Ringo Ringvee, Helsingi ülikooli usundiloo doktorant
(Ilmus kuukirjas KesKus)

Läbi inimkonna ajaloo on püütud leida teed, mida mööda minnes vabaneda kannatusest ja õnnetusest, mis tahes-tahtmata inimeseks olemist saadavad. Heites pilku inimmõtte ja inimolemise minevikule võime leida sealt mitmeid inimesi, kes tee leidnuna on püüdnud osutada seda teistelegi. Osade rajaleidjate õpetus püsib siiani, kuna teiste oma on vajunud mineviku hämarusse. Samas ei pea aga arvama, nagu leiduks selliseid “tee” õpetajaid ainult kauge maa ja aja tagant. Võibolla tuntuim kohalikest tervenemise raja teavitajatest oli Ülo Kiple, kelle seintele kirjutatud sõnum, kuidas leida “tee” tervisele muutus rahvalikuks kõnekäänuks. Kuid anarhotantra?

“Tee õnnele peitub anarhotantras!” Nõnda väidab end siin esitlev õpetus - või nagu anarhotantristid end ise määratlevad “liikuv õpetus”. See on õpetus, mille eesmärgiks on inimese “tõelise mina” või olemuse taasavamine, mis tähendab anarhotantra kohaselt õnne, mis leiab omakorda praktilise väljundi loomulikus ja lihtsas eluviisis. Nõnda võib anarhotantrat nimetada õpetuseks uuest ajastust, ning kus eesmärgi (õnne) nimel kasutatakse kogu eelnenud inimkogemust “liikuva aabitsana”, kus elemente erinevatest traditsioonidest kasutatakse karkudena õnnele. Üheks anarhotantra tänapäevaseks eripäraks võib pidada enese esitlemist ajalehes “uue ja huvitava teena õnnele”.