varem nõutud, ja kurb on see, et peatoimetuste juhtkonnas on inimesi, kes ei suvatsenud tutvuda uuenduste ja laekunud materjalidega.

Tootmisõppused kavandati järgmiseks hooajaks nii, et need suudaksid kaasa aidata loomingulise õhkkonna süvenemisele mitte ainult saategruppides, vaid ka peatoimetustes, televisioonis tervikuna. 7. juunil esitatud ülevaates olukorrast peatoimetustes kinnitab Ruth Karemäe, et: toimetajate loominguline panus on suur. Kui varem oli Eesti televisioon isiksuse televisioon, siis praegu on tegemist toimetaja televisiooniga.

Tõnis Kask: Režissöörid peavad kindlustama liidu, nad jäävad administratiivtöötajaiks, kui ei võitle oma plaanide realiseerimise eest. Ainult ebamugavad inimesed jätavad jälje. Originaalne mõtteviis ja oma arvamus ei ole mugav.

Aastavahetuse programmiga saatekavaleht Televisioon nr 52 (887), (25.–31. detsember 1978) korjati reede varahommikul kioskitest ära. Kujunduses nähti tv-märgi asemel risti. Korduseksemplaril kõrgus esilehel viisnurga ja tuntud kellaga Spasski torn ning kuused Kremli müüri ääres Moskvas. Otsustajatel kohe kindlam tunne rinnas, toimetajal Bernhard Viidingul aga karistus kuklas.

Aasta 1979

Õppestuudio teleajakirjanike kursuse II lennu lõpetasid Urve Uussaar, Reet Oja, Indrek Kangur, Urmas Ott, Juhan Hindov, Vello Soodla, Aadu Hiietamm, Inge Tael, Halar Lind, Agnes Jürgens, Ebba Rõigas jt (vt ptk „Õppimise ja õpetamise aeg 1958–1980”). Teletöötajaile hakkas kõnetehnikat õpetama Tõnu Saar ja hääleseade tunde andma Aili Leetva. Kavandati telerežissööride kursuste õppeplaane.

Toimus konkurss AK režissööri kohale. Kolmest kandidaadist (O. Jaksi, P. Pillak, E. Ader) võitis konkursi juba 1977. aastast režissööri kohusetäitjana töötanud Paide poiss Olev Jaksi.

Voldemar Lindström oli 1979. aastaks täielikult omandanud saatekava planeerimise ja tehnika jaotamise laialdased võimalused peatoimetuste, programmi peadirektsiooni, kogu ETV tegevuse korraldamiseks oma käe järgi. Aastavahetuse saateid peeti eelmisest aastast õnnestunumateks.

Käsikirjade laekumisega oli aga endiselt raskusi. Voldemar Lindström: Novembris, ettevalmistaval perioodil pidid mõned saated valmis saama, aga ei saanud ühtegi. Kõik jäi detsembrisse. Töö teostamise perioodil oli ainsana käsikiri saatel „Miks ka mitte”.

Samas tegi V. Lindström etteheiteid režissööridele: Enamik ümbertegemisi on seotud režii rolli vähese läbimõtlemisega. See puudutab nii kujundust, kostüümi kui ka kaadrikompositsiooni! Ka see, mis eetrisse läks, pole meie esindusprogrammi tasemel. Ei saa rääkida aasta parimast kunstilisest tasemest. Mõistes kohe, et on kriitikaga liiale läinud, lisas ta: Lõpptulemusena võime tunda rahuldust – meie programm oli mitmekesine!

Tõnis Kask: Tuleb aga uuesti otsesaateid tegema õppida! (2. jaanuaril 1980).

Aasta 1980

Aasta algul arutati, kuidas oleks võimalik tähistada ETV 25. aastapäeva. Asuti koguma mälestusi, koostama ETV ajalugu. Tehti ettevalmistusi Moskva olümpiamängude purjeregati näitamiseks, piiritaguste teleajakirjanike teenindamiseks. Harjutati nendeks tähtsateks ülesanneteks saadud välismaise Boschi salvestuskomplektiga töötamist. Pirita purjespordikeskuses avati ka telekeskus eelkõige olümpiasaadete tegemiseks. Juurutati uue põlvkonna stuudiotehnikat.

Tõnis Kask, kes alles hiljuti muretses kolleegide suutlikkuse pärast, töötas ise ennast säästmata, pearežissööri tööd katkestamata. Tema režiil läksid eetrisse tähtsad lavastuslikud saatesarjad: „Sünniaasta” (1977–1978), jaanuarist-jaanuarini 25 saadet (NSVL ajakirjanike liidu preemia); teleromaan „Poliitilised kired” (1978–1979), novembrist juunini 9 saadet (Nõukogude Eesti preemia juulis 1980); telemängufilm „Kaks päeva Viktor Kingissepa elust” (Eesti telefilmi preemia „Kadaka-Jass”, 1981).

Aga igapäevane töö oli sedavõrd pingeline, et Enn Anupõld tegi mulle mai lõpunädalal ülesandeks võtta pearežissööri kohustused Tõnis Kase filmitöö ajaks enda kanda. Sellest ka ETV 25. aastapäeva tähistava ajalehe Televisioon nr 29 (968) (14.–20. juuli 1980), ehk juubelinumbri 4. leheküljel metoodikaosakonna juhataja, pearežissööri kt arutlus „Mõelda sisukate piltide abil”. Esileheküljel, just (11. juulil) käiku antud 314 m kõrguse uue teletorni pildi kõrval Enn Anupõllu artikkel „Kasvukaaslane”. Kasvuraskused aga algasid septembris toimunud tuntud jalgpallimatši tagajärgedest. Toimunut arutati aasta lõpuni ja vaatluse alla võeti kõik televisiooniga seotud probleemid. Järgnevalt mõned osundused.

ETV töötajate koosolek 13.10.1980.

Urve Buschmann: Eakaaslaste hulgas pole mõistvat suhtumist nendesse rahutustesse. On vaja anda paljudele kindlaid ülesandeid. Üha vähem on neid kohti, kus õpilane saaks end välja elada.

Enn Anupõld: EKP KK nõuab hinnangute andmist kõigile küsimustele ... Nõukogude ajakirjanikud ei edasta informatsiooni veristest sündmustest. Kogu ETV parteiorganisatsiooni kohus on hoolitseda selle eest, et majas ei tekiks sinist krampi. Meil on vaja kõrvuti printsipiaalse kriitikaga tõsiselt läbi mõelda subjektiivsete arvamuste kaal, mida pakutakse välja parteiliste hinnangutena.

Mati Talvik: Peame tegema propagandat ausalt. Kartus teha vigu on praegu suur. On oht, et saated muutuvad kuivaks, kuid seda ei tohi lasta sündida. Meil on õudselt raske, igasugune südamesse ütlemine ja tõe otsimine on seotud riskiga.

Enn Eesmaa: Iga telemees peab säilitama külma närvi. Siis suudame ületada raskused.

Komitee parteiorganisatsiooni aruandlus-valimiskoosolek 23. 10.1980.

Voldemar Lindström: Viimane ideoloogiaotsus on kõige olulisem. Elu peab tundma. Lenin on öelnud, et ajakirjandus peab vastama kõigile elu poolt tõstatatud küsimustele. ETV viimaste aastate taotlus on avada elunähtusi liikumises ja silmas pidada neid perspektiive, mis meid ees ootavad.

Tõnis Kask: Pole õppeasutust, kes valmistaks ette telerežissööre. Kõrgemat haridust tuleb juurde, kuid mitte eriharidust. Mittestatsionaarne kõrgharidus (Tõnis Kask peab silmas tolleaegse Leningradi teatri, muusika ja kinoinstituuti) toob rohkem kahju kui kasu. Televisioonis on praegu enam ratsionaalsust kui emotsionaalsust. Kõik on õige, kuid mitte emotsionaalne. Ajakirjanike hulgas pole artiste. Nendega ei tööta kaasa režissöörid ega saagi seda teha.

NB! Samas oli Tõnis Kase väljendatud mure, et pearežissööri lahendada on vaid pisiprobleemid, õigustatud. Seda näitas ka minu lühiajaline kt praktika. Mis puutub mittestatsionaarset õppimist, siis Tõnis Kask ei külastanud kordagi seda õppeasutust Leningradis ega uurinud ka, kuidas õppimine läheb. Vist sama mure mis Rein Karemäel.

ETV parteikoosolek 28.11.1980 noorte- ja lastesaadete programmist.

Tiina Mägi: Mõte siledast ja karedast maailmast. Karedas maailmas olevad ootavad meilt abi. Sileda maailma inimesed ei oota meilt midagi. Neil on kõik paigas!! Kareda kaudu jõuaksime ehk ka siledate juurde?!

Virve Koppel: Minu meelest saab televisiooni teha ikka ainult suure entusiasmiga. Ere, isikupärane, haarav peab olema see, mida teha tuleb! Probleemsaade puudutab alati kedagi. Kiretuse vastu tuleb võidelda. Kunagi küsis ELKNÜ sekretär Indrek Toome, et miks olete nii hellikud? Vastasin, et meil on tuge vaja, kõrgemalt poolt.

10.12.1980 koosolek EKP oktoobri pleenumi otsustest.

Paul Jürjo: Ettekandes oli kaks olulist momenti meie jaoks. Väliskommentaar – tase on kõrge. Sisepoliitika valdkonnas aga pole sellise kaaluga sõna. Paul Jürjo vahendas ka Toompealt kuuldud arvamusi, Vladimir Käo: „Nad häälestavad vaatajaid minoorselt”, Valter Klauson: „Nad ei tunne olulisi probleeme, pole sidet osakondadega”.

Tegelikult kommenteeris toona valitsuse istungeid Uno Maasikas. Paul Jürjo: ... kuna Maasikas lisas kommentaarile ka telgitaguseid (seda küll ajakirjandusliku eetika tasemel), ei meeldinud see mõnele ja seetõttu keelati esinemine ära.

29.12.1980 parteikoosolek, kus viibis ka Rein Ristlaan.

Tõnis Kask: ETV telerežiil pole järelkasvu.

Aasta 1981

5. jaanuaril 1981 teatatakse, et telefilm võttis eelmise aasta lõpul vastu 8 filmi. Ka Tõnis Kase töö sai valmis.

22. jaanuaril 1981 teeb Enn Anupõld parteikoosolekul ettekande ETV ülesannetest EKP KK büroo otsuste täitmisel. „Sõlmküsimused on  

• ENSV majandusliku töö valgustamine;

• eesti rahvuskultuuri õitseng – koostöös teiste rahvustega, ühises peres;

• nõukogude elulaad, võitlus bürokratismi ja ebamajanduslikkusega;

• meelelahutussaadete ideoloogilise sisu süvendamine”.

Saadete ettevalmistusperioodil sai peamiseks nõudeks – kindel side keskkomitee vastavate osakondadega. „Ettevalmistusperioodil tuleb kehtestada suurem kontroll, et lõpptulemus ei oleks peatoimetusele üllatuseks. Materjalid on ebapiisavad, pealiskaudsed. Režii tööd pole näha.”

Viimane märkus tulenes ju eelmises lauses kirjeldatud olukorrast. Enn Anupõld väitis ka, et materiaalsed stiimulid on peatoimetaja käsutada. Nende seas ei olnud ainult lavastusrahasid.

9. veebruaril 1981, teatas Voldemar Lindström töötajate üldkoosolekul: ... lavastusrahasid makstakse täiendava kunstilise tulemuse eest. Toimetajad peavad vormistama normitäitmise õiendi, kus on kirjas, palju on tööd tehtud. Normi täitmine peab vastama kutsealale. Kommentaatori norm tuleb täita kommentaaridega.

12. juunil 1981 rääkis V. Lindström kaadri kasvatamisest ja õpetamisest: Töö kaadriga on partei-organisatsiooni põhiline tegevus, eriti töö ajakirjanike kaadriga. Teleajakirjaniku kutse on parteiline. Viimasel ajal on kvalitatiivsuse kasv märgatav. Vastutusrikastele kohtadele on suunatud rida noori: Juhan Aare, Feliks Undusk, Ain Allas. Režiikaadri hulgast pole aga ammu keegi parteisse astunud.  

ETV õppestuudio ajakirjanike kursuste lõpetajatest tõsteti esile Urve Uussaart ja Märt Müüri, enesetäiendamist õppestuudios muidugi nimetamata.

31. augustil 1981 kõneles Enn Anupõld uutest ülesannetest NLKP XXVI kongressi otsuste valgustamisel ja suure tähtpäeva – NSVL 60 ettevalmistamisel: On oodata pikki reise, tähtsaid kommentaare. Režiikaadri ülesannetest rääkides peab ütlema, et ideaalselt võttes on režissöör ütlemata oluline figuur TVs. Viimastel aastatel ka meisse hästi suhtuvate inimestega kõneledes pole režissöör enam jõud! Sm Kask, tuleb parandada tööd režiikaadri ettevalmistamisel. Režissöörid on paberite järgi võimelised andma enam kui praegu. Saateid minnakse tegema ettevalmistamatult. Lindströmi andmetel kulub üle poole videomahust montaažiks.

Aprillis olid toimunud mitmed nõupidamised tootmistehnoloogia küsimustes. Koostati peatoimetuse põhimäärust, vaagiti loomingulise grupi ja loomingulise koondise moodustamise võimalusi.

Sügisel, 1. septembril 1981 tegi Voldemar Lindström ülestuudiolisel õppenädalal ettekande „Saadete ettevalmistamise tootmistehnoloogilised küsimused”. Ta teavitas kuulajaskonda sellest, et üleliiduliselt kehtivad 1972. aasta nõuded. Lähemal ajal võetakse vastu 1981. aasta värvisaateid käsitlev täiendusega uus variant. Loomingulist gruppi üleliidulistes näidistes pole. Metoodikaosakond töötas välja variandi, mida kontrollib peatoimetuse juhtkond. Kogu tegevus peab toimuma vastavalt tootmistehnoloogias kehtestatud korrale. ETV telesaadete tootmistehnoloogia (küll parajate vajakajäämistega) jõudis metoodika osakonnas vormistatud väljaandena kaante vahele 1982. aastal.

3. septembril, õppenädala viimasel tööpäeval esines Tõnis Kask. Eelnevalt oli Enn Anupõld teatanud, et Kask lahkub pearežissööri ametist, ja Voldemar Lindström lisanud: Kask oli aasta otsa loomingulisel tööl. Nüüd andis avalduse loomingulisele tööle minekuks – jättes oma ametikohused täielikult täitmata.

Tõnis Kask: Millega võiks homne päev sisulisest küljest erineda tänasest? Edasiliikumisel tuleb jõuda tagasi selle juurde, mille televisiooni esteetilise potentsiaali vabastamisel oleme kord juba kätte saanud. Oleme kaotanud paljus oma näo. Uut pole juurde tulnud, asemele oleme hakanud pakkuma kajastamist. Üha enamat rolli mängib publitsistika. ETV kõige suurem saavutus oli „Täna 25 aastat tagasi”. Edasiste otsingute peasuunaks televisioonis on publitsistika ja kunstiliste väljendusvahendite kooslus. Peatoimetustes puudub nõudlikkus, käib oma poiste mäng. Armastame ennast TVs, see on vana teatritõde. Stsenaariumiga pole edasiliikumist märgata. Tööeeskirjad on siiski üks, mille abil saab edasi liikuda, aga ainult siis, kui stsenaariumiga on kõik korras. Hädaoht peitub kontorimeeleolude süvenemises. Loominguline töötaja ei tohi muutuda ametnikuks. Ja ka administratsioonil on kohustused loominguliste töötajate ees.

Ei jaga Anupõllu seisukohta režissööride suhtes. Režissööride osa on paljude asjade juures peamine. Pearežissöörina tahaksin, et esikohal oleks režissöör. Režissöör ei saa olla hea inimene! Noori inimesi tuleb kutsuda assistentideks. Alles paari aasta pärast selgub perspektiiv. Metoodika- osakonna kohustuseks on jälgida nende arengut.

Praegu on raskuspunkt peatoimetuse pearežissööridel. Nad on head režissöörid, kohusetundlikud. Loomingulise juhi funktsioon on osaliselt täitmata. Et teha üldistusi on vaja kõrvaltvaatamise aega. Täielik toetus ja usaldus neile, kes on tegijad. Need sõnad on öeldud selleks, et olla üks teie kolleegidest filmide või telelavastuste tegemisel.

Kuu lõpul, 22. septembril ETV nõukogul kõneles Tõnis Kask veelkord režiipotentsiaalist ja olukorrast režiirahva hulgas. Oma kolleegid jaotas Tõnis Kask kolme rühma:

1. ... kelle tööst räägitakse, looming on omanäoline. Gruppi kuulub ~ 10 režissööri: Tiiu Vahi, Jüri Tallinn, Gunnar Kilgas, Virve Koppel... (iseenesest mõistetavalt ka Tõnis Kask)

2. kes nõustuvad kompromissidega, kellel ei jätku eeldusi või karakterit vajalikeks nõudmisteks. Nemad on AKs omal kohal. Peamine organisaatorlik külg. Siit kujunevad esimese grupi liikmed.

3. kes pole ka organisaatorid, raskusi oma koha leidmisega ja pearežissööridel neile töö otsimisega.

Režissööril on vaja annet, sotsiaalset mõtlemist, fantaasiat, distsipliini, minimaalset tehniliste vahendite tundmist. Viimane on kõige õpitavam. Tähtis on töö analüüs. Peatoimetuste pearežissöörid on loomingulise grupi juhid. Neil tuleb täitma hakata pearežissööri ülesandeid. Vajalik on konkursside korraldamine. Igal aastal tuleb kuulutada vakantseks 1–2 režissööri ametikohta. T. Kask kavandas veel mitmeid meetmeid pearežissööri ameti pidamiseks. Metoodika- osakonnale pakkus ta välja osavõtuvõimaluse kinoliidu TV sektsiooni üritustest ja uuris, millised on võimalused nende eest tasumiseks. Küsimusele kas telerežissöör kinoliidu aktiivi liikmeks saaks astuda, oli vastuseks, et ainult need kes tegelevad filmiga. T. Kask lisas siia (oma isiklike jõupingutuste tulemusena) ka need režissöörid, kes tegelevad videofilmiga.

Tegelikult tundus, et Tõnis Kasel oli hirmus kahju pearežissööri ametist lahkuda, kuid ta oli oma innukusega hiljaks jäänud. Avaldus oli antud ja Enn Anupõld rahuldas selle. Loomulikult jäi otsustav sõna öelda Voldemar Lindströmil. Raimund Penu ajal kõlbas Tõnis Kask kõrvuti Paul Jürjoga ETV juhi asetäitjaks. Käskkiri 6. veebruarist 1981 kuulutas ETV programmi peadirektori asetäitjateks Ants Villemsoni, Enn Kreemi, Arvo Veskaru ja Rein Varraku. ETV pearežissöör-kunstiline juht allutati programmi peadirektorile.

Tõnis Kase suurimaks veaks oli ehk see, et ta töötas alluvatega, mitte idee- ja mõttekaaslastega. Kui keegi püüdis oma teed astuda või oli siis „piisavalt ebamugav inimene”, järgnesid otsemaid repressioonid kuni konkurendi lahkumiseni Eesti televisioonist. Näiteid võib leida ülaltoodud peatükkidest. Aga töötada televisioonis alluvana...?!?

Voldemar Lindström oli valmis ise kõik tööd ära tegema ja võimu jagamata kogu vastutust kandma. Enn Anupõld: Praktiliselt juhatas ja koordineeris vägesid väsimatu töömees, programmidirektor Voldemar Lindström, keda terve maja Volliks kutsus („Vana telemasti varjus”, Maalehe Raamat, 2005). Enn Anupõllul endal oli aga vaja aega keskkomiteega suhtlemiseks, ülemus olemiseks ja loominguliseks tööks.

Oma uue, siis veel täielikult mõistmata, kui üle jõu käiva ameti esimesel päeval (16.10.1981) olen kirjutanud märkmikku: Kuigi Voldemar Lindströmiga oli minul tavaliselt väga raske rääkida, jõudsime kunstinõukogu asjus ühistele seisukohtadele. Seni oli kunstinõukogu koosnenud vaid ühe peatoimetuse rahvast. Minu jaoks oli oluline, et hinnangu stsenaariumide kohta annaksid autoriteedid ja mitte ainult ühest peatoimetusest. Välisretsensentidele võiks kinnitada istungitasu. Kunstinõukogu senine praktiline tegevus oli peamiselt stsenaariumide arutelu ja kuna stsenaarium on eelkõige peadirektori pädevus, tegin Voldemar Lindströmile ettepaneku võtta kunstinõukogu juhatamine enda kätte. Vastus oli: minul on juba hindamiskomisjonid. Muidugi oli stsenaariumimajandus – kogu telestuudio kõige nõrgem koht ja milleks panna end veelkord löögi alla.

19. novembril teatas Voldemar Lindström: Tõnis Kase palvele on vastu tuldud. Peep on asemele pandud. Metoodikaosakonna juhataja ametikoht on likvideeritud, kohustused on Hagi Šeinile pandud. Tõnis Kask on kirjanduse- ja kunstisaadete peatoimetuse režissöör.

Oma tööks, lisaks õppestuudiost ja metoodikaosakonnast kaasavõetud ülesannetele: assistentide konkursid, kursused, õppused ning loomingulised päevad, pidasin ma hoolt ETV väljanägemise pärast ekraanil (tiitrid, foonid, kujundused) ja igapäevast tööd teleprogrammi tootmise korraldamisel. Minu sooviks oli ETV kõrgete ülemuste toetusel

• loomingulise personali väljumine suletud süsteemist, koostöö kõigi loominguliste liitudega;

• Eestimaal olemas oleva režiipotentsiaali (filmirežissöörid, teatrilavastajad) laialdasem kasutamine telesaadete tegemisel;

• olukirjeldusfilmide (professionaalselt ette valmistatud terviklikud tööd filmil või videol autorihonorari ja lavastusraha maksmisega) kasutamine peatoimetuste igapäevatöös;

• telerežissööride kursuste korraldamine (õppeplaanid olid koostatud koos T. Elmanovitšiga);

• audiovisuaalse kunsti arendamine kunstinõukogust televiisoriekraanini, suhtlemiskunsti arendamine ekraanilt vaatajani.  

Kunstinõukogust

Kunstinõukogu liikmeteks määrati vastavalt ETV nõukogu otsusele, protokoll nr 38, 30.03.1982, käskkiri nr 125-TV, 05.05.1982:

esimees: Hillar Peep, ETV pearežissöör;

liikmed: Terje Põderkunsti- ja kirjandussaadete vanemtoimetaja,

Gunnar Kilgas kunsti- ja kirjandussaadete režissöör,

Enn Eesmaa muusikasaadete kommentaator,

Jüri Tallinn muusikasaadete režissöör,

Mati Talvik propagandasaadete kommentaator,

Märt Müür propagandasaadete kommentaator,

Uno Maasikas propagandasaadete kommentaator,

Eve Viilup noorte- ja lastesaadete vanemtoimetaja,

Virve Koppel noorte- ja lastesaadete režissöör,

Avo Hirvesoo muusikasaadete peatoimetaja asetäitja, ETV muusikajuht,

Liina Pihlak kunstnik-lavastaja.  

Nõukogu sekretäriks palusin kunsti- ja kirjandussaadete toimetaja Katrin Seppeli. Katrinil olid aga toona käsil märksa tähtsamad ülesanded siin ilmas, nimelt ootas ta oma kaksikute sündi. Ta mäletab vaid ühte suitsust koosolekuruumi, kust tuli laste tervise nimel ummisjalu lahkuda. Aga see oli päris alguses.

Seitse põhi- ja viis alapunkti määrasid esialgu kindlaks traditsioonilised telestuudio kunstinõukogu ülesanded. Uuendusena oli lisatud vajadus abistada peatoimetusi loominguliste päevade korraldamisel, loomingulise õhkkonna süvendamisel, sidemete sõlmimisel kõigi loomeliitude televisiooni sektsioonidega. Statuut võimaldas kunstinõukogu liikmetel osaleda peatoimetuste loominguliste plaanide kavandamisel ja kohustas neid selleks. Õigus oli rakendada konsultante ja retsensente väljastpoolt telemaja.

Suuremate ürituste korraldamiseks oodati ettepanekuid peatoimetustelt. Istungite sageduseks määrati üks kord kuus, vajadusel tihemini. Kunstinõukogu otsused vaatas läbi ja kinnitas komitee esimehe asetäitja Enn Anupõld.

Juba koosseisu järgi võis arvata, et tööle hakkab tavalisest erinev, uutmoodi kunstinõukogu, audiovisuaalse televisioonikunsti nõukogu. Võimalik, et seda ootasid ka ülemused E. Anupõld ja V. Lindström. Toetust ja abistavat kätt pearežissöörile siiski ei pakutud. Vastupidi, tunda võis igasuguse koostöö vältimist. Voldemar Lindström korraldas tootmis- ja loometöö arutelusid teleoperaatorite, kunstnike, diktorite jt pearežissööri haldusalasse kuuluvate loominguliste töötajatega pearezissööri informeerimata. Koosolekuid korraldada oli tal muidugi täielik ülemuse õigus, aga ...? Ehk oli vaja Kase asemele pandud tegelane ka paigale panna. Kuidas teisiti mõista teadet mille avastasin kuulutustahvilt 16. septembril, enne komandeeringut Riiga selle kohta, et kolmapäeval, 22. septembril toimub ülestuudioline nõupidamine: „Režissöör otsustab kõik! On see nii?”

Õnneks jäi nende viie päeva sisse peale komandeeringu ka nädalavahetus. Teisipäeval toimusid assistentide õppused 14 kursuslasele ja reedeks oli planeeritud kunstinõukogu istung. 21. septembri märkmikuleheküljelt leidsin kirje: ...kunstinõukogu ei jõua, materjalid laekuvad hilinemisega, peatoimetused annavad lavastuslikke saateid tootmisse ilma kunstinõukogu arvamuse ja kinnituseta.

Esinemisest „otsustamiskoosolekul” veidi täpsemalt. Hillar Peep (sõnavõtust 22.09.1983): ... juba pealkirjas on väide seatud kahtluse alla. Võin seda kahtlust täna vaid süvendada. Kes tegelikult kõik otsustab, on teada. Seega väitlust ei toimu.

Oluline on, et värskelt välja töötatud tootmistehnoloogia tuleb täielikult ellu rakendada. Kirjapandud sätted tuleb muuta reegliks, millest keegi ei tagane. Korrast kinnipidamine algab peatoimetusest. Kunsti- ja kirjandussaadete peatoimetus läks teadaolevalt käesolevale hooajale vastu ettevalmistunumalt kui varem. Nüüd aga tehakse etteheiteid kunstinõukogule, kes ei jõudvat töösseminevaid stsenaariume läbi arutada. Kõne all on Aleksander Gailiti „Retro”, mille peatoimetus oli sunnitud käiku andma. Kord näeb aga ette, et peatoimetuses vastu võetud stsenaarium koos ettepanekuga loomingulise grupi kohta esitatakse kunstinõukogule neli kuud enne töössevõtmist. Stsenaarium laekus esmaspäeval, 20.09., kunstinõukogu toimub 24.09. Nelja kuu asemel tuleb otsustada nelja päevaga. Võimalik, et see on erandolukord.

13.09. toimus teatriühingus nõupidamine teatriülekannete kvaliteediprobleemide üle. Pooltel oli teineteisele mõndagi öelda. Tegelikult pole meil ühtegi teatrit, kus ei leiduks televisioonitöö kogemusega lavastajat. Rummo, Hermaküla, Kerge, Tooming, Mikiver, Baskinid, Normet, Trass jt saavad teleoperaatori ja kogenud assistendi abiga hakkama mitte ainult oma teatritöö ekraaniletoomisega, vaid ka telesaate(lavastuse) tootmisega. Samuti on televisioonist huvitatud Tallinnfilmi režissöörid, kes tööst vabal ajal ehk nn prostoi ajal oleksid nõus telesaateid tegema. Kas meil on selleks võimalusi, kas oleksime selleks valmis, kas me sooviksime seda?

Küsimus on hoopis selles, kas meie telerežissöör on valmis otsustama? Kas ta on valmis mitte alustama tööd ettevalmistamatult, mitte andma allkirja udule, mitte töötama nii, et otsustada pole enam midagi!

Muidugi oli igas peatoimetuses oma tööstiil ja loomingulises grupis omad koostöökokkulepped autori-toimetaja ja režissööri vahel. Kuid ainult pealkirja põhjal alla kirjutades, tehnikat tellides ja tootmist alustades pole mingit garantiid telesaate õnnestumiseks.

Programmi peadirektor Voldemar Lindström noorte- ja lastesaadete pearežissöör Virve Koppelile: Kas stsenaarium ja montaažlehed olid operaatoritel olemas? (31.01.83)

Virve Koppel: Voldemar Lindström oleks nagu esimest päeva tööl. Stsenaariumit pole.

Voldemar Lindström: Mina usun allkirja!?

Virve Koppel: Ühe mehega jõuan kontakti võtta. Kõige hullem on teleoperaatoritega siis, kui sarisaatele on määratud iga kord uued mehed.

Sama aasta 5. novembri leheküljelt leian märkmed mõttevahetusest Enn Anupõlluga. Jutt on olukorrast, mis häirib pearežissööri töö tegemisel: ... eelkõige informatsiooni puudus. Kui ülemustel Anupõllul, Lindströmil pole nõuandjat vaja, pole pearežissööri vaja, siis ETVl vast ehk ikka on. Kas mina selleks kõige õigem isik olen, on iseküsimus ja lõpuks on see mure lihtsalt lahendatav kaadriosakonnas.

Informatsiooni liikumine kogu ETVs on aga tõsiselt häiritud. Seda kurdavad kõik. Olulise teabe hankimiseks tuleb ennast alandada. Ma ei saa istuda kogu päeva ülemuste eestoas ja oodata teadet või informatsiooni oma töö kohta.

Igapäevane rutiinne televisioonitöö kujutas endast järgmist.  

• Igahommikused letutškad, kus pearežissöör viibis alati kohal ja juhtis esialgu suure innuga kolleegide tähelepanu elementaarsetele vigadele teleekraanil. Peamiselt puudutasid märkused saatejuhtide-esinejate olemist-suhtlemist ekraanil ja selle näitamist televaatajale.

• Kord nädalas toimusid ülestuudiolised retsenseerimiskoosolekud.

• TPedIst tulid praktikale, assistentide kursustele ja lõpuks diplomitöid tegema ridamisi tulevased televisioonirežissöörid. 14. jaanuaril 1983 sooritasid assistentide eksami Tiit Kimmel, Olga Martõnova, Ruti Murusalu, Jüri Pihel, Õie Pritsu, Hannes Astok jt.

• Jaanuaris toimunud kohtumisel püüti teavitada kunstnike liidu juhtkonda sellest, et ETV kunstnik-lavastajad on kunstnikud ka siis, kui nad televisioonisaateid teevad, mitte ainult siis, kui külalisena teatris töötavad või filmi lavastavad.

• Tagasihoidlikud kontaktid kinoliidu ja teatriühinguga olid telesektsioonide kaudu olemas. Ajakirjanike liidu teleajakirjanike sektsioon „Mõtteliigutaja” töötas regulaarselt.

• Televisioon ehitas. Faehlmanni tänavale kerkiva uue maja ehitusabitöödele oli inimesi vaja.

• Arenenud sotsialismi viljastavates tingimustes tuli teletöötajail sõita sügiseti Liiva lattu kapsaid sorteerima ja suviti Kõrgemäe sovhoosi põllutöödele.

Kunstinõukogu esimesest istungist 05.05.1982. kuni kolm aastat hiljem toimunud aruandepäevani, 29.01.85 oli toimunud 21 istungit, viimane 09.01.1985. Kontakti juhtkonnaga pole toimunud, tagasisidet arvamustele pole antud. Juba esimese tööaasta nääriprogrammi (1982/1983) tootmisel ei arvestatud kunstinõukogu märkusi. Perspektiivplaane seisukoha võtmiseks enne kinnitamist pole olnud võimalik õigeaegselt hankida jne. Kunsti- ja kirjandussaadete peatoimetaja Helle Tiisväli oli korduvalt kurtnud, et ta pole kunstinõukogu liige. Peatoimetajad toona kunstinõukogusse põhimõtteliselt ei kuulunud. Kokkuvõtteks leidsime, et ETV kunstinõukogu, kes hindas põhikirja järgi ka oma tegevust oli väheefektiivne ja formaalne institutsioon.

29.03.1983 märkis Enn Anupõld telenõukogul siiski tunnustavalt, et näitlejat on hakatud ETV saadetes paremini kasutama (näiteks võiks saatekavast tuua sarjad „Suuri meistreid” (1981–1987) Terje Põder, Endrik Kerge; „Kõige suurem sõber” (1982–1990) Lilian Põldre, Tiiu Vahi ja kõigi teiste peatoimetuste lavastuslikud saated, vt ptk „Videofilmi aeg 1981 ... ”).

Enn Anupõld: Kirjandussaadete toodang on väga oluline ideoloogilises võitluses. Oluline on valiku küsimus. See peab olema parim. Peab vastama kõrgetele ühiskondlik poliitilistele kriteeriumidele. Peame olema 100% kunstitegija selja taga siis, kui oleme ta välja pakkunud.

Samas premeeris teatriühing viimast korda telelavastuse parimat osatäitjat – Evald Hermaküla telelavastuses „Püha öö – üksildusöö” eest (Robert Anderson, Gunnar Kilgase lavastus 25.09.1982).

1983. aasta hilissügisest kuni 1984. kevadeni pidas kunstnõukogu oma töös vaheaega. Midagi ei juhtunud. Kas võisime sellest järeldada, et olgu institutsioon ühiskondlik või ametkondlik, kui teda pole lülitatud tootmistehnoloogilisse ahelasse, pole teda vaja.

16. jaanuaril 1984 arutasime siiski Gunnar Kilgase käsikirja, Anton-Hansen Tammsaare romaani „Elu ja armastus” põhjal kirjutatud huvitavat kolmeosalist instseneeringut, esialgse pealkirjaga „Mahavisatud roosid”. Esimese osa kohta paluti autoril mõelda, kas korduvad targutused ja misanstseenid viivad tegevust küllaldaselt edasi, tagasihoidlikke märkusi oli ka teiste osade kohta. Kolmeosalise videoseriaali „Rudolf ja Irma” I osa oli eetris 1. jaanuaril 1985.

Arutluskoosolekul telenõukogus leidis Avo Hirvesoo, et ülaltoodud koosseis pole suuteline arendama mõtet kunstiteose ümber. Puudub kogemus ja vilumus lavastuslike küsimuste analüüsiks. Sõnavõtud kunsti-, muusika- ja teatriküsimustes on liialt ettevaatlikud, arglikud ja häbelikud. Helle Tiisväli arutles: millistes funktsioonides nähakse kunstinõukogu tööd. Kas on vaja vetoõigust või analüüsivat, hindavat arutelu eelstaadiumis, arvamust vastuvõtu kohta, eetriluba? 1983. aasta 29. septembri istungil kus toimus Aleksander Vampilovi novellide järgi tehtud telelavastuse „Lilled ja aastad” (K. Arbet) läbivaatus ja arutelu, telelavastuse „Salu Juhan ja ta sõbrad” (R. Suviste) stsenaariumi hindamine, teatas Helle Tiisväli: Lavastus oli ebaühtlane, ei moodustanud tervikut. Sellest räägime põhjalikumalt toimetuses. Siin, kunstinõukogus ei näe ma põhjust seda detailselt lahata. Samas seati lavastuse „Kuulsuse narrid” montaaž kunstinõukoguga paralleelsel koosolekul peatoimetuses kahtluse alla ja püüti huvitavale tööle mitte anda eetriluba.

Kerkis küsimus, mis televisiooni me teeme? Kas tegijad Mati Talvik, Enn Eesmaa, Uno Maasikas jt toonased kunstinõukogu liikmed ei suuda midagi öelda või pole nende arvamust saadete, programmi kohta, mida me vaatajale pakume vaja. Muidugi pole me teatriteadlased ega kunstikriitikud. Millist kunstinõukogu on siis ETVle vaja? Kui teatrikunsti jaoks, siis võiks see olla kunsti- ja kirjandussaadete juures. Noorte- ja lastesaadetele oma kunstinõukogu jne.

Millist nõu ja kellelt oli ülemustel toona vaja? Kas televisioon: täna, praegu, siin, vahetu kohalolekutunne; inimkontakt – silmside suhtlemisel eetri kaudu televaatajaga; suund publitsistika- ja kunstiliste väljendusvahendite kooslusele (Tõnis Kask), dokumentaaldraama, tõsielushow ja lõpuks kas dokumentaalkunst vajab ainult teatrikunsti nõukogu arvamust?

Juhtkond tugines telenõukogu otsustele, kus juhiseid edastati ülalt alla, ja Voldemar Lindström andis isiklikult nõu kõigis küsimustes, ka režissööridele! (à la „Sa lipsi neid nuppe kiiremini, tuleb parem saade...!”)  

Tõepoolest, „Täna 25 aastat tagasi” oli parim saade ja ETV oli tollal ajakirjaniku televisioon. Jüri Tallinn: Toimetaja vastutus kõige eest annab eelise ühele suurele töörühmale. See oli nii, kui meie tootmisvahendid olid algelised. Tegelik elu on tänapäeval teistsugune. Tehnika areng on muutnud režissööri ja operaatori võrdväärseiks vastutajateks. Väite režissööri osast saate tegemisel võib postuleerida ka nii: režissöör teab saate tegemisel kõik. Kogu grupisisene suhtlemine on režissööri õlgadel. Ajakirjanik teeb oma töö ära ekraanil.

Sellel „Mõtteliigutaja” koosolekul 22.02.1984 ei pääsetud mööda stsenaariumist, autorist, toimetajast. Tiina Alla: ... käsikirjades pole mõtlemise ruumi, pole toimetajat ... mõelgem, miks Hagi tahab ise olla oma filmi režissöör? Aare Tiisväli: Valdo Pant ei toimetanud oma saateid. Režissöör Mai Uus söötis materjali ette. Toimetajalt tuleb idee, aga ta ei pruugi olla autor. Jaanus Nõgisto: Režissöör on kaasautor. Voldemar Lindström: Ajakirjanik on loominguline isiksus. Täiendava loomingulise töö eest on ette nähtud tasu. Hillar Peep: Televisioonis on loominguline töö kollektiivne tegevus.

Kunstinõukogu probleemide juurde tagasi tulles peab tunnistama, et televisioonikunsti nõukogu ei leidnud toetust. Oluliseks takistuseks võis olla ka pearežissööri ebapiisav autoriteetsus teatrikunsti küsimustes ja üldine huvi puudumine audiovisuaalse kunsti probleemide vastu. Veel kord Hagi Šeini ülaltoodud tsitaati korrates: ... üldine diskussioon televisioonimeediumi üle Eestis katkes. Metoodikaosakonda hakkas juhtima peamiselt televisiooni auditooriumi- ja sotsioloogia-probleemidega tegelev Hagi Šein. Kui veebruaris 1984 oli kõne all osakonda kogutud ja seal süstematiseeritud materjalide üleandmine raamatukogule, millest ei viimase, ega kogu teenindusosakonna töötajad üldse huvitatud ei olnud lubas Voldemar Lindström paar tundi kulutada ja otsustada siis, mis läheb arhiivi, mis ...!

Kunstinõukogu, mis töötaks paralleelselt telenõukoguga, ei olnud ülemustel tarvis.

Enn Anupõld: Ideelis-kunstiline tase ei sõltu spetsiifikast. Tulime ühisele järeldusele, et kunstinõukogu peab tegelema kolme peatoimetuse kunstilise programmiga: kunsti- ja kirjandussaated, noorte- ja lastesaated, muusika- ja meelelahutussaated. Koosseisu täiendamiseks ootame peatoimetuste ettepanekuid.

Uus kunstinõukogu kinnitati 29.01.1985 toimunud telenõukogu istungi otsuse põhjal.  

Esimees ETV pearežissöör Hillar Peep;

asetäitja ETV kunsti- ja kirjandussaadete peatoimetaja Helle Tiisväli,

liikmed G. Kilgas, V. Koppel, E. Viilup, E. Tomson, A. Hirvesoo, L. Pihlak,

sekretär K. Seppel. 

Ühe katse midagi muuta tegin ma veel. Ajendatuna Enn Anupõllu sõnavõtust telefilmi probleeme käsitleval arutluskoosolekul 21.01.1985. Enn Anupõld: ETF annab 1% kogu ETV toodangust, kulutades selle tegemiseks 25% tööjõust ja 1/3 finantsidest. Peaks olema küllaldane alus, et enam nõuda.

Eesti Telefilm oli ETV 30. aastapäevaks täitnud Eesti kultuuriloos tähelepanuväärset rolli. Tänu telefilmidele oli säilinud paljude kunstnike looming ja loojate portreed. Lisaks hoiti filmoteegis kroonikafilmi dokumentaalkaadreid, mis on kasutatavad tänapäevalgi. 1. jaanuariks 1985 oli valminud 640 filmi, viimastel aastatel keskmiselt 35 filmi aastas.

Mured olid aga samad, mis televisioonilgi. Kõigepealt stsenaariumimajandus. Endel Haasmaa oli seni korduvalt kinnitanud, et Eestimaal pole professionaalseid stsenariste ja parimad autorid on televisiooni ja raadio juhtivad kommentaatorid. See mure oli üleliiduline. Ajalehes Sovjetskaja Kultura (11.02.1986) kirjutab filmidramaturg Leonid Gurevitš, et professionaale on vähe ja koostöö KTV loomingulise koondisega „Ekraan” ei sobi meile: „ ... lepingulised honorarisummad on märksa väiksemad kui filmistuudiotes, ... samas esinetakse avaldusega „Kirjutage, meie loeme ja pärast otsustame”. Lugejad on ebakompetentsed inimesed ja otsustamisega on aega küll. Sellepärast ka kogemustega autorid, professionaalid hoiduvad kontaktidest televisiooniga,” lõpetab Leonid Gurevitš. Kirjatöö õigeaegne laekumine oli tuntud probleem ka Eesti Telefilmis. Filmi toimetaja pärast mitmekordset meeldetuletamist autorile, kahe filmi stsenaristile: „Viska kummagi kohta vähemalt 10 rida”.

Enn Anupõld: Telefilmi kolleegium teeb stsenaariumi pihuks ja põrmuks. Siis tuuakse see juhtkonnale otsustada.

Näiteks 11.01.1985 esitati 9 kohe käikumineva filmi pealkirjad ja kinnitamiseks eeldatavad režissöörid, kusjuures neist kõigiga polnud räägitudki! Kuue filmitunni tootmiseks kulub 8 režissööril vähemalt 25 kuud. Aga televisioonitööd tuleb samal ajal ka teha. Miks ei küsita eelnevalt nõusolekut? Eeldatakse, et töö telefilmis on justkui preemia ja kõik nõustuvad niikuinii. Aga keeldumise korral: näe, ütlevad ära ja siis on võimalik võtta tegija mujalt. Käsu korras, peaspetsialistidest mööda minnes, komitee esimehe käskkirjaga tööle pannes tekitati ükskõikne suhtumine telefilmi ja tema toodangusse.

Miks peavad televisiooni filmi- või teleoperaatorid ja kogemustega monteerijad andma tasuta filmitöö täienduskursusi mujalt võetud diletandile, kes võib küll andekas ja lugupeetud inimene olla, kuid teeb lihtsalt huvi pärast oma esimest ja viimast filmi ning lõpuks kogu töö ise ära tegema. Samas Sovjetskaja Kultura artiklis „Tule ometi, professionaalsus” (11.02.1986) selgitab Leonid Gurevitš paradoksaalset olukorda, kus ükskõik mis eriala inimesel käib dokumentaalfilmi stsenaariumi kirjutamine väga lihtsalt. Moskva ja kohalike telefilmi ülemuste vaatevinklist „oleks rumal snobism keelata inimesele (eriti tuttavale) võimalusest proovida oma jõudu filmikunstis. Filmidramaturg, see on elukutse,” lõpetab Leonid Gurevitš.

Televisiooni režissööri amet on samuti elukutse. Järjekordse, kõrgema kategooria taotlemiseks on eeskirjade järgi vajalik mitme filmi tootmine.

Tegelikult on neid küsimusi käsitletud põhjalikumalt peatükis „Videofilmi aeg 1981–... , Televisioonikino”.

Aga 1985. aasta jaanuaris kinnitati, et kõik vajalikud stsenaariumid on ETF portfellis olemas, ainult kahe filmi oma veel mitte. 1986. aasta plaanid on läbivaatamisel peavalitsuses Moskvas. Kuna tehniline areng oli videoaparatuuri kindlalt tootmisse juurutanud, teatas Endel Haasmaa ETF kindlast soovist kavandada aastateks 1988–1989 tootmisse üks videoseriaal, Egon Ranneti „Kivid ja leib”. Kavand oli muidugi huvitav, aga kuna oli vähe lootust salvestustehnikat juurde saada, tähendanuks see televisioonisaadete tootmisele järjekordseid kitsendusi. Nagu olen eelmises peatükis juba kirjutanud, pöördusin 22.03.1985 Allan Kullaste poole, kes soovitas, mööndusega: „vaid üle Anupõllu ja Haasmaa laiba saab telefilmi vähendada”, ettepaneku paberile panna ja siis kasvõi komitee kolleegiumil arutada. Seegi oleks suur samm edasi! Aga seda ei võimaldanud astuda aeg ja tingimused ka järgmisel aastal mitte. Arutamata jäi ettepanek anda Moskva tellimusel nii või teisiti tehtavate mängufilmide tootmine professionaalsele filmistuudiole Tallinnfilm. Vabanenud võimalused suunata teleprogrammi tootmisele.

Sovjetskaja Kultura artiklis „Televisioon kui kultuuriharu” (08.02.1986) soovitab professor filosoofiadoktor Boris Sapunov: „Kas ei ole tulnud aeg rakendada ühte Moskva ja mõnda kohalikku filmistuudiot täielikult telefilmide tootmiseks, neid vastavalt teleraadiokomiteedele allutades”.

Tänapäeval toimub kogu audiovisuaalse meedia, sealhulgas ka filmi tootmine samade tehnilis-elektrooniliste vahenditega ja on sisuliselt kultuuri üks osa.  

ETV parteiline juhtimine

Kommunistliku partei liikmelisuse kohta tuuakse tavaliselt mitmesuguseid näiteid. Meie liiduvabariigi eripära ja režiimi mõningat demokraatlikkust alla kriipsutava kaasusena esitletakse parteitut akadeemikut (1946) Johan Eichfeldi (1893–1989), teaduste akadeemia presidenti (1950–1968), ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimeest (1958–1961).

Põhjusena – miks üldse astuti parteisse?! – räägitakse enamasti soovist ennast teostada, midagi ära teha, hoiduda võimalikest repressioonidest jne.

Enn Vetemaa: Ma ei salga, et läksin parteisse päris heal meelel. Üks mu oluline maailmapildi kujundaja oli Uku Maasing, kes luges kommunismi kõige kenamaks maailmavaateks. Pidas seda ainult liigutoopiliseks ja teostamatuks. Enn Vetemaa lisab, et Masing oli talle alati rõhutanud, et kommunismi ei tohi mingil juhul Vene riigiga seostada. Muidugi oleksin meelsamini astunud hoopis Prantsuse komparteisse ..., kus olnuks ees Picasso, Sartre jt. Meil oli Andresen väga stiilne, kuidagi prantsuse moodi kommunist. Muidugi oli „Monument” siis, 1965. aasta alguses juba ilmunud (KesKus, Ilmar Palli intervjuu, märts 2004).

Enn Anupõld: Meie lugupeetud õppejõud ülikoolis (TRÜ) tegid meile selgeks, et kui te, poisid, tahate, et teie sõnal oleks rohkem kaalu, on loomulik, et astute parteisse. Astusime.

Mälestusteraamatus „Vana telemasti varjus” (Maalehe Raamat, 2005) kinnitab Enn Anupõld veel, et soovis maailma ja elu parandada, kuid elas paraku valel ajal ja kuulus valesse parteisse. Puudus valikuvõimalus.

1979. aasta 12. juunil arutati nagu tavaliselt parteikoosoleku päevakorra esimese punktina personaalküsimusi, parteisse vastu võtmist. Viimasel ajal olid vastuvõtud üha harvemaks jäänud, sest ka selles küsimuses valitsesid Moskva eeskirjad, proletariaadile eelisõigus, intelligentsile normid ja limiit. Parteisse neil aastail ei astutud, parteisse paluti!

Koosoleku juhata Endel Haasmaa luges ette Hagi Šeini avalduse parteisse astumiseks ja vormikohase ankeedi. Bernhard Viiding lisas oma kirjalikule soovitusele toetussõnad, lootes, et Hagi Šein, kes oli aastase kandidaadiaja töötanud hästi, pühendab oma teadusliku potentsiaali Eesti televisioonile. Hooajal 1978/1979 oli Hagi Šein TRÜ ajakirjandusteaduskonna lektor ja tegi koos Rein Järlikuga saatesarja „Ajurünnak” (1982. aastal keelati sari ära). Peale B. Viidingu ja R. Järliku oli ette nähtud kolmandaks soovitajaks Hillar Peep. Hagi Šein oli enne vastuvõttu olnud murelik. Vanem vend Harry, andekas arhitekt, oli just läinud elama Iisraeli. Kuidas see ärasõit võib mõjutada vastuvõttu?

Teine avaldus oli laekunud Raivo Ojasaarelt. Protseduur oli peaaegu sama. Tutvustati ankeeti ja Raivo Ojasaar pidi jutustama eluloo, nagu see oli liikmekandidaadiks astumisel kombeks. Soovitajate Helgi Saare, Simon Joffe ja Evald Toomsi nimel esines Helgi Saar, kes põhikirja järgi pidi Raivo Ojasaart ühise töö ja ühiskondliku tegevuse põhjal tundma vähemalt ühe aasta ja iseloomustama teda kui kohusetundlikku ja ustavat seltsimeest. Helgi Saar soovis, et huvi keelte vastu ja enesetäiendamine viiksid Raivo Ojasaare kiiremini kommentaatori ametikohale.

Ühel häälel vastu võetud sooviavaldajad võivad täna rahuliku südamega öelda, et toona seatud sihid on saavutatud. Hagi Šein oli ETV tippjuht ja on Tallinna ülikooli meediaõppejõud. Raivo Ojasaart tunneme kui raadiohäält, Ameerika Hääle kommentaatorit Markus Larssonit.

Kogu parteilise juhtimise omapära seisnes selles, et kõik tuli ülevalt alla ja oli niivõrd autoritaarne, et pettust märgates oli isegi Johannes Käbin valmis silmad kõrvale pöörama, kui teadis, et selle taga on Moskva. Kõik kollegiaalsed organid täitsid käsku. Kõik otsused olid ette ära otsustatud. Ühiskondlikud nõukogud ja loomingulised või mitteloomingulised kogud töötasid tühjalt. Oma lõbuks. Partei tegi, mida tahtis või mida Moskva ette ütles. Uno Maasikas on öelnud, et kõike seda võiks iseloomustada terminiga – organiseeritud alistumine, mitte terminiga demokraatlik tsentralism, nagu püüti väita teoreetiliselt, oleks olnud võimalik ka altpoolt üles midagi rääkida, soovitada või otsustada.

Hagi Šein: Teleprogrammi ametlikus käsitlemises kasutati peamiselt ideoloogilist retoorikat ja televisioonisaateid vaadeldi kui partei juhtsuuniste, parteikongresside, -pleenumite ja -program- mide otsuste realiseerimist (vt ENSV teleraadiokomitee aastaraamatud 1983–1987).

Mälestusteraamatutesse tuleks suhtuda tõsiselt. Näiteks jutustas telesaates „Elujoon” (30. 01.06 RTR Planeta) 1990-ndate aastate algul ilmunud raamatute „Kremli naised” ja „Kremli lapsed” autor Larissa Vassiljeva, kui hoolikalt redigeerisid naised üleskirjutatud elulugusid. Näidati, mis võib jääda, mis tuleb välja võtta, mida tuleb muuta. Larissa Vassiljeva kirjeldas saates neid aastaid kui aegu, mil valitses vale. Varjati vanaisa, varjati isa, sellest ei tohi rääkida, see vaikiti maha, varjati oma elulugu, varjati tõde. Aruandeid ja ülevaateid kirjutati nii, et ülemus jääks rahule. Alles hiljuti tehti juttu ühest teleraadiokomitee aruandest (sekretär Karl Kasikov), kus kõlasid televisioonist tulnud riigikogulaste nimed, kes olevat kuulunud mingisse gruppi jälgimaks teisitimõtlejaid. Nagu kinnitasid kõne all olnud, tegelikkuses midagi sellist polnud. Tõenäoliselt oli see sekretäri täiendavalt väljamõeldud illustratsioon oma tegevuse kiituseks.

Vaatamata televisiooni organisatsiooni üleliidulistele ja vabariiklikele muutustele, allus ETV kui poliitiline massimeedia organisatsioon Moskvale. Samuti tuli kuuletuda EKP KKst tulevatele direktiivorganite korraldustele. Mihhail Gorbatšovi (NLKP peasekretär 1985–1991) alustatud perestroika ja uutmismeeleolud innustasid muudatustele ka ETV kollektiivi. Uue ülemuse Rein Elvaku ajal (1986–1989) „ETV juhtimine teatud määral demokraatiseerus,” kinnitab ka Hagi Šein. Loodi arenduskomisjon ja tänu kirjandussaadete peatoimetuse püsisidemetele 9. mai kolhoosiga, toimus esimene oluline seminar Väätsal (27.02.–01.03.1987), samades ruumides, kus alles hiljuti oli Endel Lieberg vastu võtnud kõrgeid külalisi, Raissa ja Mihhail Gorbatšovi. Järgneval, Lohusalus toimunud seminaril (07.04.–09.04.1988) valmis deklaratsioon „Eesti Televisioon rahvuskultuuris”. ETV parteibüroo soovis seda oma üldkoosolekul heaks kiita ja kinnitada. Arvati aga, et see on põhimõtteliseks aluseks vaid osale kogu kavandatud muudatustest nii juhtimise kui ka tootmise osas. Partei, kes toona ei soovinud enam maha magada olulisi muutusi Eesti ühiskonnas (nt Rahvarinde loomine), haaras kinni igast õlekõrrest, et säilitada oma autoriteeti. Keskkomitee püüdis oma mõju avaldada kuni eksisteerimise lõpuni, jätkates ETV ideoloogilise kaadri tugevdamist. Üheks viimaseks ideoloogiks oli aastatel 1988–1990 EKP KK sektorijuhatajana töötanud Raivo Palmaru.  

Väga palju olenes ülemusest. Keskkomiteest saadud direktiive või peapesu oli võimalik edasi anda hüsteeriliselt, enesevalitsust kaotades. Seda võis teha rahulikult, asjalikult või oma õiguses kindlana etteheited hoopiski edastamata jätta. Ülemustel tuli oma kabinetis vastu võtta keskkomitee seltsimehi ja on olnud juhuseid, kus arvamuse edastamisel jättis tarindi helikindlus soovida. Kõik sõltus ülemusest.

Propagandasaadete peatoimetaja Uno Maasikas: Kõige jämedama jama, s.o kõige poliitilisema ja punasema peatüki võtsin peatoimetuses enda kanda. Hoidsin propaganda väärt moosinägusid.

Eelnevates peatükkides on mõndagi sellel teemal kirjutatud.

Pärast mitmete seminaride toimumist ja uute seisukohtade ilmnemist õnnestus mul 01.07.1988 lõpuks vabaneda pearežissööri sekeldustest, absurdsest olukorrast, kus ETV pearežissöör oli allutatud programmi peadirektorile. Enn Anupõld, siis juba väliskorrespondent avaldas Rein Elvaku ametiajal imestust, et jalutan ikka asja eest teist taga ülemuste korrusel ringi. 06.01.1988 märgiti minu tööraamatusse lõpuks programmi peadirektsiooni režissööri ja alates 02.09.1990 ühiskonnaelu saadete toimetuse kommentaatori talituse režissööri ametikoht. Selleks ajaks olime koos kommentaator Endel Haasmaaga teinud 1988. aastast rea saateid sarjast „Dialoog” (1988–1991).

Kõige olulisemate muutuste ajal Eestimaal oli ETV juhiks Mart Siimann (1989–1992). Siis, kui uued seadused võimaldasid luua reklaamitelevisiooni, mis sai monopoolse õiguse müüa ETV reklaamiaega, asus Mart Siimann RTV juhiks.

Eesti televisioonile asuti uut juhti valima riigikogus. Eelnevalt oli Toompeale laekunud raadio ja televisiooni tehniliste töötajate ametiühingu märgukiri (17.11.1992) esimees Sander Üksküla allkirjaga. Kurdeti, et nii raadio kui televisiooni ülemused on strateegilisi otsuseid tehes tehniliste talituste töötajad üldse ära unustanud. Televisiooni toimetuserahvas aga lootis mõjutada valimisi sellega, et korraldas ametiühingu eestvedamisel küsitluse uue ülemuse väljaselgitamiseks oma kollektiivi hulgast. Pingeritta järjestus kolm meest: Märt Müür, Enn Eesmaa ja Hagi Šein. M. Müür ja H. Šein kandideerisidki. Nende konkurendiks riigikogus (17.12.1992.) oli Riho Rõõmus.

Seisukohti televisiooni juhtimisest lubati tutvustada 20 minuti vältel. Hagi Šein kõneles kogenud sotsioloogina rahvustelevisiooni ülesannetest ja kõigile huvirühmadele kättesaadavast avalik-õiguslikust programmist. Märt Müür tugines suurel määral teda toetanud ETV kollektiivile, et kui te just „väga tahate, ma võin ju mõne aasta ülemuseks olla”. Riho Rõõmuse ettekanne säras värskusest ja optimismist, kuid seisukohad ja mehe noorus ei äratanud usaldust. Pärast küsimustele vastamist kordas spiiker Ülo Nugis veel kord üle kandidaatide ülesseadjaid ja lubas riigikogu vaheajale, et seejärel kohe valima asuda. Istungitesaalist väljus ka Hagi ja teatas tehtud elevusega: „Nüüd läheb põnevaks!”. Avaldasin arvamust, et Hagi Šeini ja Herkki Haldre (Eesti raadio kandidaat) jaoks vist mitte. Ülo Nugis ju kriipsutas alla, et nende kandidatuuri esitas riigikogu isamaaliidu fraktsiooni esimees Illar Hallaste.

Hääletuse I voor: Hagi Šein 59 häält, Märt Müür 31 häält, Riho Rõõmus 54 häält;

II voor: Hagi Šein 51 häält, Riho Rõõmus 28 häält.

Eesti raadio peadirektoriks valiti Herkki Haldre – 47 häält, Paul Himma poolt 42 häält.

Rein Elvak arvas 13.09.1988, et uus pearežissöör-kunstiline juht võiks olla Terje Põder EKP KK kultuuriosakonnast. Ja see oleks olnud ETVle väga hea lahendus. Kui aga 26.12.1988 toimus pearežissööri valimise järjekordne etapp, võttis ka Jüri Tallinn oma kandidatuuri tagasi, öeldes: „Ma sain aru, et neil on vaja korrapidajat!”. Viimase leidsid ülemused alles 23.01.1991, seega ei vajanud ETV pearežissööri enam kui 2 aastat.

1993. aasta novembris koostas peadirektor Hagi Shein (Šein) (1992–1997) oma esimese ülevaate: „Eesti Televisioon arvudes 1955–1994”, kus 34 leheküljel sõna pearežissöör leida ei ole. Viimaselt leheküljelt, kus on kirjas tootmistalituse juhi Voldemar Lindströmi järel kontakttelefonid võib lugeda, et vastab tootmise kavandamise osakonna telefonile Vello Reili (pearežissöör).

Volli aeg kestab!

(NB! Voldemar Lindströmi viimane tööpäev Eesti televisioonis oli 30. juunil 2006)  

Lõpetuseks

Viimased aastad enne koondamist töötasin ETV ühiskonnaelu saadete direktsiooni poliitika- ja majandussaadete toimetuses (01.10.1990–01.09.1991) ja kuni sunnitud lahkumiseni 1993. aasta 1. märtsil hankeprogrammide toimetuses.

Üleminekuaja ei olnud lihtne saateid teha. Peeter Vihalemm ja Marju Lauristin iseloomustavad aastail 1991–1994 valitsenud olukorda selliselt: „Kodanikeühiskonna areng muutus pärast iseseisvuse taastamist palju aeglasemaks ja näitas šokiteraapia olukorras oma nõrkust. Meedia oleks selle arengule saanud kaasa aidata, toetades siirdeaja kaotajaid ja aidates nende häält kuuldavale tuua ... ” Tuginedes lääne uurijate arvamusele kinnitavad ka nemad „ ... paljudes siirderiikides on meedia muutunud küll pluralistlikuks, kuid mitte sõltumatuks.”

Eesti TV juhtkond vahetas neil aastail kabinette, seadis end paremini istuma. Meie Endel Haasmaaga olime küll kõrgetest ametitest vabastatud, kuid mitte veel täielikult maha kantud. Püüdsime oma sisemise äratundmise ajel seletada televaatajaile muutusi ja mõista neid ka ise, saada aru, mis ühiskonnas toimub. Salvestasime olulisi sotsiaal-poliitilisi sündmusi Eestimaal, käisime naabrite juures Lätimaal. Teavitades Eesti Kongressist ja rahvarindest, tutvustasime samaaegselt EKP ning töökollektiivide liidu tegevust. Ei olnud võimalik eirata NLKP ja interrinde ettevõtmisi, Gogani ja Nevzorovi hüsteerilisi väljaastumisi. Uurisime väliseestlaste arvamust ja tuge Eestimaa iseseisvuspüüetele. Nõukogude Liidu Rootsi suursaatkonnas Stockholmis salvestati meie saate „Dialoog” tarbeks otse eetrist uudiseid ja Rootsi televisioonile antud intervjuusid Balti riikides toimuva kohta. Kõik saated tõlgiti vene ja eesti keelde (s.t tiitrid olid nii eesti kui ka vene keeles). Usaldus meie töö – saadete „Dialoog” (1988–1991), „Eestist ajas ja ruumis” (1991–1992) jt – vastu juhtkonnal puudus, sest olime endised ja kommarid pealegi. Saatesarjas „Eestist ajas ja ruumis” vestles Endel Haasmaa mitme väliseestlasest kirjaniku ja ühiskonnategelasega: Enn Nõuga, Kalju Lepikuga, Aino Lepikuga, Raimond Kolgi, Sirje Sinilinnuga (Kristjan-Juhan Talve) jt.

Aastatel 1992–1993 organiseerisime omandireformi toetuseks rahvakoosolekute sarja (maapäev, merepäev, külapäev, ettevõtluspäev), saatejuhid Valve Kirsipuu ja Märt Müür. ETV ühiskonnaelu saadete direktorina töötanud Raivo Palmaru keelas mõnede ettevalmistatud materjalide (valmis saated) avalikustamise ja ei oska praegu öeldagi, miks, kas lähtuvalt EKP instruktsioonidest või uue, demokraatliku, avalik-õigusliku televisiooni põhimõtetest. Raivo Palmaru töötas ETVs kuni ümberkorraldusteni (12. detsembril 1992), uue direktori valimiseni riigikogus. Arukat dialoogi ei olnud teatud perioodil tõenäoliselt vajagi. Kahju, et see puudus ka omandireformi läbiviimisel.

Nagu ülalpool lubatud, mõni sõna televisioonist, videost, videokunstist.

Vaatamata elektroonika tormilisele arenemisele on televisioon üks mõjukamaid kanaleid. See pole aken mitte ainult oma õuele. Televiisoriekraanilt avaneb vaatajale kogu maailm. Kuid televisiooni tähtsaim ülesanne näidata sündmusi, inimesi, arvamusi siin ja praegu, just oma õuel, on vähe kasutamist leidnud. Kirjeldades televisiooni arengut viimase 15 aasta jooksul kinnitab Ilmar Raag, küll „televisiooni professionaliseerumist”, samas aga „televisiooni rolli muutumist, et mitte öelda mandumist(??!!)” (Sirp 16.09.2006). Milles avaldub siis televisiooni professionalism? Jah, me ei ole paraku jõudnud veel Hyde Park´i arengutasemele. Kodanikuühiskonna edendamisel on see võimalus televisiooni jaoks asendamatu. Uus meedia: arvutid, interneti-, mobiil- ja digitaalside on inimeste omavahelise suhtlemise teinud väga mugavaks, viinud globaalsele tasandile, kuid ühiskonna tarbeks pole televisioon ja raadio seni oma tähtsust kaotanud.

Videost saame rääkida hetkest kui pildi ja heli elektronsignaal õnnestus kirjutada magnetlindile ja hakata seda kujutist mõni aeg hiljem elektrooniliselt monteerima. Need võimalused on võrdsustanud filmi ja video (vt tk „Videosalvestuse aeg 1965–1972”, „Videofilmi aeg 1981– ...”).

Videokunstiks, individuaalse loomingu aluseks peetakse võimalust mõjutada videosignaali. Esialgu püüti seda teha mehaaniliste vahenditega (triikrauad, magnetid jne). Teleekraanil oleks sellise tegevuse tulemus praagiks tunnistatud. Tänapäeval toimub videokunstniku loominguline töö arvuti, laseri, videomagnetofoni jm elektroonika abil. Kõneldakse videograafikast, videokineetikast, interaktiivsest videoruumist. Filmi-, videokunsti-, arvutivõimaluste jm elektroonikaseadmete kooskasutamisel luuakse tänapäeval kõikvõimalikke audiovisuaalsed kunstiteoseid. Eksponeeritakse pilti, heli, aega, loojat ja ka tarbijat ennast. Ridamisi on kujundatud virtuaalmaailmu.  

Esitatud 13 peatükis on kirjeldatud televisiooni tulekut Eestimaale, televisiooni arengut peaaegu poole sajandi vältel. Need on koostaja isiklikud ja kolleegidelt kogutud meenutused, mõtted, mis on läbi põimunud neil aastatel toimunud sündmuste ja oludega Eesti televisioonis, nähtuna eelkõige režissööri vaatevinklist.

Saadete ja sarjade, toimetuste ja peatoimetuste, Telefilmi, Teleteatri, televisiooni heli, helikujunduse ja muusika sisuline analüüs peaks aset leidma järgnevate uuringute, kirjelduste ja meenutuste käigus. Klassikalise stambi järgi lõpetatakse ülesastumine ekraanil enamasti nii: „Aga see on juba teine lugu ja seda esitavad teised jutustajad.”  

Kirjandus:

Vihalem, Peeter 2004. Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004. Tartu, TÜ Kirjastus.

ERR arhiiv, ETV nimistu 4: Kodulugu sü 8,9. Leopold Piibu mälestused.

ERR arhiiv, ETV Fond R-1590, nimistu 4: sü 757.

Kross, Jaan 2003. Kallid kaasteelised. Tallinn.

Trikkel, Ivar 1998. Ringhäälinguaeg. Tallinn.

Peep, Hillar. Aastatel 1973–1990 tehtud isiklikud ülestähendused.