Euroülikool

RESÜMEE

Käesoleva töö eesmärgiks on anda ülevaade hariliku kanepi meditsiinilisest kasutamisest ning kõigutada üldlevinud arusaama taimest kui kahjulikust narkootikumist. Kahtlemata pole ülesanne kerge, kuna kehtiva seadusandluse järgi peaks tegemist olema pigem ohtliku, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele laastavalt mõjuva ainega. Samas, kui uskuda sinisilmselt seadustesse, oli kõigest aastapäevad tagasi peaaegu sama kahjulik ja ohtlik ka tänaseks Eesti põldudele tee leidnud tööstuskanep.

Esimeses osas on ära toodud kanepi liigikirjeldus, erinevate taimevormide võrdlus, üksikasjalik keemiline koostis ning kanepivaigus peituvate toimeainete – kannabinoidide – tekkemehhanism. Kanep on väga vormirikas liik. Taime välimus sõltub sordist, samuti kasvukohast, –piirkonnast ja –tingimustest. Üldiselt on kanep tugev, püstise haruneva varrega üheaastane kahekojaline taim. Tüüpiliselt kasvab 1-2 m kõrguseks, kuid võib küündida ka mitme meetriseks. Ravimina on väärtuslikud nii vaigurikkad kanepiõied kui rohkelt polüküllastumata rasvhappeid sisaldav seemneõli.

Teises osas lahatakse taime mõju inimorganismile. Antakse ülevaade kannabinoidiretseptoreist ning endo- ja eksokannabinoidide võimalikest toimetest. Käsitletakse kanepi pruukimisel tekkivaid efekte, taime mõju immuunsüsteemile ja reproduktsioonile ning kanepi kui medikamendi võimalikku toksilisust. Ilmneb, et taime tervistkahjustav toime on tugevalt ülehinnatud; tegemist on suhteliselt ohutu droogiga, mille suurim risk tuleneb selle suitsetamisest.

Töö kõige mahukamas, kolmandas osas antakse juhiseid taimesaaduste ettevalmistamiseks ja säilitamiseks, tutvustatakse tüüpilisi manustamisvõimalusi ning kirjeldatakse kanepi raviomadusi konkreetsete haiguste ja seisundite korral. Kanep on mitmekülgne ravimtaim. Seda kasutavad kemoteraapia patsiendid iiveldus- ja oksendamisvastase vahendina, AIDSihaiged ja anorektikud söögiisu suurendajana. Peale selle on kanep tõhus vahend närvivalu, spastilisuse, liigutamishäirete, glaukoomi ja depressiooni korral. Vähemtuntud on taime kasutamine põletikuliste ja autoimmuunsete haiguste, astma ning sõltuvushaiguste ravis.

Viimases peatükis on vaatluse all farmaatsiatööstuse huvi kannabinoidide vastu, mis tänaseks päevaks on päädinud kolme kannabinoidiravimiga. Kaks neist on sünteetilistel lähtematerjalidel põhinevad kapslid Cesamet ja Marinol, toimeained vastavalt nabiloon ja dronabinool. Mõju poolest kanepiga sarnaseim on 2003. aastal valminud Sativex, mis koosneb looduslikest toimeainetest ning ravimivormiks on pihusti.

SUMMARY

Aune Altmets “Cannabis as a medicine. The active agents, their biosynthesis and the influence on human body.”

The aim of the present thesis is to give an overview of the medical uses of cannabis, and disconfirm the popular belief about the herb as a harmful drug. Definitely, it isn’t easy task to catch, while the current legislation defines it as a hazardous and devastating substance for our physical and mental health. Don’t forget, according to the same legislation the hemp was only year ago almost equally harmful and dangerous, but today it has found the place on Estonian farmland.

In the first chapter are described the plant, the different herb subspecies, the chemical constituents, and the production of cannabinoids, the main agents of herb. Cannabis is very polymorphic. The appearance depends on strain, the growing place and conditions. It is usually robust, erect, loosely branched annual dioecious herb. The height is commonly 1-2 m, but may be much taller. Medically valuable are the resinous flowers of herb and seed oil, which is rich in the polyunsaturated fatty acids.

The influence of herb on human body is analyzed in the second chapter. Here are given the overview of the cannabinoidreceptors, and the potential actions of the endo- and exocannabinoids; and also which are the physical and mental effects, the influence on the immune system and reproduction, and the potential toxicity of herb. The deleterious effects of cannabis are hardly overestimated like occurred from the numerous studies; these are primarily caused by the inhaled smoke.

In the third, the most substantial chapter are given the preparation and storing instructions to obtain the highest quality of medicine. Here are also described the using possibilities and the therapeutic properties depending on different diseases and health conditions. Cannabis is versatile herb. It is used as an antiemetic by chemotherapy patients, as an appetite stimulant by AIDS-patients and anorectics. It is also efficacious medicine for neurogenic pain, spasticity, movement disorders, glaucoma and depression. Less common is the use in cases of inflammation, asthma, dependency and autoimmune diseases.

In the last chapter are introduced the cannabinoid-based medicines. Cesamet and Marinol are both capsules, consist of synthetic cannabinoids, nabilon and dronabinol, respectively. The newest medicine Sativex is made from the natural agents that originate from cannabis plant; the route of administration is sublingual. Compared to all these medicines the effect of the spray is the most similar to cannabis influence.

LÜHENDID

AD antidepressant

AC adenülaat-tsüklaas

2-AG 2-arahhidonüül-glütserool

ALA a-linoleenhape

AMF adenosiin monofosfaat

AT Alzheimeri tõbi

CBC kannabikromeen

CBD kannabidiool

CBDA kannabidioolhape

CBG kannabigerool

CBN kannabinool

CBND kannabinodiool

CO süsinikmonooksiid

ENCOD The European Coalition for Just and Effective Drug Policies

FDA Food and Drug Administration, USA Toidu- ja ravimiamet

FSH folliikuleid stimuleeriv hormoon

GLA g-linoleenhape

GTP guanosiintrifosfaat

HPD haloperidool

LA linoolhape

LD50 pooltele katsealustest surmavalt mõjuv doos

LH luteiniseeriv hormoon

NPA narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

PMS premenstruaalne sündroom

PT Parkinsoni tõbi

RA reumatoidartriit

SDA stearidoonhape

SM sclerosis multiplex

THC D-9-tetrahüdrokannabinool

THCA D-9-tetrahüdrokannabinoolhape

TS Tourette’ sündroom

TABELID JA JOONISED

Tabel 1. Kanepi eri vormide emastaimede võrdlus................................................................... 10

Tabel 2. Kanepi jaotus genofondide järgi................................................................................ 12

Tabel 3. Kanepis sisalduvad keemilised ained ja elemendid..................................................... 16

Tabel 4. Rasvhapete sisaldus rafineerimata seemneõlis............................................................. 18

Tabel 5. Kanepi mõju südametegevusele................................................................................. 28

Tabel 6. THC, alkoholi ja barbituraatide toksilisuse võrdlus..................................................... 32

Tabel 7. USA Toidu- ja ravimiametis (FDA) ajavahemikul 1.01.1997 – 30.06.2005 registreeritud surmajuhtumid 33

Tabel 8. Skisofreeniapatsiendi haigussümptomid CBD-ga tehtud katse käigus.......................... 60

Joonis 1. Harilik kanep........................................................................................................... 11

Joonis 2. Kanepi ravitoimeliste saaduste võimalikud allikad...................................................... 13

Joonis 3. Kooritud kanepiseemne protsentuaalne koostis......................................................... 17

Joonis 4. Kanepiõis rohkete vaigunäärmetega kandelehtedel.................................................... 19

Joonis 5. Kandelehe all olevad näärmed ja karvakesed; suurendus 35 korda........................... 21

Joonis 6. Näärmed suurendatud 300 korda............................................................................. 21

Joonis 7. Näärmekarva ehitus................................................................................................. 22

Joonis 8. Kannabinoidide tõenäoline süntees rakutasandil........................................................ 23

Joonis 9. Retseptorid neuroni pinnal ja ligandid........................................................................ 24

Joonis 10. Kannabinoidide retseptorid.................................................................................... 25

Joonis 11. Parema ja vasaku silma siserõhu mõõtmiste tulemused............................................ 43

Joonis 12. SM patsiendi käekiri ja treemor enne 5 mg THC manustamist ja

90 min hiljem........................................................................................................... 45

Joonis 13. Rafineerimata taimeõlide rasvhappeline koostis....................................................... 62

SISSEJUHATUS

Harilik kanep (edaspidi kanep) on läbi aegade leidnud kasutust nii kiu- ja õlitaimena kui ka erinevate terviseprobleemide leevendajana. Kui põlluviljana on kanep viimaks “õigeks mõistetud”, siis ravimtaimena kasutamine on tänu ÜRO narkootiliste ja psühhotroopsete ainete konventsiooniga kehtestatud rangetele piirangutele ilma seadust rikkumata võimatu (RT II, 1996). Seega näeb kaasaegne ühiskond seda mitmekülgset taime pigem taunitud narkootikumina. Vastuolu range keeluseaduse ning taime raviomaduste ja suhtelise ohutuse vahel on saanud ajendiks sadadele uurimistöödele (Gieringer, 1996). Kuigi Europarlamendis on korduvalt peetud debatte kanepi dekriminaliseerimise teemal ning erinevad aruanded on põhjendanud kanepitoodete reguleerimise vajadust (Illicit…, 2005), on taim ja temast valmistatud preparaadid endiselt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirjas (RT L, 2005) kui kõrge kuritarvitamise potentsiaaliga, meditsiinilise otstarbeta ning arstlikust järelvalvest hoolimata ohtlikud ained (Joy jt., 1999).

Käesoleva töö eesmärgiks on anda ülevaade kanepi võimalikest kasutusviisidest lähtudes temas sisalduvatest ainetest, millest osad suudavad märkimisväärselt mõjutada nii inimese psüühikat kui füüsist. Esimeses osas lahatakse kanepit botaanilisest vaatevinklist ja kirjeldatakse üksikasjalikult taime keemilist koostist ning taimes kulgevaid protsesse peamiste toimeainete – kannabinoidide – moodustumisel. Teises osas keskendutakse kanepi tarvitamisel inimorganismis toimuvatele muutustele. Kolmandas osas vaetakse kanepi toimet juba konkreetsete haiguste või vaevuste leevendamisel. Viimases peatükis tuuakse välja taime rakendusvõimalused ravimiteaduses ja –tööstuses.

Juba pärast põgusat materjalidega tutvumist jõudsin veendumusele, et sama hästi oleks võimalik kirjutada töö kanepist kui ohtlikust hallutsinogeenist, mis on kaasnevate riskide ja kõrvalmõjude tõttu arstimiks kasutu. Kanepi toimet ning raviomadusi käsitlevad teadustööd ning raportid võib laias laastus jagada kaheks:

1) uurimused, mis on tõestanud kanepi kahjulikkust ja ohtlikkust ning laialdaselt teadaolevate ravitoimete marginaalsust;

2) uurimused, mis on kirjeldanud kanepi toimemehhanismi ja selle võimalikku potentsiaalikust ravimina ning tõestanud siiani ametlikes bülletäänides üles loetud ohtude võimendatust või koguni paikapidamatust.

Niisiis, materjalid on vastakad. Mida uskuda? Mingil määral oli abi tööde metoodikate uurimisest. Kanepi kahjulikkust tõestavad tööd põhinesid suures osas loomkatsetel või raku tasandil tehtud uuringutel. Samasugust metoodikat kasutati küll ka taime raviomaduste tõestamisel, kuid neid tulemusi kinnitasid sageli ka kanepi tarvitajatega läbiviidud uuringud. Kuid eks inimene usub eelkõige seda, mida ta tahab uskuda. Väljakujunenud veendumuste kõigutamine ei ole kerge, liiati, kui sellega kaasneb pettumus meid ümbritseva vale ja ebaõigluse pärast. Siinkohal on ilmekaks näiteks Harvardi meditsiinikooli psühhiaatriaprofessori dr Lester Grinspooni ülestunnistus:

“Kui ma 1968. aastal tegin algust kanepiuuringutega, polnud mul mingit kahtlust, et tegemist on äärmiselt kahjuliku narkootikumiga. . . Minu eesmärk oli teaduslikult kindlaks teha kanepiga kaasnevate ohtude olemus ja määr. Järgneva kolme aasta jooksul, mil ma tutvusin nii teadusliku, meditsiinilise kui ka muu kirjandusega, hakkasid minu seisukohad muutuma. Jõudsin arusaamisele, et olen, nagu paljud teisedki inimesed siin riigis, ajupestud (Grinspoon & Bakalar, 1997).”

Kuigi kanep on enamikes riikides illegaalne, on kogu maailma lõikes tegemist populaarsuselt neljanda lõõgastusvahendiga kofeiini, alkoholi ja nikotiini järel. Erinevalt viimati mainitutest pole kanep sõltuvusttekitav (vt. lisa 1), samuti pole teada ainsatki droogi mõjust tingitud surmajuhtumit (Clarke & Pate, 1994). Kas mitte pole tegemist ühe ohutuma abivahendiga meie antidepressantidest küllastunud stressirohkel ajal? Kus läheb üldse piir pingemaandaja-lõõgastusvahendi ja mõnuaine-meelemürgi vahel? Ka sellistele küsimustele, mis esmapilgul tunduvad ravimtaime temaatikast kõrvale jäävat, üritatakse järgnevas töös vastust leida.

1. TAIMEST LÄHEMALT

Kanepi ametlik nimetus katteseemnetaimede süstemaatikas Cannabis sativa L. tuleneb kreeka keelsest sõnast ‘kannabis’, tähendusega kanep, ning ladina keelsest sõnast ‘sativa’, mis tähendab kasulik. Sellise nime andis taimele kreeka arst, farmakoloog ja botaanik Pedanius Dioscorides (40-90 pKr). Sama nime võttis üle Karl Linné kirjeldades kanepit oma 1753. aasta teoses “Species plantarum” (“Taimeliigid”) (Batchelder, 2004).

Peale hariliku kanepi (Cannabis sativa L.) võivad erinevates taimesüstemaatikates olla eraldi kanepiliikidena toodud veel india kanep (Cannabis indica Lam.või Cannabis sativa L. ssp. indica (Lam.) E. Small et Cronq.) ja metsik kanep (Cannabis ruderalis Janisch.)(Rätsch, 2005). Kas pidada viimaseid hariliku kanepi alaliikideks või iseseisvateks liikideks, on antud töö puhul vaid vormilise tähendusega. Kuigi india kanepis on psühhoaktiivsete komponentide tase kõrgem, ning Indiana ülikoolis teostatud uurimistöö tulemused toetavad india kanepi kui eraldi liigi teooriat (Hillig & Mahlberg, 2004 ), klassifitseerub 95% kogu maailmas kasvatatavast kanepist kui Cannabis sativa L. (Clarke & Pate, 1994). Pealegi annavad kõik 3 liiki või alamliiki kergesti hübriide. Seda on aktiivselt ära kasutatud sordiaretuses. Nii võib psühhoaktiivsed sordid jagada laias laastus kolmeks: hübriidsed ning indica ja sativa tüüpi kanepisordid.

Tabel 1. Kanepi eri vormide emastaimede võrdlus (Rätsch, 2005).

Cannabis	sativa	indica	ruderalis
Kasv	varieeruv, 30-500 cm	120-150 cm	30-60 cm
Harunemine	väheharunev	rikkalikult harunev	harunemata
Lehed	õhukesed, pikad, nooljad	paksud, laiad, ovaalsed	õhukesed, väiksed
Õisikud	harude tipus, keskmised	suured, rohkelt	väike, ainult tipus
Viljad	3,5-4,5 mm,	3,2-4,2 mm, tumedad,	2,5-3,5 mm, hallikad,
	püsivad küpsenult	küpsenult varisevad kergesti	varisevad väga kergesti

Tänu vormirikkusele võivad kanepitaimed olla väliselt väga erinevad, olgugi et tegemist sama liigi esindajatega. Üldiselt on kanep jõuline, tugeva püstise haruneva varrega üheaastane taim. Võib kasvad kuni 5,4 m kõrguseks (Schultes jt., 2001). Kanep on kahekojaline taim. Tolmukaid kandev isastaim on väiksem, vähem jõuline ning lühema elueaga. Tema ülesandeks on geneetilise materjali edasi andmine, ning ta sureb varsti peale õitsemist. Seemned küpsevad emastaimel, mis on seetõttu pärast viljastumist roheline ja elujõuline veel vähemalt kaks kuud (Batchelder, 2004). Õhukesed, pehmed ja painduvad sõrmjad lehed koosnevad 3-15 (harilikult 7-9) nooljast, sakilise servaga lehekesest, mis on tavaliselt 6-10 cm pikad. Õied moodustuvad harude lõikumiskohtades okste tippudes ning taime ladvas ja on tumerohelised, kollakasrohelised või pruunikaspunased. Vili on munakujuline, kergelt kokkusurutud, sageli pruunikas, suletud tupplehte, enamasti läbimõõduga 2-4 mm ja on tugevalt kinnitunud varrele ilma kindla liigenduseta (Schultes, 2001). Veel küpsemata seemned on kahvaturohelised, valmis seemned aga tumehallid kuni helepruunid (Batchelder, 2004).

Joonis 1. Harilik kanep.

Tihedalt kasvama pandud taimed annavad hea kiusaagi. Sügiseks on taimest järele jäänud vaid tugev tüvi ja pisut lehti ladvaosas. Kui anda piisav kasvuruum, nagu vajalik ravimtaime ja seemnete saamiseks, haruneb taim ning kasvatab palju tugevaid oksi.

Tabel 2. Kanepi jaotus genofondide järgi (Clarke & Watson, 2002).

		Cannabis sativa		Cannabis indica
	[Paneel1]

Saadus	kiud, seeme	kanep	hašiš	hašiš
		(õied, lehed)	(kanepivaik)

Päritolu	Venemaa,	Lõuna- ja	Põhja-India,	Afaganistan,
	Vahemeremaad,	Kagu-Aasia,	Nepaal, Lähis-Ida,	Pakistan
	Kaug-Ida	Aafrika, Ameerika	Põhja-Aafrika

THC*-sisaldus	madal	kõrge	kõrge	kõrge
CBD*-sisaldus	keskmine - kõrge	madal	madal - keskmine	madal - kõrge

Tööstuskanep on eriti madala THC-sisaldusega. Kuna taim vaiku ei tooda, kulutab ta kogu päikeseenergia massi kasvatamiseks. Pealegi koristatakse kiukanep sageli enne õitsemist, seega enne vaigu moodustumise algust. Nii tüvi, seemned kui juured on põhimõtteliselt vaiguvabad (Batchelder, 2004).

Meditsiinilisest seisukohast pakuvad huvi kanepitaime õisikutes ja ülemistel lehtedel paiknev vaik ning kõrge toiteväärtusega ja rohkelt polüküllastumata rasvhappeid sisaldavad seemned.

Nii vaigu kui toitainete moodustumine sõltuvad taime kasvukoha klimaatilistest tingimustest. Psühhoaktiivsete kannabinoidide sisaldus on madalam parasvöötmes kasvavatel kultuurtaimedel, sest need ei vaja nii tugevat kaitset ultraviolettkiirguse ja kahjurite eest. Samas on taimedel, mis kasvavad soojemas kliimas ning ekvatoriaalses valgusrežiimis, kus valge ja pime aeg ööpäevas on võrdsed, tunduvalt lopsakamad õied ning suurem vaigutoodang. Parasvöötmes saavad kanepitaimed sellist valguse jaotust tunda vaid kevadise ja sügisese pööripäeva paiku. Seega, Euroopas põllukultuurina kasvav kanep sobib peamiselt seemne- või kiutootmiseks (Batchelder, 2004). Vaigurikaste taimede kasvatamiseks parasvöötmes tuleb sobivad kasvutingimused luua kunstlikult.

Kanepi peamised ravitoimelised koostisosad – kannabinoidid – paiknevad vaigunäärmeid ümbritsevatel tillukestel karvakestel. Eriti rohkesti on vaigunäärmeid emastaime ülemistel lehtedel ning õisikus olevail kandelehtedel. Niipea, kui õis saab tolmutatud ja viljastub, hakkab arenema seeme. Kogu taime tähelepanu koondub seemne kasvatamisele ning vaigu tootmine peatub. Kanepi viljastamata emastaime, mida kasvatatakse võimalikult suure koguse vaigu saamiseks, nimetatakse sinsemillaks (Batchelder, 2004).



	Isas- ja emastaimed			Emastaimed


	Seemendatud kanep			Pistoksad


Seemned		Kanepivaik		Seemneteta õied
		THC+CBD

			Sinsemilla		Kaasaegne
					hašiš
			THC-sisaldus kõrge; CBD-sisaldus madal

Joonis 2. Kanepi ravitoimeliste saaduste võimalikud allikad (Clarke & Watson, 2002).

1.1. Kanepi keemiline koostis

Kanepitaim (va. seemned) peidab endas rohkem kui 400 keemilist ühendit.

Praegu teadaolevatele andmetele tuginedes sisaldab kanep 66 erinevat kannabinoidi. Valdavalt on tegemist üsna sarnaste keemiliste ühenditega. Kõigil on oma kindel ülesanne taime biokeemilises arenguprotsessis. Vastavalt molekuli ehitusele jagunevad nad kümnesse rühma ( vt. tabel 3 ja lisa 2). Kõik kannabinoidid on lipofiilsed, st. lahustuvad hästi rasvades ja kudedes, kuid mitte vees (Joy jt., 1999). Erinevatel kannabinoididel on inimesele erinev toime. Osadel neist on olemas ka raviomadused, mis võimaldavad leevendada valu ja iiveldust, tõsta söögiisu. Enamik kannabinoide esinevad taimes vaid imetillukestes kogustes (ElSohly, 2002). Arvestataval määral esinevad vaid neli tähtsamat, millel ka pikemalt peatutakse.

Tuntuim kannabinoid on kanepile psühhoaktiivse toime tagav ∆9-tetrahüdrokannabinool (∆9-THC, edaspidi THC), mis moodustab 12% taime aktiivsetest toimeainetest (Hanrahan, 2002). Mõnikord kasutatakse ka nimetust ∆1 – 3,4-transtetrahüdrokannabinool (Schultes jt., 2001). Kanepi pruukimisel tulenev eufooriline mõju pärineb 70-100 % ulatuses just THC-st. Eufooria tugevus sõltub teiste aktiivsete koostisainete tasakaalust ning droogi värskusest. Ajapikku moodustub THC-st kannabinool (CBN). Kaua seisnud kanepi psühhoaktiivne toime väheneb just tänu selle suhteliselt passiivse aine tekkele (Hanrahan, 2002). CBN ja THC kontsentratsioonide suhe võimaldab välja selgitada droogi vanust (ElSohly, 2002). Kuigi tavaliselt kirjeldatakse THC-d kui pentüül-THC-d ehk 5 süsinikust koosneva kõrvalahelaga molekuli, on täiesti olemas ja omavad ka teatavat psühhoaktiivset toimet butüül- (ElSohly, 2002), propüül- ja metüül-THC-d, milledes kõrvalahelas süsinikuaatomeid vastavalt 4, 3 ja 1 (Clarke, 1991).

Kõige olulisem mitte-psühhoaktiivne koostisosa kanepis on kannabidiool (CBD). Toimib uinuti ja valuvaigistina (Hanrahan, 2002). Kannabidiool on THC moodustumisele vahetult eelnev “lähtematerjal”. On alust arvata, et valitseb teatav pöördvõrdeline suhe kanepitaimes esinevate CBD ja THC koguste vahel. Nii sisaldab tööstuskanep, kus THC praktiliselt puudub, märkimisväärselt palju kannabidioole (Batchelder, 2004). CBD oksüdeerumisel moodustub kannabinodiool (CBND) (ElSohly, 2002). CBD käitub kui THC keemiline puhver, surudes alla mõningaid selle aine toimeid nagu kiirenenud pulss, moondunud ajataju ja rahutus (Batchelder, 2004). Loomkatsetel on leitud, et CBD vähendas oluliselt THC mõjust tingitud südametöö kiirenemist, samuti aeglustus hingamisrütm, langes kehatemperatuur ning võimendus valuvaigistav toime (Grotenhermen, 2002a). CBD-st võiks olla abi krampide ja erinevate liigutushäirete puhul, lisaks toimib ta kui antipsühhootikum, põletiku- ja unerohi (Batchelder, 2004), ning vähendab silma siserõhku (Grotenhermen, 2002a).

Mõjukamatest kannabinoididest vääriksid märkimist veel kannabigerool (CBG) ja kannabikromeen (CBC). Need mõlemad on nagu CBD-gi rahustava toimega. Kannabigeroolil on lisaks veel antibiootiline ja silma siserõhku vähendav toime. Kannabikromeeniga teostatud loomkatsetel selgus, et üksi ta erilist valuvaigistavat efekti ei andnud, kuid THC-ga koos võimendas tublisti viimase valuvaigistavat toimet (Grotenhermen, 2002a).

Kannabinoidide teema lõpetuseks juhin tähelepanu asjaolule, kuivõrd oluline on kanepi ravitoime avaldumisele taime kõigi komponentide koosmõju. THC on küll taime kõige mõjukam koostisosa, kuid mitte kõik kanepi toimed ei tulene THC-st. On täheldatud erinevusi ravimina kasutuses oleva sünteetilise THC-analoogi dronabinooli ja loodusliku kanepi toimes. Ja seda kanepi kasuks (Grotenhermen, 2002a). Samas on ainuke keelatud kannabinoid THC (Clarke & Pate, 1994). See kitsendab muuhulgas ka psühhoaktiivse kanepi kasutamist ravimina.

Terpenoidid on kas atsüklilised, monotsüklilised või polütsüklilised lipofiilsed süsivesinikud. Kanepitaim sisaldab üle saja terpenoidi (terpeenid, steroidid, karotenoidid), mille üldnimetus on eeterlikud õlid (McPartland & Mediavilla, 2002). Mõned tähtsamad neist on b-kariofülleen, humuleen (alfakariofülleen), kariofülleenoksiid, alfapineen, beetapineen, limoneen, mürtseen ja beetaotsimeen (Hanrahan, 2002). Üldiselt on terpenoididel rahustav toime. Kanepis leiduvatest terpenoididest on tugevad rahustid linalool, tsitronellool ja a-terpineool. Sarnaselt kannabidioolidele vähendavad rahustavad terpenoidid THC toimega kaasneda võivat ängi. Terpenool 1,8-tsineool parandab ajuverevarustust ja ajukoore tegevust. Tugevad põletikuvastased omadused on b-kariofülleenil ja a-pineenil, kuid nagu ka kannabinoidide puhul, on toime tublisti efektiivsem erinevate terpenoidide koosmõjul (McPartland & Mediavilla, 2002).

Flavonoidid on aromaatsed polütsüklilised fenoolid. Kanepis leidub neid üle 20. Osa neist, nagu apigeniin, kampferool, luteoliin ja kvertsetiin, esinevad paljudes taimedes. Vaid kanepile omaseid flavonoide nimetatakse kanflaviinideks (ingl.k. cannflavins). Flavonoidide bioloogiline toime võib olla väga mitmekesine. Apigeniin piirab tuumornekroosifaktorist (TNF) põhjustatud põletikku. Lisaks on olemas vastastikune mõju apigeniini ja östrogeeni retseptorite vahel. Vaatamata nende ainete sarnasusele on apigeniinil väga nõrk östrogeeni-sarnane toime. Tegelikult piirab apigeniin östradiooliga seotud rinnavähi rakkude vohamist. Kvertsetiin koos veel mõnede flavonoididega toimivad antioksüdantidena, kusjuures mõned neist on ses osas efektiivsemad kui askorbiinhape, alfa-tokoferool ja butüleeritud hüdroksütolueen (McPartland & Mediavilla, 2002).

Tabel 3. Kanepis sisalduvad keemilised ained ja elemendid* (ElSohly, 2002). Tähtsamate kannabinoidide struktuurivalemid toodud ära lisas 2.

Jrk. Aine klass Teadaolev arv

1. Kannabinoidid: 66

Kannabigeroolid (CBG) 6

Kannabikromeenid (CBC) 5

Kannabidioolid (CBD) 7

D-9-tetrahüdrokannabinoolid (Δ9-THC) 9

D-8-tetrahüdrokannabinoolid (Δ8-THC) 2

Kannabinoolid (CBN) 7

Kannabinodioolid (CBND) 2

Kannabikükloolid (CBL) 3

Kannabielsoinid (CBE) 5

Kannabitrioolid (CBT) 9

Veel mitmesugused kannabinoidid 11

2. Lämmastikuühendid 27

3. Aminohapped 18

4. Valgud, glükoproteiinid ja ensüümid 11

5. Suhkrud ja suhkruühendid 34

6. Süsivesikud 50

7. Alifaatsed alkoholid 7

8. Aldehüüdid 12

9. Alifaatsed ketoonid 13

10. Alifaatsed ja aromaatsed happed 21

11. Rasvhapped 22

12. Estrid ja laktoonid 13

13. Steroidid 11

14. Terpeenid 120

15. Mittekannabinoidsed fenoolid 25

16. Flavonoidid 21

17. Vitamiinid: K-vitamiin 1

18. Karotenoidid: karoteenid ja ksantofüllid 2

19. Mikroelemendid: Hg, Zn, Mn, Cu, Fe, Mg, Ca, K, Na 9

Seemnete koostises on tähelepanuväärne väga kõrge polüküllastumata rasvhapete ehk nn heade rasvade osakaal. Seemneõli kasulikkus peitub temas sisalduvate v-6- ja v-3-polüküllastumata rasvhapete ideaalses vahekorras – 4 osa linool- ja 1 osa a-linoleenhapet (Leson & Pless, 2002). Nende asendamatute rasvhapete segu ehk F-vitamiin paneb särama meie naha, juuksed ja silmad, puhastab artereid, on oluline mõttetöös ja elutähtis immuunsüsteemile (Herer, 1998). v-3-polüküllastumata rasvhapetele on omistatud põletiku-, vähi- ja trombivastane toime. Lisaks sellele kiirendavad need ainevahetust ning rasvade põletamist (Leizer jt., 2000).

Joonis 3. Kooritud kanepiseemne protsentuaalne koostis (Leson jt., 1999).

65% kanepivalgust moodustab vaid kanepile omane edestiin. Viimane koos seemnetes üldlevinud albumiiniga annab valgukombinatsiooni, mis sisaldab ideaalses vahekorras kõiki olulisi aminohappeid, tagamaks organismile vajalikke aineid haigustega võitlevate antikehade – immuunoglobuliinide tootmiseks (Herer, 1998). Kanepivalgus on olemas kõik 20 põhilist aminohapet, sh 9 asendamatut, mida meie keha ise toota ei suuda. Nii leidub kanepiseemne valgus rohkesti arginiini, histidiini ja väävlit sisaldavaid aminohappeid (Kokassaar, 2003).

Peale selle sisaldab seemneõli rikkalikult terpenoide. Sobib seetõttu hästi lihaspinget leevendavate salvide valmistamiseks ning leiab kasutust massaažiõlina (Hanrahan, 2002). Metüülsalitsülaat annab õlile valuvaigistava ja põletikuvastase toime. b-sitosterool toimib kolesteroolitaseme alandajana, samuti põletiku-, viiruste- ja seentevastase vahendina (Leizer jt., 2000).

Tabel 4. Rasvhapete sisaldus rafineerimata seemneõlis (Leson jt., 1999).

Rasvhapped % kogu rasvhapetest

Küllastunud 9-11

Palmithape (16:0) 6-9

Stearhape (18:0) 2-3,5

Arahhiidhape (20:0) 1-3

Beheenhape (22:0) alla 0,3

Küllastumata 89-91

Olehape (18:1 v-9) 8,5-16

Linoolhape (18:2 v-6) 53-60

g-linoleenhape (18:3 v-6) 1-4

a-linoleenhape (18:3 v-3) 15-25

Stearidoonhape (18:4 v-3) 0,4-2

Eikosaanhape (20:1) alla 0,5

1.2. Kanepivaigu moodustumine

Kannabinoidid tekivad kõrgemal asuvate lehtede, varre ning kandelehtede epidermise näärmetes. Kuigi kanepi õiel puuduvad näärmed, on just õisikus kannabinoidide kontsentratsioon kõige kõrgem. Seda vaigu kuhjumise tõttu kandelehekestele (Joy jt., 1999).

http://www.medicalmarihuana.ca/images/tri62lg.jpg

Joonis 4. Kanepiõis rohkete vaigunäärmetega kandelehtedel.

1.2.1. Vajalikud tingimused

Kannabinoidide hulk taimes oleneb lisaks sordile ka tema kasvutingimustest. Mulla toitainesisaldus mõjutab peale kasvu ja arengu ka vaigunäärmetes toimuvat kannabinoidide biosünteesi (Latta & Eaton, 1975). Piisav lämmastikuvaru suurendab 28-39% taime kasvu ning 80-130% võrse kaalu. Samal ajal lehtede THC-sisaldus lämmastikväetise toimel väheneb kogu taime ulatuses (Bócsa jt., 1997). Seega, kõrge vaigusisaldusega taime kasvatamisel on oluline lämmastikuga väetamine vaid kasvuperioodil, mitte hiljem.

Mikroelementide tähtsust kannabinoidide moodustumisel näitab Kansases, Riley maakonnas metsiku kanepiga läbiviidud uurimus. Mida rohkem peitus lehekoes magneesiumit ja rauda, seda suurem oli taime D8-THC sisaldus. Tõenäoliselt toimivad Mg ja Fe kui D8-THC tootmist tagava ensüümi kofaktorid. Sarnane seos leiti ka kannabinooli ja mangaani vahel. Viimane võib olla CBNi biosünteesis osaleva ensüümi kofaktoriks (Latta & Eaton, 1975).

Üks kanepivaigu bioloogiline funktsioon on tõsta taime kuuma- ja põuataluvust. Kõrge õhutemperatuuriga, kuivas ja tuulises kasvukohas moodustub taimel rohkem vaigunäärmeid kui jahedas, niiskes ja tuulevaikses keskkonnas. Kontinentaalsetes ja merelistes kliimatingimustes kasvanud taimi võrreldes ilmnes, et sisemaa tingimustes kasvanutel sisaldus suurem kogus kannabinoide (de Meijer jt., 1992). Vaik kaitseb kanepitaime veel selliste ebasoodsate keskkonnailmingute eest nagu kahjurputukad ja seenhaigused (Clarke & Watson, 2002). Juba koristatud taime kannabinoidide keemiline aktiivsus oleneb hoiutingimustest ehk milline on ladustamisel niiskus, temperatuur ning päikesevalguse ligipääs (Joy jt., 1999).

1.2.2. Kannabinoidide biosüntees

Tegelikult pole THC-happel (THCA) ja ka teistel kannabinoidhapetel psühhoaktiivset toimet enne, kui nad dekarboksüleeruvad ehk teisisõnu kaotavad oma happelise karboksüülrühma. See toimub pärast vaigu eritumist näärmekarvakestelt. Peale taime koristamist veel vähegi allesjäänud kannabinoidhapped dekarboksüleeruvad mõne päeva jooksul soojuse toimel. Järgnev biosünteesi kirjeldus käib pentüül-THC kohta, kuigi sarnased sammud läbitakse ka teistsuguse külgahelaga THC moodustumisel (Clarke, 1991).

Esimene aste pentüül-kannabinoidi sünteesil on olivetoolhappe ja geranüül-pürofosfaadi liitumine. Vt. lisa 3. Tekib kannabigeroolhape. See võib muutuda kas CBG-happe (CBGA) monometüüleetriks või hüdroksüülrühma lisandudes hüdroksü-CBG-happeks. Nende molekulide kujunemise käigus tekivad kas kannabikromeen- või kannabidioolhape. Viimasest moodustub juba THCA. Kuigi CBD ja CBC on mõlemad vaid nõrgalt psühhoaktiivsed, mõjutavad nad THC toimet. Esimene annab rahustava efekti, teine töötab tõenäoliselt võimendajana. Kõik kannabinoidide biosünteesi reaktsioonid on reguleeritud ensüümidega, kuid sõltuvad ka konkreetsetest keskkonnatingimustest (Clarke, 1991).

Raphael Mechoulami, kannabinoidide ühe juhtivama uurija arvates mängib THCA ja teiste kannabinoidide biosünteesis kõige tähtsamat rolli ultraviolett-kiirgus (Clarke, 1991). Mechoulam muundas katseliselt CBDA THC-happeks mõjutades üle 48 tunni CBDA ja n-heksaani lahust ultraviolett-kiirgusega 235-285 nm. Reaktsioon toimus hapniku kaasabil ja oli pöördumatu. Saagiseks osutus vaid 15% THCA-d ning tekkisid ka mõned ühendid, mida elustaimedel ei esine. THCA isomeere on olemas nelja tüüpi. ∆1-THCA ja ∆6-THCA on mõlemad THCA looduslikud isomeerid, mis erinevad teineteisest molekuli geraniooli osas paikneva kaksiksideme asukoha poolest, vastavalt siis esimese või kuuenda süsiniku juures. Psühhoaktiivne mõju on neil sarnane. Samas kohtab enamikes sortides ∆1-THCA-d neli korda sagedamini kui ∆6-THCA-d. Lisaks võivad isomeerid esineda kas a- või b-kujul. See sõltub molekuli olivetoolhappe osas vesiniku ja karboksüülrühma paiknemisest. Nende eri kujul esinevate molekulide psühhoaktiivne toime on tõenäoliselt sarnane, kuid ametlikku tõestust pole see oletus seni leidnud. Tuleb ka mainida, et sellist õhkõrna kanepi toime erinevust, mis võiks tekkida tänu neile neljale THCA isomeerile, ei tehta kindlaks laboris loomkatsetega. Need tulemused saadakse inimeste tähelepanekute toel (Clarke, 1991).

1.2.3. Vaigunäärmed

Näärmed katavad nii emas- kui isastaime kogu maapealset osa, kuid kõige rohkem paikneb neid emastaime kandelehtedel. Kannabinoide toodavad kahte tüüpi näärmed:

1) varreta – paiknevad enamasti taime varrel, lehtedel ja kandelehtedel;

2) varrega – arenevad üksnes õitsemise ajal õit ja seemet toetavatel kandelehtedel. Moodustuvad varreta näärmeist tänu õitsemist soodustavaile tegureile.

Joonis 5. Kandelehe all olevad näärmed ja karvakesed; suurendus 35 korda (Mahlberg & Kim, 1998).

Joonis 6. Näärmed suurendatud 300 korda. Tagapool näha varreta näärmed (Mahlberg & Kim, 1998).

Vahakiht

Eritusõõs

Vaigurakud

Heitekiht

Varrerakud

Joonis 7. Näärmekarva ehitus (Pate, 1994).

Varrega nääre tipneb ümara suure peaga . Varre ja pea ühenduskoha juures on heitekiht, kust küpsuse saavutanud taim hakkab vaiku eritama (Mahlberg & Kim, 1998). Vaik sisaldab üle 80% kannabinoide, lisaks veel aromaatseid terpenoide, mis annavad sellele iseloomuliku lõhna. Vaigurakud ja eritusõõs on ümbritsetud õhukese vahakihiga. Eritusõõs toimib kui ladu. Terpenoidid ja kannabinoidid on seal kaitstud atmosfääri oksüdeeriva toime eest, samas on peatunud ka vaigurakkudes toimunud ensümaatilised muutused (Clarke & Watson, 2002).

Näärmetes toimuva kohta rakutasandil on proovinud selgust tuua dr. Paul Mahlberg Indiana ülikoolist ja Eun Soo Kim Seouli Konkuk’ ülikoolist. Kuigi kannabinoidide moodustumise täpset asukohta rakus pole veel kindlaks tehtud, on nad oma uuringutele tuginedes välja toonud ühe tõenäolise võimaluse, mis on piltlikult kujutatud joonisel 8. Varrerakust vaiguraku vakuooli jõudnud fenoolglükosiidist eraldub glükoos, mis juhitakse tagasi raku tsütoplasmasse. Järele jääb fenool, mis ühineb lipoplastis moodustunud terpeeniga. Kuna puuduvad igasugused tõendid kannabinoidide olemasolust vaiguraku tsütoplasmas, formeeruvad nad ensüümide toimel arvatavasti kas plasmamembraani pinnal või siis eritusõõne seinal (Mahlberg & Kim, 1998).

Kannabinoid

Eritusõõs

Vaigurakk

Glükoos

Fenoolglükosiid

Varrerakk

Joonis 8. Kannabinoidide tõenäoline süntees rakutasandil (Mahlberg & Kim, 1998). P – plastiid (lipoplast), V – vakuool.

2. KANEPI MÕJU INIMORGANISMILE

Kanepit on sajandeid kasutatud valu, astma ja düsenteeria raviks, rahusti ja uinutina, oksendamis- ja iiveldusvastase vahendina, krampide ja spasmide leevendajana (BMA, 1997). Teaduslik lähenemine kanepi ravitoime uurimisel sai alguse 19. sajandi esimesel poolel, kui kanepipreparaadid hakkasid lääne meditsiinis üha enam populaarsust koguma. Selgitamaks taime võimalikku mõju organismile ja tema toimemehhanisme on läbi viidud sadu teadusuuringuid (Gieringer, 1996). Kliinilised uuringud vähihaigetega on näidanud kanepi efektiivset toimet vältimaks kemoteraapiast tingitud iiveldust ja oksendamist. Taime omadus vähendada silma siserõhku kuni 45% on teinud temast tõhusa ravimi glaukoomihaigetele. Epilepsiaravis annab kanep tulemusi tänu krampidevastasele mõjule. In vitro on kindlaks tehtud THC kasvajaid pärssiv toime. Kuna kanep tõstab söögiisu, võimaldab see AIDSi-haigetel vähendada haigusest tingitud kaalukaotust. Osadel kanepi toimeainetel on antibakteriaalsed omadused. Nii takistavad CBC ja THC streptokoki ja stafülokoki vohamist (Hanrahan, 2002).

Vaatamata taime illegaalsusele on kogu maailmas jätkunud laialdane kanepi tarvitamine küll meelelahutuseks, küll meditsiinilistel näidustustel. Millega riskivad need inimesed, peale võimaluse kriminaalkorras karistatud saada? Mis toimub organismis kanepi mõjul? Et mõista, kuidas reageerib organism kanepi toimeainetele, tuleb esmalt tutvuda nn tegevuspaigaga. Kannabinoidid on rasvlahustuvad ained ning seetõttu läbivad kergesti aju-vere ehk hematoentsefaalse barjääri. Ajus olevad neuronid aktiveeruvad alles aine kinnitumisel retseptorile. Retseptorid on raku pinnal paiknevad teatud tüüpi valgud, mis seovad endaga raku tegevust käivitavaid aineid – agoniste. Retseptorid võivad siduda ka antagoniste, aineid, mis takistavad agonistide kinnitumist retseptoreile ning blokeerivad nii raku normaalse toimimise (Joy jt., 1999).

Eksogeensed agonistid (THC)

Endogeensed agonistid (anandamiid)

Antagonistid

Joonis 9. Retseptorid neuroni pinnal ja ligandid (Joy jt., 1999).

Üldnimetus retseptoriga seostunud aine kohta on ligand. Ligandid on ka hormoonid ja neurotransmitterid. Üldiselt on retseptor võimeline endaga siduma vaid teatud kindlaid aineid. Kannabinoidide toimet vahendavad retseptorid CB1 ja CB2 (Joy jt., 1999).

Väljaspool rakku

Raku sees

Rakumembraan

Joonis 10. Kannabinoidide retseptorid. Tume – CB1, hele – CB2 (Joy jt., 1999).

CB1 retseptoreid paikneb eriti rohkelt kesknärvisüsteemis. Tunduvalt vähem leidub neid perifeersetes organites ja kudedes. Samas võivad mõnes perifeerses koes CB1 retseptorid olla koondunud väga kitsale osale koe massist, mis teeb nende kontsentratsiooni piirkonnas eriti kõrgeks. Ka kesknärvisüsteemis on CB1 retseptorid paiknenud üsnagi ebaühtlaselt. See selgitab retseptori agonistide erinevaid farmakoloogilisi omadusi. Kuna CB1 retseptoreid on rohkesti ajukoores, hippokampuses ja basaalganglionides, suudavad agonistid mõjutada liikumist ning nõrgendada tunnetust ja mälu (Pertwee, 2002).

Agonisti seostumisel kannabinoidiretseptoriga aktiveeruvad kõigepealt G-valgud. G-valgud on oma nime saanud sellest, et nad seovad guanosiintrifosfaati (GTP) ja hüdrolüüsivad seda, st on GTP-aasid. See käivitab rakusiseste komponentide muutuse – piirab ensüümi AC (adenülaat-tsüklaas) määra, mis omakorda vähendab tsüklilise AMFi (adenosiin monofosfaat) tootmist, muutub kaltsiumi- ja kaaliumiioonide kontsentratsioon, suurenedes ja vähenedes vastavalt. See kõik toob kaasa muutused raku funktsioonides. Konkreetne tulem oleneb raku tüübist ja retseptoriga seostunud ligandist. Agonistid erinevad seostumisvõime ja -tõhususe poolest. Esimene määrab tegeliku doosi, teine rakku edastatud signaali tugevuse. Nii seostumisvõime kui –tõhusus on THC-l madalam, kui mõningatel sünteetilistel kannabinoididel (Joy jt., 1999).

CB2 retseptorid paiknevad immuunsust tagavates rakkudes ja kudedes, nagu leukotsüütides, kurgumandlites ja põrnas (Pertwee, 1997). Ajus neid leitud pole (Pertwee, 1997; Felder & Glass, 1998).

Vaatamata CB1 ja CB2 retseptorite mõningasele erinevusele (vt. joonis 11) seostuvad enamik kannabinoide võrdselt mõlema retseptoriga. Erandiks on vaid CBD, mille puhul on leitud suurem tõmme CB1 retseptorile kui CB2-le. Sarnane eelistus on ka endogeensetel liganditel – anandamiidil (arahhidonüül-etanool-amiid) ja 2-AG-l (2-arahhidonüül-glütserool) (Felder & Glass, 1998). Organismi enda toodetud kannabinoid anandamiid aitab inimesel toime tulla valuga. Kriitilises situatsioonis, kui inimene on saanud vigastada, eritub organismi rohkem anandamiidi, et aidata suurt valu üle elada (Fisher, 1999).

2.1 Psüühiline mõju

Kanepi toime inimese psüühikale võib olla väga erinev. Üksnes taime keemilisest koostisest lähtuvalt oleneb see:

1) taimes sisalduvate kannabinoidide – CBC, CBD, THC ja CBN – suhtest;

2) nende kannabinoidide metüül-, propüül- ja pentüülhomoloogide suhtest;

3) kõigi nende kannabinoidide isomeeridest.

Võimalikke erinevaid kombinatsioone on tohutu hulk. Lisaks võivad THC toimet soodustada või alla suruda veel terpenoidid ja teised aromaatsed ühendid (Clarke, 1991). Peale doosi suuruse ja kasutatava taime sordi oleneb kanepi toime veel droogi ettevalmistamisest, manustamisviisist ja -kohast ning kasutaja isiksuseomadustest, sotsiaalsest ja kultuurilisest taustast. Kõige sagedamini kirjeldatakse unelevat olekut. Meenuvad ammu ununenud sündmused. Pähe torkavad seoseta mõtteread. Muutub aja- ja ruumitaju. Suurte dooside puhul võivad mõnikord esineda nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid. Tüüpilised on kõrgendatud meeleolu, erutus ja õnnetunne, sageli koos lusti ja naeruga. Mõningatel juhtudel võib viimaks meelolu muutuda rusuvaks (Schultes jt., 2001). Väga suure doosi puhul võib kaasneda ajutine toksiline psühhoos. Seda esineb harva, ning peaaegu alati on tegemist kanepipreparaadi söömise mitte suitsetamisega (Zimmer & Morgan, 1997). Sümptomiteks võivad olla rahutu olek, erutusseisund, meeltesegadus, koordinatsioonihäired ning vahel ka hallutsinatsioonid (Grinspoon & Bakalar, 1997). Kuigi tavapärase tarvitamise puhul on rahutus ja äng üsnagi ebatavalised kõrvalmõjud, võib neid esineda, ning mõnikord tipneda koguni lühiajalise halvava paanikahooga. Harilikult juhtub see vähekogenud kasutajaga, kes tarvitab kanepit ebameeldivas ja tundmatus keskkonnas. Ängi tekkimise ohtu suurendavad ka droogi illegaalsus, teadmatus tema mõju osas ning patsiendi ettevalmistamatus, kui kogetakse midagi enneolematut üksi, ilma juhendamiseta. Sellist seisundit aitab efektiivselt leevendada lihtne rahustamine. Olukord on kergesti välditav usaldusväärse arsti abiga, kes määraks doosi, suunaks tarvitamist ja oleks vajadusel toeks (Grinspoon, 2000).

Kehasiseste kannabinoidide toime ja ülesannete uurimise osas on suur töö ära tehtud Max Plancki nimelises psühhiaatriainstituudis Münhenis. Viieaastase teadustöö tulemusena on professor Beat Lutz ning tema kolleegid avastanud veel ühe endokannabinoidide tähtsa rolli ajus. Nimelt, aitavad need kemikaalid kustutada hirmutavaid mälestusi. Selline avastus võimaldab leida leevendust hirmust tingitud psüühilistele häiretele. Ärevushäired on kaasajal ühed sagedasemad vaimse tervise kõrvalekalded. Sotsiaalfoobia, traumajärgne stress, paanikahood – kõik põhinevad inimesse pesa teinud hirmul. Hirm iseenesest on loomulik reaktsioon ohule. Enamik inimesi rahuneb ohu möödudes, kuid foobikud pole võimelised kohanema ning jäävad kõrgendatud häire seisukorda ka igasuguse hädaohu puudumisel. Nii viib paanikahäireni iga kontrolli alt väljunud ülereageering. Samasse liigitub ka inimest painama jäänud õnnetus või muu traumaatiline kogemus. Uuringu tulemusel osutusid selle peene tasakaalustamise võtmeks aju endogeensed kannabinoidid. Hiirtega teostatud katses osalesid normaalsed isendid ja need, kel puudusid kannabinoidiretseptorid. Katsealuseid mõjutati esmalt tugeva heliga, seejärel elektrilöögiga jalale. Järgnevatel päevadel kõlas vaid sama heli. Normaalsetel närilistel kadus hirm peagi, kuid mutandid reageerisid heli kuuldes veel pikka aega hirmunult. Et kustutada hirmutavaid kogemusi, valguvad endokannabinoidid mandelkehasse. See on ajus paiknev mandlikujuline organ ohu, hirmu ja agressiooni tuvastamiseks. Kannabinoidid summutavad närvirakkude tegevust mandelkehas, aidates nii maha suruda hirmutavaid seoseid (Wasowicz, 2002).

2.2. Füsioloogiline mõju

Kannabinoidide signaalsüsteem on miljoneid aastaid vana. Seda on täheldatud imetajatel, kaladel ja teistel selgroogsetel, ning koguni väga primitiivsetel organismidel, nagu näiteks hüdra. Süsteemi käivitumine, ükskõik siis, kas taimsete, sünteetiliste või kehasiseste kannabinoidide abil toob kaasa palju erinevaid toimeid (Grotenhermen, 2002a).

Kanepi mõjul kiireneb südametöö 10-40 löögi võrra minutis, vastavalt THC doosile 2-70 mg (Batchelder, 2004). 2000. aastal valmis Harvardi meditsiinikooli kaasprofessori dr. Murray A. Mittlemani juhtimisel Südamehaiguste ennetamise instituudi toel läbiviidud pikaajaline uuring, mille kohaselt võib südametöö kiirenemine rohkem kui 40 löögi võrra minutis südameprobleemidega inimestel esile kutsuda rabanduse. Uuringu käigus küsitleti 3882 värskelt infarkti üle elanud patsienti, kellest 124 olid kanepit suitsetanud viimase aasta jooksul, 37 patsienti üks ööpäev ja 9 neist üks tund enne rabandust. Uurimisrühm jõudis järgnevale tulemusele: tund aega peale kanepi suitsetamist on 4,8 korda suurem tõenäosus infarkti saada võrreldes mittesuitsetamis-perioodiga (Mittleman jt., 2001). Kogu uurimistöö, alates lähteandmete käsitlemisest, kasutatud metoodikast kuni tulemusteni välja kubiseb loogikavigadest. Vaatamata sellele on tööd laialdaselt kajastatud ajakirjanduses ja tsiteeritud ettekannetes, mis on avalikkuse ette paisanud taas uue müüdi kanepi ohtlikkusest (Junk…,2001; Smoking…, 2001). Seda hoolimata uurimistöö lõppjäreldusest, et kanepisuitsetamine on harvaesinev südameinfarkti põhjus (Mittleman jt., 2001). Kanep võib olla päästikuks südamehaigele, kelle puhul võivad infarkti põhjustada ka näiteks kiire kõnnak või seksuaalakt (Grotenhermen).

Tabel 5. Kanepi mõju südametegevusele (Grotenhermen).

Südame tööd kahjustavad tegurid Südameprobleeme ennetavad tegurid

1) vähenenud hapnikuvarustus CO 1) kui hapnikuvaegus tuleneb pärgarterite

pealetungi tõttu (üksnes suitsetamisel); kontraktsioonist, aitab kanep seda leevendada;

2) südametöö kiirenemine keskmiselt 45% 2) kannabinoidid vähendavad trombotsüütide

esimese tunni jooksul peale suitsetamist; liitumist*. Väheneb trombide oht;

3) vererõhu muutused. Lamavas asendis 3) kannabinoidid toimivad põletikuvastaselt.

võib vererõhk tõusta, püsti olles langeda. Põletikulised protsessid suurendavad infarkti

riski.

Kanepi mõjust tingitud veresoonte laienemine ja hingamise aeglustumine aitavad vähendada stressi. Kehatemperatuuri langus seletab, miks kanepit on ajaloo jooksul kasutatud palavikualandajana (Batchelder, 2004).

Kanep lõdvestab lihaseid. Suurtes kogustes võib kaasa tuua koordinatsioonihäireid (Grotenhermen, 2002a). Lõdvestunud bronhilihased avardavad omakorda bronhe ja bronhioole. See suurendab gaasivahetust kopsudes ning üldist hapniku juurdevoolu. Piisab mõnest mahvist, et kergendada astmahoogu. Kanep on ka tõhus ekspektorant (Batchelder, 2004). Eraldi probleem on kanepisuitsu mõju kopsudele. Nagu tubakasuitski võib see soodustada hingamisteede- ja kopsuhaigusi. Pealegi peidab kanepisuits endas neli korda rohkem tõrva kui tubakasuits. Erinevus tuleneb peamiselt filtri puudumisest ning suitsetamise moodusest. Samas suitsetatakse kanepit tubakaga võrreldes koguseliselt vähemalt kümme korda vähem. Enamik kanepi tarvitamisega kaasneda võivatest kahjulikest efektidest on seotud suitsetamisega (Joy jt., 1999).

Kanep pidurdab sülje eritust ning pisaratevoolu. Sellega seoses võib suureneda risk haigestuda silmapõletikesse või ülemiste hingamisteede haigustesse (Grotenhermen, 2002a).

Silmas leidub kannabinoidiretseptoreid rohkelt sarv-, viker- ja võrkkesta rakkudes (Grotenhermen, 2002a). Eriti palju on CB1 retseptoreid võrkkestas. Neid võib leida nii kepikeste kui kolvikeste fotoretseptoreil. Kepikesed on valgustundlikud, kolvikesed värvustundlikud rakud. Kanepitarvitamisega kaasneda võiv nägemistaju muutus on tingitud kannabinoidide võimest deponeerida kaltsiumi ioone. Kui fotoretseptorid on muutnud valguse teistele rakkudele loetavaks signaaliks, on edasiseks rakkudevaheliseks kommunikatsiooniks vajalik neurotransmitter glutamaat, mille aktiveerivad kaltsiumi ioonid. Kui kaltsiumi kanalid on suletud ja glutamaati ei vabane, muudab see rakkude võimekust signaali edasi anda (Franz, 1999).

Kanepi mõjul väheneb silma siserõhk 25-30%. Toime tegelik mehhanism pole teada. Ühe hüpoteesi järgi on silma siserõhu alanemine tingitud üldisest vererõhu langusest (Pate, 2002).

Kanepi tarvitamine võib põhjustada nn punaseid silmi. See tuleneb silma veresoonte laienemisest. Nägemisteravuse või ereda valguse taju vähenemist ei kaasne. Tegelikult suureneb hoopis valgustundlikkus, mis parandab öist nägemist. Antropoloogiliste uuringute järgi nägid kalamehed pimedas paremini, kui olid kanepit suitsetanud või pruukinud sellest valmistatud jooki (Batchelder, 2004).

Mõned inimesed on kanepi suhtes ülitundlikud. Neil võib tarvitamisega kaasneda paranoia või allergiline reaktsioon. Kroonilise kanepisuitsetamisega on seostatud sagedasi ninaõõne põletikke (Hanrahan, 2002).

2.3. Kanepi toime immuunsüsteemile

Inimese keha kaitseb end sissetungijate – viiruste, bakterite ja võõrkehade – eest keerulise organite ja rakkude kompleksi ehk immuunsüsteemi abil.

1970. aastetel Columbia ülikooli anestesioloogiaprofessori dr. Gabriel Nahase läbiviidud katsed inimese T-rakkudega andsid paljudeks aastateks müüdi kanepi immuunsust nõrgendavast toimest. Ehkki hiljem teostatud katsed küll teiste teadlaste ja ka tema enda poolt läbi viiduna pole enam selliseid tulemusi näidanud. Loomkatsetel THC mõjust immuunsüsteemile on sageli kasutatud ülimalt kõrgeid doose, mis on ületanud inimese doosi koguni 40 kuni 1000 korda. Enamasti just sellistele uuringutele viidates põhjendatakse kanepi immuunsüsteemi kahjustavat toimet (Zimmer & Morgan, 1997). Tegelikult pole siiani leitud kinnitust, et THC halvendaks inimese vastupanu nakkustele (Cabral, 2002).

Alates kannabinoidiretseptorite ja endogeensete ligandite avastamisest on märkimisväärselt edenenud nende füsioloogiliste ülesannete uurimine. Krooniliste kanepisuitsetajatega läbiviidud uuringud on näidanud, et kannabinoidid võivad muuta immuunrakkude funktsioone. Sarnaseid tõendeid on andnud ka loomkatsed ja raku-uuringud T-rakkude ja makrofaagidega (Croxford & Yamamura, 2005). Mil määral ja kuidas immuunsust muudetakse, sõltub droogi kontsentratsioonist, mõjuaine leukotsüütideni jõudmise ajastusest ning raku ülesande tüübist (Joy jt., 1999). Kuna kannabinoidid võivad muuta nii tsütokiinide funktsioone kui eritust immuunrakkudest, võiks neist kasu olla põletikuliste haiguste ravis (Croxford & Yamamura, 2005) . Seni on selliste haiguste puhul kasutatud glükokortikoide, mis võivad kaasa tuua palju kõrvaltoimeid. Mittepsühhotroopsete kannabinoidide, nagu näiteks CBC (Wirth jt., 1980) kasutuselevõtt glükokortikoidide asemel oleks suur edasiminek põletikuliste haiguste ravis (Joy jt., 1999).

Eraldi teema on kanepisuitsu mõju alveoolide makrofaagidele. Need rakud aitavad puhastada kopse sinna sattunud tahketest osakestest ja mikroorganismidest. Hälbeid makrofaagides on näidanud nii inimese makrofaagide ja loomadega teostatud katsed kui ka uuringud krooniliste kanepi padu-suitsetajatega. Toime makrofaagidele on siiski tublisti väiksem tubakasuitsetajatega võrreldes ning puudub sootuks mõõduka kanepisuitsetamise korral (Zimmer & Morgan, 1997).

2.4. Kanepi toime reproduktsioonile

Suguhormoonide tootmist reguleerib ajuripatsi eessagar gonadotroopsete hormoonide abil. LH ehk luteiniseeriv hormoon stimuleerib naiste progesterooni ja meeste testosterooni teket. FSH ehk folliikuleid stimuleeriv hormoon tagab meestel munandite arengu ja spermatootmise, naistel aitab kaasa munaraku küpsemisele menstruatsioonitsükli esimesel poolel (Suguhormoonid, 2000).

Kuna inimese aju on rikkalikult varustatud kannabinoidiretseptoritega, võib eeldada kanepi otsest või kaudset mõju peaajust lähtuvale suguhormoonide sekretsioonile. Uuringuid selles valdkonnas on teostatud alates 1970. aastatest. Tulemused on kõikuvad. 1974. aastal teatasid dr. Robert Kolodny ja tema kolleegid St. Louis´i Reproductive Biology Research Foundation-st, et sagedasti kanepit tarvitanud meestel on madalam testosterooni tase kui juhutarvitajatel (Novak). Rohkelt suitsetavatel meestel vähenes ka LH ja FSH tase ning kasvas oligospermia esinemissagedus (Murphy, 2002). Paljud hiljem teostatud uuringud küll vähe ja rohkelt kanepit suitsetavate, kui ka kanepit üldse mitte pruukinud meestega pole leidnud erinevusi meeste gonadotropiini või testosterooni taseme vahel (Zimmer & Morgan, 1997; Murphy, 2002). Mõningane spermide kontsentratsiooni ja liikuvuse vähenemine leiti pärast 30 päeva kestnud katset, kus mehed suletuna laborisse suitsetasid iga päev 20 sigaretti. Ükski viimaks saadud tulemustest ei väljunud normi piirest (Hembree jt., 1979). See-eest on rohkelt hirmutavaid tulemusi andnud katsed loomadega ja raku tasandil. Isasel reesusahvil vähendas 60 minuti jooksul manustatud akuutne THC doos 65% testosterooni taset, püsides nii 24 tundi. Pikaajaline kannabinoididega mõjutamine katkestas isastel hiirtel spermatogeneesi ja tekitas hälbeid sperma morfoloogias (Murphy, 2002).

Naistega teostatud uuringutes on selgunud, et kanepi mõju suguhormoonide tasemele sõltub parasjagu kestvast menstruatsioonitsükli faasist. Katses osalenud naised olid enne eksperimenti kahe nädala vältel kanepivabad, seejärel suitsetasid ühe kanepisigareti THC-sisaldusega 1,8%. Tunni jooksul peale manustamist ilmnes menstruatsiooni-eelses faasis olnud naiste LH taseme langus 30% võrreldes platseebot suitsetanutega. Menstruatsiooni-järgses faasis olnud katsealustel mingisugust erinevust ei ilmnenud. Ovulatsiooni faasis olnud naistel täheldati LH taseme märkimisväärset tõusu (Mendelson & Mello, 1984). Emaste loomadega läbi viidud katsed on näidanud sarnaseid tulemusi, kuid veidi karmimas võtmes. See on tulenenud dooside suuruse ja eksperimentide kestuse erinevusest. Nii paiskasid kolm korda nädalas tehtud THC süstid mitmeks kuuks segamini emase ahvi menstruaaltsükli, kuna langes LH tase ning jäi ära ovulatsioon. Pärast aastast THC-kuuri keha aga harjus olukorraga ning menstruatsioonitsükkel korrastus iseenesest (Smith jt., 1983). Paljudes loomkatsetes ilmnenud sarnane seaduspära näitab, et suured THC-doosid toovad kaasa ajutised muutused reproduktsioonisüsteemi toimes, kuid jätkuval manustamisel keha kohaneb THC-ga ning normaalne funktsioneerimine taastub (Zimmer & Morgan, 1997).

2.5. Kanepi võimalik toksilisus

Hinnangutes kanepi toksilisuse kohta keskendutakse taime peamise toimeaine THC võimalikule ohtlikkusele. Suukaudsel manustamisel on LD50 ehk katsealustest pooltele surmavalt mõjuv doos umbes 1 gr iga keha kg kohta. Siinkohal tuleb märkida, et tõhus kanep sisaldab THC-d keskmiselt 10% (Clarke & Pate, 1994). Seega 70 kg kaaluval inimesel oleks 50%-line tõenäosus surra, kui ta sööb ära vähemalt 700 gr kanepit. Kliiniliselt tõhus THC doos, mis suudab leevendada iiveldust, algab 5-10 milligrammist. See tähendab vähemalt mitmetuhandekordset erinevust efektiivse ja letaalse doosi vahel. Alkoholi puhul on see erinevus vaid kahekümnekordne (Clarke & Pate, 1994). Sarnane piir efektiivse ja letaalse doosi vahel on ka populaarseimal käsimüügiravimil aspiriinil (Young, 1988).

Tabel 6. THC, alkoholi ja barbituraatide toksilisuse võrdlus (Mikuriya, 1969).

Efektiivne Letaalne Ohutusfaktor

Sekobarbitaal 100-300 mg 1000-5000 mg 3-50

Alkohol 0,05-0,1% 0,4-0,5% 4-10

THC 50 mg/kg 2 160 000 mg/kg* 40 000*

THC suurte dooside pikaajalise toime selgitamiseks on läbi viidud katsetus rottidega. Loomadele söödeti iga päev sisse 50 mg/kg THC-d kahe aasta jooksul. Katse lõpuks oli kontrollgrupi rottidest elus 45% ja töödeldud loomadest 70%. THC-d saanud rottide suurem ellujäämus tulenes peamiselt kasvajate vähenenud esinemisest selles grupis (Chan jt., 1996).

Tabelis 7 on kokku võetud ajavahemikul 1.01.1997 – 30.06.2005 FDA-s registreeritud surmajuhtumid. Võrdlusena toodud ravimeist on esimesed 12 alternatiivsed preparaadid meditsiinilisele kanepile, ülejäänud viis on populaarsed ravimid depressiooni, narkolepsia, erektsioonihäirete ja valu korral. Kõik ravimid on leidnud heakskiidu FDA-s (Deaths…, 2005).

Hoopis eraldi teema on saastunud droogi toksilisus. Valed kasvatamis-, kuivatamis- ja/või ladustamistingimused võivad soodustada bakterite ja hallitusseente paljunemist. Sellise kanepi tarvitamine võib kaasa tuua organismi nakatumise või koguni tugeva mürgituse. Osad seened eritavad vägagi tugevaid toksiine. Üsna ohtlik kanepidroogil leitud hallitusseene liik on kerahallik Aspergillus flavus (McPartland, 2002). Seene toodetud aflatoksiinid on 2000 korda mürgisemad kui üks toksilisemaid taimekaitsevahendeid paratioon (McPartland, 2002), ning pikaajalisel kokkupuutel soodustavad maksavähi teket. Äge aflatoksikoos avaldub palaviku, oksendamise, koomaseisundi ja krampidena (Kallavus, 2001). Taime illegaalsusest tingitud igasuguse kontrolli puudumine droogi koostise, kvaliteedi ja puhtuse osas paneb suuremad kohustused patsiendile. Saastunud droogiga seotud ohtude vältimiseks tuleb ebaselget päritolu kanep kindlasti enne tarvitamist steriliseerida. Selleks tavalist praeahju kasutades piisab 5 minutist 150° juures (McPartland, 2002).

Tabel 7. Ühendriikide Toidu- ja ravimiametis (FDA) ajavahemikul 1.01.1997 – 30.06.2005 registreeritud surmajuhtumid (Deaths…, 2005).


Ravimi kategooria	Ravim	Ravimist tulenenud surmajuhtumid	Võimalikust koosmõjust tingitud surmajuhtumid	Kõik registreeritud surmajuhtumid

Kanep	Kanep	0/2*	0/6*	0/8

Iiveldusvastased		196	429	625
ravimid	Compazine	15	30	45
	Reglan	37	278	315
	Marinol	4	1	5
	Zofran	79	76	155
	Anzemet	22	5	27
	Kytril	36	24	60
	Tigan	3	15	18
Krambivastased		118	56	174
ravimid	Baclofen	72	33	105
	Zanaflex	46	23	69
Antipsühhootikumid		1593	702	2295
	Haldol	450	267	717
	Liitium	175	133	308
	Neurontin	968	302	1270
Teised laialt		8101	492	8593
levinud ravimid	Ritalin	121	53	174
	Wellbutrin	1132	220	1352
	Adderall	54	12	66
	Viagra	2254	40	2294
	Vioxx	4540	167	4707

3. KANEP KUI RAVIMTAIM

Kõige varasemad tõendid kanepist kui ravimtaimest pärinevad ligi 5000 aasta tagusest ajast. 28. sajandil enne Kristust elanud Hiina valitsejast filosoofi ja taimetarga Shen Nungi farmakopöas Pen ts’ao oli kanep kui ülim surematuse eliksiir. Taime soovitati “naiste hädade”, reuma, beribeeri, malaaria, kõhukinnisuse, podagra ja hajameelsuse puhul (Abel, 1980). Kanepiseemne tervistav toime oli vaatluse all Li Shih-cheni 16. sajandil koostatud taimeravi raamatus Pen ts’ao kang mu. Li arvates kasvatas seemnete söömine chi’d, aeglustas vananemist, parandas vereringet ning ennetas lümfivedelike seiskumist, aitas halvatuse puhul ja suurendas rinnapiima teket imetavatel naistel. Seemnetest valmistatud šampoon olla hea vahend juuksekasvu kiirendamiseks (Batchelder, 2004).

Traditsiooniline meditsiin kasutas kanepiseemneid või -õisikuid ravimeis, mida enamasti soovitati raske sünnituse, valuliku menstruatsiooni, reuma, krampide, kõrvavalu, palaviku, düsenteeria, epilepsia, unetuse ja närvipinge leevendamiseks, samuti söögiisu tõstmiseks, valuvaigistiks ja afrodisiakumiks (Batchelder, 2004). Renessansiajal tõid värskeid teadmisi kanepikasutuse kohta Aafrikat väisanud Euroopa maadeavastajad: taim sobib malaaria ja selle komplikatsioonide, düsenteeria, veremürgituse ja antraksi raviks. Culpeper´i farmakopöas Complete Herbal mainiti kanepit kui köhavastast ravimit. 19. sajandi algul täiendasid taime kasutusvõimaluste nimekirja Aafrikas ja Aasias reisinud või elanud eurooplased (Batchelder, 2004). Calcuttas praktiseerinud Briti Ida-India kompanii kirurg William B. O'Shaughnessy märkis, et kanep leevendab reumaatilisi valusid ja väikelaste krampe ning aitab teetanusest ja marutõvest tingitud lihasspasmide korral (O'Shaugnessy, 1839). Ameerika Ühendriikide raviminimekirja jõudis kanep 1854. aastal. Kuna kanepiekstrakt tagab hea une, vaigistab spasme, leevendab valu ja mõjub rahustavalt, soovitati seda närvivalu, podagra, teetanuse, foobiate, koolera, krampide, spastilisuse, hüsteeria, depressiooni, hullumeelsuse ja emaka verejooksu korral. Seda kasutati paljudes ravipreparaatides, sh Eli Lilly’ rahustites ning Parke Davise ja Squibb’i toodetes. Süstlanõela leiutamine 20. sajandi algul tõi kaasa avaramad võimalused meditsiinis ning uued suunad ravimitööstuses. Kuna kanepi toimeained on rasvlahustuvad ning nende manustamine süstla abil raskendatud, hakkas kanepi kui ravimi osatähtsus vähenema (Batchelder, 2004).

3.1. Taime ettevalmistamine ja võimalikud manustamisviisid

Taime ettevalmistus saab alguse sordi valikust. Mõistagi ei saa kannabinoididerikast toorainet seemnekanepist ja vastupidi.

Vaigurikka taime kasvatamisel on oluline viljastumise vältimiseks kõrvaldada isastaimed. Korralik vaigukanep peaks THC-d sisaldama 5-10% oma kuivmassist (Grotenhermen, 2002b). Tuleb muidugi lisada, et rohkem kui 0,2% THC-d sisaldava kanepi kasvatamine, samuti selle jaoks vajalike seemnete ostmine ja müümine on enamikes riikides keelatud tegevus.

Oluline etapp taime ettevalmistuses on kuivatamine. Otstarbekas on kuivatada õisikuid eraldi, mitte tervet taime korraga. Nii eraldub vesi kiiremini. Kuivatamine toimub toatemperatuuril. Protsessi kiirendamiseks ning anaeroobsete bakterite ja kõduseente vältimiseks on vajalik pidev õhuvahetus. Kuna vaik võib kergesti pudeneda, tuleks õisikuid võimalikult vähe katsuda või liigutada. Kuivatatud kanepiõisik sisaldab harilikult vett 10-25%. Täielik kuivatamine vähendab oluliselt vaigu võimalikku toimet. Olgugi juba koristatud, jätkub õisikus kannabinoidide biosüntees – kannabinoidhapped dekarboksüleeruvad psühhoaktiivseteks kannabinoidideks ja terpeenid isomeriseeruvad polüterpeenideks, mis annavad kuivatatud õisikule sootuks erineva maitse ja aroomi kui värskel taimel. Maitset ja lõhna parandavad ka klorofüllide ja teiste pigmentide lagunemine. Kui kuivatamine toimub liiga kiiresti, jääb nn roheline maitse alles. Taim säilitatakse jahedas ja pimedas. Külmutamine pärsib kannabinoidide lagunemist. Pakendada tuleks õhukindlalt, sest THC muundumine kannabinooliks saab toimuda vaid hapniku toimel. Võimalikuks pakkekeskkonnaks soovitatakse ka lämmastikku (Clarke, 1991).

Vaigus peituvate toimeainete omastamiseks on kõige laiemalt levinud kanepi suitsetamine. Niimoodi jõuavad toimeained kõige kiiremini verre – mõju avaldub juba mõne minuti jooksul (BMA, 1997). See kergendab optimaalse doosi määramist ning annab kiire efekti ägeda haigushoo või häire ohjamisel. Et vähendada suitsetamisest tulenevat kahju, tuleks kasutada võimalikult “kanget” taime. Kanepi suukaudsel manustamisel (toidu või joogi sisse segatuna) soovitatakse droogi eelnevalt kuumutada õlis või rasvas, 200-210 °C juures piisab viiest minutist (Grotenhermen, 2002b). Kuna süües saabub toime alles 0,5-2 tunni pärast, võib sel viisil õige doseerimine keerukaks osutuda. Samal ajal on mõju püsivam ja kestab kauem. Seetõttu on suukaudne manustamine sobilik just öiste vaevuste ja valude korral (Grotenhermen, 2002b). Viimastel aastatel on populaarseks muutunud kanepi inhaleerimine. Volcano vaporizeriga läbi viidud testid näitasid, et ehkki aur oli peaaegu puhas kanepisuitsule omastest toksiinidest, sisaldas see suurel hulgal kannabinoide (Gieringer, 2003).

Seemneõli kasutatakse olenevalt haigusest nii sees- kui välispidiselt. Kvaliteetse kanepiõli saamiseks peavad seemned olema korralikult küpsenud. Saagikoristuse optimaalne ajastamine võib osutuda raskeks, kuna seemned ei pruugi valmida üheaegselt. Seda eriti juhul, kui pole tegemist seemnekasvatuseks mõeldud sordiga. Kuna toored seemned sisaldavad rohkem niiskust, väheneb seetõttu õli kogutoodang ja muutub ka selle maitse.

Pärast koristamist kanepiseeme kuivatatakse. Seemne niiskussisaldus peaks olema alla 10%. Nii välditakse seemnete idanemist ladustamisel. Kuivatatud seemnetest pressitakse õli välja hüdraulilise kruvipressiga. Parim osa õlist saadaksegi esimesel pressimisel. Ligikaudu 35% õlist jääb seemnekooki (Deferne & Pate, 1996). Vahel korratakse kogu protseduuri, ent selles etapis saadud õli kvaliteet on tunduvalt madalam. Toodangu osas jääb külmpress küll alla muudele töötlemisviisidele, kuid selle eeliseks on minimaalsed muutused õli koostises. Pisut õli läheb kaduma ka filtreerimisprotsessis. Rafineerimisetappe aga tuleks vältida, et säilitada selle väärtusliku saaduse ainulaadseid omadusi. Villimine peaks toimuma lämmastikukeskkonnas ja kindlasti läbipaistmatusse taarasse. Nii kaitstakse õli oksüdeerumisest ning valguse toimest tingitud lagunemise eest. Pikaajalise ladustamise korral tuleb kasuks ka külmutamine (McEvoy jt., 1996).

Rafineerimata külmpressitud kanepiõli värvus varieerub kollakast kuni tumeroheliseni, on meeldiva pähklise maitsega, millega mõnikord kaasneb kerge mõrudus. Harilikult ei sisalda seemned ega seetõttu ka õli psühhoaktiivseid aineid (Paris & Nahas, 1984, Vieira jt., 1967). Vahetevahel on küll seemneid analüüsides leitud THC jälgi, kuid tõenäoliselt on see tingitud seemnetele kleepunud vaigust (Matsunaga jt., 1990, Mathé & Bócsa, 1995), kuigi leidub ka vastupidiseid arvamusi (Patwardhan jt., 1978).

Kanepiõli sisaldab erakordselt suurel hulgal polüküllastumata rasvhappeid (70-80%) ning on seega eriti tundlik oksüdatiivse lagunemise suhtes, kuna küllastumatuse tagavad kaksiksidemed katkevad õhuhapniku toimel. Lagunemist kiirendavad ka kuumus ja valgus. Seetõttu ei sobi kanepiõli praadimiseks või küpsetamiseks. Parim kasutusviis on lauaõlina kas salatites või kastmetes (Deferne & Pate, 1996).

3.2. Kanepivaik kui ravim

Kanepivaigu tõhusust erinevate haiguste puhul kirjeldavad enamasti seda kasutanud patsiendid. Sageli on leevendus oma hädale leitud juhuslikult või kellegi soovitusel. Kuigi üldkokkuvõttes on uurimusi ja kliinilisi katseid teostatud üsna palju, tuleb mitmete haiguste juures tugineda vaid patsientide endi või nende raviarstide tähelepanekutele. Kuna enamik katsetusi on läbi viidud suukaudselt manustatava sünteetilise THC-ga ning viimastel aastatel ka THC ja CBD-ga, ei anna need adekvaatset pilti kanepi kui terviku toime kohta. Kuigi THC on taime põhiline toimeaine, on teatavad raviomadused ka teistel kannabinoididel ja, mis veelgi tähtsam, osade haiguste või vaevuste puhul võib osutuda oluliseks just kõigi komponentide koosmõju. Olgu tegemist suuremahuliste ja mitmete uurimustööde või vaid isiklike kogemustega, pea kõigi kanepivaigu ravitoimete juures jõuab ametlik meditsiin seisukohale, et “vajalikud on edaspidised uuringud”. Kui mistahes muude ravimtaimede puhul piisab nende haigust leevendavast või ravivast toimest, et haige võiks neid oma olukorra parandamiseks kasutada, siis kanepi puhul on sellest üksi vähe. Kannabinoidide mõju peab olema igakülgselt tõestatud ning nende toimemehhanismid eri haiguste või seisundite korral põhjalikult välja selgitatud. Võib-olla saab alles siis rääkida kanepist kui ametlikult tunnustatud ravimtaimest. Seni jääb taim illegaalseks narkootikumiks, mida lihtsalt osad haiged eelistavad üldlevinud medikamentidele. Sageli, kui kanepivaigu tõhusus ongi kliinilistel katsetel kinnitust leidnud, jõuavad ametliku meditsiini esindajad järeldusele, et patsiendi tervise huvides tuleks eelistada sünteetilist THC-d ehk tabletiravi. Kuna paljud sellised uurimused on tehtud eelmise sajandi lõpus, mil vaporizeri abil kanepivaigu inhaleerimine oli suhteliselt vähelevinud, on taolised soovitused lähtuvalt suitsetamise kahjulikkusest ka igati mõistetavad. Samas, ravimi aurude sissehingamises pole tavameditsiini seisukohast ju midagi uut. Paneb vaid imestama, et juhtumitel, kui kanepivaigu kasutamise vastu jäi ainsaks argumendiks suitsetamise kahjulikkus, ei tehtud ettepanekut taime inhaleerimiseks.

Erinevalt alkoholist ei kahjusta kannabinoidid ajurakke või närvikude. Inimese aju on rikkalikult varustatud kannabinoidiretseptoritega: neid on kobaras ajukoores, kust tulevad meie mõtlemine, taju, emotsioonid ja tunnetus, neid on hippokampuses, meie mälukeskuses, väikeajus ja juttkehas (corpus striatum), mis seotud liikumise ja liigutamisega, ning basaalganglionides, kust pärineb juhtimine ja koordinatsioon. Kannabinoidiretseptorite asetus näitab, et THC analoogidest ja antagonistidest võiks olla abi liigutamishäiretega haiguste nagu Parkinsoni, Huntingtoni ja Alzheimeri tõve sümptomite leevendamisel. Kanep võib kergendada närvi- ja lihasprobleemidega haigete elu, nagu näiteks sclerosis multiplexi põdejad ja fantoomvalu käes vaevlevad amputeeritud (Batchelder, 2004).

3.2.1. Kanepi kasutamine vähi- ja AIDSihaigete ravis

THC-d on kasutatud vähi ja AIDSihaigete ravis nii söögiisu suurendajana kui iiveldus- ja oksendamisvastase vahendina. On olnud kõhklusi seoses just pikaajalise THC-kasutamisega AIDSihaigete söögiisu parandamiseks. Kuidas selline ravi mõjub juba kahjustatud immuunsüsteemile? Alabama ülikooli epidemioloogiaprofessori dr. Richard A. Kaslow’i juhtimisel viidi läbi AIDSi arengut selgitav uurimus. Kokku oli vaatluse all 4954 meest. Töö tulemusel selgus, et kanepi või teiste psühhoaktiivsete ainete tarvitamine ei võimenda HIV-positiivsete meeste AIDSi haigestumise riski. Ilmnes veel, et ka madalama T-lümfotsüütide tasemega seropositiivsete patsientide puhul ei ilmnenud uimastitarvitamisest tingitud olulist AIDSi haigestumise kasvu (Grotenhermen jt., 1999). Harvardi meditsiinikooli epidemioloogiateaduskonnas läbi viidud kuus aastat väldanud HIV patsientide uuring ei tuvastanud kanepitarvitajatel suuremat AIDSi haigestumise riski võrreldes mittetarvitajatega (Thomas & Mirken, 2005).

Vastavalt HIV-positiivsete patsientide kanepitarvitamist käsitlenud uuringule, on kanepist enim kasu just isutuse ja neuropaatia leevendamisel. Küsitletud 523 patsiendist kasutas kanepit HIV-ga kaasnevate sümptomite raviks 27%. Neist 97% tarvitas kanepit söögiisu parandamiseks, 94% lihasvalu vastu, 93% iivelduse, samuti ängi leevendamiseks, 90% närvivalu, 86% depressiooni ja 85% paresteesia puhul. 47% kanepikasutajatest teatas mälu halvenemisest (Woolridge jt., 2005).

Neuropaatilist valu kannatavatele HIV-positiivsetele patsientidele toob kanepisuitsetamine olulist kergendust. Kalifornia ülikooli Meditsiinilise kanepi uurimiskeskus on erinevatele katsetele tuginedes jõudnud veendumusele, et kanep on tõhus nii HIV-patsientidel esineva kroonilise kui ka akuutse valu korral (Abrams jt., 2003; Abrams jt., 2005).

3.2.1.1. Kemoteraapia mõjude leevendaja

Kannabinoidide toimest kemoteraapiast tingitud iivelduse ja oksendamise korral on palju kirjutatud. Enamik kliinilisi katseid on läbi viidud sünteetiliste kannabinoidide dronabinooli või nabilooniga. Oraalse THC uuringud on kinnitanud sellise ravimivormi paremust platseeboga võrreldes (Sallan jt., 1975) ja üldjuhul võrdset toimet või paremust prokloorperasiiniga võrreldes (Sallan jt., 1980; McCabe jt., 1988; Chan jt., 1987) ning allajäämist metoklopramiidile (Gralla jt., 1984). Hoolimata nabilooni kõrvaltoimetest – peapööritus, unisus ja meeleolukõikumised – eelistasid patsiendid seda ülekaalukalt (66%) prokloorperasiinile (Chan jt., 1987).

Kanepi suitsetamisest tingitud efektide kohta kemoteraapia patsientidel on tehtud vaid kaks uuringut. Ühe puhul viidi puhta THC ja suitsetatava kanepi võrdlemiseks läbi randomiseeritud topelt-pime uuring 20 patsiendiga. 25% uuritavatest vabanes oksendamisest ja 15% iiveldustundest. 7 patsienti eelistas dronabinooli, 4 kanepit ning üheksal puudus eelistus kummagi osas (Levitt jt., 1984). Teine katse vaatles 74 patsienti, kelle seisundit standardsed iiveldusvastased ravimid polnud parandanud. Katsealused suitsetasid igal kemoteraapia päeval 4 kanepisigaretti, hoides sissehingatud suitsu kopsudes 10 sekundit. 25% esialgu nõustunud patsientidest loobus katsest suitsetamisega kaasnevate ebamugavuste tõttu, ning eelistas dronabinooli. Alles jäänud 56 patsiendist 34% hindas kanepi toimet tugevaks, 44% mõõdukaks ja 22% puudulikuks. Uimastavat toimet tajus 88% uuritavatest, suukuivust 77% ja peapööritust 39%. 13%-l patsientidest puudusid igasugused ebameeldivad kõrvalmõjud. (Vinciguerra jt., 1988).

Nii suitsetatava kanepi kui oraalse THC antiemeetiline toime sõltub ka teostatavast kemoteraapiast. Kui metotreksaadi puhul on kanep tõhus abiline (Chang jt., 1979), siis tsüklofosfamiidi ja doksorubitsiinvesinikkloriidi korral puudub märkimisväärne efekt (Chang jt., 1981).

Teistest kannabinoididest on antiemeetikumina katsetatud D-8-THC-d, mida manustati kaheksale verevähki põdevale lapsele. D-8-THC-d anti kord iga kuue tunni sees 24 tunni jooksul, alustati 2 tundi enne raviseanssi. Oksendamine kadus täielikult, kõrvaltoimed olid minimaalsed (Abrahamov jt., 1995).

3.2.1.2. Söögiisu tõstja

Tänu tõhusale kopsupõletiku profülaktikale on HIV-positiivsete haigestumus sellesse vähenenud ning üheks suureks ohuks viirusekandjatele on saanud hoopis kiire kaalukaotus (Hoover jt., 1993). Rohkem kui 20%-line vähenemine ideaalkaalust kahandab tublisti HIV-kandjate ellujäämisvõimalusi (Kotler jt., 1989). Peamised kõhnumise põhjused on keha nõrka üldseisundit ära kasutavad nakkused, toitainete imendumishäiretest tingitud seedetrakti infektsioonid ja kalorivaene söök. Just see viimane on olulisim kaalulanguse põhjus nakkuste ja malabsorbtsiooni puudumisel (MacCallan jt., 1995).

Mitmed kliinilised uuringud ja vaatlusandmed viitavad kanepi suitsetamisest tingitud söögiisu suurenemisele. 91% kanepitarvitajatest söövad iga kord, kui suitsetavad (Haines & Green, 1970). Toit muutub kanepi toimel nauditavamaks ning tervelt 93% 131-st küsitletust teatas, et nad söövad seetõttu märksa rohkem (Tart, 1970). Kanepi pikaajalise tarvitamise uurimus on näidanud, et kehakaal tõuseb teatud tasemeni, kus stabiliseerub (Williams jt., 1946).

Üldiselt on teiste manustamisviisidega võrreldes pärast kanepi suitsetamist söögiisu tõus suurem, kuid esineb ka individuaalset kõikumist. Kanep kipub suurendama söögiisu just õhtuti, samal ajal, kui paljud vähipatsiendid kirjeldavad üldisest paremat isu hommikusel ajal (Greenberg jt., 1976). Kanepi täiendav kasutamine sellistel juhtumitel tooks tõenäoliselt kaasa patsientide kehakaalu tõusu.

Dronabinooliga tehtud pikaajalised katsed kinnitavad THC sobivust nii HIV-patsientide kui ka AIDSihaigete kõhnumisvastases ravis. Viis kuud väldanud ravikuuriga tõusis kehakaal seitsmel AIDSihaigel kümnest (Plasse jt., 1991). 12-kuuline katsetus hilises staadiumis AIDSihaigetega näitas, et THC toimel paranes oluliselt söögiisu ning umbes seitsme kuuga saavutati stabiilne kehakaal (Beal jt., 1997). Ka lühiajalised uuringud vähihaigetega on näidanud patsientide isu suurenemist THC toimel (Nelson jt., 1994; Zutt jt., 2006). Samal ajal on vähemalt kaks uuringut kinnitanud dronabinooli alla jäämist söögiisu tõstjana megestrool atsetaadile, seda nii AIDSi- kui vähihaigete puhul (Timpone jt., 1997; Jatoi jt., 2002).

3.2.2. Glaukoomiravim

Glaukoom on silmasisese rõhu tõus, mis võib lõppeda nägemisnärvi kahjustuse ja pimedaks jäämisega. Põhjuseks on silmasisese vedeliku ringlusehäire. Rõhk avaldab survet silma erinevatele osadele ning nägemine halveneb. Haiguse esinemisvormides eristatakse avatud ja suletud nurgaga glaukoomi. Avatud nurgaga glaukoom avaldub esmalt nägemisväljade ahenemises, haiguse arenedes muutub nägemine hägusamaks kuni viimaks kaob sootuks. Valusid sel puhul ei kaasne. Suletud nurgaga glaukoom avaldub terava valuna ühes näopooles ja silmas, järgneb ühepoolne nägemise hägustumine, millega kaasnevad halod ja kiired valgusallikate ümber. Nägemisteravus väheneb kiiresti. Võib esineda iiveldust ja oksendamist (Haigused…).

Kanep suudab langetada silmas oleva vedeliku rõhku. Regulaarne kanepitarvitamine hoiab silma siserõhu madala ja ennetab sellega glaukoomiga kaasneda võivaid pöördumatuid tagajärgi. Kanep on vähemalt sama hea või kohati efektiivsemgi kui traditsioonilised glaukoomiravimid, kusjuures märksa leebemate kõrvaltoimetega. Erinevalt medikamentidest ei kahjusta kanep maksa või neerusid (Batchelder, 2004). Kanepi suitsetamisel väheneb silmasisene rõhk nii tervetel inimestel kui glaukoomihaigetel. Efekt kestab 3-4 tundi. Nii vähenes tervetel katsealustel poole tunni jooksul pärast 4%-lise kanepisigareti suitsetamist silma siserõhk umbes 27% rohkem platseebot suitsetanutega võrreldes. 20 mg oraalse THC manustamine tõi kaasa 17%-lise silma siserõhu languse. Glaukoomihaigetel oli efekt märksa suurem. Kui enne katset olid patsiendi silmade siserõhud 40 ja 35 mm Hg, siis pärast vastavalt 10 ja 15 mm Hg. Kuna patsiendid jätkasid ka oma traditsioonilist ravi, võis selline suur rõhulangus tingitud olla medikamentide ja kanepi koosmõjust (Hepler & Petrus, 1976).

Joonis 11. Parema ja vasaku silma siserõhu mõõtmiste tulemused. Aastatel 1980-1986 kasutati vaid glaukoomiravimeid, 1987-1994 lisandus neile ka kanep (Grinspoon & Bakalar, 1997).

Tervete vabatahtlikega läbiviidud akuutne uuring on näidanud, et kanepi tarvitamisega kaasnev silmasisese rõhu langus on otseses seoses kanepi uimastava efektiga. Nii ei muutunud silma siserõhk kogenud kanepisuitsetajatel, kes katse käigus psühhoaktiivset toimet ei tajunud (Flom jt., 1975). Samal ajal on mitmeid tõendamata ja kuuldustel põhinevaid aruandeid, et hoolimata tolerantsi kujunemisest kanepi üldiste efektide suhtes, ei ole täheldatud seda glaukoomihaigetele olulise mõju osas (Workshop…; Hepler jt., 1976).

Kanepi toimet silma siserõhu vähendamisel ja taime mõju pikaajalisel kasutamisel iseloomustab hästi kauaaegse glaukoomipatsiendi regulaarselt teostatud mõõtmised. Vt. joonis 11. Enne kanepi tarvitamist, vaid arstimitega ravides olid parema ja vasaku silma siserõhud normi piires (20 mm Hg või alla selle), vastavalt 17 ja 10% kõigist mõõtmistest. Kui ravimitele lisandus ka kanepi suitsetamine, olid mõõtmistest normi piires vastavalt 52 ja 39% (Grinspoon & Bakalar, 1997).

Tänasel päeval pole teadus veel suutnud lahti seletada kanepi toimemehhanismi silmasisese rõhu langetamisel. Sellele vaatamata on taim aidanud glaukoomihaigetel olukorda kontrolli all hoida ning säilitada nägemine pikkadeks aastakümneteks. Loomkatsetel on küll kindlaks tehtud, et kanep toimib sarnaselt ka välispidiselt kasutades, kuid inimesele sobivaid silmatilku pole kahjuks õnnestunud veel välja töötada (Grinspoon & Bakalar, 1997).

3.2.3. Neuroloogiliste haiguste leevendaja

Neuroloogilised haigused on tingitud närvisüsteemi talitluse kõrvalekalletest. Tegemist häiretega kas perifeerses närvisüsteemis, pea- või seljaajus. Selliseid haiguseid kanepi abil ravida ei saa, kuid võib kergendada haigustega kaasnevaid sümptomeid, nagu lihaskrambid ja –jäikus ning erinevad liigutamishäired. Lihaskramp on ühe või mitme lihase iseeneslik tahtele allumatu kokkutõmme, mis sageli põhjustab tugevat valu. Mitmed katsed kannabinoidide toimest aju liigutuskeskusele on kinnitanud kanepi toimeainete mõju spastilisusele (Glass jt., 1997; Herkenham jt., 1991; Miller & Walker, 1996; Sanudo-Pena & Walker, 1997). Liigutamishäired on tingitud hälvetest basaalganglionides ning talamuse (nägemiskühmu) ja ajukoore liigutuskeskuse vahelises ühenduses. Aju väärtalitlus kutsub esile ebanormaalse lihaste liikumise näol, jäsemetel ja kerel. Kõige sagedamini on kanepist abi düstoonia, Huntingtoni ja Parkinsoni tõve ning Tourette´ sündroomi korral. Kuna liigutamishäired võimenduvad seoses stressiga ning pingeolukorra taandudes sümptomid vähenevad, võib üheks soodsaks faktoriks selliste haiguste puhul olla ka kanepi lõõgastav toime (Joy jt., 1999).

3.2.3.1. Sclerosis multiplex

Sclerosis multiplex (SM) on kõige sagedasem noori inimesi tabav pea- ja seljaaju haigus, mille korral kahjustub närvirakkude ümber olev müeliinkiht - häirub närviimpulsside koordineeritud levimine. Haiguse käigus tekib autoimmuunne põletik - inimese loomulikud kaitsemehhanismid pöörduvad närvikoe vastu, mis kahjustabki närvisüsteemi. Haigus kulgeb kas vahelduvate ägenemiste ja paranemistega või krooniliselt ja progresseeruvalt. Sümptomid sõltuvad kahjustatud piirkonnast. Haiguse algfaasis on tüüpilised nägemishäired (nägemisteravuse langus, topeltnägemine), jäsemete nõrkus, tasakaaluhäired, käte värisemine, tugev pearinglus, põie ja soole talitlushäired. Haiguse arenedes võivad lisanduda üldine nõrkus, peapööritus ja iiveldus, lihasjäikus, valu, impotentsus, kuulmiskadu, tunde- ja kõnehäired ning dementsus. Võib esineda ka epilepsiahooge (Haigused…)

SM-i põdejatel on kanepist abi peamiselt kurnava spastilisuse leevendamisel (Meinck jt., 1989; Grinspoon & Bakalar, 1997). 112 SM-patsienti, kes tarvitasid kanepit pidevalt, teatasid lihasjäikuse ning sellega seotud valu ja tõmblemise vähenemisest (Joy jt., 1999). Treemori taandumist näitab ilmekalt joonis 12.

Kannabinoidide toimet lihasjäikuse leevendamisel on kirjeldanud mitmed kliinilised katsed. Keele alla pihustatava ravimi Sativexiga (THC & CBD) läbi viidud pikaajaline uuring (Robson jt., 2005) näitas selle tõhusust SM-i patsientide seisukorra parandamisel. Lisaks taandunud spastilisusele esines vähem ka põie-probleeme, lihaskrampe ja valu. Katse katkestanud haigetel ei ilmnenud mingeid võõrutusnähte. Kõrvaltoimetest häirisid kõige rohkem suu limaskesta ärritus, peapööritus, kõhulahtisus ja iiveldus, kuid üldiselt hinnati need efektid leebeks või mõõdukaks ja suhteliselt hästi talutavaks (Robson jt., 2005). Nelja nädalane katsetus THC & CBD-ga näitas, et kannabinoididega vähenesid valu intensiivsus ja unehäired. Kuigi ravi oli hästi talutav, esines patsientidel võrreldes platseebo-grupiga enam peapööritust, suukuivust ja unisust (Rog jt., 2005). 56 päeva kestnud uurimus THC & CBD toimest põieprobleemidega patsientide juures näitas olulist vaevuste vähenemist. Peale selle vähenesid tunduvalt veel valu ja lihasjäikus ning paranes uni (Brady jt., 2004). Ka THC üksi kergendab SM-iga kaasnevaid valusid. Ebameeldivad kõrvalmõjud, sh peapööritus, ilmnevad intensiivsemalt tavaliselt ravi alguses (Svendsen jt., 2004).

Joonis 12. SM patsiendi käekiri ja treemor enne 5 mg THC manustamist ja 90 min hiljem (Clifford, 1983).

3.2.3.2. Alzheimeri tõbi

Alzheimeri tõbi (AT) on peamiselt vanemas eas algav nõdrameelsust põhjustav närvisüsteemi haigus. Peaajus toimuvad muutused toovad kaasa närvisüsteemi taandarengu kiirenemise ja närvirakkude surma, närviülekandeid edastavate kontaktide ja virgatsainete hulga vähenemise. Dementsuse raskusaste oleneb kahjustatud alade tihedusest ajukoes.

Haigus algab tavaliselt mäluhäiretega – uue informatsiooni omandamine ja säilitamine ebaõnnestub. Hilisemas staadiumis võib kaduda ka varem omandatud informatsioon.
Tüüpilised on kõnehäired – sõnavara vähenemine, puudulik kõne mõistmine ja vale sõnakasutus. Tekivad raskused tuttavate paikade ja inimeste äratundmisel ning planeeritud sihipärase tegevuse sooritamisel. Ilmnevad käitumis- ja psüühikahäired. Ligikaudu 40 %-l juhtudest esinevad depressioon ja ärevushäire, mis võivad olla ka haiguse esmassümptomiteks. Iseloomulikud on unehäired. Hilisemates dementsuse staadiumites võivad lisanduda kõnnaku- ja neelamishäired, üksikjuhtudel ka epileptilised hood (Haigused…).

Alzheimeriga kaasneva dementsuse korral on üks tavalisem probleem toidust keeldumine. Üheks võimalikuks anoreksia põhjuseks sellistel patsientidel peetakse depressiooni. Antidepressandid küll parandavad olukorda, kuid mitte raskekujulise dementsuse korral. Kuuenädalane ravikuur dronabinooliga tõi kaasa märgatava kaalukasvu ja käitumishäirete vähenemise (Volicer jt., 1997). Olulisi kõrvalmõjusid polnud. Viieteistkümnest patsiendist kolm katkestasid ravi, neist üks tuli uuringust kõrvaldada haigushoo tõttu. Tõenäoliselt polnud see seotud dronabinooliga, kuna korduvad haigushood esinevad 20%-l Alzheimeri dementsust põdevatel patsientidel (Volicer jt., 1995). Kõigi katsealuste kaalukasvu on kinnitanud ka teine dronabinooliga läbi viidud uuring, mis keskendus peaasjalikult küll patsientide erutusseisundi leevendamisele. 31 haigel 48-st ilmnes THC mõjul sümptomi taandumine (Patel jt., 2003). Igaljuhul annavad sellised tulemused julgust läbi viia edasisi uuringuid kannabinoidide toimest AT korral.

3.2.3.3. Parkinsoni tõbi

Parkinsoni tõbi (PT) on vanemas eas teatud aju piirkonna taandarengu tagajärjel kujunev närvisüsteemi haigus. Sümptomiteks on tahtmatu peeneamplituudiline lihasvärin (treemor) ja lihasjäikus (rigiidsus), iseloomulikud on liigutuste aeglustumine (hüpokineesia) ja püstipüsimise häired. Esineda võib veel valu lihastes, süljevoolu, naha ülemäärast rasuvoolu, depressiooni, kõhukinnisust ja impotentsust. Kaugelearenenud juhtumitel võib ilmneda dementsus (Haigused…).

Parkinsoni tõbi on seotud musttuuma kahjustusega ning sellest tuleneva dopamiini vaegusega (Taba, 2003). Kuna kannabinoidide agonistid inhibeerivad juhtteid talamuse aluse tuuma ja musttuuma (substantia nigra) vahel ning tõenäoliselt ka talamuse aluse tuuma ja kahvatuuma (pallidum) vahelisi juhtteid (Sanudo-Pena jt., 1996; Sanudo-Pena & Walker, 1998), võiks kannabinoididest olla abi PT patsientidele. On kindlaks tehtud, et kuigi kannabinoidid toimivad tervete rottide korral dopamiini mõjule pärssivalt, siis Parkinsoni haigusega loomade puhul kannabinoidide toimel dopamiini aktiveerumine kasvab. Selline omadus lubab soovitada kannabinoidide kaasamist PT ravisse (Sanudo-Pena jt., 1996; Sanudo-Pena & Walker, 1998).

Praha ülikooli neuroloogi dr. Evzin Ruzicka läbi viidud ulatuslik küsitlus PT patsientide seas näitas, et veerand vastanutest olid kasutanud kanepit, nii värskeid kui kuivatatud lehti. Neist 46% kinnitas üleüldist haiguse sümptomite vähenemist alates kanepi pruukimisest. Vähenenud oli lihasvärin (31%) ja bradükineesia (45%). Lihasjäikus oli leevenenud 38%-l. Levodopast tingitud liigutamishäiretele leidsid kergendust 14% vastanutest. Sümptomite taandumine oli seotud kanepi tarvitamise kestusega. Positiivsed tulemused ilmnesid keskmiselt 1,7 kuu möödumisel. Vähemalt 3 kuud kanepit pruukinud patsiendid kogesid suuremat leevendust oma vaevustele võrreldes lühemaajaliste tarvitajatega (Venderova jt., 2004). Just ajaline faktor võib olla üks põhjus, miks levodopast tingitud düskineesiaga PT patsientide juures kanepiga teostatud nelja nädalane katsetus vähimaidki paranemismärke ei näidanud (Carroll jt., 2004).

3.2.3.4. Tourette’ sündroom

Tourette’ sündroom (TS) on igas põlvkonnas avalduv pärilik haigus, mille sümptomid varieeruvad laias ulatuses. Haigus algab varases lapsepõlves lihtsa motoorse tikiga (tahtmatu liigutus), millele lisandub heliline tikk. Koos tikkidega võib esineda ka tähelepanu-, õppimis- ja unehäireid, väsimust. Sündroom kestab üle aasta. Umbes pooltel põdejatest jääbki see lapseea haiguseks. 30%-l tikid vähenevad vanemaks saades ning 5–10%-l jäävad kogu eluks (Mere, 2003).

Kanepi soodsat mõju TS-i sümptomite leevendamisel on täheldanud mitmed patsiendid, kes enamasti on avastanud sellise toime juhuslikult. Arizona ülikoolis teostatud uuring (Sandyk & Awerbuch, 1988) kajastas kolme TS-ga patsienti, kelle puhul kanepi suitsetamine andis suurema efekti kui nende igapäevased medikamendid. 15-aastasel noormehel, kellel haigus avaldus peale tikkide veel sundtegude ja enesevigastamisena, jäid tema ema sõnul tikid umbes poole harvemaks ning vähenes ka enese-vigastamise sagedus. Seda kuni 2 kanepisigareti suitsetamisega päevas. Patsient tarvitas kanepit pidevalt 4 nädalat. Pärast katkestamist taastusid sümptomid endisel kujul 12 tunni jooksul. 17-aastane noormees oli tikkidega tuttav juba 10 aastat. TS avaldus kaelalihaste jõnksuliste liigutustena, millele stressisituatsioonis lisandusid veel ebakorrapärased häälitsused. Osade ravimite puhul oli ilmnenud talumatus; ainsaks sobivaks osutus naltreksoon. Kanepisuitsetamine tõi kaasa üldise lõõgastuse, mis nõrgendas liigutustikke ning parandas tähelepanuvõimet. Patsiendi enese hinnangul vähendas ühe sigareti suitsetamine tikkide sagedust mitmeks tunniks umbes 60-70%. Kolmas uuritav oli 39 aastane mees, kes oli TS põdenud alates 9. eluaastast. Sümptomiteks olid kaela- ja õlavöötmelihaste jõnksulised liigutused, näo grimassitamine, silmade sage pilgutamine ning jala jõnksutamine. Tugevas rahutusseisundis kaasnesid ka häälelised tikid. Lisaks vaevas teda krooniline unetus ning hüperseksuaalsus. Patsient polnud abi leidnud ühestki määratud medikamendist, mõningast kergendust oli toonud vaid suur kogus etanooli. Suitsetanud päevas 0,5-1 kanepisigaretti tundis ta lõõgastust, mis nõrgendas nii liigutustikke kui hüperseksuaalsust (Sandyk & Awerbuch, 1988).

Saksamaal, Hannoveris teostati katse 25-aastase mehega, kellel esinesid nii häälelised kui liigutustikid, peale selle oli diagnoositud veel obsessiiv-kompulsiivne häire, ärevus, impulsiivsus ja enesevigastamine. Kolm päeva ilma ravimite ja kanepita olnud patsiendile manustati 10 mg THC-d. Enne katset oli tikkide raskusaste 41 TS skaala järgi, 2 tundi hiljem aga 7. Paranemine algas 30 minutit pärast mõjutamist ning kestis umbes 7 tundi. Ebameeldivaid kõrvaltoimeid polnud. Tunnetuse mõõtmiseks viidi läbi neuropsühholoogilised katsed. Neist ilmnes, et pärast THC manustamist paranes signaalide märkamine, tähelepanu ja reageerimiskiirus. Patsiendi hinnangul nõrgenesid tikid 70%, lisaks kasvas tähelepanuvõime, vähenesid impulsiivsus ja sundteod (Müller-Vahl jt., 1999).

Ainuke ulatuslikum katse – 12 TS patsiendiga läbi viidud randomiseeritud, topelt-pime, platseebokontrolliga uuring – on samuti kinnitanud THC efektiivsust ja ohutust tikkide ja obsessiiv-kompulsiivse häire leevendamisel (Müller-Vahl jt., 2002).

3.2.3.5. Epilepsia

Epilepsia on haigus, mille korral normaalse närvisüsteemiga inimesel tekivad lühikesed krambihoogude perioodid. Lisaks krampidele võivad kaasneda ka muud närvisüsteemi talitluse häired, mille põhjuseks on peaaju närvirakkudes tekkivad ülemäärased laengud. Pärast atakki taastub normaalne ajutegevus kiiresti. Eristatakse kahte liiki haigushooge: osalised ehk paiksed ja generaliseerunud ehk ulatuslikud hood. Mõlemal puhul võivad eelneda iiveldus- või pearinglushood ning erinevad aistingud. Paikse hoo puhul krampe ei teki. Enamasti ilmneb kas ühe jäseme või ühe poole jäsemete või näo tõmblus. Võivad tekkida häired meelelises tunnetuses ja lühiajaline teadvuse kadu. Ulatuslik hoog algab teadvuse kaoga, millele järgnevad krambid. Enamasti lõppeb selline hoog sügava lühiajalise unega. Haigel võib krampide ajal kaduda kontroll päraku sulgurlihase ja põie tühjendamisfunktsiooni üle (Haigused…).

Nii ulatuslike kui paiksete hoogude puhul võib kannabinoididest olla abi. Siinkohal on tähelepanu all kannabidiool, millel on tugevam krampidevastane mõju kui THC-l või standardsetel ravimitel (Hollister, 1986). Kuigi enamus andmeid kanepi soodsast mõjust epileptikutele pärineb haigete isiklikest kogemustest, on siiski olemas ka mõned kannabidiooliga läbiviidud kontrollitud katsed.

15 ulatuslike hoogude all kannatavat patsienti jagati kahte gruppi. Kõik katsealused said tavapäraseid krambiravimeid, millele lisandus olenevalt grupist kas platseebo või 200-300 mg kannabidiooli päevas. 4,5 kuu pärast oli kaheksast CBD-patsiendist seitsmel seisund paranenud, platseebot saanutest vaid ühel (Cunha jt., 1980). Kaks järgmist sama suure doosiga läbiviidud katset ei täheldanud vähimatki efekti haigushoogude avaldumises või sageduses (Ames & Cridland, 1986; Trembly & Sherman, 1990). Kannabidiooli doosi suurendamine (900-1200 mg päevas) tõi kaasa haigushoogude vähenemise. Katse vältas 10 kuud ning viidi läbi ühe patsiendiga (Trembly ja Sherman, 1990).

3.2.4. Kanep valuvaigistina

Kanepit on valuravis kasutatud aastatuhandeid. Hiinlased pidasid taime sobivaks reumaatiliste valude ja naistehädade leevendamisel. Kanepivaigu mikstuuri ja veini kasutati tuimestina lõikustel (Grinspoon & Bakalar, 1997). Aastaid Indias praktiseerinud briti arst W.B. O'Shaughnessy kirjeldas oma 1839. aastal avaldatud töös kanepit muuhulgas ka efektiivse valuvaigistina (O'Shaugnessy, 1839). Tänapäeval ravitakse kroonilist valu opioidide ja erinevate sünteetiliste valuvaigistitega. Opioidid on küll tõhusad, kuid nende tarvitamisega kaasneb sõltuvus ning kiiresti kujunev tolerants. Tüüpilised valuvaigistid nagu aspiriin, atsetaminofeen ja ka mittesteroidsed põletikuvastased ravimid pole küll sõltuvusttekitavad, kuid nende pidev tarvitamine võib kaasa tuua selliseid tõsiseid tervisehäireid nagu maoverejooks, maksa- ja neerukahjustused (Grinspoon & Bakalar, 1997). Krooniliste haiguste ja häirete korral, mil arstimeid tarvitatakse sageli, on eriti oluline leida võimalikult ohutu ja väheste kõrvaltoimetega ravim. Vastasel korral võib patsient lihtsalt vihma käest räästa alla sattuda.

Kanadas läbi viidud uuringusse kanepi kui valuvaigisti kasutamise kohta oli kaasatud 209 kroonilist valu kannatavat patsienti. Üldse olid kanepit proovinud 72 küsitletut. Valu leevenduseks kasutasid seda 32 patsienti. Kanepi toimetena kirjeldasid vastanud kõige sagedamini valu vähenemist ning une ja meeleolu paranemist, enimmainitud kõrvalefektid olid suukuivus ja “pilvesolek” (Ware jt., 2003). Selgitamaks sünteetilise kannabinoidi (D-8-THC analoog CT-3) mõju kroonilise neuropaatilise valu korral teostati Saksamaal 21 patsiendiga randomiseeritud platseebokontrolliga topeltpime katse. 7-päevaline raviperiood näitas olulist valu vähenemist. Ebameeldivatest kõrvaltoimetest mainiti lühiajalist suukuivust ja väsimust (Karst jt., 2003). Kroonilise valu all kannatavate patsientidega läbi viidud pea kaks aastat väldanud uuring THC toime kohta näitas suurt individuaalset erinevust. Kuuest katsealusest kolmele mõjus THC piisava valuvaigistina. Teised kaebasid ebameeldivaid kõrvaltoimeid – iiveldust, peapööritust, uimasust. Ka ei ilmnenud valuvaigistavat efekti ning ravi tuli jätkata muude analgeetikumidega (Elsner jt., 2001). 56 operatsioonist või traumast tingitud valu kannatavat patsienti kaasati uuringusse levonantradooli (sünteetiline THC) toime selgitamiseks. Ühekorne süstitud doos 1,5-3 mg andis olulise valuvaigistava efekti. 57% kannabinoidi saanutest teatas mõnest kõrvaltoimest. Sagedamini oli selleks uimasus. Harvem esines suukuivust, peapööritust, veidraid unenägusid, kergeid hallutsinatsioone ja närvilisust. Südametöö ja vererõhu muutused olid minimaalsed ning üldine taluvus hea (Jain jt., 1981).

Kliinilised katsed kanepi ja THC toime kohta kinnitavad taime tõhusust valuvaigistina. Kõrvaltoimete esinemise intensiivsus on väiksem puhast taime kasutades, kuna see sisaldab ka CBD-d. Viimane vähendab THC psühhotroopset toimet, ühes sellega ka soovimatuid kõrvalmõjusid (Holdcroft, 2002). Sünteetiliste kannabinoidide puhul võib individuaalne taluvus varieeruda ka olenevalt konkreetsest ravimist. Nii ilmnesid dronabinooli ravile hästi allunud patsiendil nabilooni tarvitamisel tugevad kõrvalmõjud, mis isegi doosi alandades ei taandunud (Krenn jt., 2003). Mõlema puhul tegemist sünteetilise THC-ga.

3.2.5. Migreen

Migreeni peamiseks sümptomiks on pulseeriv, tihti ühepoolne episoodiline peavalu, mis enamasti ägeneb füüsilisel koormusel ja kaob magades. Võivad kaasneda ka iiveldustunne ja oksendamine, ajutine kõnevõimetus või kõnehäired. Tavaliselt tekivad umbes ööpäev enne haigushoogu iseloomulikud tundmused. Võib esineda närvilisust, meeleolu langust või eufooriat, teravneb lärmi ja lõhnade tunnetamine, suureneb magusa isu ja sageneb haigutamine. Võivad eelneda ka tajuhäired ehk aurad. Kõige sagedasem on nägemishäire – vaatevälja värisemine, siksakiline nägemine või valgusesähvatused. Migreenivalust võivad märku anda ka ühepoolne tundlikkusehäire, ühepoolne jõuetus ja kõnehäired. Aurata migreen algab tavaliselt hommikul. Peavalu kestus varieerub 4-72 tunnini, kaasneb iiveldus ning ülitundlikkus välisärritustele. Auraga migreeni kestus on 6-8 tundi, iseloomulikud on nägemishäired: saki- või tähekujulised figuurid, vikerkaarespektrid ja lainetavad jooned. Võib esineda ka nägemishallutsinatsioone (Haigused…).

Traditsiooniline migreeni ravi on kas sümptomaatiline ehk konkreetse haigushoo mahasurumine või profülaktiline ehk igapäevane regulaarne medikamentide tarbimine. Sümptomaatilisteks ravimiteks on kas tavalised valuvaigistid (aspiriin, ibuprofeen, naprokseen), opiaadid (kodeiin, meperidiin), neuroleptikumid (kloorpromasiin), ergotamiinirea preparaadid või triptaanid (sumatriptaan). Profülaktiliseks raviks kasutatakse peamiselt beeta-blokaatoreid, antidepressante, kaltsiumikanali blokaatoreid (verapamiil) või põletikuvastaseid ravimeid (naprokseen) (Russo, 2002a). Üheks efektiivsemaks ravimiks peetakse sumatriptaani, mis kõrvaldab sümptomid umbes 70%-l patsientidest (Mathew, 1997, Peroutka, 1996). Ülejäänutel tuleb abi otsida muudest arstimitest. Kuna tegemist on kroonilise haigusega ning ravimeid tarvitatakse kas pidevalt või sageli, kahandavad patsientide elukvaliteeti peale haigushoogude ka ravimisöömisest tulenevad kõrvaltoimed.

Kanepit on tõhusa ja ohutu vahendina migreenihaigetele soovitanud juba kuninganna Victoria ihuarst J. Russell Reynolds, samuti kaasaegse meditsiini isa Sir William Osler (Russo, 1998). Tänapäevased tõendid kanepi migreenivastasest toimest pärinevad haigete endi kogemustest. Ei õnnestunud leida ainsatki migreenipatsientide ja kanepiga teostatud kliinilist katsetust. Samas on olemas mõned dokumenteeritud haiguslood ja ravikirjeldused. Psühhiaater dr. Tod H. Mikuriya on kirjeldanud mitmeid kanepi või THC abil end ravinud patsiente. 38-aastane naine, keda olid alates üheteistkümnendast eluaastast vaevanud tugevad ühepoolsed peavalud, avastas, et kanepisuitsetamine haigushoo puhkedes hoidis selle vaos või peatas sootuks. Senised vähegi mõju avaldanud ravimid muutsid ta uniseks ja uimaseks. Sageli olid ainsaks väljapääsuks meperidiini- või ergotamiinisüstid kiirabis. Aastate jooksul oli patsienti põhjalikult uuritud, kuid sobiv ning tõhusalt toimiv ravim jäi leidmata. Kanepiga saadud kogemused julgustasid katsetama marinooliga (dronabinool). Doosi juures 10 mg 2-3 korda päevas migreenihood lakkasid. Kuna tegemist on suhteliselt kalli ravimiga, oli patsient peagi sunnitud kasutama taskukohasemat mehhiko kanepit. Reeglina valmistas ta sellest küpsetisi, kuid tuli ette ka suitsetamist. Kuigi taime toimeainete kontsentratsioon oli pidevalt kõikuv ning täpne doseerimine seetõttu raske, oli selline peavalu- ja depressiooniravi tunduvalt efektiivsem varem kasutuses olnud tavapäraste arstimitega võrreldes. Seda tõestas vaid üks kahe aasta jooksul toimunud meperidiini nõutamine kiirabis (Mikuriya).

Kannabinoidide ravitoimet migreeni puhul on seostatud kannabinoidiretseptorite rohkusega keskajus paiknevas ajuveejuha ümbritsevas hallaines (Lichtman jt., 1996). Arvatakse, et just sealt saab alguse migreeniga kaasnev peavalu (Goadsby & Gundlach, 1991). Kuna mõlemad kannabinoidiretseptorid mõjutavad perifeerset valu (Calignano jt., 1998), võib sarnane mehhanism toimida ka peavalu korral.

Kanep mõjutab peavalu ka serotoniini kaudu. Serotoniin on inimese heaolukemikaal, mille liigsus võib kaasa tuua veresoonte ahenemist (Thomas, 2001). Migreenihoo ajal manustatud THC piirab serotoniini vabanemist trombotsüütidest. Siinjuures on huvitav asjaolu, et väljaspool migreenihoogu sellist efekti ei esine (Grotenhermen, 2002a).

3.2.6. Reumaatilised haigused

Reumaatilised haigused on üsnagi lai mõiste, mille alla mahuvad liigeste, liigeselähedaste kudede, luude ja sidekoe haigused. Kõiki neid haigusi iseloomustab muutlik valu liigestes ja luudes (Peets). Selliste haiguste puhul on kanep hea nii põletikuvastase ravimi kui valuvaigistina. Põletikuvastane, samuti seene- ja bakterivastane toime on peale CBD ja THC ka kannabikromeenil. Kannabinoididest on kanepivaigus koguse poolest sellest rohkem vaid THC-d (Turner & ElSohly, 1981).

Osad reumaatilised haigused on tekkinud autoimmuunse reaktsiooni tagajärjel. Kudede põletik ja lagunemine on tingitud tundmatu antigeeni sattumisest liigespindadele. Kui tavalise põletiku korral muudavad immuunsüsteemi sünteesitud antikehad antigeeni kahjutuks, siis autoimmuunhaiguse puhul, mil antigeeniks on keha enda rakud, on tulemuseks omaenda kudede häving. Üks levinumaid selliseid haigusi on reumatoidartriit (RA), mille korral immuunsüsteemi organismivastane toime avaldub liigeste paistetuse, valu ja põletikuna. Haigus võib viia sidekoe hävimiseni. Londonis Kennedy Reumatoloogiainstituudis teostatud loomkatsed reumatoidartriiti põdevate hiirtega näitasid nii kannabidiooli põletikuvastast kui ka immuunreaktsiooni pärssivat toimet (Malfait jt., 2000). Katses osalenud loomadele kas süstiti või anti suukaudselt kannabidiooli või platseebot. Hinnati liigeste paistetust, põletikulisust ning jäikust. CBD-d saanud katsealustel esines oluliselt vähem sümptomeid ning nende hulgas oli rohkem kahjustamata jäsemetega isendeid (Malfait jt., 2000).

58 RA-patsiendiga läbiviidud randomiseeritud, platseebokontrolliga topeltpime katsetus näitas kanepi toimeainetel (THC, CBD) põhineva medikamendi (Sativex) olulist valuvaigistavat toimet. Ravi kestis 5 nädalat. Hinnati valu esinemist liigutamisel, puhkeasendis, hommikust liigeste jäikust ja une kvaliteeti. Platseebot saanud patsientidega võrreldes olid paranenud kõik näitajad, va hommikune liigeste jäikus. Enamus kõrvaltoimetest olid nõrgad või mõõdukad (Blake jt., 2006).

3.2.7. Naisterohi

Kanepi kasutamisest naistel esinevate tervisehäirete korral on ülimalt põhjaliku ülevaate andnud Washingtoni ülikooli farmaatsia- ja arstiteaduskonna kaasprofessor dr. Ethan Russo oma artiklis “Cannabis Treatments in Obstetrics and Gynecology: A Historical Review.” Autor kajastab teemat läbi ajaloo kuni tänapäevani välja, hõlmates nii iidsete õpetlaste, kaasaegsete arstide ja teadlaste kui ka patsientide endi, samuti rahvameditsiinist pärit kirjeldusi. Dr. Russo peab kanepit efektiivseks ja ohutuks naiste ravimiks valulise menstruatsiooni, urineerimishäire, rasedusaegse liigoksendamise ja menopausi vaevuste korral (Russo, 2002b). Austraalias teostatud küsitlus kanepi raviotstarbelise kasutamise kohta näitas, et 51% kanepit tarvitanud naistest leevendas sel moel menstruatsiooniga kaasnevaid valusid või premenstruaalse sündroomi (PMS) sümptomeid (Helliwell, 1999). PMS esineb umbes kolmandikul naistest. Haigustunnused ilmnevad tavaliselt mõned päevad kuni kaks nädalat enne menstruatsiooni ning kaovad menstruatsiooni alguseks. PMS-ga kaasnevad ärritatavus, masendus, unetus, mälu halvenemine, üliemotsionaalsus ja keskendumisraskused. Kehalistest vaevustest on tüüpilised rindade tundlikkus, näo, kõhu või sõrmede paistetus, peavalu, üleliigne higistamine, akne ja nahalööbed, söögiisu ja kehakaalu tõus (Haigused…). Raskekujulise PMS-i ravis on andnud häid tulemusi selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, nagu näiteks fluoksetiin (Prozac). Samas on patsiente, kelle puhul see ravim kas ei toimi piisavalt või põhjustab ebameeldivaid kõrvalmõjusid (Grinspoon & Bakalar, 1997).

Kanepi tõhusust menstruatsioonivalude korral on seostatud peale kannabinoidiretseptorite vahendatud toime ka taime põletikuvastase mõjuga (McPartland, 1999; 2001). 35-aastane PMS-i ja valuliku menstruatsiooni all kannatav patsient leidis olukorras, kus tüüpilised valuvaigistid ja põletikurohud, nagu aspiriin, atsetaminofeen ja isegi ibuprofeen vaevusi ei vähendanud, abi ühest kanepisigaretist. Hiljem piisas vaid mõnest mahvist esimeste sümptomite ilmnemisel, et ennetada krampe ja meeleoluhäireid (Grinspoon & Bakalar, 1997).

Rasedusaegne iiveldus ja oksendamine on tuttavad enamikele naistele. Kui harilikult on tegemist suhteliselt hästitalutava ebameeldivusega, siis 1-2% naistest vaevleb üsna tõsise liigoksendamise käes. Kanadas raviotstarbeliselt kanepit kasutavate naiste seas teostatud küsitlus puudutas muuhulgas ka naiste rasedusaegseid kogemusi. 51 naist 79-st oli rasedusperioodil kanepit tarvitanud, 59 oli kogenud rasedusaegset iiveldust ja/või oksendamist, 40 oli enesetunde leevendamiseks kasutanud kanepit ning neist 37 pidas selle toimet kas äärmiselt tõhusaks või tõhusaks (Westfall jt., 2005). 37-aastane valuliku menstruatsiooniga patsient oli alates 21. eluaastast oma vaevuste parandamiseks kasutanud kanepit, kuna vähegi toiminud valuvaigistid mõjusid liiga uimastavalt. Kolmanda lapse kandmise ajal tekkisid seitsmendal raseduskuul iiveldushood ja kõrvetised, millega kaasnes oksendamine 2-4 korda päevas. Olukord oli tõsine, kuna kaalu juurdekasv peatus. Viimases hädas hakkas patsient enne sööki kanepit suitsetama, mispeale sümptomid taandusid ning oksendamist tuli ette vaid 1-2 korda nädalas. Lapse sünnikaal oli 4,05 kg (Grinspoon & Bakalar, 1997).

Kanadas läbi viidud pikaajalises uurimuses võrreldi raseduse ajal tarvitatud kanepi, tubaka, alkoholi ja kofeiini toimet beebidele. Kui tubakas mõjutas negatiivselt vastsündinute kaalu ja peaümbermõõtu ning alkohol seostus beebide väiksema sünnikaalu ja -pikkusega, siis rasedusaegne kanepitarvitamine ei näidanud mingeid muutusi vastsündinute kasvuparameetrites (Fried, 2002). Sarnaseid tulemusi on andnud ka Jamaica naiste hulgas teostatud uuringud (Dreher, 1997; Dreher jt., 1994). Kanepit tarvitavaid ja mittetarvitavaid emasid ja nende lapsi võrreldes puudusid erinevused raseduse kestuse, laste kaalu, pikkuse ja apgari osas. Kanepit kasutati peamiselt iivelduse, kehva söögiisu, väsimuse ning halva enesetunde leevendamiseks. Pealegi andis ganja hea une ning ühes sellega rohkem energiat igapäevaeluga toimetulekuks (Dreher, 1997).

Paljude rahvaste seas on kanepit läbi ajaloo kasutatud sünnitegevuse kiirendamiseks. Kanep tõstab nii kontraktsioonide sagedust kui intensiivsust (Abel, 1980). Kodus sünnitanud naistest tunnistasid paljud, et kasutasid kanepit, kas siis suitsetades või küpsetistena süües, kontraktsioonide ja kogu sünnitusprotsessi leevendamiseks (Rätsch, 1998). Enamasti soovitatakse kanepit fataalsete seisundite, ravimatute või krooniliste haiguste puhul (Joy jt., 1999). Ometi on ilmselge, et mistahes ravimi kõrvalmõjud on väiksemad juhusliku kasutamise korral. Sama kehtib ka kanepi kohta paljude sünnitusabi ja günekoloogia näidustuste puhul. Pealegi kinnitab kanepi väga madalat toksilisust nii ema kui lapse jaoks suur hulk ajaloolisi ja epidemioloogilisi andmeid (Russo, 2002b).

3.2.8. Pinge maandaja ja depressiooniravim

Depressioon on pikaajaline, rohkem kui kaks nädalat kestev meeleolulangus. Kaovad huvi ümbritseva vastu ning elurõõm. Inimene võib tunda end kohutavalt kurvana, ilma igasuguse välise põhjuseta. Kaasnevad lootusetusetunne, haige võib tunda end seesmiselt tühja ja väärtusetuna. Kõik tundub ebaõnnestuvat, valitseb häbistatuse ning süütunne. Mõtlemine ähmastub, ilmnevad keskendumisraskused, inimene ei suuda otsuseid langetada. Huvi tõuseb surmatemaatika vastu. Füüsilise poole pealt toimuvad muutused söögiisus ja kehakaalus. Ilmnevad probleemid unega – ei suudeta uinuda, öised ärkamised, liiga varajased ärkamised hommikuti või tekib hoopis suurem unevajadus. Võib muutuda igapäevane käitumine ja aktiivsus – varem rahulik natuur muutub kergesti ärrituvaks ega leia kuskil asu ning energiline ja elav inimene muutub aeglaseks ja ühetaoliseks nii kõnes kui liigutustes. Depressioon võib olla kerge, mõõdukas või raske. Raske depressiooni korral on tugevalt häiritud inimese igapäevaelu. Raskusi tekitavad söömine, riietumine ja igasugune tööülesannete täitmine. Kerge ja mõõdukas depressioon võivad kesta aastaid ja enamasti saavad inimesed oma igapäevaeluga hakkama, seetõttu on neid kõrvaltvaatajal ka raskem ära tunda (Haigused…).

Traditsioonilises depressiooniravis on viimased 50 aastat olnud kesksel kohal antidepressandid (AD). Kaua aega olid enimkasutatavad tritsüklilised AD-d (amitriptüliin, imipramiin). Tüüpilised kõrvalmõjud nende puhul on suukuivus ja nägemishäired. Võib esineda veel kaalutõusu, kõhukinnisust, urineerimisraskusi ning madalast vererõhust tingitud peapööritust püstitõusmisel. Kuna võivad põhjustada südametöö kiirenemist ning südamerütmi häireid, pole need sobilikud südamehaigetest patsientidele. Järgmine AD-de rühm on monoamiinioksüdaasi (MAO) inhibiitorid (fenelsiin, isokarboksasiid, tranüültsüpromiin). Võivad põhjustada peapööritust, unetust ja impotentsust. Kombinatsioonis mõnede toiduainete nagu punase veini, marineeritud kurkide ja türamiini sisaldavate juustudega võivad kaasa tuua ohtlikult suure vererõhutõusu. Kõige populaarsemad AD-d on suhteliselt tagasihoidlike kõrvalmõjudega selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (fluoksetiin, paroksetiin, sertraliin). Sagedasemad kõrvaltoimed on iiveldus, kaalulangus, erutusseisund või unisus ning seksuaalse huvi või võimekuse langus (Grinspoon & Bakalar, 1997).

Depressioon on üks haigusfaas ka bipolaarse meeleoluhäire korral. Selle haiguse puhul vahelduvad depressiivsed perioodid maniakaalsete episoodidega. Mania ajal on inimene elurõõmus, seltskondlik, ülevoolav ning hüperaktiivne. Esimesed sümptomid on unehäired, kõrgelennulised plaanid ja ideedevool ühes võimetusega süveneda. Inimesel kasvab järsult tegutsemis- ja suhtlemisvajadus, ilmnevad väsimatus, kergesti ärrituvus, äkilised vihasööstud, raiskab palju ja mõttetult raha, käitumine muutub hoolimatuks. Kaasneb põhjendamatu enesehinnangu tõus, haige peab end väga võimekaks, rikkaks või tähtsaks tegelaseks. Ülikõrge meeleolu võib äkki, ilma igasuguse põhjuseta asenduda erutusseisundi, raevu, paranoia või luuludega (Grinspoon & Bakalar, 1997; Haigused…). AD-st sellise häire korral abi ei ole. Üsnagi tõhusaks on osutunud liitium – abi on saanud 70% patsientidest. Kuna vajalik on pikaajaline ravi, toob see kaasa ohu südamele, neerudele ja kilpnäärmele. Kõrvaltoimetest on sagedasemad kaalutõus, käte värisemine, unisus ja ülemäärane janu või urineerimine. Patsientidele, kes liitiumi ei talu või ei soovi seda võtta, kuna jäävad nii ilma ainsast võimalikust elurõõmust, mida pakub eufooriline periood, pakub meditsiin kas karbamasepiini või valproehapet (Grinspoon & Bakalar, 1997). Mõlemad on antikonvulsandid ning kasutuses epilepsiaravis.

Kuigi depressiooni väljakujunemist mõjutavad paljud tegurid alates emotsionaalsest stabiilsusest ja pärilikkusest kuni haiguste ja medikamentideni välja, väidab veerand depressiivsete meeleoluhäiretega inimestest, et nad on kannatanud tugeva stressi all (Haigused…). Pingete maandamine ja oskus lõõgastuda aitavad vähendada nii südamehaiguste kui ka depressiivsete häirete tekkimise riske. Mõlemad haigused on töövõimetuse põhjustajatena maailma edetabelis esinelikus (Mehilane, 2004). Kanep on oma lõõgastava toime tõttu suurepärane stressiravim. Arterite laienemine parandab verevoolu kogu ringesüsteemis, mistõttu langevad nii vererõhk kui kehatemperatuur, aeglustub hingamine ning pingeseisund taandub (Herer, 1998).

Lääne meditsiini esimesed soovitused kanepiga depressiooni ravida jäävad 19. sajandi keskpaika. Sealtmaalt oli aastakümneid apteekides olemas kanepitinktuur, mis aitas paljude muude tervisehädade kõrval ka meeleoluhäirete puhul. On läbi viidud ka üksikuid kliinilisi katsetusi uurimaks kanepi toimet depressiooni korral. 1947. aastal katsetas inglise arst G. T. Stockings sünteetilist THC-d 50 depressiivse patsiendiga. 36 katsealuse seisund paranes oluliselt (Stockings, 1947). 1950. aastal teostatud platseebokontrolliga topeltpime katse ei leidnud erinevust THC-d ja platseebot saanud patsientide vahel. Samas kasutati selles katses ka oluliselt väiksemaid doose (Parker & Wrigley, 1950). Pealegi omavad kanepi toimeainetest depressiooni ravis tähtsust peale THC ka teised kannabinoidid. 2003. aastal Vermonti ülikoolis hiirtega läbiviidud katsetus kinnitas CBD ja CBC tõhusust depressiooni leevendamisel (Musty & Deyo, 2003).

L. Grinspooni ja J.B. Bakalari raamatus “Marijuana, the Forbidden Medicine” on kõige mahukam just depressiooni ja meeleoluhäireid kajastav peatükk. Patsientide kirjeldustest selgub, kuidas pärast mitmete erinevate ravimite tulutut tarvitamist jõuti kas juhuslikult või mõnel puhul ka raviarsti soovitusel kanepini. Üheksast patsiendist neli kannatasid depressiooni all, ülejäänutel oli bipolaarne häire. Depressioonihaigetest kaks eelistasid puhast taime, üks marinooli ning ühele sobisid mõlemad, ehkki suitsetamine ärritas kopse. Bipolaarse meeleoluhäirega patsientidest kolm tarvitas kanepit liitiumiravi kõrvalmõjude leevendamiseks, kahe haige puhul jäi kanep nende ainsaks ravimiks, kuna liitiumi või mõne muu tüüpilise arstimiga kaasnenud ebameeldivad toimed kahandasid oluliselt elukvaliteeti. Kõigil patsientidel paranes enesetunne märgatavalt kohe pärast kanepi tarvitamist. Kõik kinnitasid ka, et kanep toimis haigussümptomite leevendamisel efektiivsemalt kui mistahes muu proovitud vahend. Mitmed haiged mainisid, et ravimina taime suitsetades ei kaasnenud muidu kanepile omast eufooriat. Kõik väljendasid hämmeldust, miks peaks selline võimas ja ohutu abivahend olema illegaalne, ning 8 kanepit tarvitanud patsienti jätkasid sellega ravi võimalikust karistusohust hoolimata (Grinspoon & Bakalar, 1997).

2005. aastal viidi interneti kasutajate seas läbi ulatuslik uuring selgitamaks kanepitarvitamise ja depressiooni vahelist seost. Osales üle 4400 täiskasvanu. Küsitletud jagati kolme gruppi:

1) igapäevased tarvitajad,

2) kord nädalas või harvemini tarvitajad,

3) inimesed, kes polnud kordagi kanepit proovinud.

Teise ja kolmanda grupi küsitletuid võrreldes ilmnes, et harva kanepit tarvitanute seas esines rohkem positiivseid reaktsioone ning vähem depressiivseid meeleolusid ja kehalisi vaevusi. Depressiivseid meeleolusid oli vähem ning positiivseid reaktsioone rohkem ka igapäevastel tarvitajatel võrreldes kanepit mitteproovinutega. Analüüsid meditsiinilise ja meelelahutusliku kasutamise kohta näitasid, et raviotstarbeliselt kanepit kasutanud inimesed täheldasid rohkem depressiivseid meeleolusid ja kehalisi vaevusi võrreldes meelelahutuslike tarvitajatega, kuid mitteproovinutega võrreldes oli neil negatiivseid reaktsioone ja kehalisi vaevusi (naiste puhul) vähem, vihjates nii selgele seosele inimese tervisliku seisundi ja depressiooni määra vahel (Denson & Earleywine, 2005). Arvestades kanepi lõõgastavat ja stressivastast toimet ning tõsiasja, et enamus meeleoluhäireid või depressiooni põdenud inimestest ei pöördu selle probleemiga arsti poole (Mehilane, 2004), tegelevad nn meelelahutuslikud tarvitajad, kas teadlikult või mitte, depressiooni ennetamisega.

3.2.9. Kanepi vähemlevinud meditsiiniline kasutamine

Antiseptikum. Kanepiekstraktis leiduv kannabidioolhape on tugeva antibakteriaalse toimega. Hävitab mitmeid mikroorganisme, sh ka penitsilliini ja teiste antibiootikumide toimele halvasti alluvaid stafülokokke. Kanepisalviga on ravitud teise astme põletust, vähendades nii valu ja ennetades põletiku teket (Kabelik jt., 1960). Kanepiõie piirituslahus annab tõhusa vahendi herpese sümptomite raviks. Sellise lahusega tupsutamine kaotab villid päeva-paariga (Grinspoon & Bakalar, 1997). THC–l on leitud võime siduda ja halvata herpesviirust (Lancz jt., 1991).

Astma. THC toimib bronhilõõgastina. Mõjub nii suitsetades kui suukaudselt võetuna. Võrreldes traditsioonilise bronhilõõgasti isoproterenooliga jääb kanep toime kiiruse osas veidi alla, samas kestab THC mõju kauem (Tashkin jt., 1974; 1975). Mõistagi pole suitsetamine astmahaigetele just sobiv vorm ravimi manustamiseks. THC tabletina on astmahoo puhul aga liialt aeglane. Abi võiks olla taime inhaleerimisest.

Crohni tõbi. Tegemist kroonilise soolepõletikuga, mis võib haavandeid anda kogu soole ulatuses, alates suust kuni pärakuni. Võivad kaasneda veel probleemid nahaga, silmapõletik ja artriit. Raviga üritatakse põletikku allasuruda ning sümptomeid leevendada (Haigused…). 27-aastaselt Crohni tõppe haigestunud naine jõudis nelja aastaga olukorrani, kus ägenenud soolepõletik muutis võimatuks mistahes söögi seedimise ning ainsaks lahenduseks jäi veenisisene söötmine haiglas. Põletiku taandudes uuesti normaalsesse ellu astudes avastas ta, et kanep aitab tõsta huvi toidu vastu ning hoiab täielikult ära söögijärgsed krambid. Tasapisi jättis ta kõrvale kõik sümptomeid leevendavad arstimid, kuna kõigil neil oli kanepiga võrreldes rohkem kõrvalmõjusid ja viletsam toime. Ainsana jäi kasutusse põletikuvastane ravim (Grinspoon & Bakalar, 1997). Kuna selliseid kogemusi raskete soolepõletikega on olnud palju, otsustasid Bathi ja Bristoli ülikooli teadurid selgitada, kas neil väidetel ka kliinilist alust on. Uuringud inimese sooles olevate kannabinoidiretseptorite kohta näitasid, et kannabinoidid aitavad kaasa soolehaavandite paranemisele (Wright jt., 2005).

Düstoonia. Tegemist neuroloogilise haigusega, mis väljendub üksikute lihasgruppide tahtele allumatute tõmbluste, pingete või krampidena. Võib olla valulik. CBD krampe ja lihaspinget leevendav toime on teada juba aastast 1981 (Grinspoon & Bakalar, 1997). CBD vähendab nii spasmide tugevust kui sagedust (Snider & Consroe, 1985; Sandyk jt., 1986). 31-aastane raskekujuline düstooniahaige, kes hoolimata sümptomeid kergendavatest ravimitest oli sunnitud kasutama ratastooli, oli 2 tundi pärast 200 mg CBD manustamist võimeline käima ilma kõrvalise toeta. Toime kestis umbes ööpäev. Ebameeldivaid kõrvalmõjusid ei esinenud (Sandyk jt., 1986).

Fantoomvalu. Tekib pärast jäseme amputeerimist. Väljendub sügelus- või valuaistinguna kehapiirkonnas, mida enam ei ole. Harilikult kaob umbes aasta jooksul pärast operatsiooni, kuid esineb erandeid, mil valu käib kummitamas ka aastaid hiljem. Amputeeritu, keda vaevasid valud nii päeval kui öösel, kuigi operatsioonist oli möödunud juba aasta, oli otsinud abi mitmetest medikamentidest, alates antidepressantidest kuni opioidideni välja. Tulemuseks vaid talumatud kõrvaltoimed. Kui talle kanepit soovitati, palus oma arstil marinooli välja kirjutada. Paranemine toimus kiiresti. Vähenesid nii pidev tuim valu kui akuutsed valuhood, ning patsient sai tagasi une (Grinspoon & Bakalar, 1997).

Koljusisese rõhu tõus. Avaldub peavalu, iivelduse, oksendamise ja nägemishäiretena. Naistel on seisundit diagnoositud kolm korda sagedamini kui meestel. Efektiivne ravi puudub. Vahel kasutatakse kortikosteroide või suures koguses diureetikume. Raskematel juhtudel võib olla abi operatsioonist. Noorel naisel, kes kaebas tugevaid peavalusid ja “täppe” silmade ees, diagnoositi viimaks koljusisese rõhu tõus. Ettekirjutatud ravimid oodatud efekti ei andnud ning patsiendile soovitati lõikust. Kanepi suitsetamine mõnepäevaste vahedega kaotas sümptomid kahe nädalaga ning arsti soovitusel loobus patsient kõigist ravimeist kanepi kasuks. Kanepitarvitamine oli vajalik vähemalt kord nädalas, kuna suurema vahe puhul hakkasid sümptomid taas ilmnema (Grinspoon & Bakalar, 1997).

Skisofreenia. Ehkki mitmed uuringud on leidnud seose teismeeas toimunud sagedase kanepisuitsetamise ja skisofreenia kujunemise vahel (Zammit jt., 2002; McGee jt., 2000), on teada ka teistpidine seos – paljud skisofreeniapatsiendid kasutavad kanepit haigusilmingute allasurumiseks. Seepärast on selliste uuringute puhul raske kindlaks teha, kas tulevane haige ei leevendanud juba aastaid varem mingeid teda häirivaid sümptomeid. Pealegi on eelmainitud uuringutest selgunud üsna kõrged ohumäärad – 30% (Zammit jt., 2002) ja 50% (van Os jt., 2002) – vastuolus tõsiasjaga, et vaatamata kanepi tarvitamise varieeruvusele kultuuriliselt erinevates riikides on skisofreenia esinemissagedus neis tähelepanuväärselt sarnane (Jablensky jt., 1992). Skisofreeniahaigeid võrreldes ei leitud mingeid tõendeid, mis näitaks kanepitarvitajate seisukorra halvenemist. Vastupidi, neil esines vähem luulusid ja nn negatiivseid sümptomeid – apaatiat ja emotsionaalset ükskõiksust (Peralta & Cuesta, 1992). Kanep vähendas ka ängi, depressiooni ja unetust (Warner jt., 1994).

Tabel 8. Skisofreeniapatsiendi haigussümptomite ilmnemine CBD-ga tehtud katse käigus (% psühhiaatrilise hindamisskaala maksimumist) (Zuardy jt., 1995).

		Vaenulikkus,	Äng,
Ravim	Luulumõtted	kahtlustamine	depressioon	Rahutus	Jõuetus

Platseebo (4 päeva)	62,5%	83,3%	62,5%	58,3%	31,3%
CBD (4 nädalat)	25,0%	33,3%	18,8%	16,7%	0,0%
Platseebo (4 päeva)	31,3%	58,3%	12,5%	16,7%	6,3%
HPD (4 nädalat)	18,8%	41,7%	18,8%	25,0%	12,5%

19-aastase skisofreeniapatsiendi ravi tulemused CBD-ga on toodud tabelis 8. Varem edukalt haloperidooliga (HPD) ravitud patsiendil ilmnesid haigussümptomid kohe pärast ravi katkestamist. Kuna ravimiga kaasnes menstruatsiooni ärajäämine, piima eritumine rinnanäärmetest ning ülemäärane kaalu tõus, otsustati proovida ravi CBD-ga. Kaks kuud väldanud katsetuse käigus raviti patsienti esimesel kuul CBD-ga, teisel HPD-ga. Perioodi algul ja keskel manustati platseebot.

Sõltuvushaigused. Kanep on tõhus vahend raskete sõltuvushaiguste ravis. Leevendab oluliselt nii alkoholi kui heroiini võõrutamisel ilmnevaid vaevusi. Keskealine alkoholisõltlane pidas oma elu suurimaks veaks kolledžiaastatel tehtud valikut: lõõgastuda alkoholi mitte kanepi abil. Sellest tulenevalt oli andekast juuratudengist ning hiljem suure tulevikuga noorest advokaadist vähem kui 20 aastaga saanud lagunenud haagises elav, mitu korda kohtulikult karistatud ning vaimselt ja füüsiliselt muserdatud joodik. Elu oli kulgenud tõusude ja mõõnadega, kuid iga tagasilangus pärast järjekordset võõrutusüritust viis aina tugevamini alkoholi küüsi. Juhuslik kanepisuitsetamine muutis kogu järgnevat elu. Esialgu see lihtsalt vähendas iha alkoholi järele. Umbes kuu aja pärast loobus patsient alkoholist täielikult. Kanep kõrvaldas kõik varemesinenud võõrutussümptomid – kannatused, alkoholinälja, peavalu, meeleolu kõikumised, rahutuse, unehäired ja muud depressiooninähud (Grinspoon & Bakalar, 1997). 1940. aastatel tehtud uurimus kinnitas sarnast tulemust ka opiaadisõltuvuse ravis. Võõrutusnähud taandusid kiiremini, paranes nii meeleolu kui füüsiline enesetunne (Allentuck & Bowman, 1942). Sageli vahetavad alkoholi kanepi vastu välja ka need inimesed, kelle puhul napsitamine pole veel probleemiks muutunud. Sellist eelistust põhjendatakse enamasti kanepi suhtelise ohutusega. Kindlasti ei tohiks alkoholi kasuks otsustada depressiivsed inimesed. Alkoholi tarvitamine põhjustab depressiooni. Inimene langeb aina sügavamale koos oma mure ja pahega ning vajab “raviks” üha suuremat alkoholikogust. Kanep seevastu toimib tõhusa depressiooniravimina, nagu selgus eelmisest peatükist.

Unetus. Kanepi uinutav toime tuleneb peamiselt CBD-st. Kliiniline katsetus CBD toimest 15 unetuse all kannatava vabatahtlikuga näitas, et 160 mg CBD-d saanud patsiendid magasid märkimisväärselt kauem ja paremini, kui platseebot tarvitanud unetud. CBD pole psühhotroopne ega toksiline, patsiendid kaebasid vaid unisust (Carlini & Cunha, 1981). Ametlikult saadaolevad unerohud jäävad ohutuse ja mõnel juhul ka efektiivsuse osas CBD-le kõvasti alla, ja seda just kõrvaltoimete tõttu. Enamikega neist kujuneb mõne aja pärast tolerants, paljudega tekivad hiljem uuesti unehäired, mõned on sõltuvusttekitavad ning kõigi nendega on võimalik eluohtlikult üledoseerida (Grinspoon & Bakalar, 1997).

3.3. Seemneõli kui ravim

Tavaliselt on arutelud kanepist kui ravimtaimest keskendunud enamasti kannabinoididele. Samas leidub inimese tervisele palju kasulikku ka seemneõlis:

1) asendamatud rasvhapped– linoolhape (LA) ja a-linoleenhape (ALA);

2) rasvhapped, mida tavaliselt inimese organism toodab asendamatutest rasvhapetest – g-linoleenhape (GLA) ja stearidoonhape (SDA);

3) tokoferoolid ja muud kasulikud ühendid – g-tokoferool, fütosteroolid, fosfolipiidid, karoteenid (Leson & Pless, 2002).

Erinevalt kannabinoidide temaatikast, kus varem või hiljem jõutakse taime THC-sisalduseni ja ühes sellega ka taime “ohtlikkuseni”, pole seemneõli puhul karta selle keelamist või taunimist, kuna kanepiseemnetel puudub psühhoaktiivne toime. Olgugi THC-sisaldus imeväike, on see probleeme tekitanud USA-s laialt levinud töötajate narkotestimistel. Kanepiõli või sellest valmistatud tooteid tarvitanud inimesed on positiivseks osutunud uriiniproovide tõttu pidanud taluma mõningaid ebameeldivusi. Pärast kanepitoodetele THC-normide kehtestamist, õli – 5 g THC/g ja seemned – 2 g THC/g, võib selliseid arusaamatusi ette tulla vaid väga suurte koguste söömisel – 125 g õli või 300 g seemneid päevas (Leson jt., 2001).

Joonis 13. Rafineerimata taimeõlide rasvhappeline koostis (Leson & Pless, 2002).

LA kuulub v-6-rasvhapete hulka, seda leidub kõigis tüüpilistes taimeõlides. ALA-t, mis on üks v-3-rasvhapetest, leidub peale kanepiseemnete veel rikkalikult linaseemnetes ning vähem sojaubades ja rapsiseemnetes. Väärtuslikuks teeb kanepiseemneõli just ideaalne asendamatute rasvhapete suhe – 4 LA : 1 ALA (Leson & Pless, 2002). v-3-rasvhapped alandavad vererõhku, vähendavad vere viskoossust, takistavad trombotsüütide moodustumist, tugevdavad immuunvastust, pidurdavad ateroskleroosiga kaasnevaid põletikke ning on abiks reuma ja psoriaasi ravis (Kokassaar jt., 1999).

Kanepiseemneõli on ainulaadne selles sisalduva GLA* ja SDA poolest. Vajalik inimestele, kelle organism ei suuda kas haiguse või mingi muu kõrvalekalde tõttu neid rasvhappeid ise piisavalt sünteesida (Tanelian, 2001). GLA on eelühendiks pikema ahelaga rasvhapetele ja eikosanoididele. Viimased on lühiealised hormoonisarnased ained, millel on oma roll paljudes organismi talitlustes, alates põletikuliste protsesside kontrollist kuni kontraktsioonide tekitamiseni sünnitamisel. Peale selle, et imetajatel on LA muutumine GLA-ks suhteliselt aeglane, võivad eikosanoidide kogust vähendada ka stress, vananemine või haigused ( hüpertoonia, diabeet). Siinkohal oleks abi GLA toetavast annusest (Horrobin, 1990a; 1990b); seda kindlasti õiges koguses, kuna liigne GLA võib kahjulikuks osutuda (Phinney, 1994). GLA leevendab psoriaasi, atoopilist ekseemi ja rinnanäärmete valulikkust (Horrobin, 1990a, 1990b, 1992). PMS-i ajal on naistel GLA moodustumine pidurdunud. Kolme kuu jooksul võetud 150-200 mg GLA-d ehk umbes 5 ml seemneõli päevas vähendas oluliselt PMS-i sümptomeid (Horrobin & Manku, 1989). Kanepiõli koostises olevad GLA ja D-vitamiin on head vahendid osteoporoosi ennetamiseks ja ka raviks – kolmeaastase GLA ja eikosapentaeenhappega teostatud ravi tulemusel kasvas nimmeluu tihedus 3,1 % (Kruger jt., 1998). Polüküllastumata rasvhapped ning eriti just GLA võivad osutuda kasulikuks mitmete vähihaiguste ravis (Vartek jt., 1998; Kenny jt., 2000; Robbins jt., 1999; Southgate jt., 1996). Vähivastane toime on leitud ka fütosteroolidel, mis on olnud mõjusad käärsoole-, rinna- ja eesnäärmevähi korral (Awad & Fink, 2000). Tasakaalustatud dieet õiges vahekorras v-6- ja v-3-rasvhapetega aitab edasi lükata või vähendada Alzheimeri ja Parkinsoni tõvega kaasnevaid neuroloogilisi kahjustusi (Youdim jt., 2000).

Kanepiseemneõli baasil valmistatud salvidel ja kreemidel on antiseptiline ja põletikuvastane toime ning väga head sügavniisutavad omadused (Leson & Pless, 2002).

3.3.1. Psoriaas ja atoopiline dermatiit

Tegemist põletikuliste nahahaigustega, millega kaasneb sageli tugev sügelemine. Nahk on väga kuiv ja kestendav. Kui 1950. aastatel arvati, et haigusseisundini viib v-6-polüküllastumata rasvhapete defitsiit, siis hiljem avastati, et atoopilise dermatiidi korral organismis LA puudust ei ole. Vähenenud oli hoopis linoolhappe GLA-ks muundumine (Horrobin, 2000). Kliinilised katsed GLA-ga on näidanud atoopilise dermatiidi sümptomite hüppelist taandumist (Wright & Burton, 1982; Fiocchi jt., 1994). Kanepiõli on GLA-sisalduse tõttu sobiv vahend selle tülika haiguse vältimiseks ja raviks. Kolmekuulise ravikuuri vältel oleks sobiv doos 20 ml kanepiõli päevas (Leson & Pless, 2002). Nahahaiguste puhul on suureks abiks ka välispidine hooldus GLA-d sisaldava salviga. Kanepiõli kreemid vähendavad sügelust ning aitavad hoida naha kaitsefunktsiooni.

3.3.2. Reumatoidartriit

GLA on tõhus ravim reumatoidartriidi (RA) ja sünoviidi (liigesekile põletik) korral. 37 patsiendiga läbi viidud randomiseeritud platseebokontrolliga topeltpime katsetus näitas GLA-d saanud patsientide haigussümptomite olulist taandumist. 24 nädala jooksul 1,4 g GLA-d päevas vähendas katsealuste hulgas hellade liigeste üldarvu 36% ning liigeste valulikkust 45%, paistes liigeste üldarvu 28% ja liigeste paistetust 41%. Platseeborühma patsientide hindamisel märkimisväärseid paranemisi ei ilmnenud. Ebameeldivad kõrvaltoimed puudusid (Leventhal jt., 1993). Positiivsed tulemused andis ka GLA pikemaajalist toimet selgitanud katse, kus aasta vältel manustati 2,8 g GLA-d päevas. Esimese poolaasta tulemused: 14 patsiendiga 22-st toimus vähemalt 25%-line paranemine kõigi sümptomite osas, platseebot saanute puhul 4 katsealusega 19-st. Teisel poolaastal, mil kõiki patsiente raviti GLA-ga, taandusid haiguse sümptomid mõlemas grupis. Oluliselt paremad olid tulemused neil, kes said GLA-d kogu katse vältel – märkimisväärne paranemine 16 patsiendil 21-st (Zurier jt., 1996).

3.3.3. Südame-veresoonkonna haigused

Kanepiseemned ning neist valmistatud toidud on kasulikud südameveresoonkonnale tänu neis peituvaile v-6- ja v-3-rasvhapetele ning suhteliselt kõrgele fütosteroolide sisaldusele (Brousseau & Schaefer, 2000). Küllastunud rasvade asendamine polüküllastumata rasvadega on eriti oluline kõrge kolesteroolitaseme ja ateroskleroosiriskiga patsientide puhul. Kolesteroolitaset alandavalt mõjuvad ka fütosteroolid. 100 g kanepiseemnetes on fütosteroole 438 mg (Moghadasian & Frohlich, 1999). Katsest rasvhapete mõjust trombide tekkele ilmnes, et kõige tugevama trombivastase toimega on linoolhape (Hornstra & Kester, 1997).

SISUKORD

TABELID JA JOONISED

Jrk. Aine klass Teadaolev arv

Rasvhapped % kogu rasvhapetest

Fenoolglükosiid

Väljaspool rakku

Raku sees

Rakumembraan

Südame tööd kahjustavad tegurid Südameprobleeme ennetavad tegurid