 |
|||
| ETV 1955-1990 | AUTORIST | OTSING | KONTAKT |
|
2. Esmaavastuste ja imede aeg (1955-1956) Teatrietendus televisioonistuudiost 4. Liikuva ülekandejaama aeg (1959-1965) 9. Videosalvestuste aeg (1965-...) 11. Õppimise ja õpetamise aeg (1958-1980) Laia profiiliga kultuuriharitlane 13. ETV juhid ja ülemused aastatel 1955-1990 Aastad: 1971, 1973, 1974, 1975, 1976 |
SISSEJUHATUS Juttu televisioonist võiks alustada nii: kui Tallinna televisioon 1955. aasta südasuvel esimese proovisaate tegi, oli Eesti režiipotentsiaal järgmine ... Estonias ja Vanemuises etendusid algupärased operetid: Edgar Arro ja Leo Normeti „Rummu Jüri” ning Boris Kõrveri „Ainult unistus”. Estonia laval tantsiti Lydia Austeri balletti „Tiina”. Draamateatris mängiti Maria Knebeli õpilase Voldemar Panso diplomilavastust „Kuningal on külm” (A. H. Tammsaare). Lühikest aega (1946–1950) Priit Põldroosi juhtimisel edukalt tegutsenud Eesti riiklik teatriinstituudi oli lõpetanud kolm lendu (1949, 1950, 1951). Lunatšarski nimelise Moskva riikliku teatriinstituudi Eesti stuudio (1948–1953) lõpetanud olid töötanud teatris juba kaks hooaega. Stanislavski meetodi kohustusliku teoreetilise omandamise periood teatriinstituudis oli lõppenud, toimus selle n-ö aktiivne juurutamine. Värsked lõpetajad tõid Moskvast lisaks ainuvõimalikuks tunnistatud meetodile kaasa ka Meierholdi, Vahtangovi jt teatritõed. Eesti nõukogude teatri esimeses almanahhis (1954. aastal) kirjutas Priit Põldroos, et Eesti riikliku teatriinstituudi tegevus on ennast õigustanud: „ ... noored näitejuhid (Gunnar Kilgas, Jüri Järvet, Kaljo Kiisk, Kulno Süvalepp, Einari Koppel, Paul Mäeots), peale Kaljo Kiisa, kes lõpetas Moskvas, on kõik omal ajal lõpetanud Eesti riikliku teatriinstituudi”. Kuid osa andekaid noori oli teatritööst eemale jäänud. P. Põldroos: „Selgub, et omal ajal tehti kaadri järelkasvu korraldamisel ja õppekursuste komplekteerimisel viga. Ei peetud silmas teatrite tegelikke vajadusi. Kuid sama viga kordus ka Moskva Lunatšarski nimelise teatriinstituudi Eesti stuudio komplekteerimisel. Nii pole suur osa stuudio lõpetanud naisnäitlejatest juba hulk aega saanud nimetamisväärset loomingulist tööd, ja pole ette näha, et olukord paraneks”. Eesti teatriühing avas Tallinna draamateatri juures õppestuudio, kus noored näitlejad leidsid rakendust, said oma teadmisi edasi anda. Teatriajalugu lugesid Tõnis Kask ja Virve Aruoja, lavakõnet õpetas Vello Rummo, näitlejameisterlikkust õpetasid Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Kaljo Kiisk ja Ben Drui. Draamateatris tegid oma esimesi iseseisvaid lavastajatöid Vello Rummo ja Kaljo Kiisk. Eesti riikliku teatriinstituudi lõpetanutest lavastas Gunnar Kilgas Vanemuises, noor näitejuht Elvi Koppel Ugalas. Artiklis „Noorus teatris ja teatri noorus” (ülalnimetatud almanahhis) kirjutas Priit Põldroos, et ennustusi Elvi Koppeli kohta on veel raske teha, kuid näitejuhi ülesandeid tuleb talle anda. Leida Aru oli Ugala näitleja. Virve Koppel õppis Moskvas teatriteadust. Mati Põldre oli Tallinna mäetehnikumi õpilane. Mikk Mikiver tudeeris TPIs ehitamiskunsti. Panso kooli avamiseni kulus veel kaks aastat. Eesti nõukogude filmikunstis tehakse esimesi samme. Ekraanile oli jõudnud küll kolm mängufilmi („Elu tsitadellis”, „Valgus Koordis” ja „Andruse õnn”; viimane neist isegi Tallinna televisiooni esimese saatepäeva programmis), kuid filmijaiks olid olnud Leningradi kineastid, režissööriks Herbert Rappoport. Filmimata olid alles Kalatozovi „Kured lendavad”, Bergmanni „Maasikavälu”, Fellini „Cabiria ööd”. Filmide „Näitleja Joller” ja „Ühe küla mehed” ekraaniletulekuni jäi veel viis aastat. Oli ilmselge, et Eesti televisiooni režiikaadri komplekteerimisel oli asjatu loota abi kinematograafialt. Teater oli ja on tänapäevani allikas, kust nii filmi- kui ka telestuudiod on loomingulist kaadrit ammutanud. Seega saab Priit Põldroosi mure murtud juba vähem kui aasta pärast ja näiteks Moskvas 1953. aastal Eesti teatristuudio lõpetanutest kümme – Vello Rummo, Grigori Kromanov, Virve Aruoja, Ben Drui, Tõnis Kask, Arvo Kruusement, Harri Karro, Virve Kiple, Leili Bluumer, Karin Garder – on lühema või pikema aja vältel olnud ametlikult seotud Eesti televisiooniga. Tähelepanu väärib ja režissuuri tähtsust rõhutab asjaolu, et televisiooni esimene koosseisuline töötaja, kes 1. juulist 1955 ametisse määrati, oli režissöör. Käskkirjas seisis: „Paigutada (Eesti raadio) kirjandus-dramaatiliste saadete režissöör Martin, Leo Jüri p kaugenägemise keskuse režissööriks arvates 1. juulist 1955. a kuupalgaga 1400 rbl”. Leo Martin oli aastatel 1944–1948 Eesti riikliku noorsooteatri peanäitejuht. Televisiooni tulles oli tal kaasa võtta kopsakas kuuldemängurežissööri kogemus. Koos Eesti raadio toonmeistrist teleoperaatoriks ümber vormistatud Inno Varandiga käidi Moskvas ametit õppimas. Inno Varandi meenutab: Raadioinformatsiooni peavalitsuse ülem Lembit Kaik kutsus mind välja ja saatis õppima. Ettekujutus teleoperaatorist oli selline, et ta peab kindlasti olema hästi pikk mees – et kaamerast üle olla. Täiendavaks põhjuseks võis minu puhul olla ka see, et olin tegelenud fotograafiaga ja õppinud muusikakoolis viiulimängu. Kindluse mõttes tuli televisiooni käivitamisel kasutada aga lähemate naabrite abi. Esimesteks proovisaadeteks paluti appi ja vormistati ajutiselt vanemrežissööriks Vladimir Pokorski Leningradi televisioonistuudiost. Vladimir Pokorski, kelle teeneid Eesti televisioon ka edaspidi erialakaadri kasvatamisel ja õpetamisel kasutas, oli üks esimesi telerežissööri assistente Nõukogude Liidus. Koos Vene föderatsiooni teenelise kunstniku Ivan Jermakoviga (telerežissöör 1938. aastast) näitasid nad omal ajal Leningradi vanas imetillukeses telestuudios (mis muide oli väiksem kui meie esimene, vanas raadiomajas olnud stuudio) ühe kaameraga balletti „Luikede järv”. Noorukina oli Ivan Jermakov kodusõjaaegses Tšapajevi diviisis telefonist olnud. Leningradi telestuudiole korraldada antud üleliidulistel telerežissööride kursustel oli Ivan Jermakov Leningradi televisiooni esimese ja kauaaegse pearežissöörina, Leningradi teatri, muusika ja kinematograafia instituudi õppejõuna, kateedrijuhataja ja lektorina üks esimesi, kes võttis oma mureks televisiooni režiikaadri kasvatamise. Mis seal salata, oma režiialaste teadmiste, rikkalike komöödia-, draama-, ja operetilavastaja kogemuste kõrval pajatas ka „tõestisündinud” lugusid Vassili Ivanovitšist (Tšapajevist). Niisiis, televisiooni algus Eestimaal oli tehtud. Augustis võeti Ants Kivirähk režissööri assistendiks, Tiiu Võsa režissööri abiks, Ernst Veber helitehnikuks. Esimene toimetaja oli Vera Kononova. Diktoritena asusid tööle Ruth Peramets ja Zinaida Madissova. Arvi Püss töötas lavatöölisena juba 28. juulist. Peagi olid televisioonis Vello Rummo, Endel Nõmberg, Grigori Kromanov, Astrid Lepa, Virve Aruoja, Elvi Koppel, Valdur Himbek, Mai Nõu, Feliks Urve ja veel paljud kelle esimene kooliraha oli makstud teatrile. Töö tõotas tulla huvitav. Perspektiiv oli tunnetatav ja seetõttu ei põlatud asja ka päris algusest, režissööri abi ametist peale õppima hakata. Esimesed „loomingulised ülesanded” – filmi käivitamine, diktori või esineja näitamine – asendusid kiiresti keerukamatega. Juba kolmandal saatepäeval oli kohal Ferdinand Veike oma nukkudega, kaheksandal päeval näidati poksimist ühes raadiomaja fuajees, kuhu kaamera kaabel näitama ulatas. Novembris saadi Leningradist kaks välisülekandekaamerat, mis võimaldasid teha saateid ka raadioteatrist. Juhtkonna rõõm esimesest kordaläinud käivitusest möödus kiiresti. Juba 10. septembril ilmus saatepäevikusse asjalik märkus, kus juhiti tähelepanu tehnikale: Kaamera rivist väljas! Tehnika korrasolekust ja tolleaegsest tasemest annab tunnistust nädal aega hiljem stuudio vastutava toimetaja Vladimir Raudsepa tehtud sissekanne: Tiitri peal oli algul tugev must kriips. Orkestri pilt oli tume ja seda ületasid tihti mustad, pilvetaolised laigud. Väga halb oli pilt triost, sest orkestri pildile ilmusid telefonitraadi taolised kriipsud. Aparaadi lähenemisel ja eemaldumisel kaader hüples! Kui detsembris määratakse televisioonistuudio direktoriks Leopold Piip, hakatakse tegevust energiliselt korraldama nii, et oleks tagatud häireteta töö. Kehtestatakse saadete vastuvõtmine kaameraproovide alusel, luuakse kunstinõukogu ja tehniliste probleemide nõukogu. Aga mida tähendab kaader ja kus asub kaadritagune, mida võimaldab optika, mitu kilovatti on vaja valgust ja kuidas valgustus tuleb paigutada need ning paljud teised taolised küsimused tuli loomingulisel personalil ilma nõukogu abita endale selgeks teha. Tehnilistest võimalustest sõltus väga palju, kuid eelkõige tuli tehnikaga harjuda. Üsna sageli unustati pildiseadmise tuhinas eetrisolev mikrofon hoopis ära ja siis nõudis selge kõlav hääl vaikust saate alustamiseks. Sama sageli langes kaadrisse, esineja nina ette koogu otsas rippuv mikrofon. Oluliseks osutus väikeses raadiostuudios valitsev kord ja tegevuse kooskõlastatus, sest saate tegemise ajal asusid loomingulised töötajad raadiomaja erinevates ruumides, seal, kuhu oli paigutatud televisioonitehnika. Stuudio, režiipuldi, foonika ja filmiprojektsiooniruumi tegevuse koordineerimiseks oli vaid mikrofoniside, eetripilt ja eelnev raudkindel kokkulepe. Nimetusest proovisaated loobuti Tallinna televisioonis 17. märtsil 1956. aastal. Esimese filmivõtte tegid Leo Martin ja filmioperaator Ülo Raudmägi 8. augustil esimese suurema televisiooni oma lavastuse tarbeks (Ivan Franko „Vahimajake nr 27”, eetris 27. augustil 1956. aastal, assistendid Valdur Himbek, Tiiu Võsa, abi Harri Karro). Esimene oma filmisüžee uudistesaates oli 4. septembril 1956. aastal (Ü. Raudmägi). Esimene liikuv ülekandejaam saabus Leningradist 27. augustil 1956. aastal ja esimene televisiooni otseülekanne tehti sama aasta 9. detsembril laevastiku ohvitseride majast, Leonid Utjossovi estraadiorkestri kontserdilt. Esimest perioodi (juuli 1955–märts 1956) Eesti televisiooni ajaloos võiks nimetada esmaavastuste ja imede ajaks. Lähtudes televisiooni arendamise grandioossest ideoloogilis-propagandistlikust programmist Nõukogude Liidus, oli kaugelenägemise algus Eestis rohkem siiski asjade poliitiline käik kui ime. Tallinna televisiooni programmi vaadates jätkus naabritel Soome lahe põhjakaldal imestamist veel mitmeks ajaks, enne kui nad endale televisiooni said. Kogu eelöeldut võiks pidada ka sissejuhatuseks, kuid lisada tuleb, et ülevaadet Eesti televisiooni tegevusest erinevatel arenguetappidel asuti koostama juba enam kui paarkümmend aastat tagasi, nimelt mälestuste kogumikuna Eesti TV 25. aastapäevaks. Mõningate seikadega seoses lebas ka siinse käsikirja esialgne variant umbes 1,5 autoripoognases mahus pikka aega sahtlipõhjas, kuni ta Bernhard Viidingu soovitusel 1997. aastal jälle ilmavalgust nägi ja edasiarendamist leidis. 1980. aastal, kui ETV metoodikaosakonna töötajad olid juba hakanud vanemaid kolleege intervjueerides materjali koguma, pöördusid nad selle avaldamise asjus ametlikult vastavatesse instantsidesse. Seal küsiti, kas te tahate meenutada suvel toimunud jalgpallimatši Eesti raadio ja Eesti televisiooni vahel, ansambli Propeller kontserti „vürst” Peeter Volkonski eestvedamisel ja kõike sellele järgnevat? Või siis seda, kuidas eesti rahvas mängis Moskva olümpiamängude purjeregatti? Viimasest ilmus küll kaks aastat hiljem mahukas väljaanne, kus ka televisioonimees Kalev Vapper Tallinna olümpiaregatist kirjutas, kuid mälestusteraamat ei ilmunud ka ETV 30. aastapäevaks. Alles ETV 40. aastapäeva puhul avaldatakse Voldemar Lindströmi koostatud „ETV Arvud. Faktid. Sündmused.”, kus ETV ajaloo olulisemad daatumid ajalisse järjekorda on seatud. Et muuta käesolevas ülevaates käsitletavad aastad lugejale mõistetavamaks, püüdsime neid koos paljude põllumajandussaadete ja viktoriinide toimetaja, dokumentaaldraama „Koosta pere” autori Helgi Oidermaaga 1979. aastal periodiseerida. Kuivõrd siis konkurentsi veel karta ei olnud, pakkusime välja versiooni, millest käesolevas töös olen ka juhindunud.
*Võib arvata, et kuni 1990. aastani on võimalik leida ja kirjeldada veel rida erinevaid etappe, mis televisiooni- ja režiitööd iseloomustavad. (Ülevaate kirjutamise käigus on põhietapid jäänud alles. Peatükke liigendavad alapealkirjad juhatavad aga huvilise juba alates sisukorrast kiiremini pärale). Võrdluseks toon ära ka V. Lindströmi ETV ajaloo periodiseeringu ülalnimetatud kogumikust.
Nagu näha, langevad kokku „Videosalvestuste aeg” ja „Uus pööre, uued võimalused” ning „Värvi aeg” ja „Üleminek värviprogrammile”. Tehnika arenedes ja uute võimaluste ilmnedes jätkuvad need ajad tänapäevani. Eesti televisiooni ajalugu võib käsitleda ka selliste etappidena ja meil pole põhjust Voldemar Lindströmiga sel teemal polemiseerida. Režissuuri edenemist püüan aga käsitleda oma vaatevinklist eeltoodud jaotusele tuginedes. Loomulikult oli neid aegu lihtsam kirja panna, kui sisuliselt põhjendada või süsteemselt kirjeldada. Üksikute perioodide eristamisel tuleb paraku lähtuda eelkõige:
Televisioonitöö arenguetapid on tegelikult märksa keerulisemad, need on seotud:
Püüame neid pürgimusi heade kolleegide abiga juba nimetatud aegade rüpes siiski põgusalt kirjeldada ja sõlmpunkte mõneti üldistada. NB! Teadusliku periodiseeringu leiab lugeja kogumikust „Meediasüsteem ja meedia-kasutus Eestis 1965–2004” (TÜ Ajakirjanduse- ja kommunikatsiooni osakond, 2004, toimetaja Peeter Vihalem). Peatükis „Televisioon Eestis 1955–2001” kirjeldab Hagi Šein kõiki sotsiaalpoliitilisi muudatusi arvesse võttes televisiooni arengu kahte perioodi:
Nendele perioodidele viitame autori lahkel loal ka televisiooni ajaloo siinses käsitluses. Eesti nõukogude teater I. Almanahh. 1954, Tallinn. Kask, Karin 1987. Eesti nõukogude teater 1940–1965. Tallinn, Eesti Raamat. Lindström, Voldemar 1995. ETV Arvud. Faktid. Sündmused. Tallinn, Huma ja Eesti televisioon. Vihalem, Peeter 2004. Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004. Tartu, Ülikooli Kirjastus.
* NB! Käesoleva kirjutise tekstis on osundamisel viidatud teosele ja selle autorile, pole aga märgitud lehekülge ega kasutatud teadustöödele omast numeratsiooni. Nii on toimitud didaktilistel kaalutlustel, soovi ja lootusega, et huviline tutvub allikaga suuremas mahus kui tsiteeritud lõik. Iga peatüki lõpust leiab kirjanduse nimestiku.
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
|
|