 |
|||
| ETV 1955-1990 | AUTORIST | OTSING | KONTAKT |
|
2. Esmaavastuste ja imede aeg (1955-1956) Teatrietendus televisioonistuudiost 4. Liikuva ülekandejaama aeg (1959-1965) 9. Videosalvestuste aeg (1965-...) 11. Õppimise ja õpetamise aeg (1958-1980) Laia profiiliga kultuuriharitlane 13. ETV juhid ja ülemused aastatel 1955-1990 Aastad: 1971, 1973, 1974, 1975, 1976 |
AUTORIST
Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks... Juhan Liiv 18. veebruar 1910
Need värsiread on kõlama lugenud Kaarup, Karl Ader. Pool aastat pärast „Helina” kirjutamist sündis luuletuse eakaaslaseks mees, kelle kogu elu on pühendatud helinatele rinna sees. Ta on salmid viisistanud ja esitab selle laulu ka oma 95. sünnipäeval, aga alles pärast seda, kui on laulnud „Kõik roosid ma kingiksin sulle...”. „Nende helinate saatel” on ka laulu esitaja 2001. aastal ilmunud mälestusteraamatu pealkiri. Ma olen selles raamatus sees ja minu lugu on järgmine. Juba pisikesest peale olin kuulekaks kasvatatud laps ja tegin või vähemalt püüdsin teha kõike nii, nagu soovitas ja korraldas ema. Saatus tegi selle töö talle raskeks. Need olid Eesti maa ja rahva jaoks rängad aastad, nagu ka kõigile minuealistele, kelle lapsepõlve täitis Teine maailmasõda. Paremaid aegu ei olnud aga kusagilt saada. Mis oli, tuli kaasa võtta. Esimese poliittunni sain liivaaugu naabripoisilt, kes kord mu tuppa kutsus, avas paksu raamatu, otsis sealt üles mustade vuntsidega mehe pildi, kriipis seda küünega ja sülitas raamatusse. Olin täielikus šokis. Kodus palusin tavaliselt luba vanade, kirjutuslaua all virnas seisvate „Taluperenaiste” sirvimiseks. Õppetunni tõelist sisu mõistsin märksa hiljem... Flaki-patarei akna taga, rasvaringid valgel laudlinal pärast sõjavangidele pakutud lõunat. Külm talvine reeteekond Virumaa ühest otsast teise. Jõulupuud taevas, lennukite jõmin. Uje ärasõit läände, sõjapõgenike vooride pommitamine ja tulistamine, kõrges palavikus vankril. Lahkuvate sakslaste kommid, saabuvate rindemeeste sõjahais. Kohtumine korpusemeestega Aegviidus... Väreleva elektrivalguse kolm vilgutust enne kustumist. Koolivihikute parandamine pliiditule valgel. Süütalapse vallamaja juurde viidud leivapäts vanatädile Siberiteele. Sini-must-valged värvid ema puna-musta sulepea keskel. Gustav Suitsu „Kevade laulu” värsiridade jaotus massdeklamatsiooniks: Vesta, Laine, Sirje... ja kriips salmil, mis jutustab Kalevi kojutulekust. Kooliõpetaja lavastas aastavahetuseks näitemängu. Minul aga ei sobinud mõeldagi helinatele rinnas ega unistada näitleja elukutsest. Sestap siis vaatamata toimekale tegutsemisele keskkooliaegses näitemängus Aadu Kivilaiu (ka Kalju Karaski õpetaja) juhendamisel, kohalikus kultuurimajas (direktoriks maale pagendatud Tiit Karis) Bernhard Lülle jt Tallinnast saabunud näitemängumeeste eestvedamisel, astusin TPIsse. Tänu Aksel Tamme juhendamisele õnnestus emakeele sisseastumiseksamid sooritada väga hästi ja vaatamata rahuldavatele teadmistele matemaatikas ning füüsikas tehnikakõrgkooli õppima asuda. Rühmakaaslasteks ehitusteaduskonnas olid mõnda aega Mikk Mikiver, Jüri Jaama, Peep Jänes, Valdo Ratassepp, kellest viimasega üritasime visalt veel õhtuse osakonna neljandal kursusel tehnilist kõrgharidust omandada. TPI näiteringi juhendas Aksel Orav, näitemänge kirjutas Tatjana Elmanovitš, meeskoori juhatas Arno Kallikorm. Koori 10. aastapäeva kontsert Estonia kontserdisaalis algas esmakordselt Gaudeamusega. Ka parteibossidel ei sobinud istuma jääda! Esmaettekandes oli kavas kaugelt koju jõudnud Tuudur Vettiku „...mina olen mees, kes põrgus käind ja põrgu au ja ilu näind”. Tammsaare rahvateater, Raido Murss ja lõpuks 1959. aastal telerežissööride õppetrupp. Heino Kulvere kutsus küll Rakvere teatrisse, aga teletöö meelitas enam ja 1961. aasta 3. jaanuari käskkirjaga, kus olid kirjas ka Helgi Oiderma ja Uno Leies, sai minust koosseisuline ETV töötaja. Esimese saate aastakümneid kestnud ametis tegin mittekoosseisulise režissöörina 1960. aasta septembris. Hüvasti, tehnikateadus, doktor Verner Kikas, Ilmar Laul, Artur Hain ja huvitavad uurimused – tööstusjäägi, põlevkivituha kvaliteeti ja marki tõstev mõju tsemendi tootmisel! Edgar Kogermani dissertatsioonitöö – katsed laboratoorsetel ja pooltööstuslikel seadmetel elektrijaama katelde tuhaeraldamisseadmete täiustamiseks. Pneumotranspordisüsteemi käivitamine Ahtme SEJ ja Ehitusmaterjali tehase vahel. Põlevkivituhk-portlandtsement leidis laialdast kasutamist: Iru soojuselektrijaama korsten, Leningradi tuumaelektrijaama reaktor ja sidet televisiooniga tähistav Kloostrimetsa kerkinud teletorn. Tehnikateadusega jäid tegelema kursusekaaslased, tänased tehnikadoktorid Ülo Tärno, Jüri Sutt, Karl Õiger ning paljud tublid mehed ja naised.
„Televisioon oli just saanud viieaastaseks ja edenes. Avati uusi teemasid, saatesarju. Moodustati uusi osakondi, korrastati struktuuri. Süvenes spetsialiseerumine ja koos sellega – ebakompetentsus režissööride hulgas. Mis see siis olgu! Suurem osa jalgpallimatšist näidatakse tribüüne, publiku reaktsiooni, leitakse konflikt, kaasaelamine, dramaturgia, aga mitte väljakult, kus paarkümmend täismeest ajavad palli platsi ühest otsast teise. Sõlmmomentidele pihta ei saada, „tribüünidramaturgia” on näha, aga värav magatakse maha. Võimalik, et olen mõneti liialdanud, võimalik, et oli ka teisi põhjusi, kuid 16. juulil 1958 kutsus Heino Mikkin rahvusvahelisteks tennisevõistlusteks ülekandejaama režiipulti tuntud spordimehe, TPI õppejõu Uno Liivi. Mees sai nupud kiiresti selgeks ja paar päeva hiljem (19. ja 20. juulil) oli ta kergejõustikuvõistlustel ülekande režissöör ning 23. juulil tegi ratsaspordivõistluste ülekande. Sellest alates jäi Uno Liiv peaaegu kümneks aastaks televisiooni mittekoosseisuliseks režissööriks, hiljem ka autoriks-reporteriks.” („Saated ülekandejaamaga” lk 9) ▼ Viimane lõik on pärit käsikirja „Eesti Televisiooni ajalugu 1955–1990” peatükist „Liikuva ülekandejaama aeg 1959–1965”. Talletatud on mälestused, mõtted ja tähelepanekud televisiooni arengust ajas ja ruumis, kogutud sõprade ning kolleegide abiga, ning märkmed mis on kirja pandud enam kui 30 töö- ja õppimisaasta vältel Eesti Televisioonis. See on tosin peatükki sissejuhatuse, personaalia, bibliograafia ja fotodega. Lõpptulemuseks on kavandatud kaasaegne, interaktiivne, video- ja filmilõikudega ajalookäsitlus DVD-l.
|
|
|
|
