6. UUE MAJA AEG (1965 – 1970)



ETV 1955-1990	AUTORIST	OTSING	KONTAKT

Aastad: 1978, 1979, 1980, 1981

Kunstinõukogust

ETV parteiline juhtimine

Lõpetuseks

14. Personaalia

15. Lõppsõna kolleegidele

UUE MAJA AEG (1965 – 1970)

Olime seda väljast vaadanud, seest uurinud, käinud ehitusabitöödel ja toimetuseruumidesse juba enne aastavahetust sissegi kolinud. Avarad fuajeed, suured aknad, lillevaasid, mugavad istmed, puhkenurgad, lahe olemine. Rõõmustasime selle üle, et projekteeriti ja ehitati individuaalprojekti järgi, mitte Nõukogude Liidus üldlevinud telekeskuste tüüpprojekti põhjal, nii nagu neid kogu Venemaa täis oli ehitatud. Säherdusi vesternibaraki tüüpi ehitisi olime ju isegi vaatamas käinud. Aastaid hiljem kadestasime lätlasi, kellel esialgu piisas televisioonitegemiseks Daugava-tagusest endisest Eesti vabariigi saatkonnahoonest, kuni nad Daugaval oma saare leidsid ja sinna Lätimaa „Ostankino” rajasid.

Režiirahvale pakkusid uue maja kolm stuudiot 300 m², 150 m² ja 100 m² (viimane valmis veidi hiljem) peaaegu piiramatuid võimalusi. Mis peamine, kõik ühes kompleksis. Avaras režiipuldis asusid monitoripaneelid ja mikserilaud, helipult ja magnetofonid, kõrval diktoriboksid ja valgustajaruum, valgussillalt viis trepp alla stuudiosse. Suur aken režissööri vasakul käel näitas ära kõik stuudios toimuva ka helirežissöörile. Esialgu ja päris pikka aega ei osatud sinna kohe vaadatagi. Oldi harjutud kaamerapildi ja mälu järgi töötama.

Paljugi ju veel puudus. Stuudiotel polnud foone, dekoratsioone ja mööblit oli vähe. Helirahvas kurtis, et peab töötama seadmetega, mis raadiomajas juba viis aastat tagasi maha olid kantud.

Esimese ja ühtlasi uut maja tutvustava saate tegime 15. juulil 1965, neli päeva enne televisioonitegemise kümnendat aastapäeva värske värvi järgi lõhnavatest stuudiotest, mis olid dekoratsioonidetagi kaunid.

Samas, uue maja esimeses stuudios toimus 19. juulil juubeli tähistamine. AK pressikonverentsi laua taga istusid Leopold Piip, Harri Loit, Ülo Raudmägi, Tõnis Kask ja Endel Haasmaa. Viimased kaks olid pärast kaheaastasi õpinguid Moskvas jälle oma põhikoha sisse võtnud – Kask stuudio pearežissöörina, Haasmaa peatoimetajana.

Eks nende initsiatiivil vaid neli kuud pärast kojujõudmist uued struktuurimuudatused televisioonis toimuma hakkasidki.

Ümberkorraldused

Seega, 29. detsembril 1964, veel enne lõplikku ümberkolimist uude majja, algas järjekordne ja võis nagu loota, et otsustav ümberistumine. Televisioonis moodustati üks suur ideoloogiapeatoimetus, peatoimetajateks Endel Haasmaa ja Hardi Tiidus, pearežissööriks Tõnis Kask. Hiigelpeatoimetus koondas endasse propaganda- ja noortesaadete, kunsti-, kirjanduse-, muusika- ja lastesaadete tegijad ning režissööride osakonna. Endiselt jäid töötama programmi peatoimetus, peatoimetaja Harri Loit, pearežissöör Valdur Himbek. Sinna kuulusid ka teleoperaatorite osakond, juhataja, peaoperaator Inno Varandi ja filmiosakond, kus filmioperaatoritega tegeles Ülo Raudmägi. Peakunstnikuks jäi endiselt Linda Andreste.

Ja lõpuks juba nimetatud, nüüd peatoimetuse õigustes „Aktuaalne kaamera”, peatoimetaja Arnold Päts, pearežissöör Ants Kivirähk.

Seda ümberkorraldust meenutab Endel Haasmaa: See oli omaette nali. Ideoloogia peatoimetus eksisteeris võrdlemisi lühikest aega, aga oli tõepoolest televisioon televisiooni sees. Võtsime puruvanakestelt võimu ära, et kaua sa ikka niiviisi ... ja mina nii rumalasti istusin nende laua taha kah veel! Nad olid ju tegelikult toredad mehed ja mis puruvanakesed, 40–50. Aga noh, poisikese tembud ikka. Piibu jaoks oli Eesti televisioon elutöö. Tema oli siis ETV nõukogu esimees ja mina olin esimehe asetäitja. Võtsime peatoimetajateks selliseid mehi, kes ei olnud partei liikmed. Eesti oli liiduvabariik, kus näiteks Ülemnõukogu presiidiumi esimees Johan Eichfeld ei olnud ka partei liige. Ma tegin selle lolluse ka, et lasin lahti kõik need ordenite ja medalitega mehed. Nad segasid ju tööd! Aga kõik tulid tagasi. Ma tegin kõike puhtast südamest, aga Piip oli ka auahne. Ta tegi mind televisiooni toimetuskolleegiumi esimeheks, ei tahtnud, et ma tema asetäitja olen.

1965. aasta 1. novembrist muudatused jätkusid. Loodi vahendussaadete peatoimetus ja Hardi Tiidus sai peatoimetajana filmi- ja vahendussaadetega, vahendusprogrammide ja filmifondidega sama edukalt hakkama kui kunsti- ja kirjandussaadetega.

Lahedad võimalused lubasid uutesse ruumidesse moodustada rea iseseisvaid, normaalseks televisioonitööks vajalikke alajaotusi nagu fonoteek, fototeek, filmilaboratoorium, fotolaborid, majandusosakond, tehnikaosakond, lavastusosakond, teleoperaatorite osakond, valgustajate osakond, helirežissööride osakond, kunstnike osakond, ajalehetoimetus jne. jne.

Rõõmupidu ei jätkunud aga kuigi kaua. 1965. aastal oli ETV omatoodangu maht 709 tundi ehk 1,9 tundi päevas, stuudiokompleksi projekteeritud võimsus aga vaid 600 tundi omasaateid aastas. Mobiilsed programmi tootmise vahendid lisasid küll oma jao, kuid varsti oli kitsas käes ja avarad fuajeed ehitati kabinettideks, iga sambavahe muutus eraldi ruumiks.

Aga esialgu sujus kõik tõusvas joones ja uue maja esimeste aastate telehooaegu võib pidada Eestimaa televisiooni ajaloo üheks kõige huvitavamaks perioodiks kuni tänapäevani välja.

Hagi Šein kõneleb kahest kõrgperioodist ETV ajaloos (kogumik „Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004”): need olid aastad 1965–1968 ja 1986–1991. Esimesi aastaid uues majas, ideoloogiapeatoimetuse aega nimetatakse ETV kuldajaks.

Vaatame lähemalt, millised on siis Uue maja aja, kuldaja sellise edu põhjendused.

Uued inimesed

Esimeseks ja kõige peamiseks professionaalsuse suurenemise põhjuseks tuleb pidada Eesti raadios ajakirjanikeks kasvanud kaadri tulek televisiooni.

Esimene tulija oli teatavasti Rein Karemäe. Tema viljakast koostööst Virve Koppeliga oli juba juttu. Eetrisse läksid saatesarjad „Kolmnurk” (1965–1967), „Kahe näoga reportaaž” (1968–1970), „Reportaaž ratastel” (1968–1975), „Reporter vahetab elukutset” (1970) jne.

Televisioonis hakkas tööle Valdo Pant. Koos Ene Hioniga tegi ta „Reportaaži mitte millestki” (1965–1966), juhtis noortele mõeldud „Uudishimulike klubi” (1965–1968). Veel enne, kui ta end lõplikult televisioonitöötajaks vormistas ja 30. mail 1966 oma hiigelsarja „Täna 25 aastat tagas” alustas, jõudis Valdo Pant käia õige mitmel televisiidil („Televisiit” 1965–1968), kirjutada mitu filmistsenaariumi ning käivitada Eesti raadio meelelahutusprogrammi „Rameto”. Näidendeid on Valdo Pant kirjutanud kaks: „Avarii” 1962. aastal, „Tuisune öö” (lavastati kui „Lasud öös” 1976. aastal). Raamatuna avaldati mõlemad pärast Valdo Pandi surma 1978. aastal.

Ene Hion meenutab koostöö algust televisioonis: Valdo Pant võttis vastu pakkumise, et ta võiks midagi TVs teha. See pakkumine oli nähtavasti ebamäärane, et mida tahes ... ja siis Pant käis välja mõned ideed. Kas korraga või mingi aja kestel – ma ei tea, aga Pant ei eelistanud tol ajal (praegu on see üldlevinud) mitte üht saadet, vaid seeriat ja see tähendas, et oli vaja mingit süsteemi, mingit kava ja tegijaid. Temale meeldis reportaažlik vorm, mida nüüd kohtab televisioonis väga harva. See oli väga töömahukas, eriti tookordse tehnika juures. Režissööridele oli tõeline piin seda ellu viia, mida Pant soovis. Valdo Pant pidas omal käel läbirääkimisi raadioinimestega. Loomulikult Lembit Lauriga ja siis sattusin ka mina sellel teemal tema vestluspartneriks. Lauri oli nõus, aga viimasel hetkel loobus Pandi seeriates osalemisest. Palju hiljem oli tal küll televisioonis oma sari.

Aga mina, kohusetundlik nagu ma olin, ei saanud enam taganeda. Mõnda aega tegime reportaažlikke saateid Valdoga kahekesi. Režissöörid olid erinevad. Üks esimesi oli „Reportaaž mitte millestki.”

Ajalehe Televisioon saatekava: 3. oktoobril 1965 kell 17.05 „Ülekanne mitte millestki.” „Ei, mingit vaakumit me üle kandma ei hakka. Kuid ei otsi ka mingit kindlat paika või sündmust. Me lihtsalt viime kaamerad tänavasaginasse ning vaatame ja arutleme üheskoos – kes, miks, mis ja kus. Televisiooni nimetatakse ju aknaks ellu. Olgu see aken seekord avatud vaatega ühele Tallinna tänavale. Vaevalt on teilgi midagi selle vastu, kui teie korter saab ühe akna juurde. Aga võib-olla ei olegi tänavasagin tühi eimiski? Elame - näeme!”

Kuigi ajaleht Televisioon endiselt oma autoreid ei avaldanud, võib arvata, et selle teksti oli kirjutanud Valdo Pant. Niisiis, reportaažid eimillestki tehti tänavalt.

Ene Hion: Valdo Pant soovis, et tegevus toimuks mitmes punktis korraga, aga siis ei olnud isegi kantavat kaamerat. Kaamerad olid tohutult suured ja hiigelrasked nagu tankid. Esimese saate tegime Viru värava juures, Viru tänava alguses. See „mitte millestki” oli muidugi pealkiri publiku jaoks. Tegelikult oli Valdol alati mingi idee. Esimese saate idee või telg oli raha laenamine. Üritasime täiesti juhuslike möödakäijate käest raha laenata, iga kord mingi legendiga. Arutasime koos, kellelt võiks küsida ja kes võiks anda ja kes see või teine inimene võiks olla. Noh, niisugune väike irriteerimine käis ees ja see kõik oli küllalt ehe, sest inimesed ei olnud harjunud, et niisugust saadet tehakse siin, kohe ja praegu. Ja tuli võrdlemisi puhas reaktsioon, see ei olnud reaktsioon televisioonisaatele, selleks ei olnud inimesed valmis, vaid reaktsioon sellele, et keegi võhivõõras tuleb ja räägib loo ja siis ta kas jääb sind uskuma või saadab su sinna, kus pipar kasvab. See oli ka tegijaile suur elamus.

Valdo Pant rääkis teleajakirjanike kursustest osavõtjatele 18. märtsil 1975 saatest nii: Me tegime kunagi näiteks „Reportaaži mitte millestki.” Tõesti, käed taskus ja ei mingit paberit. Mingi mõtteline skeem oli, et kui tuleb niisugune ilm, siis selline variant, mingi teema. Natuke relvastusime muidugi. Meil oli kolm kaamerat erinevates punktides ja läksime kahe inimesega tänavale. Me ei otsigi esinejat ja meil polegi teemat. Kui, siis just see, mis juhtub, selle külge katsume haakuda. Ja tegime neid terve trobikonna ja ainult ajapuudusel jäi sari katki, aga seda tasuks jätkata. Üks saade läks isegi Cannes’i festivalile. Auhinda ta ei saanud, kuna tegime asja algeliselt: sõitsime voorimehega ette ja salvestasime kolme peaaegu jäiga kaameraga. Aga anti siiski mingisugune tunnustuskiri, et kõige elurõõmsama, humoristlikuma lähenemise eest tõsisele teemale.

Valdo Pandi kõik saated olid huvitavad. Näiteks „Uudishimulike klubi”. Ainuüksi klubi liikmeks saamine oli seotud põneva tegevusega ja loomulikult teadmistega, mille ilmutamisel anti mingi arv punkte. Kui neid kogunes piisavalt, võis noor inimene astuda soovitud huvialasektsiooni liikmeks. Klubil oli president ja juhatus, oma vormiriietus. Saated olid kui erinevate sektsioonide töökoosolekud. Aktiivsematest uudishimulikest võiks nimetada Reet Rätsnikut, Ants Veltsoni, Andres Falki ja Juhan Hindovit, kes olid ka juhatuse liikmed. Nimed õnnestus mul teada saada Juhan Hindovilt, kes hauataguse häälega arutledes püüdis tõsise ponnistusega möödanikku ja informatsioonivajajat meelde tuletada.

Raadiost televisiooni tulek jätkus. Klaus Mikko esimene saatesari kandis pealkirja „Teeviidad”.

Noortesaateid tegi ja autogramme võttis Peeter Hein („Autogrammi annab ...” 1965–1968).

Looduse raamatut hakkasid lugema Anto Raukas ja Einar Klaaman. („Lugedes looduse raamatut” 1965–1985).

Uuteks meesteks võib lugeda ka superpeatoimetuse juhtkonda ja värskeks ettevõtmiseks nende saadet „Ministri kabinetis”. Alates oktoobrist 1965 sai televaataja kindla võimaluse kohtuda ministriga. Kabineti uksele koputas Endel Haasmaa ja seda näitas Tõnis Kask.

Kümme aastat hiljem tutvustas Tõnis Kask saadet ajakirjanike kursuste kuulajatele nii: Saate peamine väärtus seisnes selles, et võisime sisse astuda ministri kabinetti ja vaadata, milline näeb välja tema tööruum. Enamusel vabariigi kodanikest sellist võimalust polnud ja miljonit televaatajat ei suuda ükski minister vastu võtta. Lisaks helises ministri kabinetis vaataja telefon. Esmakordselt televisiooni praktikas võis igaüks esitada saate ajal sekretäri kaudu ministrile küsimusi. Ühesõnaga, saadi otse küsida. Tänapäeval on see igapäevaseks mooduseks, siis aga uus ja värske.

Muusikatoimetus alustas regulaarseid ülekandeid vastvalminud heliloojate majast („Heliloojate majas” 1965–1967). Regulaarselt esinesid televisioonis noored eesti heliloojad Jaan Rääts (ETV muusikajuht 1966–1974), Arvo Pärt, Anti Marguste ja Kuldar Sink, kes alles õppis Leningradi konservatooriumi IV kursusel, jt („Helisev pooltund” 1965–1967).

Jätkusid kerge muusika konkursid. Muusikafilmi naisansamblist „Laine” – „Neli blondi, neli brünetti” filmis Astrid Lepa, „Lahkumissümfoonia” Leida Levald.

Lapsed laulsid „Entel-Tentelit” ja „Trika-treid”. Toimetaja Ülle Puusepp, režissöör Tiiu Vahi.

30. oktoobril 1965 toimus esimene kohtumine dokumentaaljutustuse „Mis Koosta peres uudist?” tegelastega. Poola televisiooni eeskujule tugineva saatesarja stsenaristid olid Helgi Oidermaa ja Rein Karemäe, režissöör Tõnis Kask.

Kuulsat saatesarja „NB! Nota bene!” (1966–1971) alustas Moidela Tõnisson koos Virve Koppeliga (hiljem oli režissöör Norma Oks-Jõekalda).

Saadete ja saatesarjade loetellu võiks lülitada ka saated, mida kõlbas vanast majast kaasa võtta. Jätkusid viktoriinisarjad „Kas teate?” põllumeestele ja „Stopp!” autojuhtidele.

1966. aasta märtsis jõudis ekraanile esimene teleseriaal (vt V. Lindström, ETV Arvud. Faktid. Sündmused), kaheksaosaline „Parkinsoni seadus” Ants Lauteriga peaosas. Kaasa tegid Jüri Järvet, Karl Kalkun, Mari Möldre, Erna Korjus-Eerme, Endel Pärn jt vanemad ja kuulsamad ning nooremad ja rohelisemad. Režissöör ja stsenarist oli Virve Aruoja.

Neil aastail alustati koostööd Soome televisiooniga. 1965. aasta 7. augustil toimus esimene ühissaade „Suvesündmusi”, saatejuhid Ruth Karemäe ja Auvo Nuotio, režissöörid Artur Rinne ja Onni Gideon. Põnevaks kujunes mitmel aastal vaatajaid elevil hoidnud Soome-Eesti viktoriin „Naapurivisa”.

Uus organisatsioon

Esiteks, alates 14. jaanuarist 1965 nimetati Tallinna televisioonistuudio Eesti televisiooniks. Arvestades vaatajaskonnaga (38% elanikkonnast), korrespondendi-punktidega Tartus, Pärnus, Kohtla-Järvel ja ülalkirjeldatud otseülekandevõimalusega peaaegu kogu Eestimaa territooriumilt, ning mitte arvestades sellega, et põhiline vaataja asus Tallinnas (toona küll vaid veerand vabariigi elanikkonnast), võis selle ümbernimetamisega, tublisti autoriteeti tõstva ümbernimetamisega rahule jääda.

Oli olnud Eesti raadio, nüüd oli ka Eesti televisioon. Kuid eks siingi olid omad võitlused, sest mõiste Eesti(maa) kasutamine oli keelatud.

Endel Haasmaa meenutab: Piip kirjutas isegi lahkumisavalduse, mis aastaid hiljem käiku anti. Pakuti Eesti nõukogude televisiooni, ENSV televisiooni, Nõukogude Eesti televisiooni jne. Lennart Merigi (siis „Tallinnfilmi” toimetaja) käis rääkimas, et mis galaktika see NSV on? Seda ei tunne ju keegi. Lõpuks jäi Eesti televisioon.

Teiseks pidi kogu programmi uueks muutma kahe suure peatoimetuse süsteem ja võibolla esmakordselt kogu Eesti televisiooni ajaloos vaeti kõik loomingulised töötajad ja nende võimekus üksipulgi läbi. Kuigi väideti (Helgi Oidermaa jutu kohaselt), et valikuprintsiibiks informatsiooni- ja propagandasaadetes oli pädevus teledramaturgias, võib arvata, et ideoloogiasaadete peatoimetusse hakkasid kuuluma need loomingulised töötajad, kes olid end leidnud televisioonis ja viljelesid mingit kindlat ja perspektiivikat žanri. Kes aga olid enam kursis igapäevasündmustega ja leidnud ennast informatsioonisaadetes ning soovisid seal töötada, jäid „Aktuaalse kaamera” peatoimetusse.

Oluliseks muudatuseks oli alates 1. maist 1965 filmitootmise koondamine iseseisvasse allüksusse, filmistuudiosse „Eesti telefilm” (stuudio ülemaks sai Ülo Raudmägi).

Poolteist aastat hiljem (13. jaanuaril 1967), pärast järjekordset struktuurimuudatust, kui loobuti suurest ideoloogia peatoimetusest, sai telefilm uue juhtkonna (ülemaks kinnitati Harri Loit, peatoimetajaks Endel Haasmaa, toimetuskolleegium moodustati 28. veebruaril 1968. aastal) ja sellega seoses toimus järjekordne loominguliste vägede ülevaatus. Endel Haasmaa sõnul toimus see tegelikult kogu aeg.

Endel Haasmaa, kelle elutööks võib pidada Eest telefilmi kui loomingulise institutsiooni rajamist, kirjeldas muudatusi enda töös niimoodi: Võeti maha, viidi telefilmi asumisele, Harri Loidi alluvusse, kuid samal ajal pandi 80.– rbl palka juurde. See oli suur raha. Olin omaette nähtus siiski. Mul oli kolleegium. Olgu televisioon mis tahes, aga Eesti telefilmis tehti kunsti! Kusagil maailmas pole nii olnud, et kultuuritipud võtavad televisioonitegemisest osa! Ükski institutsioon pole selliseid nimesid kokku saanud.

Eesti televisioon jäi põhiliselt Eestimaa piiridesse, Telefilmi kaudu viidi Eestimaa maailma, kõikidele kontinentidele. 1967. aastal käisime 9tunnise Eesti telefilmi programmiga Kanadas, Montrealis, maailmanäitusel EXPO-67. Meie programm võeti hästi vastu ja tagasi tulles õnnestus mul ka napilt ellu jääda. Üks oluline saade salvestati videolindile ja tänu sellele ei visatud mind parteist välja, kuigi seda on mitu korda tahetud teha. Saade oli kultuuritöötajate delegatsiooni liikmetega, kes sõjajärgseil aastail teise grupina üldse sinna maale lubati. Räägiti avameelselt sealsest elustandardist, elust ja inimestest, kiruti allmaaraudtee töötajate streiki (maailmanäitust ära kasutades esitati oma nõudmisi). Arne Oit, Gustav Ernesaks jt pidid jala käima tohutuid vahemaid. Taskuraha vahetati kaasa vaid 18 rbl eest ja selle rahaga taksoga ei sõida. Küsiti: „Aga kuhu jäi saates töötajate solidaarsus?!”

Tänu videosalvestusele, tookordsele järelkontrolli võimalusele (mida kohe ka kasutati) selgus, et saade ei olnud siiski nii hirmus, kui seda esialgu keskkomitees kirjeldati. Siis tulid Tšehhoslovakkia sündmused ja Leonid Lentsman tüdines lõpuks minu seletuskirjade lugemisest.

Eesti Tele-Raadiokomitee 1984. a aastaraamatus kirjutas Endel Haasmaa Eesti Telefilmist: Eesti Televisiooni 30. aastapäeva künnisel on kohane meenutada, et filme on tehtud Eesti Telefilmis 637. Nendest:

· mängufilme 34

· muusikafilme 201

· dokumentaalfilme 353 (neist oluk.112)

· populaar-tead filme 14

· joonisfilme 4

· õppefilme 31

Eesti Telefilmi filmidest on 113 jõudnud 75 välisriiki.

ETV-s oli filme tehtud ja tunnustust saadud juba alates esimestest katsetustest ning filmitootmine jätkus. Alates 1966. aastast aga juba peatoimetamise ja stsenaariumide toimetamise kolleegiumiga, professionaalselt, nii nagu Tallinnfilmis. Väike erinevus seisnes selles, et seal olid kuni kuuekümnendate aastateni, kui filmitegijateks said Kiisk, Müür, Laius jt, tooni andnud Rappoport, Mandrõkin, Jegorov, Nevežin, Jeltsov, Kun, Fogelman jne. ETV-s aga kohe algusest peale Aruoja, Rinne, Kromanov, Himbek, Kivirähk, Põldre ja paljud teised julged katsetajad ning mis peamine, esialgu vabalt, ilma range tsensuurita. Väärt mõtte võis realiseerida igaüks. Kokkuvõttes oli Eesti telefilmi loomine vabariikliku tähtsusega kultuurilooline sündmus!

Endel Haasmaa sai Eesti telefilmi toimetuskolleegiumi peatoimetajaks 3. aprillil 1968. Vestluses Irene Läänega 7. juunil 1996 räägib Endel Haasmaa: Me teame ju, kelle käes oli film N Liidus, kelle käes on Ameerika film ja kelle käes on maailma film. Eesti telefilmis ei olnud keelatud kedagi võtta tööle rahvusprintsiibi alusel, kuid pärast minu kinnitamist keskkomitee bürool nomenklatuuri (sest juhtimine käis ikka sealtkaudu) saadeti mulle üks inimene järele, ma ei mäleta, kes, aga ta peatas mu koridoris ja ütles: „Haasmaa, ära võta tööle venelasi, ära võta tööle juute”. Kirjutatud reegleid ei olnud, aga kirjutamata reeglid olid! Vaatamata sellele, et Piip ei teinud kunagi vahet, kujunes nii välja, et Eesti telefilmis ja televisioonis üldse oli kõiki rahvusi, kuid enamuses olid eestlased. Et aga põhirahvus on filmikunstis domineeriv ja mitte formaalselt, vaid tegelikult, on omaette ime! Lihtsad eesti poisid olid suutelised konkureerima teiste rahvuste esindajatega täiesti normaalses konkurentsis.

Uue organisatsiooni üks tähtsündmustest oli ka peatoimetajate: Jaan Räätsa, Enn Vetemaa, Robert Vaidlo ja Vello Kallaste ametisseasumine ning naasmine endise peatoimetuste süsteemi juurde 1. jaanuarist 1967.

Ilmar Palli: Esimese aasta töötas ta (Enn Vetemaa) kirjandussaadetes toimetajana Ingrid Rüütli ema Karin Ruusi käe all. Hiljem pani teleülemus härra (just nimelt härra!) Leopold Piip Enn Vetemaa kirjandus- ja kunstisaadete peatoimetajaks. „Sattusin nomenklatuuri!”. Sel kohal oli ta umbes kolm aastat. Siis hakanud tal Piibust kahju. Nimelt sai isand Piip pärast Ennu allkirjaga viseeritud saateid valges majas pidevalt nahutada. Vetemaa juhitud teleteatrisse nimelt tollased vene kaasaegsed tükid ei sattunudki, oli Mrožekit ja Dürrenmatti ja vene emigrante. Piip soovitanud lõpuks Vetemaal viisakalt loodavasse Eesti telefilmi üle minna. „Seal hakkasime Nõmmikuga filme tegema ja tehtud sai neid oma pooltosinat küll”. „Mehed ei nuta”, mille erudeeritud kriitikud kohutavalt labaseks tunnistasid, on pikkamööda eesti komöödiaklassikaks saamas (Ajaleht KesKus nr 3, 2004).

Väga oluliste organisatsiooniliste ümberkorralduste hulka tuleb lugeda ka auditooriumi tundmaõppimise grupi moodustamine 23. aprillil 1966. Peagi edenes see metoodika osakonnaks – metoodika sektori, kirjade sektori ja ajalehe Televisioon toimetusega. Esimesed töötulemused ei lasknud end kaua oodata, juba aasta lõpul korraldati televaataja arvamuse esinduslik uurimus „Teie arvamus 1966?” Organisaatoriteks olid Ruth Karemäe, Rein Varrak, Veste Paas, Rein Tuulemäe. Populaarsemaks reporteriks arvati Rein Karemäe. Vaatajate esmaseks eelistuseks oli loomulikult meelelahutus, huvi tunti viktoriinide vastu, kõrgelt hinnati seda, „Mis Koosta peres uudist?” on, ja ikka sooviti näha ja kuulda uudiseid „Aktuaalselt kaameralt”.

Kuuekümnendad

Eesti rahvas on ammustest aegadest alates püüdnud ajakirjandusest saada eluks tarvilisi teadmisi. Esimene 1766–1767 aastal Põltsamaal ilmunud perioodiline väljaanne „Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse” (41 numbrit), mida peetakse ajakirjanduse alguseks Eestimaal, ütleb juba pealkirjas oma eesmärgi ära. Ikka on teada tahetud, mis on see „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on” (1848–1849, Tartu). Sooritades veel ühe 100-aastase hüppe, leiame 1927. aasta suvel raadiokuulajate huvide ja soovide teada saamiseks korraldatud „Raadio-ringhäälingu” ankeedist Vello Lääne lahke abiga, et: „Kõnedest (meie mõiste järgi loengud) sooviti kõige enam kuulata esinemisi arstiteaduse-tervishoiu teemadel. Sellele soovile aga vastu ei saanud tulla, sest Eesti arstide selts keelas oma liikmetele ringhäälingus esinemise ära.

Põllumajanduslike kõnede jaoks valiti pühapäev, sest siis oli maainimestel kõige rohkem aega raadiot kuulata. Üks päev nädalas oli pühendatud juriidilistele jutuajamistele, üks päev naiskuulajatele ja üks päev üldteaduslikele ettekannetele (viimaseid sooviti tegelikult kõige rohkem)”. Vello Lään oli 1965. aastal ajalehe Põllumajanduse akadeemia sekretär, TRÜ eesti keele kateedri aspirant (vt Fakt. Sõna. Pilt II 1965. Tartu, TRÜ väljaanne).

Eesti televisiooni programmis oli maailma täielik äraseletamine teatavasti keelatud muudel põhjustel, kuid ajakirjanikud õppisid kirjutama ja rääkima, vaatajad kuulama ja aru saama ning küllalt sageli oli programmis leida nii mõndagi. Üks, küll näitemängu vormis, kuid vaatajale dokumentaalsena näiv, igapäevasündmusi avameelselt ja kriitiliselt lahkav saade oli „Mis Koosta peres uudist?”. Saates käsitletav teema katkes enamasti selliselt, et vaataja ise pidi probleemi lõplikult lahti mõtestama ja mõistma asja sisu. Nii avanesid mõnegi silmad paljude päevaprobleemide suhtes. Koosta rahvas muutus aga vaatajaile niivõrd omaseks, et näiteks Rein Vaharo ja Arni Romppainen end ka igapäevases elus – poes, tänaval, saunas jm Sassi ja Karlana tundma hakkasid, nendena siis ka esinesid ja maad ja ilma ära seletasid.

Kõige olulisem oligi saatesarja juures õnnestunud osatäitjate valik, suurepärane tekst Helgi Oidermaalt ja improviseerimisvõimalus, mida ohtrasti kasutati ja mis muutis telesaates toimuva reaalsusega äravahetamiseni usutavaks.

Üheks levinud saatevormiks said isiksuse saated: „Ministri kabinetis”, „Autogrammi annab ...”, „Kiiktoolijutud”. Kiiktoolis istusid enamasti lastekirjanikud. Retsenseerides valvepeatoimetajana saatesarja „Kiiktoolijutud” saadet Ellen Niiduga, kirjutas Enn Vetemaa žurnaali järgneva, lausa kirjandusloolise mõtteavalduse: „Oleme Ellen Niiduga ühe maja lapsed, nii et tema – rotisabapatsilise plikana – tänast valvemeest küllalt ja küllalt süles väntsutanud on. See, et Elleni lastevärsid toredad on, pole tõesti mitte kompliment vanast tutvusest. Ka kiiktooli sobib poetess oma rahuliku ja mõõduka olemisega hästi. Korras!”.

Need olid kõik vormilt lihtsad saated. Vaatajat mõjutas huvitav isiksus, tema mõtted ja vaated elule ning tööle. Režii osaks jäi lihtne, kuid oluline ülesanne – luua tingimused, mis oleksid reporterile kõige vastuvõetavamad tööks esinejaga, intervjueeritavaga.

Peeter Hein, intelligentne vestluskaaslane paljudele huvitavatele inimestele teleekraanil, pole ETV koosseisus kunagi töötanud. Televisioonisaateid tegema kutsus teda 1965. aastal „Noortestuudio” peatoimetaja Vello Kallaste. Peatoimetus oli parajasti elevil uue hooaja programmide käivitamisest. Vello Kallaste, Piret Rõuk-Saluri, Virve Koppel, Tiina Eerme-Mägi jt alustasid saatesarjaga „Kikerikii” (1965–1966). Peeter Hein, raadiokuulajatele juba mitu aastat tuttav ajakirjanik, paluti saadet juhtima ja ka „Noortestuudiole” autogramme võtma. Tunniajalises otsesaates olid portreteeritavateks kirjanikud, kunstnikud, näitlejad, teadlased, poliitikud nagu Agu Aarna, Gustav Naan, Paul Keres, Feodor Klement, ENSV peaprokurör Karl Kimmel jne.

Peeter Hein meenutab: Kõige keerulisemad olid suhted GLAVLIT-iga. Kuidas võib nii lühikese stsenaariumi põhjal lubada otsesaatega terveks tunniks eetrisse vestlema? Tutvustati nõudeid, manitseti, koputati südametunnistusele.

Käskkirja sain, kui saates „Autogrammi annab...”(1965–1968) esines Karl Kimmel. Kui avaldasin enne saadet kahtlust mõne arvu esitamise suhtes, teatas peaprokurör, et tema on mees, kes ütleb, mis on lubatud ja mis mitte ja et need arvud on ta oma käskkirjaga „vabaks lasknud”. Aga pärast saadet sain komitee esimehe käskkirja GLAVLITi esindaja avalduse põhjal, kelleni ei olnud seltsimees Kimmeli „vabastuskiri“ veel jõudnud.

Kuna tsensuuri ametlikult ju ei eksisteerinud, ei olnud salajasi andmeid, ei olnud nimekirja, mis need andmed salastas, seega ei saanud seda dokumenti ka teadetetahvlile riputada. Endel Jaanimägi kutsus mu oma kabinetti, keeras ukse lukku ja luges mulle käskkirja ette. Ei mäleta, et see käskkiri oleks annulleeritud.

GLAVLITi käskude ja keeldude ritta lisandusid televisioonis koos pildiga täiendavad nõuded: võttekoha kõrgus ja vaatenurk, keelatud objektid, piiriäärsed merevaated, sõjaväelased, keda mõnes linnas ei tohtinud olla jne. Komitee tsensuuritöötajate, kahe kena naise kohta oleks aga halba sõna öelda ülekohtune. Tänu nende hoolele arutute reeglite täitmise üle, õnnestus mitmestki pahandusest hoiduda.

Tõsiselt arvestatavat kriitikat televisioonisaadete kohta oli tol ajal sama raske saada kui praegugi. Tagasiside vaatajate kirjadena näitas vaid saate vaadatavust, esinejate populaarsust. Saadete regulaarne retsenseerimine oli korraldatud peatoimetajate tasemel ja jõudis tegijateni korrapäratult, müradega. Ajaleht Televisioon avaldas oma piskus mahus rubriiki „Vaataja arvab, et ...”. Programmile hangiti ka välisretsensioone n-ö sisemiseks tarbimiseks. Üks nendest telliti 1967. aastal Hillar Palametsalt, kes vaatas kolme esimese kvartali jooksul telesaateid ja läkitas oktoobris arvamuse Eesti televisioonile palvega: „ ... järgnevaid märkmeid mitte publitseerida ajakirjanduses, kuna kavatsen nende alusel teha Rahva Häälele aastakokkuvõte teemal „ETV–1967””. (Aastakokkuvõte ilmus 14. jaanuaril 1968).

Retsensioonirubriigis „ETV tutvustab teadlasi“ avaldatakse arvamust ka „Noortestuudio” kohta. H. Palamets: „5. juunil andis “Noortestuudiole” intervjuu TRÜ rektor Fjodor Klement. Tohutu suur tühi ruum, milles on kaks silmatorkavalt kõrge seljatoega rasket arhailist tooli. Ühel neist istub rektor, teisel Peeter Hein. Valgus ülikontrastne: must ja valge, vahetoone nagu ei olekski. Rektori nägu on ajuti nagu valge mask. Saate sisu ja vorm ei olnud kooskõlas, kusjuures vähemalt minule vorm tappis sisu”.

Võimalik, et selline kontrastsus oli ka taotluslik, kuid enamasti näitas must-valge televiisor halli pilti ja igal aparaadil olid küljes kontrastsuse keeramise nupud. Sama sarja 17. jaanuari saadet „Autogrammi annab Heiti Kadastik” on aga TRÜ NSV Liidu ajaloo kateedri vanemõpetaja Hillar Palamets televisioonilehe arvamuserubriigis ometi hoolsasti kiitnud (Televisioon nr 6 13.02.1967–19.02.1967): „Üks parematest saadetest, mida olen näinud antud sarjas ... sellepärast, et H. Kadastik kõneles keerukatest ja tavaliselt avalikkuses vaikitavatest probleemidest targalt, lihtsalt ja inimlikult ... Peeter Hein täitis oma osa väga korrektselt, aidates orgaaniliselt kaasa vestluse suunamisele”.

Vaatamata retsensendi karmile allakriipsutusele ja suuresti erinevatele hinnangutele, peab tunnistama, et Peeter Heina kõik tööd televisioonis olid professionaalselt kõrgel tasemel ja kui täna soovitakse intellektuaalset vestlust huvitava inimesega, oli Peeter Hein veel hiljuti seda valmis tegema (10.04.1939–26.06.2007).

Kunstihuvilised võisid kümne aasta jooksul seada oma televiisorivaatamist Leo Soonpää kuulsa kunstiharidusliku saatesarja „Ars Longa” järgi (1968–1978, režissöör Terje Põder).

Tohutu palju kirju sai televaatajatelt Andres Vihalemma juhitud muusikasari „Horoskoop” (1968–1973), režissöör Elmo Lööve, toimetaja Kustas Kikerpuu (19.10.1937–20.10.2008), kuigi kirjad sisaldasid enamasti vaid vastust küsimusele muusikapalade ja esitajate nimede kohta, olles sarnased Andres Vihalemma napisõnalisele, väga populaarseks saanud küsitlusvormile: „Kust tulek, kuhu minek?” Valdo Pant lõõpis Vihalemma kõnemaneeri aasides, et Andres kasutab enamasti laiendamata lihtlauseid. Kirju sai aga saatesari juba esimesel hooajal Voldemar Lindströmi andmetel 17 479.

Nooremate vaatajate tähelepanu püüdis eakohastele lauludele suunata Lasteekraani lauluvõistlus (1968–1969), toimetaja Lilian Põldre, režissöör Tiiu Vahi.

Tiiu Vahi: Lauluvõistluseks kuulasime lapsi kõikides rajoonides. Meeldejäävamad võitjad olid Vivian Laane ja Jassi Zahharov, praegu tuntud ooperilauljad. Lauluvõistluse noorim osavõtja oli kolmeaastane Kirsti Kuusk. Tutvusime siis ka tema ema Sirje Kuusega. Lõppkontserti, mis toimus „Estonia” kontserdisaalis, juhtisid Ruth Peramets ja Rein Karemäe. Esmakordselt saatis lapsi korralik orkester. Kuna Lilian Põldre jäi lapsepuhkusele, jäin üksi. Järgmisest hooajast (1969/1970 „Entel-Tentel”) läks käiku Ülle Puusapa idee. Kuna lapsed laulsid enamasti „Horoskoobi” laule – „Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga …”, siis arvasime, et lastele oleks vaja oma „Horoskoopi”. Lauljad olid samad. Osaliselt kasutasime vanu tuttavaid lauluvõistluse saatest ja otsisime juurde lasteaedadest. Laulud muretses ja õpetas selgeks Kirsti ema Sirje Kuusk. Järgmisel hooajal („Trika-Trei”) oli lapsi ka teistest Eestimaa linnadest.

1968. aasta detsembri keskel valmis Kromanov-Põldre film Artur Rinnest „Meie Artur”. Materjal, millest filmi hakati kokku panema, oli osaliselt filmitud varjatud kaameraga või õigemini mitme kaameraga üheaegselt. Artur muidugi teadis, et filmitakse, aga mitte seda, millal ja millise kaameraga. Ning loomulikult oli alati ühe kaamera taga Mati Põldre, kelle töömeetodit me lühidalt juba kirjeldasime. Salme Kõrveman meenutab: Kui Mati ja Kromanov tegid Artur Rinnest filmi, oli see raske pähkel. Kolme kaameraga oli võetud ja materjali oli hästi palju. Mati võtab pikalt, tal on huvitavad kaadrid. Ta jälgib ja ootab, ei suuda katkestada. See on ilus materjal, ja on millest monteerida, aga montaažilaua taga on seda raske kokku panna – õigesti järjestada mitte ainult pilti, vaid ka heli. Montaažis käisid nad kahekesi üksteisest mööda ja rääkisid, üks niipidi, teine naapidi, kuni lõpuks kokku leppisid. Kromanov oli ju suur kahtleja, aga resultaat on ju hiilgav.

Telefilmis valmisid 1968. aastal mängufilmid “Pimedad aknad” (Tõnis Kask), “Tädi Rose” (Virve Aruoja), “Mehed ei nuta” (Sulev Nõmmik), esimene värvifilm “Katused ja korstnad” (Valdur Himbek, Ülo Vilimaa), rida portreefilme näitlejatest ja lauljatest. Esimesel üleliidulisel televisiooni värvifilmide konkursil sai Anton Mutt filmi „Katused ja korstnad” eest diplomi parima operaatoritöö eest.

1969. aasta juulis tähistati üldlaulupidude 100-aastast juubelit. Reportaaž rongkäigust kuni kontserdi lõpuni kestis 9 tundi. Ülekannet kommenteerisid Valdo Pant, Rein Karemäe, Rein Järlik, Mati Talvik, Fjodor Prussakov ja Moidela Tõnisson. Kogu ülekandemaht juubeliüritustelt oli enam kui 30 tundi. Režissöörid töötasid vahetustega.

Tehti ettevalmistusi Vladimir Uljanov-Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks. ETV hakkas näitama kohustuslikku saatesarja, mille pealkirjaks pani Ene Hion „Sajandi inimene” (1969–1970) ja kus püüdsime trafaretsete ülistavate dokumentaalfilmide lasust erinevalt üldlevitatud positiivse kõrval näidata ka midagi inimlikku. Ene Hion sõitis läbi kogu Euroopa, käisime Simbirskis ja Siberis. Venemaa vanas kullakaevurite linnas Minussinskis kohtusime 19. sajandil sinna rännanud eestlaste järeltulijatega. Nad küll laulsid eesti laule ja rääkisid eesti keelt, kuid polnud Eestimaal elus käinud. GOELRO asjus sattusime Moskva Suurde Teatrisse just siis, kui Eri Klas seal orkestriproovi tegi. Tegime saate Leningradi ülikoolist ja suurt imestust äratas meie soov teha suure Lenini juubeliks teleülekanne Anitškovi sillalt ja restoranist Ülestõusu väljakul.

Kuuekümnendate aastate algus oli seotud nn Nikita Hruštšovi aegse (1953–1964) sulaga. Ühest küljest Stalini isikukultuse taunimine NLKP XX kongressil (1956), teisest küljest vabaduspüüete mahasurumine Ungaris (1956). Vaatamata tõsistele probleemidele ühiskonnas, väidavad ajaloolased siiski, et: „Eestis hakati kohanema nõukogude oludega, loodeti, et süsteem võib demokraatlikumaks muutuda. Hakati uskuma inimnäolise sotsialismi võimalikkusse”.

1960. aastal valmis uus laululava. Ehitati Mustamäe linnaosa (1962–1973). 1966. aastal läks käiku Balti elektrijaam jne.

Oma õigele kohale Eesti kultuuris võisid astuda Gustav Suits, Marie Under jt välismaal viibivad eesti kirjanikud. Kunsti- ja kultuurielu elavnes kõikidel aladel. Neid aastaid kutsutakse ka kuldseteks kuuekümnendateks.

Ka käesoleva kirjutise enam kui pooled peatükid käsitlevad õige mitmest aspektist just kuuekümnendaid aastaid, kui murrangulisi aegu ETV muutumisel professionaalseks meediakanaliks.

Milliseks olid kujunenud telerežissööri elu- ja töötingimused kuuekümnendate aastate teiseks pooleks. Must-valge pildiraadio töötas tol aastal endiselt otsesaate tootmistehnoloogiaga. Televisioonipildi elektrooniline salvestamine puudus. Ekraanilt filmimine andis küll võimaluse edastada uudist ja säilitada mõndagi arhiivi tarbeks, kuid enamaks kasutamiseks eetris oli tulemus hallivõitu, kallivõitu ja essuvõitu nagu populaarsest anekdoodist teadaolevad kolm sotsialismi võitugi. Seega praktiliselt puudus praeguseks igapäevane saate hilisem töötlemine, montaaž, heli ülekirjutus, dublaaž jne. Mis eetrisse oli läinud, see oli läinud.

Tohutu suures riigis aga toimus tavapärane ordenite ja aunimetuste jagamine. Näiteks aasta 1966. Tallinna akadeemilist draamateatrit, V. Kingissepa nimelist, kompromiteeritakse teist korda, seekord Tööpunalipu ordeniga. NSVL rahvakunstnikuks sai Aino Talvi, ENSV rahvakunstnikeks Velda Otsus ja Ruut Tarmo, teenelisteks kunstnikeks Reino Aren ja Ilse Ever. Kiievis toimus esimene telefilmide festival, kus Anton Mutt pälvis parima operaatoritöö eest auhinna (mängufilm „Külmale maale”); ajalehe Sirp ja Vasar 24. numbris ilmus Tõnis Kaselt televisiooni puudutav tõsiteoreetiline artikkel „Kas kino ilmega teater?”. Ja lõpuks oli see viimane aasta, mil kuni detsembrikuuni säras Leonid Brežnevil rinnas vaid üksainus kuldtäht.

1968. aastal intervjueeris ajaleht Televisioon Bruno Sauli veel kui sideministri asetäitjat.

1968. aastal lämmatati Praha kevad Tšehhoslovakkias.

Televisiooni tehnikapoolel edutati tulevane sideminister Arvo Kaldma LÜJ vahetusvanema ametikohalt tsehhijuhatajaks.

29. aprillil 1969 asutati isemajandav ETV tehniline keskus, direktoriks sai Leiger Põldma.

26.–31. mail 1969 toimus Tallinnas INTERVISIONI istungijärk.

30. juunil 1969 tähistas 60. sünnipäeva Bruno Lukk, 1. detsembril Heino Mikkin.

18. juunil 1969 sai Jüri Järvet 50 aastaseks.

1969. aastal lõppes Hruštšovi sula ja algas uue juhi Brežnevi isikukultuse aeg.

Kõik need sündmused kajastusid Eesti televisioonis, mille programmi korrigeeriti juba mitu aastat küsitluse „Teie arvamus – 1966?” põhjal. Uus küsitlus toimus 1970. aastal (Rein Varrak, Hagi Šein). Aga seda, et 1965. ja 1966. talvel kirjutas Eestimaal Tartu lähedal Vasulas Kopli–Märdi talus tulevane Nobeli preemia laureaat Aleksndr Solzenitsõn 136 päevaga valmis oma peateose „Gulagi arhipelaag”, sai eesti rahvas teada alles pärast iseseisvumist. Veel 1990. aastal, kolmanda raamatu järelsõnas on juttu pelgupaigast, „ mida praegugi veel ei või nimetada”.

Mihhail Bulgakovi romaan „Meister ja Margarita” trükiti esmakordselt raamatuna 1967. aastal – eestikeelsena. Maiga Varik ja Jüri Ojamaa tõlkisid romaani ajakirjast Moskva, kus see avaldati 1966. aastal, 27 aastat pärast autori surma.

Neil aastail alustas Eestimaal tegevust ka üks Nõukogude Liidus ainulaadne, tihedalt televisiooniga seotud institutsioon: Peedu Ojamaa & Co välja mõeldud „Eesti reklaamfilm”.

Peedu Ojamaa: Aasta 1976. Mina töötasin juba 10 aastat Tallinnfilmis, tegin ringvaateid „Nõukogude Eesti”. Tekkis soov midagi oma käe peal teha. Sellel ajal hakkas tekkima mitmesuguseid gruppe, kes tegid pööningutel ja keldrites reklaamfilme, sest Eesti tööstus vajas toodangut tutvustavat filmi. Uudistoodang oli plaaninäitajaks. Arvestades kujunenud olukorraga, leidsime, et nüüd on paras aeg söösta ja hakata neid filme ise tegema. Kinokomitee esimees Feliks Liivik pakkus Arnold Greenile välja mõtte, et teeks uue stuudio. See oli tol ajal riivatu idee – uus stuudio?!? Arnold Green ütles meile, et tooge mulle 10 ministri allkirjad, et Eestis üldse reklaami tahetakse. Siis räägime edasi. Kolme päeva pärast tõin ma need allkirjad, toimus suur istung. Ministrite nõukogu esimees kirjutas otsusele alla ja töö läks lahti. Põhikiri kinnitati 30. novembril 1967 ja 1. detsembril hakkas tööle Eesti reklaamfilm (ERF). Esimene saade „Must käsi” läks ETVs eetrisse 20. detsembril (Reet Linna usutlus saatest „Obladii – obladaa” 12. mai 2001).

Tubli panuse ERF väljamõtlemisel ja jaluleseadmisel andis ETV režissöör Jaak Mamers.

Eesti reklaamfilmi tegevus lisas ajakirjanike jaoks veel ühe elu käsitlemise aspekti, vaatajale uued mehed ekraanile ja lahetaguse reklaami kõrvale võimaluse näha ka kodumaist reklaami „üleliidulise tulukese” sarnases, ehk kesktelevisiooni laupäevaõhtust „Goluboi ogonjok’i” meenutavas, regulaarselt ilmuvas muusikalises meelelahutussaates „Reklaamiklubi” (1973–1990). Televaatajate arv kasvas 1965. aasta 490 000 inimeselt, ehk 38% elanikkonnast 1970. aasta ühe miljoni inimeseni, ehk 68,4% elanikkonnast, seega kahekordseks!

Täna 25 aastat tagasi

Esimeseks septembriks ehk uue, 1966/1967 hooaja alguseks olid Valdo Pandil eetrisse läinud mitmed saated sarjast „Täna 25 aastat tagasi”. Võiduni ja saatesarja lõpuni oli siis jäänud veel 1346 päeva. Kogu sari kestis 1966–1970 ehk 4 aastat, 3 kuud ja 2 päeva.

Suursarja „Täna 25 aastat tagasi” põhitöö tehti ära arhiivides.

Valdo Pant tutvustas ettevalmistust niimoodi: Kui on saade päevas või 18 tükki kuus või 20 järjest iga päev, siis tuleb valmistada ette 300 saadet korraga, nagu viimati juhtus. Ja iga kild, mis ei klapi tänasesse, aga sobib väga hästi 276 saatesse, tuleb ta esmalugemisel talletada, õigesse kohta panna, et ta siis sel päeval sealt välja võtta, millal on tema kord. Nii tegime ka filmidega. Harilikult näiteks, kui saates on 3–4 filmijuppi, väntab režissöör, assistent või abi või toimetaja seda edasi-tagasi meeleheitlikult tundide kaupa. Meie võtsime algusest peale teise kursi. Kuigi meil oli vaja vaid 2 minutit mingisugusest dokumentaalfilmist, vaatasime ta algusest lõpuni läbi, kirjutasime üles kaader-kaadrilt vihjega diktoritekstile, et mis seal oli, ja muusikale ja meeleolule. See on raske töö, kui film jookseb ilma peatamata. Ja nii on kirjas üle 50 täismetraažilise dokumentaalfilmi.

Stuudio kujundus oli geniaalselt lihtne. Põrandal kunstnik Linda Andreste maalitud hiiglaslik Euroopa kaart, mõned plakatid, saatepäeva kuupäev ja pealkiri „Täna, 25 aastat tagasi”. Kaardil rindejoont õgvendav või kottilangenud väekoondiste tähiseid elegantse kaarega stuudionurka lennutav või sõjaveteranidega rindemälestusi heietav Valdo Pant.

Töö oli äärmiselt pingeline. Teksti viimased leheküljed jõudsid masinakirjutajalt toimetaja Aare Tiisvälja vahendusel stuudiosse ja režiipulti sageli alles saate ajal. Seetõttu pidi režissöör Mai Uus igaks juhuks valmis panema märksa enam filme ja fotosid kui neid eetrisse andmiseks vaja oli.

Valdo Pandil jätkus alati leidlikkust, et keerulistest olukordadest välja tulla. Kui eetrisse juhtus minema vale või mittesobiv film või foto, lohutas ta eetri kaudu vaatajaid ja režissööri, et „praegu näete küll seda pilti, aga kohe tuleb õige”. Ja õige tuli! Valdo Pant usaldas oma režissööri.

Mai Uus: Mina olen tööd teinud mitme kuldesinejaga: Valdo Pant, Lembit Lauri, Ahto Vesmes. Kõige geniaalsem oli muidugi Valdo Pant. Näiteks selle, mille ta oli läbi kirjutanud, rääkis ta peast, näpuga võis järge pidada.

Toimetaja Aare Tiisväli: Mulle tundub, et Valdo Pandi parimad aastad olid 1955–1966 Eesti raadios ja 1966–1970 Eesti televisioonis ... Minu jaoks on võib-olla kõige olulisem Pandi ääretu töökus, tohutu lugemus, tema võime kontsentreeruda ... ja muidugi tema ammendamatu huumorimeel ...

Televisioonimajja sai lubadega ja loalehel pidi tavaliselt olema umbes kümme nime. Meil oli esinejaid tavaliselt kaks või kolm, aga kümme nime tuli ikka kirjutada. Pant lisas esialgu nimesid eesti kirjandusklassikast, aga lõpuks hakkas lisama ka Heinrich Himmlerit, Herman Göringit, Alfred Rosenbergi jt. Valvurid neid nimesid eriti ei lugenud, aga kord küsis üks nendest, keda kuulsa Venemaa hokiväravavahi järgi Tretjakiks kutsuti (umbkeelne, aga ladina tähestikust sai aru), „Kõik teised tulevad, ainult Himmler jääb millegipärast alati tulemata?”

Režissöör Aili Nõmmik: Mina töötasin Valdo Pandiga koos vähe. Vaid siis, kui lapsepuhkusel olevat Maid asendasin. Eks ma ajasin alguses kõik koledasti sassi...Ta ei vihastanud kunagi ega läinud endast välja. Tegi mulle veel komplimentegi, à la: „Asjad edenevad. Aili teeb juba saksa tanki ja vene lennuki vahet.”

Režissööri abi Inna Lepp: Minu ülesanne oli Pandi tekstid masinasse lüüa (muide, tal oli fantastiliselt ilus käekiri!). Pandi soovil pidasin ka saatesarja fototeeki. Vahel tekkis tal soov kasutada saates just seda pilti (mille pidin välja otsima), kus „neli meest roomavad Moskva lahingutes, valged rüüd seljas, kusjuures ühel mehel on püss vasakus käes”. Ma pidin olema võimeline kõige rohkem viie minuti jooksul selle pildi mitme tuhande hulgast üles leidma. Ta oli professionaal ja nõudis seda ka teistelt.

Tiiu Vahi: Kui mõni oma ülesandeid küllalt väledasti ei suutnud täita, võis ta ka lisada: „Kui Teile see töö ei meeldi, otsige endale mõni teine töö!”.

Mai Uus: Ma olen mõelnud, see oli jumalast õnn, et tal ei õnnestunud oma saateid raamatuna välja anda. Kirjastusega kokkulepe oli tal olemas. Aga vaatamata tema geniaalsusele pani ta vahete vahel ka villast niisuguse näoga, et see niimoodi on. Kõik uskusid ja võib-olla uskus ta ise ka , või pidi uskuma.

Endel Haasmaa: Tegelikult said õiged mehed surma. Pandiga käisid rääkimas enamasti tagalamehed.

25. juunil 1970 läks eetrisse 300. saade „Täna 25 aastat tagasi”. Aare Tiisväli kirjutas ajalehes Televisioon (nr 46 16.11.–22.11.1970, hind 0,03 rbl ehk 3 kopikat), et toimetuse kartoteegis on 8000 fotot, 52 dokumentaalfilmi on kaaderhaaval registreeritud. Loomingulisel grupil, kuhu olid kuulunud toimetaja Aare Tiisväli, režissöör Mai Uus (kaks esimest saadet tegi Vello Kallaste ja osa saateid Aili Nõmmik), režissööri abi Inna Laur–Lepp (varem Mercedes Hink, Sigrid Amisep-Toome, ja Krista Lõssov-Juhvelt), kunstnik Linda Andreste ja filmioperaatorid Hasso Vahi ja Peep Kasesalu, oli 2 aasta puhkus saamata, vabadest laupäevadest-pühapäevadest ei maksa rääkidagi. II maailmasõja lõpuni 3. septembril 1945 oli aga veel mitu kuud aega ja lisaks tuli käsitleda veel Nürnbergi protsess.

Tõenäoliselt avaldus Valdo Pandi geniaalsus saatesarja „Täna 25 aastat tagasi” tegemisel mitte ainult pealkirjas „Täna”, vaid ka Mai Uusi eelöeldud mõttes: „Pidi uskuma!”

Ivar Trikkel kirjutas: Rahva mälestusse jäi Pant ennekõike suursarjaga „Täna 25 aastat tagasi”. Raadios oli selle eel käinud „Täna 20 aastat tagasi”, milles järgiti kellaajalise täpsusega Saksamaa alistumise viimaseid tunde. (Ringhäälinguaeg, Tallinn, 1998)

Rahva mõtlemine on paradoksaalne. Mõeldi ju tegelikult millestki muust – rahvusriigist ja Sinimägedest. Pandi talent sugereeris auditooriumi. Temal endal aga ei läinud hoopiski lihtsalt. Suursaate auditoorium oli koos kesktelevisiooniga ulatunud 200 miljonini. Laskurkorpuse vastasseisu sulamine võttis aega, sest mees ise ei olnud Isamaasõja püssirohusuitsu nuusutanudki. Hoopis vastupidi, mida omal ajal ka tõsiselt varjata tuli. Ürgeestilikult ei jäänud tema kohta kaebekirjadki kirjutamata. Aga leegionärid, kui kord koju tagasi said , ütlesid – punane.

Uno Maasikas: Soomlased tegid Pandile ettepaneku korrata sarja lühemal kujul Soome televisioonis. Seltsimehed EKP keskkomiteest aga esitasid vastuettepaneku jätkata sarja võitlusest metsavendadega, kolhooside loomisest ja sotsialistlikust ülesehitustööst. Sellise ettepanekuga lahkus seltsimees Lentsman muidugi teatud suunas, aga Soome-sõidust ja Talvesõja käsitlusest, mida soomlased arvatavasti silmas pidasid, võis Pant ainult unistada, nagu sellestki, et teha kunagi saatesari koos vastaspooltega. Televisioonivaataja, siin või sealpool rindejoont olnu, oli aheldatud viieks aastaks teleekraani külge. „Täna 25 aastat tagasi” toimumisaja järgi pandi paigale koduse elu päevaplaan.

Eesti Televisioonis korraldatakse igal aastal 21. jaanuaril Valdo Pandi päeva. Antakse üle Valdo Pandi preemia ja meenutatakse väga vaimukat, erudeeritud, eriliselt lummavat inimest. (M. Uus Teabetelekraat nr 63 19. jaan 1998). 21. jaanuaril 1998 oleks Valdo Pant saanud 70-aastaseks.

Uued teadmised

Kodumaise ajakirjandusõppe esimesed televisioonialased diplomitööd valmisid 1964. aastal. Ülle Puusepp „Laste- ja noortesaated televisioonis”, Peep Puks „Televisiooni spetsiifikast”.

Marju Lauristin kirjutas oma töös 1966. aastal „Massilise kommunikatsiooni efektiivsusest ja kanalite erikaalu mõjutavatest teguritest”, Helle Tiisväli „Olukirjeldusest televisioonis.” Samal aastal astus ta ETV töötajana žurnalistika eriala kaugõppe aspirantuuri.

1967. aastal lõpetasid TRÜ žurnalistika eriharu Tiina Alla-Park („Varjatud kaamera kasutamise võimalustest televisioonis”), Ela Tomson-Unt („Draamateose interpretatsioonist televisioonis”) ja ka Mati Unt („Kino ja kirjandus elu kujundajatena”).

1968. aastal lõpetasid Toomas Uba („Spordireportaaž raadios ja televisioonis”) ja Peeter Vihalemm („Isiksus ja kommunikatsioon”).

1969. aastal Renita Timak („Sisuanalüüsi meetodist ja selle rakendamisest ajalehes”) ja kaugõppes sai diplomi Mati Narusk käsitledes teemat „ETV informatsioonisaadetest ...”

1970. aastal lõpetasid samuti televisiooniga seotud mehed: Peeter Maimik („Raadioauditooriumi uurimisest ja Eesti raadio informatsiooni kuulatavusest”) ja Andrus Saar („Meelelahutus noortele televisioonis”), Valdur Tamming („Ülevaatlikku eesti spordiajakirjanduse arenguloost 1914–1940”). Sama aasta novembris võeti statsionaarsesse aspirantuuri raadiožurnalistika erialale Toomas Uba.

Kogumiku Fakt. Sõna. Pilt IV (TRÜ 1969) ülevaates ajakirjanduseriala lõpetanute kohta on andmed, mis näitavad, et televisioonis töötas 6 TRÜ lõpetanut. Hinnanguliselt märgib Juhan Peegel: „Oma töös on paljud jõudnud silmapaistvatele ajakirjanduslikele ametikohtadele, näiteks on Enn Anupõld Eesti raadio peatoimetaja asetäitja; toimetaja asetäitjatena töötavad Jüri Paalmaa (Noorte Hääl), Voldemar Lindström (Õhtuleht) ... Eesti televisioonis töötavad tulemuslikult Ülle Puusepp, Aare Tiisväli, Vello Kallaste; filmientusiastid on Peep Puks ...”

Televisiooniteemaliste diplomitööde kõrvale olen seadnud käsitlused, mis puudutavad massikommunikatsiooni, sisuanalüüsi ja auditooriumi uurimist. On selge, et õppimine ja teadus käivad käsikäes, nimed Lauristin, Vihalemm, Saar, Timak, Maimik on tänapäeval tuttavad kõigile, Mati Undist rääkimata.

Televisiooni režiialase kõrgema hariduse, küll kaugõppe teel, omandasid edukalt juba nimetatud Helle Karis, Jaak Mamers ja Arno Sassian. 1965. aasta hilissuvel sõitsid Leningradi sama teed jätkama (sest mujalt televisiooni režii alaseid teadmisi saada pole) Kadri Tenter-Mardna, Maie Kivita-Maasikas, Sulo Soo ja Hillar Peep.

Tung teadmiste poole oli üldine. Näiteks piisas Leo Soonpääl vaid paaril korral üles astuda televisioonis, kui teda paluti esinema televisioonitöötajatele loengutega kunstiprobleemidest. 1967. aasta sügisel kõneleski ta meile teemal „Ketserlikke mõtteid esteetikast” ja valgustas lahkhelisid esteetikaküsimuste tõlgendamisel, probleeme, mille üle ei diskuteeritud. Näiteks kunsti definitsioon – „Kunst on ühiskondliku teadvuse vorm. Lühike ja kindel nagu surm on patu palk”, ütles Soonpää oma kavaltõsise moega. Diskuteeritavaid probleeme tutvustades rääkis ta lahkhelidest marksistide ridades esteetika küsimuste tõlgendamisel jne.

Huviline ja teadmistejanuline sai tutvuda ka selliste käsikirjaliste tõlkematerjalidega nagu Vassili Kandinsky (vene maalikunstnik ja graafik, esimene abstraktsionist ja abstraktsionismi teoreetik, 1866–1944) kunstniku loominguprotsessi kolm põhinõuet, tõlgitud raamatust „Vaimsest kunstis” (Über das Geistige in der Kunst, 1912) või Miloslav Lamaši mõtted „Maailmaruumi kujundliku ja naturaal-teadusliku tunnetuse vastastikusest seosest,” mille tollane kunstihuviline assistent, praegune kunstnik-kirjanik või kirjanik-kunstnik Toomas Vint allakirjutanule usalduslikult lugeda andis ja kus viimasest artiklist võib-olla tookord isegi mitte kõigest lõpuni aru saades mõiste psühhofüsioloogiline maailmatunnetuse kodifitseerimine oma koolitöös efektselt kasutusele võtsin ja sellega teatud tähelepanu äratasin.

Sagedaseks külaliseks Moskva filmiinstituudist VGIK oli Eesti televisioonis Roman Iljin. Pidas meile loenguid telefilmi probleemidest ja teavitas uudistest filmi ja televisiooni vaheliste „kõrgemate ja kaugemate arusaamade” kohta. Kuna R. Iljin töötas kõrgkoolis filmioperaatoritega, õnnestus mõnelgi maarjamaalasel kooliastumine lahedamalt. Esinesin koos R. Iljiniga, üks oma filmijupp näitena kaasas, 1969. aasta polaaröö ühel õhtupoolikul Murmanski televisioonis. Sõit lennukiga öösse ja tagasisõit rongiga läbi Leningradi koju oli muidugi märksa huvitavam kui esinemine televisioonis, kuid see lugu läheks teemast kõrvale.

Nagu juba öeldud, moodustati 1966. aastal ühiskondliku arvamuse uurimise grupp mis peagi muutus metoodikaosakonnaks. Seal alustasid uurimistööd Rein Varrak, Hagi Šein ja mõni aeg hiljem Salme Rannu. Uurimuse „Teie arvamus – 1966?” kohta kirjutas Rein Varrak „Sissejuhatuses teležurnalistikasse” nii: „Uurimuse tulemusi rakendati Eesti televisiooni programmi struktuuri muutmisel. Senisest rohkem hakati tähelepanu pöörama publitsistikale ja meelelahutusele. Koostati uus saatevõrk, kus arvestati vaataja enamuse soove. Tolleaegne teadusliku uurimise tase ei küündinud siiski kõrgemale auditooriumi gruppide sotsiaal-demograafilisest kirjeldamisest. Auditooriumi klassifitseerimine püsivamate tunnuste põhjal seisis alles ees”.

Uus küsitlus korraldati mõned aastad hiljem – „Teie arvamus –1970?” Kord juba alustatud, jätkus auditooriumi tundmaõppimine, vaataja käitumise uurimine nii laiuti kui ka sügavuti järjepidevalt kuni tänapäevani välja, nüüd küll Andrus Saare uues „Saar-Polli” kuues, „Emoris”, Juhan Kivirähki „Faktumis” jm.

Haridust ja televisiooniteadust edendavaiks üritusteks olid ka Tallinnas toimunud üleliidulised seminarid. Neid käsitleme peatükis „SEMPORE” ja „Videofilmi aeg”.

Kirjandus:

Kogumik 1978. Sissejuhatus teležurnalistikasse. Tartu, TRÜ väljaanne.

Panoraam 1984. Eesti tele-raadiokomitee aastaraamat. Tallinn.

Fakt. Sõna. Pilt II 1965.Tartu, TRÜ väljaanne.

Fakt. Sõna. Pilt IV 1969.Tartu, TRÜ väljaanne.