Interneti levik on olnud ülikiire. Iga päevaga leiab internetist üha rohkem ja aina paremat informatsiooni.
Ja kuigi arvutid teevad meie eest ära suure töö, võimaldades hulga lihtsama vaevaga dokumente luua, toimub siiski suur osa asjaajamisest
väljaspool arvuteid ja internetti. Seda põhjusel, et paljud dokumendid omavad väärtust vaid allkirjastatult.
Just sel põhjusel ongi vaja digitaalallkirja, mida ka Eestis juba juurutatakse.
Esimeses alajaotuses on ära toodud digitaalandmete eelised tavaliste paberil olevate ees ning põhjendatud ära,
miks tuleks eelistada digitaalseid dokumente.
Teises alajaotuses on juttu andmekandja probleemist ehk siis sellest,
miks ei saa arvutis kasutada sarnast allkirja kui paberdokumentidel.
Samuti on selgitatud, millistele nõuetele dokumendid üldse vastama peavad.
Kolmas alajaotus räägib digitaalallkirja olemusest, isiklikust ja avalikust võtmest, sertifikaatidest ning sellest,
kes ja millistel tingimustel saavad digitaalallkirja anda.
Neljas alajaotus tutvustab ajatemplit, mille abil saavutatakse kontroll dokumendi loomise aja üle.
Viies alajaotus kirjeldab Digidoc'i, mis on Eestis kujunemas standardarhitektuuriks digitaalallkirjade käsitlemisel olles kõigile lihtsalt
kättesaadav. Välja on toodud digitaalallkirja kasutamisega seotud seaduslikud põhimõtted.