Videosalvestus

Mida siis tõid telerahvale esimesed videopääsukesed? „Pääsukese” nimi oleks vist kohatu. Vähemalt vanaema kummuti suurune mööblitükk, millele videolindirullid lapiti peale pandud, igaüks vähemalt tosin kilo raske, lisaks kõrval seisev riidekapitäis elektroonikat. Komplektis oli tavaliselt kaks videomagnetofoni, mis töötasid salvestamisel ja ka mahamängimisel paralleelselt. See oli vajalik kvaliteedi tagamiseks – lintidel võisid olla „augud” sees, ja ega masinatele esialgu ka eriti kindel ei saanud olla, vahel võisid tehnilised takistused pildi viltu kiskuda. Selleks tuli läbivaatusel aparaadil siriseva timecode´i (ajakood) numbrite järgi praagi koht ja pikkus kindlaks määrata ning saate esitamisel eetrisse pilt kahtlasel kohal teisele magnetofonile ümber lülitada.

Tegijaile ei pakkunud aparaat saate ettevalmistamisel ja nüüd siis ka salvestamisel mitte midagi uut. Vast nõudis veelgi hoolikamat ettevalmistust, kogu tegevuse läbimõtlemist ja videolindi alguse täpset vormistamist. Algustiitrile tuli kirjutada pealkiri, tegijad, saate pikkus ja ilmtingimata aeg, ehk kaks minutit stopperi osuti liikumist kuni täistunnini, siis hetkeline pimendus, ja saade võis alata, st videomagnetofoni võis eetrisse lülitada.

Esmakordselt oli aga televisioonisaate režiigrupil võimalik oma tööd hiljem läbivaatusel rahulikult vaadata. Eriti oluline oli see publitsistlike saadete puhul.

Otsesaate tegemise ajal töö režiipuldis selleks võimalust ei andnud. Telelavastuse või teatrietenduse näitamisel võis teha vajalikul arvul proove, kõik sentimeetri ja sekundi täpsusega kindlaks määrata. Improviseerida oli vähe, seetõttu võis lavastuse režissöör, kui ta assistenti usaldas, oma töö tulemust hoopis mujalt rahulikult jälgida.

Ülemustele võimaldasid videosalvestuste läbivaatused võtta teletöö kontrolli otsesaatega võrreldes tõsisema administratiivse võimu ja voli alla.

See oli uus, täiesti sisuline lähenemine, ka vormi küsimustes. Kui seni oli oma tööd tervikuna võimalik jälgida vaid filmilindilt, ja seda õnne oli vähe olnud, siis nüüd oli kõik valitud väljendusvahendite ja nende kasutamise kohta saate pildi autoril endal näha. Ta võis oma tööd hinnata ja kaitsta, järgmises saates vigu parandada, viidata konkreetsetele näidetele tuginedes kolleegi-ajakirjaniku, saatejuhi tööle, kui viimane samasugust võimalust kasutades oma vigu ise ei märganud. Kindlasti tuli läbivaatustest teavitada tsensorit, ehk nn GLAVLITi esindajat.

Korralik ettevalmistus võimaldas ühelt võttekohalt mitme saate korraga salvestamist. See andis tubli majandusliku kokkuhoiu. Nii oli võimalik saateid hiljem pikema aja jooksul eetrisse anda. Päevaprogrammi koostamisel tuli videosaateid planeerida esialgu pooletunniste vahedega. See aeg kulus magnetofoni häälestamiseks uue videolindi parameetritele.

Vaataja jaoks muutus programm huvitavamaks, sai näidata ka neid sündmusi, mis toimusid vaatamiseks ebasobival ajal või kättesaamatus kohas. Huvitavamaid saateid võis korrata. Ajaline nihe programmis näidatava ja tegeliku toimumisaja vahel filmiaja tinglikkusega harjunud televaatajale probleeme ei tekitanud. Ainus, mis vahel nördima pani, oli mõne sportmängu tulemus, mis teiste kanalite kaudu juba teada oli. Siiski paluti vaatajail enne tulemuse teavitamist, näiteks uudistesaates, heli televiisoris maha keerata või teise tuppa pageda.

Uut salvestusvõimalust asusid kohe kasutama ka tippjuhid. Tavaliselt salvestati aastavahetuse viimaseks saateks tervitus televaatajaile ja uue aasta soovid.

Helgi Tomson: Ühel aastal luges oma jutu videolinti Valter Klausson. Aga tervitus läks sassi ja välja tuli mingi puterdus. Monteerida veel ei saanud. Esineja teatas, et tema seda juttu küll uuesti rääkima ei hakka ja tuleb õhtul isiklikult õigeks ajaks kohale ning ütleb need lõpusõnad otse eetrisse. Õhtul juhtus aga nii, et pildi režissöör lülitas aparaadi ümber küll õigel ajal, aga helirežissöör jäi magama ja vaikiva esineja pildile tuli ebaõnnestunud tervitus, ning siis, kui helimees ärkas, kostis kõrge esineja, et see, kes seal räägib, mina küll ei ole. Pahandust oli palju, aga monteerimisvõimalust see lähemale ei toonud. Alles Elektroniga, mis ka värvi salvestas, võis töötada nn jätkamisrežiimil, mis tähendas seda, et lindile pandud märgist võis juba salvestatud tööd jätkata, mitte otsast alata, nagu seni oli ainuvõimalik olnud. Vajalikku kohta kirjutati lindile märk, keriti käivitamise ja sünkroniseerimise jagu linti tagasi ja uuest pildist võis juttu edasi rääkida.

1965. aasta sügisest köitis mõnda aega telerahva huvi alumisel korrusel avatud videotelefon. Salvestusega sellel süsteemil mingit pistmist ei olnud. Releeliinide kaudu oli päevasel ajal, siis kui liinid olid vabad, võimalik suhelda abonentidega naaberlinnades. Mitu korda kogunes suhtlemiseks kaamerate ette seltskond üheaegselt kahes linnas, ei oska öelda, aga õige pea huvi kadus ja nendesse ruumidesse kolisid maisemate trasside korraldajad, ETV transpordiosakond.

Seitsmekümnendail aastail täienes ETV videomagnetofonide park järjekordsete KADR perekonna liikmetega. 29. detsembril 1973 läks käiku KADR-3 ja aasta hiljem, 26. detsembril 1974 KADR-3P värvi näitamise ja märgist jätkamisega.

Kuigi jätkamine võib tunduda pealtnäha primitiivse võimalusena, oli see siiski suur samm edasi. Režissuuri võimalused, sellega koos ka režissööri osatähtsus publitsistlike saadete tegemisel tõusis märgatavalt. Telelavastustele andis see võimaluse kasutada täiendavaid võttekohti, paremini lahendada misanstseene, pikemaid episoode, terveid vaatusi. Publitsistlikes saadetes rikastasid pildipoolt samuti uued vaatenurgad ja kõike oli võimalik planeerida. Sageli tuli jätkamist kasutada siis, kui esinejal keel sõlme kiskus või režissööri pilt enam näidata ei kannatanud. Sellisel juhul tuli katkestada sealt, kus jutu mõte veel arusaadav oli, ja jätkata võis nii sisuliselt loogiliselt kui ka pildiliselt monteeritavalt. Meisterlikkuse kasvades sai pilti ja heli monteerida eraldi, s.t pilt lõppes, heli aga võis veel jätkuda mõned sekundid ja vastupidi.

1970. aasta ajakirja Sovetskoje radio i televidenije 8. numbris rubriigis „Aplausi asemel” kirjutab kunstiteaduste kandidaat Anatoli Vartanov artiklis „Sosud i jego soderžimoje” (’Anum ja tema sisu’) viimase aja telefilmidest ja probleemidest, mis on seotud selle tähtsa ja laialdaselt leviva uue žanri (?!?) spetsiifikaga. Lisasin sulgudesse rea kirjavahemärke, sest määratleda telefilmi ainult ühe žanrina oleks ülekohtune. Vartanov leiab, et enam kui televisiooni teistel liikidel tuleb telefilmil taluda saatuse heitlikkust. Ühest küljest toodetakse filme teleekraanile (400 tk aastas) juba ajaliselt enam kui kinoekraanile, teisalt jätab kvaliteet tublisti soovida.

Anatoli Vartanov: Videosalvestuse kasutusele võtmine ja laialdane levik televisioonis on viinud selleni, et iga videolindile salvestatud saade on muutunud omamoodi filmiks ja selle tulemusena on tekkinud laialt levinud arvamus, et telefilm – see pole midagi muud kui filmilindile jäädvustatud televisioonisaade. Sellist arvamust on Vartanov kuulnud mitmelt päris autoriteetselt tegelaselt televisioonis. Üheks aastavahetuseks filmiti KTV telefilmikoondise Ekraan poolt järjekordne saade tuntud sarjast „Kabatšok (trahter) „13 tooli”” kõiki filmitootmise reegleid arvesse võttes.

Anatoli Vartanov: Elav, improvisatsioonile tuginev saade, filmitud nii, nagu kinos tehakse, paljude duublite ja proovidega, kaotas kogu oma tavalise sära. A. Vartanov taunib seisukohta, et televisiooni omapära lähtub teletehnika mahajäämusest, samuti seda, et tegelikult polegi mingit telefilmi. On vaid andekad ja andetud filmid. Telefilmi spetsiifikaks peab ta esitatava palju kritiseeritud aeglast kulgu ja erilist usutavust. … kaasaegse telefilmi praktika näitab, et need omadused muutuvad üha sagedamini teose esteetilis-väljenduslikeks ja struktuuri loovaiks komponentideks. Vartanov on seisukohal, et nimetatud omadused muutuvad eriliselt nähtavaiks varem kinos töötanud režissööride poolt tehtud telefilmides, ja tervitab televisioonile töötama hakanud Marlen Hutsijevit, Mihhail Kalikut, Viktor Lissakovitšit.

Kes kellele enam mõju avaldab, kas film televisioonile või televisioon filmile, pole siiski veel selge. Tatjana Elmanovitš väidab, et dokumentaalse ekraani demokratiseerimise revolutsioon jätkub. See algas 1965. aastal ja kestab 1970ndate aastate alguses alles täie hooga. Videoaeg televisioonis jätkub ja võtab hoogu juurde. Videomontaaži aga veel ikka ei ole.

Jüri Tallinn: See oli aastal, kui konservatooriumi lõpetasid Jaan Õun, Olav Ehala jt (1974). Tegime saate, kus lõpetajad veedavad mõnusalt aega, mängivad diksiländi ja muusikalisele taustale loetakse käskkirju, mis kooliajal oli saadud. Nii häid kui ka halbu. Kiitusi ja pahandustest tulnud laitusi. Kogu konservatooriumi elu ilmneb läbi nende käskkirjade. Lõbutsetakse kenasti. Õnnetus tuli aga sellest, et lint saab otsa. Panime teise lindi ja salvestasime veel ühe olulise saatelõpu jupi. Lindipõud oli pealegi suur ja sellepärast viisime õhtul saate siiski ühele lindile. Oli kaks videokomplekti. Esialgu katsetasime, kas meie mõte on üldse võimalik. Üks montaažikoht ju vaid oli. Probleem oli, kuidas lindile märki panna. Paar korda proovisime, lõpuks sai tehtud. Sain selle eest ka käskkirja, ainult et televisiooni oma.

Salvestamine jätkamise reziimis levis laialdasemalt ja pälvis ka soliidsema nimetuse alles mõni aeg hiljem. Nimetama hakati seda meetodit töötamiseks montaaži režiimil. Näiteks salvestati sel viisil viimased aastad „Mõmmit ja aabitsat” (1972–1976) ja mingi aeg ka „Kõige suuremat sõpra” (1982–1990) ning muidugi palju saateid kõikides peatoimetustes.

Seda meetodit kasutati videopildi elektroonilise montaaži võimaluse saabumiseni, selle ajani, kui videoinsener-elektroonik-monteerija (tavaliselt kutsusime me neid sõpru Kalleks või Galjaks, Reinuks või Rajaks, kes nad tegelikult olidki) ei seisnud enam videomagnetofoni kõrval aparaati käivitades, linti kerides või väga tähtsat tööd tehes ehk lindile märki pannes. Nimetatud isik istus siis samu tegevusi sooritades juhtimispuldi taga, kus oli koht ka režissöörile. Ka märgipanemise nupp oli sellel puldil ja režissööril oli võimalik samuti seda nuppu vajutada.

Järjekordse võimaluse saadete salvestamisel lisas 1976. aasta 26. oktoobril Kirovogradist saabunud autobussile monteeritud videomagnetofon. Tellimisdokumentidesse ilmus nimetus LVMG, ehk liikuv videomagnetofon. Kui seni, mustvalge televisiooni ajal, jõudis pilt eetrisse releeliine pidi vahejaama abiga peaaegu kogu Eestimaalt, siis nüüd, värvitelevisiooni ajal, ei võimaldanud tehnilised parameetrid enam värvipilti kvaliteetselt edastada (Pärnu, Haapsalu). Autobussil olev videomagnetofon KADR-3P, lülitatuna LÜJga ühte komplekti, lubas töötada värvis ja montaažirežiimil. Jäid ära releeliinide ja sideliinide tellimised, ajast ja ilmast tekkida võivad takistused. Kui tehnilisse kavalkaadi lisandus ka jõujaam, võis saadet teha kas või asustamata maalt või tühjalt saarelt. Esimene saade LVMGga salvestati koos Jüri Pääro LÜJga Haapsalu kultuurimaja avamiselt. Reporter oli Mati Talvik.

Seitsmekümnendate aastate lõpus oli ETVs kasutusel veel üks imeriist ehk nn kordusvideomagnetofon AMPEX HS 100. See oli inglise päritolu magnetofon, mis võimaldas salvestada 36 sekundi vältel plaadile värvitelevisioonisignaali ja seda siis saates korrata, maha mängida kas edaspidi või tagurpidi, normaalse või kaks korda suurema või kaks korda aeglasema kiirusega või kiirust sujuvalt aeglustades kuni stoppkaadrini. Valgete kinnastega söör, kes aparaati häälestamas käis, teatas pärast põgusat ringkäiku televisioonimajas resoluutselt, et see aparaat teil töötama ei hakka. Kordusvideomagnetofoni kasutati edukalt enamasti spordivõistlustel värava, korvi või finiši kordamiseks. Tuginedes Helgi Tomsoni ja Jura Stepukovi kinnitustele, peab aga tõepoolest tunnistama, et ETVs töötasid kõik videomagnetofonid. Mõni pikemat, mõni lühemat aega, aga töötasid. Ergas insenerimõte ja loominguline suhtumine televisioonitehnikasse Eestimaal oli tuntud kogu Nõukogude Liidus. Autoriteetne osa selles kuulus kahtlemata ETV tehnilise keskuse direktorile, Nõukogude Liidu TV tehnikanõukogu liikmele Leiger Põldmale.

Seitsmekümnendad

Visa tehnika areng jätkus kõikidel aladel. Eesti raadio 1968. aastal loodud arvutuskeskus, kes seni pidi ka ETV auditooriumiuuringute materjale laskma töödelda teaduste akadeemia või TRÜ arvutitel, sai 1969. aastal II põlvkonna raali Razdan-3. Minu koolijuhataja vanem poeg Ants, kelle isa Arnold Kivistu oli mõnda aega ka Rein Karemäe leivaisa ja kolleeg Väike-Maarja keskkoolis ning kes koos arvuti- ja bridžiguru Leo Võhanduga Razdani üles seadis, rääkis, et veel 1960. aastal täitis tänase taskuarvuti võimsusega Minsk I Leningradis Jussupovi lossis mitmeid saale. Aga Razdan-3 mahtus lahedasti uut ja vana raadiomaja ühendava galerii ühte tuppa ära. Praegu on igal koolipoisil arvuti taskus, koduarvutis aga võib ühe nupu alla valida samasuguse calculator´i, teise alla bridžimängu.

Muide, bridži mängiti neil aastail ka televisioonimajas. Avalikult, toimetuseruumides, pärast tööd. Seda kaardimängu hakati kuuekümnendate aastate lõpul tunnistama kui sporti. Ajalehes ilmusid bridžiülesanded ja -kursused, ka Leo Võhandu sulest. Tutvustati Culbertsoni, Goreni süsteeme, Schenkeni ristipakkumisi ning muid konversatsioone (kokkuleppeid). Toimusid turniirid, täideti järgusportlase pabereid, tõsteti kvalifikatsiooni. Leo Võhandu tuli 1971. aastal Eesti turniiribridži meistriks. Eesti televisioonist aga suundus bridž pärast esimest buumi peagi kodudesse või randa, vaba aja veetmise lõbuks.

Endale valisin ma kaardid tegelikult juba teatrikooli lõpupeol. Õppejõud olid meie viimaseks kohtumiseks kaasa võtnud partii kaarte ja palusid igal lõpetajal pakist oma kaardi tõmmata. Sellele kirjutasid nad soovid ja juhised edaspidiseks eluks ja tööks. Tõmbasin A. Resseri pakist ruutu kaheksa, V. Gorlovi pakist poti ässa. Viimasele kirjutas Vadim Petrovitš Gorlov: „Usun. Mitte kohe. Kõike kontrollinud, saavutad eesmärgi! VP.”

Elus tuli veelgi n-ö kaarti tõmmata. Üks neist viis mu kaheks aastaks Moskvasse, õppima parteilist ajakirjandust. Hooajal 1970/1971, see on esimene pärast instituudi lõpetamist ja viimane enne Moskvasse sõitu, olin ma ETVs rakendatud järgmiste saatesarjade juures:

• Ruth Karemäega tegin saatesarja „Silmast silma”. 1970. aasta kalendermärkmiku 4. oktoobri leheküljel on kirjas teemad: lapsed ja kino; vanemate valed lastele; südametunnistus – mis see on; halvas head ja heas halba; neiuiga ja armastus; noore armastuse argipäev.

• Ene Hioniga 1970. aastal lõppenud sarja „Sajandi inimene” temaatika oli märksa karmim olnud – revolutsioon ja suur juht.

• Helgi Oidermaaga jätkus hooajal 1970/1971 „Koosta pere”, mis nüüd lahkus kodusest köögist ja hakkas liikuma rahva hulgas. Saated salvestati koduõues, töökojas, kaupluses jne; sündmused argipäevast kuni pulmadeni välja. Mina tegin oma viimase saate laupäeval, 3. juulil 1971. Saate Harku mõisast, kus koostaperelased Lemme ja Heiki pidasid televisioonipulmi, mis hiljem tegelikus elus tõepoolest abieluks sõlmiti ja perekond Krimmi moodustas, tegi režissöörina Jüri Tallinn. Tema käis kaasautorina koos Karla, Sassi ja teiste koostalastega ning režissöör Virve Aruojaga 1971.–1972. aastal külakorda („Käime külakorda”). Heiki Krimmi, toona tumedapäine noormees, ehib täna helevalge juuksepahmakas ja eesti rahvas tunneb teda kui imearsti ja ravidroogide valmistajat.  

ETV juhtivad ajakirjanikud hakkasid selle hooaja programmi varakult ette valmistama. Repinos 13.–23. mail toimunud Sempore-71el pandi omavahelistes jutuajamistes paika „Käokava”. See oli meelelahutusprogramm, mis jõudis vaatajani igal laupäeval ja kestis 1,5 tundi. Telelehes (27. september–3.oktoober) tutvustas uue sarja eesmärke Rein Karemäe: Neid on mitu: koondada telerahva jõud laupäevaõhtu sisustamiseks, koostada niisugune kava, mis rahuldaks erineva maitse ja huviga vaatajaid, pakkuda põnevat informatsiooni, kutsuda kaasa elama igapäevaste probleemide lahendamisele. Kõhklemata võttis Karemäe meeskonda Mati Talviku ja Andres Vihalema. Rein Karemäe: Meid on kolm. Kaasa löövad veel Mati Talvik, kes peaks vaatajaile tuttav olema oma mulluse „Peegelprogrammi” kaudu, ja Andres Vihalem, kes alustas televisioonis „Horoskoobiga”. Vahepeal õppis mees Moskvas. Uute ideede kõrval tõi ta tagasi mõtte jätkata „Käokava” laulude võistlust.

Režissööridest tegid kava Astrid Lepa, Elmo Lööve ja Leo Karpin. Nende nimedega on siiani seotud paljud Eesti TV muusikasaated.

Mati Talvik: Mina jagasin oma saated enamvähem kolmeks. Üks, keskmine osa oli kindlasti muusikaline pooltund, alguses oli mingi ühiskondliku kõlaga teema. Esimeses saates oli see letialune kaubandus ja tutvused. Hiljem pidin mitmel pool lugusid tegema minnes seletama, et ega ma tahagi kriitikat teha, otse vastupidi … Kolmas osa oli nn ümmarguse laua vestlus, intervjuud kuulav seltskond oli stuudios. Rääkisime põnevatel teemadel, kas või näiteks parapsühholoogiast. Siis neid saateid talk show´deks ei nimetatud, vaid lihtsalt televisiooni jutu- või vestlussaadeteks. Koostöö kohta saate režissööriga räägib Mati Talvik: Kontakt režissööriga on väga tähtis. Mul pole praktiliselt ühtegi režissööri olnud, kes teeb ainult oma tööd. Nad on enamvähem kõik olnud mõttekaaslased ja ideede genereerijad ja nuputajad … Mina panen küll saate kirja ja olen saategrupi juht, aga me oleme materjali koos otsinud, arhiivides istunud, filme vaadanud – teisiti pole nagu mõeldavgi. Kaasautorid on olnud ka kunstnik Tõnu Virve ja teleoperaator Enn Valk. Peagi tegi režissöörina „Käokava” ka Vello Suuroja.

„Suuroja oli selles mõttes hea poiss, et ta oli meil kõige kärmem – saime teineteisest poole sõna pealt aru. Vello on õnneliku käega improviseerija – teeb ka väljapääsmatus olukorras saate ära. Ta võib teha saadet kolm päeva, aga sama resultaadi võib saada ka kolme tunniga. See oli meile ka paratamatu: kasutasime tihti gastroleerivaid orkestreid, kellel ainult mingi väike hommikupoolne aeg vaba. Velloga võis lõpmata palju saateid lühikese ajaga ära teha.

Leo Karpin on väga hea maitsega, pilditajuga. Teda huvitas, kuidas üht pala, orkestrit, lauljat lahendada hästi ilusti, peenelt, maitsekalt,” rääkis Mati Talvik Tiina Bergmanile. (ERR arhiiv „250 on veerand tuhat” ETV, fond nr 4).

Meelelahutushuvilised tundsid rõõmu Ervin Abeli ja Sulev Nõmmiku uutest ülesastumistest. Nad kohtusid vaatajatega pärast suvepuhkust 3. oktoobril 1971. Järgmise aasta lõpuks valmis ETF mängufilm „Noor pensionär” (stsenaristid Enn Vetemaa, Sulev Nõmmik, režissöör Sulev Nõmmik, operaator Harri Rehe, kunstnik Silva Mere).

Eesti Reklaamfilmi tegemistest pajatab Peedu Ojamaa: Hakkasime peale „Kokteiliõhtutega” (1971–1972). Saade hakkas minema ETV majast. Meil siis veel keldrit Raekoja platsis valmis ei olnud. Tookordsele ER ja TV komitee esimehele tehti Toompeal märkus, et mis kokteili te seal reklaamite kogu aeg? Ants Vist tegi reklaami. Suur klaas ja väike klaas. Kui viina võtta, siis kummast? Ikka suuremast, sellepärast, et suuremasse saab kallata ikka midagi muud veel juurde. See on kokteil. Seda pandi pahaks, aga siis võis viina reklaamida. Siis tuli Ervin Abeli show; koostöö ETVga „Horoskoobi” ja viktoriinide tegemisel jne.

Oma 13. viktoriinisarjas „Üks viie vastu” mis 1971. aastal toimuski ERF ja ETV ühissaatena, esitas küsimusi Valdo Pant. Tundub, et ühest viie vastu jäi väheks ja Hardi Tiidus või Tõnis Laisaar ei jõudnud järjest enam vastata, sest järgmistel aastatel toimunud viktoriinisaadetes oli ikka „Viis viie vastu” ( 1972–1973, Valdo Pant, režissöör Mai Uus).

Valdo Pandi suursari „Täna 25 aastat tagasi” lõppes teatavasti 1970. aastal. Jäi veel kohtuprotsess ja 4. oktoobrist 1971 algaski 10saateline sari „Kas mäletad … Nürnberg”. Saated toimusid järjest, välja arvatud laupäev ja pühapäev. Veel kord meenutas Valdo Pant kirjeldatud suurt sõda 1972. aasta jaanuaris, 5-saatelises mälestussarjas „Kas mäletad” – „Tee korpusesse”.

Uuel hooajal otsisid saatesarjas „Oh seda inimest!” Ruth Karemäe ja Juhan Paadam huvitavaid inimesi. Leidsid ka! Näiteks Nikita Aleksejevitš Tolstoi, füüsika-matemaatikadoktor, riikliku preemia laureaat, kellel 7 last, 5 lapselast ja tuntud kirjanikust isa – Aleksei Tolstoi („Aeliita”, „Insener Garini hüperboloid”, triloogia „Kannatuste rada”, „Peeter Esimene”).

1971. aasta oktoobrikuu viimases telelehes ilmus saate „10 olümpiastarti” juhend. Esimene saade toimus 11. novembril 1971. aastal. Saadet juhtis Tõnu Tammaru, režissöör oli Uno Leies, toimetaja Helvia Tomson. Selle sarja saated on toimunud tänaseni ja olümpiale minek on siit tõepoolest alguse saanud.

Järgmise aasta kevadel alustas Noortestuudio saatesari „Kaks takti ette”. Esimene saade oli 12. mail 1972. Režissöör Leo Karpin, toimetaja Lilian Põldre, saatejuht Enn Eesmaa. Ka see saade on kestnud ETV programmis tänaseni.

Kirjandusteatris jätkas 1971/1972 hooajal luulesaadete väljamõtlemist Helle Karis: See oli periood, kus noorus ja minule iseloomulik loomus võimaldasid mul tegutseda vaid intuitsiooni ajel. Nii ma tegutsesingi, lähtusin puhtalt intuitsioonist, tunnetuslikust tasandist, ei mingit mõistuslikku analüüsi, ikka nii nagu tunne juhatas.

See oli 1970ndate aastate alguse nähtav, puhtam pool, millest vaataja televiisori ees ise osa võttis. Ümbritsev elu pakkus aga tõsisemaid probleeme, millest rääkimise pidi ajakirjanik peitma sügavale ridade vahele, televaataja pidi selle sealt leidma ja analüüsima, avastama.

30. detsembril 1972 näidatakse esimest ETV-s valminud värvisaadet „Värv must-valge”.

Moskvalased

Leningradi teatriinstituudi viimastel kursustel hakkasin endast paremini arvama, ja kuna kooli nimetuses oli kirjas ka kinematograafia, julgesin esitada avalduse Eesti kinematografistide liidu juhatusele, et mind võetaks vastu kinoliidu aktiivi liikmeks. Eesmärgiks olid loomulikult informatsioonilised läbivaatused, kus näidati kooli tarbeks vajalikke filmiklassika teoseid ja ka uudisfilme kogu maailmast. 16. juunil 1969. aastal sain juhatuse sekretärilt Ivar Kosenkraniuselt vastuse, et juhatus oli oma koosolekul 11. juunil 1969. aastal jätnud minu avalduse rahuldamata. Tundsin kaasa kõigile neile, kes minuga koos ukse taha jäeti, ja kirusin mõttes kõiki neid „prouasid” ja „härrasid”, kes teatud teenete eest neid läbivaatusi külastasid ning sellega praalisid.

Moskvas kinomajas õnnestus mul lõpuks, küll suure hilinemisega, need vajakajäämised tänu kinematografistide liidu televisioonisektsioonile, Sergei Kolossovile ja vastutavale sekretärile Galina Mihhailovale likvideerida. Olin isegi paaril üleliidulisel telefilmialasel seminaril, millest võtsid osa tegijad alates Kolossovist, Hutsijevist, tädipoegadest Krasnopolskist ja Uskovist jt, kriitikud-teoreetikud Bagirov, Vartanov, Karjagin, Viltšek, juhid-õpetajad Baskakov, Ždanova, Nazarov jt. Enamasti oli neil nõupidamistel ja võttis ka sõna Tatjana Elmanovitš ning Eesti telefilmi esindus koos filmidega.

Muusikalise telefilmi seminar toimus 1972. aasta 24. novembrist kuni 2. detsembrini Tallinnas ja see korraldati koos Nõukogude Liidu heliloojate liiduga. Sisulise peaettekandega „Televisioon muusika propageerijana” esines ETV muusikajuht, helilooja Jaan Rääts. Kohal oli ka paljude populaarsete laulude autor, helilooja Mikael Tariverdijev ja heliloojad Robert Amirharjan, Murat Kažlajev, Arnold Klotin Lätist, Vitautas Barkauskas Leedust jt. Läbivaatuseks olid kaasa võetud muusikafilmid KTV loomingulise koondise Ekraan repertuaarist, aga ka „West Side´i lugu” (1961, Robert Wise) ja loomulikult „Suur Satchmo” Louis Daniel Armstrongist. Kahjuks ei õnnestunud seekord kaasa võtta Herbert von Karajani filmi Beethoveni 9 sümfooniast.

Moskva kinomajas toimusid regulaarselt KTV telefilmide loomingulise koondise Ekraan konverentsid, Ungari, Tšehhslovakkia jt sotsialismimaade telefilmide loomingulised päevad. Enne, kui jätkame juttu värvist ja videost värviajal, meenutan mõnda huvitavat televisiooniga seotud inimest, kellega lävisin Moskvas.

Alustan sellest, et 1972. aasta aprilli keskel oli nädalapäevad Moskvasse komandeeritud Mati Talvik. Talviku tööobjektiks oli eestlanna Alma Anni, Lenini telefonist aastail 1919–1921, kelle kohta ta hankis materjale ja andmeid Marksismi-Leninismi keskarhiivist. Huviobjektiks aga Vladimir Võssotski. Matil oli plaan populaarne laulja ja andekas näitleja koos abikaasa Marina Vladyga, kes parajasti ka Prantsusmaalt Moskvasse oli sõitnud, paariks päevaks Tallinna meelitada. Taganka teatri direktor Nikolai Dupak soovitas kõigepealt kohtuda teatri asutaja ja kunstilise juhi, Vene NFSV teenelise kunstniku, tuntud skandaalse lavastaja Juri Ljubimoviga.

Pärast sõda, aastatel 1946–1964 töötas Juri Ljubimov peaaegu 20 aastat Vahtangovi nimelises teatris. See on teater, mille rajamist alustas Stanislavski õpilane Jevgeni Vahtangov 1913. aastal. 1962. aastal, neli aastat pärast Jevgeni Vahtangovi surma omistati teatrile tema nimi. Vahtangovi nimeline teater on kuulus oma tugeva ansambli poolest. Teatri juures tegutseb Štšukini nimeline teatrikool.

1964. aastal asutas Juri Ljubimov Moskva draama ja komöödiateatri Tagankal. Nüüd, kaheksa aastat hiljem toimusid teatris remondi- ja laiendamistööd, millest olime teadlikud Galina Mihhailovna kaudu, kelle ökonomistist abikaasa hoolitses projekti finantskülje eest. Ljubimovi aktiivsele tegevusele teatri loomisel, laiendamisel, tugeva ansambli moodustamisel ja lavastamisel lisandus ka näitlejatöö. Just äsja, 1972. aasta veebruaris olid lõppenud filmivõtted Anatoli Efrose stsenaariumi ja lavastuse „Mõned sõnad härra Moliere`i auks” järgi, kus Ljubimov mängis Moliere`i. Efrost tunti juba 1958. aastast kui lavastajat, kelle nõudeks oli: „Peamine, mida ma tahan on – loomulikkus!” Tema jaoks oli Ljubimov Moliere`ina parim.

Meie kohtumisel oli ta väliselt küll enam Balzaki kui Moliere`i sarnane. Ta rääkis oma valgete seintega peaaegu laeni autogramme täis kirjutatud kuulsas kabinetis Talvikule muhedalt Taganka teatri populaarsusest, edusammudest, heast kontaktist vaatajaga, teatrikülastajate konverentsidest, noorte suurest huvist jne. Kõneldi etendustest, samas tutvustas ta meile ka näitlejaid – Võssotskit, Zolotuhhinit, Filatovit ja teisi.

Olin Taganka teatris just vaadanud Ljubimovi lavastatud Shakespeare`i „Hamletit” Vladimir Võssotskiga peaosas. Kõigist seninähtud Hamletitest: (Panso–Eskola, Kožintsevi–Smoktunovski, sir Laurence Olivier – (film „Hamlet”, 1948) ja veel mõned Soome TVst nähtud katkendid), tundus Ljubimovi–Võssotski versioon kõige kaasaegsem. Etendus algas hetkest, kui rahvas saali lubati. Ilma mingi dekoratsioonita lavakarp oli avatud ja selle kõige tagumise seina ääres istus Vladimir Võssotski põrandal, tinistas kitarri ja ümises laulda. Sealt ilmus ta siis Hamletina vaataja ette igavese küsimusega: „Olla või mitte olla?!”.

Lavakujunduseks oli kogu etenduse jooksul vaid üks roguskist kardin, mida andis liigutada lava sügavusest eeslavani, igatpidi keerata ja pöörata. Sellega näitlejad rolli täites ise kenasti hakkama said, muutes dekoratsioonitüki sel viisil etenduse üheks tegelaseks. Hamleti lavastust, erinevalt paljudest teistest Ljubimovi töödest ära ei keelatud. Muide, kirjanik Jelena Skulskaja arvab isegi, et pooled Ljubimovi lavastustest olid ära keelatud. (KesKus, juuni 2001).

Seinalt kuulsaid nimesid uurides leidsime ka Eestimaa meeste autogramme: Voldemar Panso, Kaarel Irdi, Ants Eskola, Jüri Järveti ja Ants Lauteri allkirjad. Edasi leppis Mati Talvik Vladimir Võssotskiga põhimõtteliselt Tallinna-sõidus kokku, kuupäev ja lõplik täpsustamine jäi minu hooleks. Lahkumisel tonksas Võssotski teatri ees seisvale vanemat tüüpi Peugeot`le kummi pihta, kurtes samal ajal, et naine ei raatsinud talle ka paremat masinat osta, ronis kolleegidega autosse ja tuiskas minema. Žigulide ja Moskvitšide keskel oli see auto piisavalt pilkupüüdev sõiduriist. Kuna sõit Tallinna sai teoks alles maikuus, tuli mul Võssotskiga mitu korda kontakti võtta, üks juhuslik kohtumine toimus isegi Kiievis Borispoli lennuväljal ja kord vestlesin telefoni teel ka Marina Vladyga. Eesti televaatajaile jäi sellest Tallinna-sõidust Vladimir Võssotski esinemine ja laulud pikaks ajaks kuulata-vaadata. Kuuldavasti pakuti külalistele saunamõnusid ühe kolleegi tol ajal populaarses katusel asuvas basseiniga saunas.

Vladimir Võssotskit, näitlejat, poeeti, bardi ja tema karmi saatust on analüüsinud Jelena Skulskaja (katkendit veel ilmumata esseedekogumikus „Vladimir Võssotski: jumala juurde ei saa hilineda” loe väljaandest KesKus, august 2001) ning Nikolai Stašinov juba ilmunud raamatus („Čto bõlo, to bõlo”, Moskva 1998).

Jelena Skulskaja: 1980. aastal oli Võssotski neljakümne kahe aastane. Ta suri. Eluajal ei avaldatud ainsatki Võssotski luuletust. Venemaal ei elanud ainsatki inimest, kes poleks Võssotski luuletusi peast teadnud…

Nõukogude kunst on tihedalt seotud eluga. Võssotski sidus selle tihedalt surmaga. Surm oli aga Nõukogude Liidus keelatud: see võrdus mässuga, terrorismiga, selle kodumaa reetmisega, kus kõik vaatasid ühesuguste helgete silmadega ühesugusesse helgesse tulevikku. Kurbus oli reetmine, piin oli reetmine. Võssotski laulis kurjadest inglitest, katkemistest, surmast ja valust, lahkuminekutest, mis on kohtumistest tugevamad, üksindusest, mida ei suuda ravida rahvamass ... Ta kirjutas oma maa ajalugu. Teistsugust ajalugu …

Leonid Parfjonov ütleb Võssotski laulude kohta, et nad olid 1960- ja 1970-date aastate Nõukogude elu entsüklopeedia („Olnud päevil”. KTV saatesari, 1967).

Jelena Skulskaja: pärast V. Võssotski surma ilmuvad tema luuletused. Kuid ajastust välja rebituna ja ilma esitajata meenutavad nad kaldale heidetud kalu.

Ka Nikolai Stašinov peab Vladimir Võssotskit eelkõige bardiks: … ta on suurepärane näitleja, sõltumatu inimene ja räägib oma lauludes sageli sellest, mis vaevab hinge, millest ei tohi rääkida, mida peetakse mässumeelseks; sellest, et poeesia järgiks vähem ametlikku pressi, oleks orjastamata, oleks vaba …

Hinnates Võssotski luule taset toob N. Stašinov näiteks Jevtušenko küllalt tagasihoidliku hinnangu luuleantoloogiast „Strofõ veka”, kus pooleteisel leheküljel avaldatakse vaid neli tema laulu.

84-aastane Juri Ljubimov lavastas Eestis alles 2001. aasta kevadel. 15.–16. aprillil tuli Katariina kirikus ettekandele Vladimir Martõnovi müsteerium „Apocalypsis”. Kaastegevad olid RAM, Hirvo Surva poistekoor, Sven Grünberg, dirigeeris Andres Mustonen, kunstnik oli Pille Jänes. Kunstniku ülesandeks oli riidesse panna 80 lauljat ja kujundada 150 ruutmeetrit lava. Nädalalehe Arteri (07.04.01) ajakirjanik Aigi Viirale usaldas Juri Ljubomov saladuse, et dekoratsiooniks on kokku õmmeldud lambanahad. Lavastusega sõidetakse Moskvasse, Leningradi, aga ka Saksamaale ja Skandinaaviasse. Jelena Skulskaja kirjutab Juri Ljubimovist ja tema ettevõtmistest: … teda on taga kiusatud, maalt välja aetud ja siiski jõudis ta elada ajani, mil sai taas oma teatrit juhtida.

Aastast 1983 elas Ljubimov välismaal, 1984–1989 kodakondsuseta. 1990. aastast on ta taas Taganka teatri kunstiline juht. Hiljuti instseneeris ja lavastas ta Mihhail Bulgakovi „Teatriromaani”. Jelena Skulskaja: … loo peategelasteks on Moliėre, Bulgakov ja Ljubimov, kes on ühendatud hukkamisstseenis. Lavale on toodud hiiglasuur hobune – trooja hobune … hobuse sisse on topitud sõltumatuks jääda soovivad kirjanikud ja näitlejad; hobuse külgedesse on saetud aknad ning raudsete trellide vahelt piiluvadki maailma kunstnikud.

Hobuse seljas ratsutab Louis XIV, kes õpetas Moliėre`ile näidendite kirjutamist; Stalin, kes kiusas taga Bulgakovit; samuti kõik need ametnikud, kes täpselt teavad, missugune peab olema kunst.

Laisaks jäänud vaataja, kes on viimastel aastatel harjunud enamalt jaolt lihtsa ja eranditult meelelahutusliku teatriga, tundis ennast sel etendusel nagu eksamil, kus ta ei tea vastust ühelegi küsimusele – Ljubimov ei ole siin ju midagi seletanud ega läbi nämmutanud, ta pöördub sellise vaataja poole, kes mäletab Moliėre`i, Puškini, Gogoli ja Bulgakovi tekste ja kes ei ole midagi unustanud.

Esmakordselt ajaloos külastas Taganka teatrit Venemaa tippjuht. 28. detsembril 2001. aastal astus kuulsast autogrammiliste seintega kabinetist läbi Vladimir Putin, kes viibis Vladimir Võssotski mälestusetendusel. Juri Ljubimov palus tal endal autogrammi koht välja valida.

Minu teatriskäigud ja saunatamised toimusid 1972. aastal Moskvas. Dramaturg Oleg Sosiniga, kellega tutvusin ühel kinomaja üritustel, käisime koos Dubnas aatomifüüsikutele filme näitamas. Ta võttis mu paaril korral kaasa Moskva südalinnas Laste Maailma läheduses asuvasse kümblusasutusse, mida siis nimetati Tsentralnõje Bani, kuid mida kõik moskvalased tundsid endise omaniku nime järgi kui Sandunovskie Bani, ja kus rühmal literaatidel olid reserveeritud iganädalased saunatunnid. Aga minule see laealune aurutamine eriti ei istunud. Oma käega leili visata ei tohtinud. Veekaussi vihakastmiseks laval ei olnud ja vihtleminegi toimetati kahe viha ja kindais kätega sõbra kohal vihtu hõljutades ja õrnalt sopsutades. Kui siis lõpuks selle õhuta aurutamise vastu pidasid, võisid keha suurde vanni leigesse vette korraks jahenema sulpsata. Korraliku keretäie vihta, karastava klumpsatusega jõkke, järve või basseini hüpata saab ikka ainult kodumaa saunas. Majanduspoliitiliselt väga tähtsat saunakultuuri edendas ju neil aastail iga ettevõte.

Aastaid hiljem olin seoses pearežissööride kursustega Moskvas, jälle külas Sosinitel, kes elasid nüüd uues korteris Moskva Olümpiamängudeks valminud olümpiakülas. Tähistati kas mingi filmiteksti valmimist KTVle või sünnipäeva, igatahes ettevalmistused olid olnud tõhusad. Kui saabus järjekordne külaline, paraja vene karu mõõtu Vadim Antonov (muide, selgus, et ta on töötanud kesktelevisioonis kunstnikuna ja kujundanud esimesed saated sarjast „Goluboi Ogonjok”), teatas ta kohe õhinal, et nüüd on Moskva linna eesotsas „molodets parenj”, kes „vodku fužerami pjot”, zovut – Борис Николаевич. Nõudis endale korraliku pokaali ja palus valada sinna kraami, mida Oleg oli pikemat aega ette valmistanud. Külmiku alumisel riiulil seisid reas kolmeliitrised purgid, milles igaühes hõljus sees erisorti „spetsõ”, ehk mingid kõrred, rohud ja juurikad. Vadim kummutas pokaali, ei tea kas sissejuhatuseks või peaparanduseks, ja nõudis järgmist täit. See oli esimene kord, kui kuulsin räägitavat Jeltsinist koos näitliku õppetunniga.

Hiljem, kui rahvas lauda istus ja pidu hoogu võttis, püüdis Antonov mulle maha müüa Moskva Kremlit kõigi temas peituvate rikkustega, mis tema kui Vene muuseumi direktori asetäitja haldusalasse kuulusid. Kuna ärist asja ei saanud, kutsus ta hommikupoole ööd mind järgmiseks päevaks oma ema juurde piima jooma.

Oleg Sosini näitemänge on lavastatud ka Eesti televisioonis (13. veebruaril 1976 „Avameelsete kõneluste õhtu” ja 4. märtsil 1978 „Pühapäev on enda jaoks” Gunnar Kilgase lavastus, kunstnik Liina Pihlak). Kirjatööd käis ta tegemas Lätimaal, Nõukogude Liidu kirjanike liidu loomingumajas Dubultis. Eestis huvitus ta Rogerwiek´i linna ajaloost ja Salavat Julajevi saatusest. Ta kavandas neist aegadest kirjutada draama. Sosinit hämmastas fakt, et Julajevi isa tuli ise poja kõrvale sunnitööle. Jutt on muidugi Paldiski linnast, kuhu Peeter I hakkas 1716 aastal sõjasadamat ja merekindlust rajama. Pugatšovi ülestõusust osavõtnud Julajev toodi sunnitööle 50 aastat pärast Peeter I surma, Katariina II valitsemise ajal.

Omavahel rõhutas Sosin ikka fakti, et tema tekstide järgi õpitakse Sorbonne´is vene keelt. Nojah!

Kolleeg šlahtitš Jura Zajontškovski esivanemad pärinesid Poola väikeaadli suguvõsast ja olid kes teab millal ning kes teab mis tegude eest kunagi Siberisse sattunud. Ta oli pan Wolodyjowski välimusega meesterahvas, kuid mitte nii hea tervisega, tollal Petrozavodski TV (Petroskoi) pearežissöör (seega samuti Karjalast pärit ja Arne Rompaineni ehk Potsepa Karla kunagine kolleeg). Kaks kuud elasime koos Moskvas pearežissööride kursustel ja hiljem kostitasin teda korduvalt Tallinnas. Jura Zajontškovskist tuleb veel edaspidigi juttu teha.

Koolivend Igor Kovalenski on nime poolest ka justkui poola päritolu, kuid sündinud ja elanud kogu elu Moskvas. Ajal, mil Ivan Lõssenko selgitas hobuste veotahte sõltuvust nende värvist ja soovitas piima rasvasuse tõstmiseks lehmi kakaoga joota, oli Igori ema Kremli kunstnik, kes seadis üles näitusi ja püüdis päästa mõndagi teost põlu alla sattumast. Nikita Hruštšovile nõu anda ei olnud sugugi kerge. 1963. aasta Moskva filmifestivalil näidati Hruštšovile peapreemia saanud Federico Fellini filmi „8 ½”, mille ajal Nikita Sergejevitš kosutavalt tukastas („Olnud päevil”, „Aasta 1963”). Igor teadis neist aegades üsna palju, rääkis aga vähe. Ühe salapärase ja põneva fakti avaldas ta siiski. Ema jutu järgi oli teda enne Jaapanisse sõitu, Mongoolias, kus pere parajasti viibis, süles hoidnud Richard Sorge. Pärast KTVst lahkumist töötas Igor Kovalenski Nõukogude Liidu dokumentaalfilmide keskstuudio direktori asetäitjana, hiljem direktorina.

Teine koolivend, Valeri Gorbatšov oli ametis NLKP keskkomitees. Käisime koos saksa keele tundides ja teadsin, et ta valdab vabalt saksa keelt. Tema ülesandeks oli saata liiduvabariikides saksakeelseid külalisgruppe. Üks neist saabus ka Tallinna ja sellele eelnes teletaip Moskvast, mis teatas, et keskkomiteest saabub Gorbatšov (see oli juba Mihhail Gorbatšovi viinavaene uutmiseaeg) ja soovib kohtuda minuga. See teade tekitas ETV juhtkonnas esialgu tõsist arusaamatust. Gorbatšov pole küll nii levinud vene nimi kui Ivanov, kuid ometi parandas üks neist nimekaimudest ETV tehnilises keskuses kaameratehnikat, minult aga päriti tõsiselt aru?!

Moskvas sain tuttavaks ka Majorovite perega: Niina Majorova-Fedina, tõepoolest Konstatntin Fedini (vene kirjanik 1892–1977) venna Sergei tütar, matemaatik, teaduste kandidaat; abikaasa Viktor Majorov, kunstnik, kes töötas ühes neurokirurgia instituudis professori assistendina ja tema ülesandeks oli fikseerida ajuoperatsioonide operatsioonipildi värvus! Tõenäoliselt oli see ainus reaalne moodus kasutada kunstnikusilma värvigamma fikseerimiseks. Kõigil muudel juhtudel oleks materjali töötlemisel või säilitamisel olnud värvi muutused suured. Koos välja antud raamatu honorarist osteti poeg Maratile Žiguli, aga alles siis, kui tema sõjaväeteenistus Tallinna reidil ühe ristleja raadiokubrikus otsa sai. Marat oleks admiralist onu protežeeringule toetudes ka lihtsama tee võinud valida, kuid ei teinud seda! Maratil oli Tallinnas eestlannast sõbranna ja kord käisid nad koos ka Eesti televisiooniga tutvumas. Niina Sergejevna kaitses peagi doktoriväitekirja ja töötas lõpuks Nõukogude Liidu plaanikomitees selle grupi juhina, kes koostas kogu tohutu maa energiabilansi, arvestades sealhulgas ka meie elektrijaamade võimsusega. Viimati, enam kui kümme aastat tagasi arvas ta, et võiks proovida ka akadeemikuks saada! Viktor Majorov kinkis mulle pildi, millel on aparaat gaasipliit-televiisorit nimega „Combine”.

Kirjandus:

Vende, Kullo 1977. Enne esimest kino. Tallinn, ajakiri Tehnika ja tootmine nr 2.

Pedusaar, Heino 1977. Vaharullist videoplaadini. Tallinn, ajakiri Tehnika ja tootmine nr 8.

Vartanov, Anatoli 1970. Sosud i jego soderžanije. Moskva, Sovjetskoje radio i televidenije nr 8.

Skulskaja, Jelena 2001. Teatriromaan Trooja hobusega. Tallinn, ajakiri KesKus nr 6.

Skulskaja, Jelena 2001. Vladimir Võssotski: jumala juurde ei saa hilineda Tallinn, KesKus nr 8.

Stašinov, Nikolai 1998. Vladimir Võssotski i Mihhail Ančanov. Moskva.