HOLLANDI LAMBAKOERA
AJALOOST
Aastasadu on Euroopas aretatud mitmeid eritõugu lambakoeri. Paljud neist on kadunud aegade hämarusse, kuid mõned on püsima jäänud tänaseni. Üheks säilinuks, tõsi, vähetuntud tõuks on Hollandi lambakoer (edaspidi holla). Nagu nimigi ütleb, on tema kodumaaks Holland. Algselt on holla aretatud töökoeraks ja on iseseisev (sõltumatu) tõug, kelle esiisadeks ei ole olnud saksa- ega belgia lambakoerad, kuigi viimastega on kaudne sarnasus.
Hollandi talupoeg vajas koera, kes oleks mitmekülgne: hoiaks lambaid, valvaks maja, kaitseks röövloomade eest, kel jätkuks jõudu ja tahet vedada koormat ja saata peremeest kõikjal. Aretust tänapäeva mõistes ei tehtud. Välimusele ei pööratud tähelepanu, ainult väga hea töökoer oli hinnas. Ta pidi olema kergesti juhitav, nutikas, küllalt väike, et olla kiire ja nii suur, et olla valvekoer.
1800-te lõpu poole algas hollade teadlik aretus.
1874.a. Amsterdami näitusel esitleti esimest korda hollasid.
1875.a. valmis esimine tõustandard.
1898.a. loodi holla huviliste ja kasvatajate poolt tõuühing Nederlandse Herdeshonden Club (NHC), mis on Hollandi üks vanimaid tõuühinguid.
Algselt loetleti kuut karvatüüpi hollasid. 1906.a. muudeti tõustandardit ja jäi alles kolm tänapäevast karvatüüpi: lühi-, karmi- ja pikakarvaline. Holla tunnusmärgiks on brindle värv, mis toodi tõukirjeldusse sisse 1914.a. lubatud on kuld- ja hõbebrindle, kusjuures eelistatav on kuldbrindle. Kõik valge ilmingud on keelatud. Uuendustega eristati holla selgelt saksa ja belgia lambakoerast. Tänapäeval on nad politsei, pääste ja armee teenistuses, samuti meie kodudes sõpradeks.
Tänagi kehtiv FCI poolt heaks kiidetud hollandi lambakoera tõustandard kinnitati 1960.a.
Tõu esimesed välimikutshempionid olid:
1899.a. sündinud lühikarvaline isane nimega Sheep.
1895.a. sündinud karmikarvaline emane nimega Sophie.
1958.a. sündinud pikakarvaline emane nimega Trees.
1939.a. NHC 40-da aastapäeva tähistamiseks korraldatud näitusel osales:
20 lühikarvalist
34 karmikarvalist
0 pikakarvalist,
mis võis tuleneda sellest, et kümne aasta jooksul ei olnud sündinud ühtegi pikakarvalist kutsikat.
Härra W. van den Akker kennelist van het Eigen Land alustas 1939.a. intensiivset pikakarvaliste hollade aretust ja juba 1951.a. saavutas edu.
1998.a. NHC 100-da aastapäevanäitusel osales:
87 pikakarvalist
78 lühikarvalist
77 karmikarvalist
Tõu parimaiks krooniti isased hollad: lühikarvaline Victor van Emaiske
karmikarvaline Erau- Castor van de Bothof
pikakarvaline Hybur Wolf van het Hoogbloklands Erf.
Oma pika arengu jooksul ei ole holla palju muutunud.
