AJALUGU.
     Tema kaugeid esivanemaid on jäädvustatud naha- ning kivikunstis juba 1000-2000 a eKr. Tänapäeva verekoer põlvneb keskajal Belgia ja Prantsusmaa Ardenni regiooni kloostrites aretatud vereliinidest, aretusel kasutati vaid parimate tõuomadustega koeri. VIII sajandil aretas peale oma surma pühaku staatuse saanud Francois Hubert St.Hubert houndid. Legend räägib rikkast, kirglikust jahimehest, kes peale jahiretkel kogetud ilmutust  vahetab maise elu kloostrielu vastu. Ta võtab kloostrisse kaasa vaid oma jahikoerad. Tänapäevalgi veedatakse 03.11. Püha Huberti päeva. Algselt olid St:Huberti koerad musta värvi, hiljem arenes sealt black and tan värvus. Musta värvi St.Huberti koeri kasutati metssea ning hundijahil, nad olid tuntud oma julguse, otsustusvõimelisuse ning sihikindluse poolest. Valged St.Huberti koerad ei olnud aga niivõrd populaarsed ja hinnatud, neid kasutati metskitsejahil. 
     1066 a.  viis Villiam Vallutaja St.Huberti koeri Suur-Britanniasse, seal aretati neid edasi, ilmselt sellest on tekkinud ka Eestis ekslikult kasutatav tõunimetus inglise verekoer. Aretusega jõuti lõpuks pruuni värvi koerteni, keda kutsuti Dunnehoundideks.
      Valgete St.Huberti koerte ja Prantsusmaa jahikoerte ristamisel aretati Talbot houndid, kes olid värvuselt valged või kolmevärvilised. 
16. sajandil peeti hounde paljudes kloostrites, seal tegeleti aretustööga, vaid parimaid, tugevamaid ja tervemaid isendeid kasutati edaspidises aretuses. Algselt kasutati verekoeri jahil, nende ülesandeks oli leida saaklooma jälg, seejärel saadeti jäljele kiiremad jahikoerad.  
     16 saj. hakati neid koeri esimest korda kasutama inimeste otsimisel, seoses Šoti piiril toimuva katoliiklaste ja protestantide omavaheliste erimeelsustega. Koeral oli seaduslik õigus võtta jälge üles kus iganes, isegi siseruumides. Tol ajal kutstuti neid Sleuth houndideks. Sleuth houndidel oli suurepärane haistmine, kuid nad olid aeglased, suured ja massiivsed. Edasipidises aretuses hakati neid kutsuma Bloodhoundideks ehk siis verekoeraks, justnimelt puhaste vereliinide tõttu. Henry VIII kasutas verekoeri sõdides prantslaste vastu, 800 verekoera aitas Iiri mässajate ülestõuse maha suruda. 
     1805 aastal koolitati verekoeri Northamptonshires karjavaraste püüdmiseks, varga otsimist ning jäljeajamist kutsuti vaatama kohalikud elanikud, demonstreeriti verekoera võimet leida varas ka mitmekümne kilomeetri kauguselt.  Enne I Maailmasõda hakati verekoeri laialdaselt kasutama inimeste otsimisel.  
     Verekoeri peeti kennelites, nad elasid karjas, inglise keeles "pack", seetõttu on ka tänapäeva verekoeral  tugevalt säilinud "kambavaim", sellest ka nende sõbralikkus teiste koerte vastu. Ka tänapäeval on Inglismaal mõned aktiivsed verekoera packid, mh Windsor Forrest Bloodhound Pack, The Coakham Bloodhounds, Peak Bloodhounds ja The North Warwichshire Pack.
      Koos briti kolonistidega jõudis verekoer lõpuks ka Põhja-Ameerikasse. Ameerikas ongi tänapäeval verekoer rohkem levinum ja populaarsem, kui Euroopas. Verekoeri kasutatakse seal laialdaselt politseitöös, eriti inimeste otsimisel, muide, sellel koeral pole probleemiks ka näiteks uppunu leidmine veest. Tema legendaarne nina on niivõrd kõrgelt lugupeetud, et Ameerikas aktsepteeritakse verekoera ka kohtus tunnistajana. Verekoeral on tohutult arenenud haistmismeel. Võrdluseks - verekoera nina haistepiirkonna limaskest on laialitõmmatuna 15 cm2 suurune, inimesel aga on see 4 cm2, seega on tema haistmine inimese omast umbes miljon korda teravam. Kõikidest koeratõugudest on tal parim haistmine, paljud verekoerad suudavad üles võtta ka 2 nädala vanuse jälje. Vanim dokumenteeritud jälg oli 17 päeva vana,  selle rekordi omanikuks on verekoer Clyde (omanik Bill Grimm). Märkimisväärne on  see, et antud jäljele oli peale sadanud meetrine lumekiht. 
Huvitav on ka fakt, et verekoer ei haugu (ei oska), vaid ulub, aga hääl on tal tõsiselt võimas.

VÄLIMUS.
Kehaehituselt on verekoer jõuline, tugeva massiivse luustiku ja kehaehitusega, nahk elastne, õhuke, voltidega. Turja kõrgus isastel 63-69 cm, emastel 58-64 cm. Kaal jääb tavaliselt vahemikku 36-60 kg. Liikumine on aeglane, kerge ja vetruv, elegantne. Pea on majesteetlik, massiivne, pikk (28-30 cm) ja kitsas, väga tugevalt märgatava kuklakühmuga, pea ja kaela osas on eriti palju vaba nahka. Otsmik ja koon ühepikkused, otsmiku- ja koonujooned paralleelsed, selgelt märgatava üleminekuga, otsmik voldiline. Mokad pikad ja rippuvad, ülemine mokk ulatub vähemalt 5 cm üle alumise, ninapeegel must (tume, kastanpruuni värvi ninapeegel on võimalik koertel, kelle karvavärvuses ei esine musta). Lõug lai ja pikk. Silmad tumedad pähkelpruunid ja sügaval asetsevad. Alalaug on rippuv, näha on silma punane sidekest. Kõrvad on ülipikad, ette tõmmates ulatuvad üle koonu, madalal asetsevad, pehmelt keerdus, pead all hoides paralleelselt koonuga. Kael on pikk, lihaseline, palju rippuvat nahka. Turi tugev, lihaseline ja kõrge. Rind on tugev, jõuline, lai ja sügav. Esijäsemed on sirged ja paralleelsed, randmed laiad ja tugevad, lihaselised, tugeva luustikuga; tagajäsemed sirged ja paralleelsed, hästi arenenud luustiku ja lihastega. Selg lihaseline ja tugev, sirge. Saba püstine, saablikujuline, kaardus, kuid mitte rõngas, seljajoonest kõrgemal asetsev. Karv lühike, sirge, tihe, läikiv, kõrvadel ja pea peal siidpehme, selja pealt karedam. Verekoeri on kolme värvi – levinuim on black and tan ehk siis põhivärvus on pruunikas, peas, seljal ja külgedel must sadul, red/tawny ehk pruunikaspunane ning liver and tan ehk koer on maksavärvi, pruunide laikudega. Karvkattes on valged laigud lubatud vaid rinnal, käppadel ning saba otsas. Verekoer kuulub FCI 6. rühma 1 alarühma.

ISELOOM.
Iseloomult on verekoerad õrnahingelised, hellust vajavad, oma perekonda kiinduvad, uskumatult truud, armastavad ja lojaalsed. Nad on väga sõbralikud ja alati heatahtlikud. Nad on kohmakad, vaiksed, võivad olla võõraste suhtes pisut häbelikud ja  reserveeritud. Laste, teiste koertega ja koduloomadega saavad suurepäraselt läbi.  
   Verekoera ei saa sundida, nii suhtlemisel, koolitamisel kui ka kasvatusel. Nad vajavad armastavat, heatahtlikku, kannatlikku ja rahulikku järjepidevat õpetamist, kindlasti ei sobi nende koolitamisel jõumeetodid ja igasugune koolitajapoolne närviline käitumine - verekoer läheb lihtsalt "lukku" ja ei tee mitte midagi. Ta võib kannatada, kuid sellegipoolest koostööd ei tee.  Õpetamist võiks alustada varajases kutsikaeas, ta õpib tõesti ruttu. Mis kutsikana selgeks õpitud, seda nad ei unusta. 
   Nad on küll kannatlikud, kuid väga  sihikindlad ning iseseisvad. Nad võivad aegajalt olla ka isepäised. Heaks jäljekoeraks teebki teda sihikindlus, ta ei jäta oma tööd kunagi pooleli. Verekoer on väga sotsiaalne ja ei pruugi taluda üksindust, veel 30-40  aastat tagasi elasid nad ju suurtes kennelites packidena. Verekoer sobib hästi peresse, kus on teisi koeri.

TERVIS.
Verekoer on suhteliselt terve tõug. Tüüpilisemad hädad on kõrva- ja silmapõletikud. Nagu teistelgi suurtel tõugudel, võib esineda düsplaasiat ja ka muid ortopeedilisi probleeme. Kõige ohtlikum aga on maolaienemus ja –keerd, mis kohese arstiabi puudumise korral lõpeb koera surmaga. Tõul võib esineda ka entroopiumi (silmalaug on keerdunud sissepoole) ja ektroopiumi (silmalaug on keerdunud väljapoole), nahapõletikke ning allergiat. Harva võib esineda epilepsiat.

FCI STANDARD