Gmi tagasivaade mängule.
Alljärgnev on ühtlasi nii tagasivaade ja mängu analüüs, kui ka väike õpetus teemal: "Kuidas Iidmaal käituda?" Arvestades, et nüüd, kui mängureeglid on põhiliselt paigas, pööran ma terava tähelepanu rollimängule. See, ma loodan kajastub ka alljärgnevas ja annab esimesi vihjeid sellest mida ma mängudel edaspidi näha tahaks ja mida mitte.
Kui miski tundub liiga karm või liiga ülehinnatud, siis arvestage, et see on teie enda heaolu nimel, et mäng iga korraga üha paremaks ja huvitavamaks läheks. Siin ei ole midagi isiklikku ja ärge tundke end solvatuna kui kriitikatule alla satute. Lihtsalt, nii väga tahaks mängudel näha ka midagi muud peale pideva lahinguolukorra.
Alustama peab muidugi sellest, et oli kohutavalt külm ilm. Lausa krõbekülm…. Ja selles valguses jääb pisut arusaamatuks miks kumbki leeridest enesele lõket ei aretanud? Mitte, et ma mingisugune püromaan olen, kes tahaks igas mängus näha palju elusat tuld aga antud situatsioonis oleks see olnud minu arust äärmiselt oluline samm, et inimesed kringliks ei külmuks. Poleks ju olnud vaja hakata tuld härmas puudest välja hõõruma vaid ma pakkusin väga lahkesti lõkkealustuseks sütt ja süütevedelikku, mis just sellel eesmärgil oli kaasa võetud. Sütest algusel põlesid härmas puud vägagi lõbusalt (nagu ma manalalõkkel järgi proovisin).
Vahest kartsid pooled, et vastane neilt lõkke selle käest võtab? Sellisel juhul miks ei ehitatud oma laagri kaitseks kindlustusi - kindluste ehitamise võimalus on ju vägagi olemas ja nagu ma märkasin tegi Kassinurme vürsti üks relvakandjatest väga valjul häälel ja mitu korda ettepaneku linnuse ehitamiseks ja tõi selle tarbeks isegi nöörikera välja (selle eest talle siinkohal 3 boonusmünti mis on mõeldud rangelt isiklikuks kasutamiseks ja mitte kassinurmelaste ühiskatlasse). Kuna mul on mälu nagu sõel, siis võiks ta mulle teatada oma nime, nägu on meeles aga nimega ei ühenda kuidagi.
Vastutuse lõkete ja linnuste mitteteokssaamise pärast veeretan ma suures osas leeripealike õlule, sest kui nemad on juba valitud (või ise asunud) oma rahvast juhtima ja kaitsma, siis võiksid nad seda ka teha. Iga leeripealiku esmane kohus on ANDA OMA KAASLASTELE TEGEVUST! Kogu leer ei pea mitte kogu aeg ühises pundis juhi sabas ringi trampima! Ma saan aru, rünnakuoht ja ei taheta oma jõude jagada aga see ei ole mingi põhjus lasta oma relvakandjatel tegevusetult külmetada. Kindlustatud laager ja lõke selles - väga olulised asjad, mida saab teha (rünnakuohtu kartes) ka valvurite ja piilurite kaitse all. Ja kui juba linnus on valmis, siis pole ka rünnakud nii hirmsad, isegi kui vastane on enamuses. Kuna, olgem ausad juhiks olemine on raske, siis on mul lähiajal plaanis ka kodulehele teha "abimaterjalide" lehekülg, kus pakun mõningaid näpunäiteid nii leerijuhtidele kui lihtliikmetele kuidas anda teistele ja leida enesele tegevust.
Miks kindlustatud laager hea on?
1) leeril mingi "oma koht" kus olla, peakorter, mis minu arvates oleks
esmane asi (antud mängu näitel) mille peaks püsti lööma ekspeditsioonisalk
kes on oma sihtkohta jõudnud
2) leeril oleks mingi kindlustatud paik kuhu kaotuse korral või ülekaalukate
vastaste eest taganeda (siinkohal vihjan ma otseselt kuningas Vottelele ja tema
meeskonnale). On ju siililegi selge, et nõrgema salga elulootused on müüride
taga paremad, eriti kui alla ei jääda mitte arvuliselt vaid kaitserelvastuselt
(kilbid, turvised).
3) laagris saab väljaspoolset vargusohtu kartmata hoida oma vara. Pooliti just
selleks, et anda teile esimene otsene vihje peakorteri loomise vajadusest
keeldusin ma selle mängu ajal kokku ostmast vastastelt sõjasaagina äravõetud
relvi enne mängu lõppu. Selle asemel nagu ma aru sain peideti osa varustust
metsa ja teist osa tassiti hambad ristis kaasas (siin vihjan otseselt Kassinurme
vürsti meeskonnale).
4) kindluse kaitsvate müüride vahel on väga mõnus musta maagia abil
vastastele kolli teha (elementaarne kui relvajõult alla jääd!)
5) Kindluses oma lõkkel on väga mõnus keeta (eriti sellise külmaga) teed,
lasta oma toitu soojaks ja muidu nina soojendada
6) vange on hea piinata ja vaadata, et nad minema ei jookseks
7) mängu seisukohalt väga vajalik - laagrid on rollimängimisel suureks abiks.
Ositi ka just seetõttu on Iidmaa mängus söömine alati ingame, et: ARENDADA ROLLIMÄNGU. Peakorteris\linnas (mida kindlus samuti tähistab) saab ajada mittesõjalisi asju. Ka on meeskonnal tegevust lõkkematerjali otsimisega, söögivalmistamisega, kauplemisega, läbirääkimiste pidamisega jne. Viimasel kohal pole siin muidugi ka mürgitamisvõimalus. Legendi järgi läksite te sinna otsima võlukunstialaseid teadmisi aga see ei ole ju peamine. Peamine mille pärast rahvas kokku tuli, on (ma loodan) võimalikult huvitav protsess sinnamaani ja huvitavuse esimeseks reeglis LARPis on rollimäng.
Siinkohal tahaks ära märkida talupoeg Madist, kes aktiivselt kullahimu välja mängis ja pidevalt kellegagi mingit kaupa tegi. Eriti tahaks välja tuua seda, et ta ei piirdunud kauba tegemisega oma leeriga, vaid tegi seda surmapõlglikult leeridevaheliselt!!! Selle eest talle siinkohal 6 boonusmünti.
Tegelikult peaks saama boonust ka Kassinurme vürst, kes oma rolli kohaselt kõik, kes polnud algusest peale tema leeriga kaasas orjadeks tahtis muuta. Mõtlen siin vabu talupoegi-palgasõdureid, kes tema liitlasteks hakkasid ja kes mingi aja pärast maagi poolt orjadeks sunniti. Aga! Seda, et maag oma liitlased orjadeks võttis võib rollimänguliselt tõlgendada kaheti - esiteks nii on death maagi loomus (kes vürst oma olemuselt on) ja see on õige, kuid Gmi seisukohalt ei tahaks ma näha suletud gruppi, kuhu teisi mängijaid peale sõpruskonna ligi ei lasta ja kus kõik käivad juhi järgi nagu talled, omamata mingeid omavahelisi sotsiaalseid suhteid ja varandust. Meenutab kangesti viðna-grimmi. Seepärast jään esialgu äraootavale seisukohale, kas säärast käitumist heaks kiita või laita. Kui grupp areneb individuaalsuse poole ja tulevikus aktsepteeritakse uusi liikmeid (keda mänguvälisest ajast ei tunta) võrdõigusliku leeriliikmena (kui nende roll seda eeldab), siis pean vürsti käitumist rollimänguliseks, vastasel korral tundub, et ta püüab lihtsalt oma gruppi rollist välja langedes kaitsta segunemise eest teiste mängijatega.
Siinkohal 3 boonusmünti ka orjale (Vanevald), kes kasutas ära oma valvurite uimapäisust ja lasi orjusest jalga. Tema puhul näiteks mainis ka üks kassinurmelane hiljem, et mehe kes valdas tulerüü kasutamise kunsti minemapeletamine oli viga. Lisaksin omalt poolt veel, et samal ajal kui grupis oli hoopis nõrgemaid liikmeid, taheti orjaks teha sõdalast, kes valdas ka maagiat? Ja seda ise sõjakäigul olles?
Nii, eelnevast jutust tulenevalt tahaksin lähemalt seletada teist põhjust miks ma keeldusin antud mängus (ja keeldun ka edaspidi) mängu ajal sõjasaaki ostmast. Põhjus on lihtne, ma tahan, et te sellega omavahel kaupleksite. Kaupmees, kellest ülalpool juttu oli, oleks olnud näiteks üks kanal mille kaudu relvi nende omanikele tagasi müüa ja saada vast rohkem raha kui 2 münti mis Gm peale mängu annab. Selles valguses tundub ju pisut mõttetu suure relvahunniku kogumine kui on võimalus nad kasuga maha ärida (kasvõi osad neist)? Oleks võinud ju keegi kassinurmelastest (kasvõi sepp ise) minna relvi müüma, või saata siis need liitlastest talumehed, kes olid põhimõtteliselt neutraalsed.
Miks annab Gm sepale just 2 münti mitte ühe? Selleks, et sepp saaks relvi võitlejatelt 1 mündiga kokku osta ja ei jääks mängu lõpus kahjumisse kui tal ei õnnestu neid hiljem maha müüa. Seepärast vaatan ma väga viltuse pilguga olukorrale Kassinurme vürsti leeris, kus eraomand puudub ja mingil leerisisesel kauplemisel pole mõtet (ehkki arvestades õnnestunud sõjakäike oleks just neil millega omavahel kaubelda). Asja ei parandanud ka vihje Beritile antud 6 mündilise boonuse näol eelmise mängu eest, kus ta oma vara ei jaganud (kuid kahtlustan nüüd, et selle taga oli lihtsalt see, et ta oli olude sunnil "võõras leeris", mängijate seas keda ta esimest korda nägi mitte aga inimeste seas keda ta mängueelselt oleks tundnud nagu antud mängus kus ta selle boonuse kohe ühiskatlasse andis ja ei ostnud selle eest teadmiseoskust mida leeril vaja oli mitte endale, vaid oma pealikule). Rollimänguliselt oleks ju loogilisem, et liider peab oma kaasvõitlejaid moraalselt ja materiaalselt toetama, et tal oleks võitlushimulised ja truud teenrid edaspidigi aga mitte vastupidi - lihtliikmed ei pea juhti poputama, et see neid edaspidigi juhiks. Just enese tegelaskuju peab arendama, et olla teistele võimalikult kasulik ja väärtuslike omadustega. Näitkes võiks tuua Vottele meeskonna, kes olid igal hetkel ja iga tegevuse eest valmis tasu küsima.
Eeltoodu põhjal olen sunnitud andma Kassinurme vürsti leeri kõigile mängijatele -6 karistuspunkti kehva rollimängu eest LEERISISESELT. Kuid kuna Deemon , kes suutis selles mängus legaliseerida nii Kassinurme vürstiriigis kui Siimusti kuningriigi aladel musta maagia kasutamise (ühes sellega ka Deemonikultuse) mainis, et eriti usinad teda kummardama olid kassinurmelased, siis LEERIVÄLISE rollimängu eest vähendan ma seda -2 punktini inimese kohta (miinust ei saa ainult see nöörirulliga kindluse ehitamise aktivist).
Mis mind paneb lootma, et tulevikus saab leeris ka eraomand valitsema, on see, et orjad jagati siiski personaalselt leeriliikmete vahel ära. Järelikult on vürstil kavas oma relvakandjatele ka mõisaid läänistada, sest vastasel korral poleks sellel tegevusel mõtet.
Märke maade jagamisest nägin ma ka kuningas Vottele leerist, kuid minule arusaamatutel põhjustel jäidki kuninga lubadused lubadusteks ja maad läänistamata. Vottele ise on nüüd vangipõlves. Kuulsin plaane tema väljalunastamisest uue asevalitseja poolt, kes paljalt sellise mõtte eest saab 2 boonusmünti. Kuningale aga -4 karistusmünti selle eest, et ta maade jagamisel otsustavamalt ei tegutsenud ja ka selle eest, et kindlused ja lõkked (mida nad plaanitsesid) valmis ei saanud. Iidmaa vajab tegusid, plaanidest üksi on vähe, mängud ei kesta nii kaua, et oma plaane pidevalt edasi lükata.
Nii leerijuhid kui muud mängijad peaksid tegutsema järelikult otsustavamalt. Kui leerijuhid ei anna oma meeskondadele tegevust või ei tasusta neid piisavalt, siis tuleb mängijatel mitte molutada või oma juhti süüdistada vaid ise hakata midagi organiseerima (kasvõi paleepööret). Minu ideaalpildis koosneksidki leerid omavahel rivaalitsevatest väiksematest kildkondadest (n.ö. parteidest), kes valivad omale üldjuhi (leeripealik) kuid too juht ei tohiks oma juhipositsioonis väga kindel olla ja karta halva juhtimise korral mürgikarikat või nuga selga või avalikku mässu. Et sellist saatust vältida peab ta püüdma ühe või teise kildkonna \üksikisiku soosingut, et nood teda võimul hoiaksid.
Igal indiviidil peaks olema ka oma isiklik vara ja selle suurendamine peaks olema tema esmane mure. Seda muidugi juhul kui ta karakter pole just tohutu varapõlgur. Siiski toimub tegevus ju keskaegses maailmas, kus oli tavaline asi hoida selle poole kes parasjagu paistab võitma või enam kasu pritsib ja see ei takistanud samas oma isanda jalgealust õõnestamast, et ise tema kohale saada.
Tahaksin ka edaspidi näha, et hierarhia pandaks kindlamalt paika. On juht, tema kaaskond (õukond) ja muud alamad. Alamad seisused tervitagu endast kõrgemalolevat isikut aupaklikult ja kui nad seda ei tee, siis karistatagu neid.
Õige rollimängija ei pea alandavaks olla mitteaadlik ja teistele koogutada. See on just see, mis annab mängule võlu, pealegi ei ole mitteaadlikud alati orjad ja talupojad.
Mida on LARPis teha mitteaadlikul ja mittesõjamehel?
Nagu ma ülalpool juba rääkisin, siis tahaks näha, et leeris (vürsti-, linn- või kuningriigis) on mitu kildkonda. Üheks selliseks võiks olla mõni kaubalinn.
Keegi mängijatest kogub enese ümber mõned mõned mittesõjaliste elukutsete esindajad (sepp, ðamaan, maag, kaupmees, talupoeg jne.) ning nõutab valitsejalt välja üriku loaga asutada tema maadele linn, kus ürikus on ka ära märgitud maksusuurus mida linnakassa valitsejale maksab (näiteks: iga linnakodaniku eest iga mäng 1 münt), linnakodaniku õigused-kohustused, kuidas kodanikuks saada jne. See grupp valib omale linnapea (soovi korral ka rae), kehtestab oma maksud (linnakassa täiteks) millest maksta valitsejale. Milles seisneks linna kasu? Esiteks valitsejale - ta hakkab iga mäng saama lisaraha ja võib panna linnale ka kohustuse, et see toetaks sõja ajal teda oma sõjasalgaga või rahaga salga palkamiseks. Linn - võib vastutasuks nõutada valitsejalt mõningaid kasutoovaid privileege. Näiteks, et ainult selle linna kodanikud võivad tegeleda ðamanismiga: sisuliselt ravitsemise- ja amulettide valmistamise monopol riigis või ainult selle linna kodanikud võivad olla sepad, maagid, kes iganes. Linnakodanikud võtaksid muidugi oma teenuste eest tasu. Kui linnu on mitu, siis on rae ja linnapea asi, et teine linn oma privileegidest nende kasuks ilma jääks. Poliitika, mille üheks vahendiks on ka sõjad linnade vahel.
Lisaks võivad linnad omada eneste äratoitmiseks ka ümerkaudseid mõisaid, mille arendamine neile samuti tulu toob. Rae liikmed oleksid samas ka linnaametnikud (laekahoidja, kaitseülem, kohtunik).
Paneksin siinkohal leeripealikele (praeguses situatsioonis ka asevalitsejale) südamele, et nad looksid mingisugusegi seadusekogu oma riigi kodanike suhtes.
Näide: kui keegi solvab valitsejat \kõrgemas seisuses olevat isikut - trahv 2 münti, varastab - käsi maha, reedab riigi - keel maha. Maksud lihtliikmele 1 münt mängu jooksul (kui jääb võlgu enam kui 3 münti - orjaks müüa oksjonil), aadlikud maksudest vabastatud (et nad toetaksid lihtliikmete mässu vastu), kaupmeestele toll 1 münt jne. Alati ei pea karistuseks olema surm. Privileegid aadlikele ja linnadele suurendaksid nende seisuste liikmeskonda ja kui neis seisustes püsimiseks kohustused kehtestada on valitsejal neist enam kasu kui niisama lihtliikmetest.
Linnadelt raha (ja kaitsekeskused, neil ju müürid ümber), aadlilt sõjaline jõud. Kui aadlik ei suuda tulla vajalikus varustuses-kaaskonnaga, siis võib temalt ka trahvi nõuda, mõisad käest võtta jne.
See on suur visioon, kuid ehk leidub mängijaid kes selle teoks teevad.
Nüüd kui juba teoretiseerimiseks läks, ka veidi teooriat millest ma lähtun mängu juhtides. Gmi üks peamisi kohuseid on konnata mööda mänguala ja jälgida toimuvat. Kui ta märkab, et tegevus on soiku jäänud ja inimesed igavlevad\külmetavad vms. siis on tema kohus selles suhtes midagi kiiresti ette võtta. Ta ei tohi anda käskusid, tema relv on ainult otsene vihjamine ja reeglite painutamine\loomine\muutmine (ma pean siinkohal silmas iidmaa taolist väikesemõõdulist LARPi kus seda on suhteliselt lihtne teha) käigupealt niiviisi, et inimestel ei jääks muud üle kui tegutseda ja tegutseda nii, et kitsaskoht kaoks.
Loota, et asi ise ennast pika aja peale reguleeriks on naiivsus ja laiskus, sest kui kitsaskoht on tekkinud ja seda seni pole ära kõrvaldatud mängijate endi poolt, siis on selge, et nad vajavad nõu - kuidas seda teha reeglite raames. Aktiviste, kes neid kitsaskohti lahendaks, on alati (ja oli ka sellel mängul piisavalt), kuid küsimus on kas ja kuidas tohib, millised võimalused meil selleks on? Sest tegemist on ikkagi mänguga millel on reeglid ja üksikute aktiivsus sumbub tavaliselt üldisse passiivsusse teemal - kas nii tohib\kas nii on hea.
Siin peabki mängu tulema Gm, kes abistab aktiivseid mängijaid - mitte midagi peale sundides, vaid valgustades erinevaid võimalusi olukorra lahendamiseks. Kui olukord sellest paremaks ei lähe, siis on Gmi kohus võtta tarvitusele karmimad meetmed ja luua mängusituatsiooni muutes olukord, kus inimesed on sunnitud midagi tegema (vt. eelmise mängu tagasivaadet kus see külade värk oli). Kui ka see eriti ei aita, siis selliseks puhuks oleks hea kui mängujuhil on paar abiGmi, keda ta saab kohustada midagi ette võtma. Tavamängijale otseste käskude andmine ei tule aga kõne allagi. Seda seepärast, et mängutegelane peab otsustes\käitumistes juhenduma oma tegelase rollist, mis võib minna Gmi kästavaga vastuollu. Hea Gm ei anna rollirikkuvat käsku ka mitte abiGmile.
Mis oli siis minu viga iidmaa3-es? See, et ma ei liikunud piisavalt palju ringi ja ei ajanud asju nõnda, et lõkked\kindlustatud laagrid kerkinud oleks. Vajadus nende järgi oli terav ja seda tundsid ka mitmed mängijad. Poen siinkohal ainsa vabanduse taha, et vigastasin mõned päevad enne mängu selga ja liikumine oli valulik ja raskendatud mispärast ka korralduslik pool veidi lonkas. Õigustaksin end ka sellega, et kui olukord oli juba selgelt sekkumist nõudev (kuna arusaamine sellest isegi minu juurde manalasse jõudis), siis tegin mitu tiiru mängualal mille tulemusena Vottele meeskond otsustas lõppude lõpuks lõkke üles teha. Et Death maag oli just selleks silmapilguks saanud omadega niikaugele, et otsustas salga lahingusse viia, oli minust sõltumatu asjaolu mis lõkketegemise nurjas ja Vottele salgast enamuse manalateele saatis. (Siit veelkord moraal: alustage mängu võimalusel alati kindlustatud positsioonide loomisega, et vastane ei saaks teid üllatada, kambaga ringikäimisest ei ole tugevama vastu suurt abi.)
Seljahäda seljahädaks aga siinkohal tekib eetiline probleem. Kas käitusin õigesti (teades, et ma ei suuda olla 100%-line Gm) kui ei jätnud mängu ära. See küsimus vaevas mind juba enne mängu, kuid otsustasin, et ei jäta ära - sest niisugusel korral oleks see lükkunud edasi vähemasti veebruari ja ma ei tahtnud mängijatele pettumust valmistada. Kas see tegu oli õige, jääb kohalkäinute otsustada.
Ise olen kõigest hoolimata Iidmaa3-ga üldiselt rahul. Ja seda mitmel põhjusel.
Võiks öelda, et see oli murranguline mäng, kus sai tugevasti muutunud reeglid praktikas ära testitud ja väikese iluraviga (orjadeks võtmine, ürikute ümberkirjutamine ja deemoni poolt loitsimine näiteks) tunnistan nad kõlbulikeks, mis tähendab et suures osas nad enam ei muutu. Ühtlasi sai liikvele lastud ka ürikud amulettide ja loitsudega, mängijad said end veidi arendada ja see kõik tähendab seda, et järgmine mäng saab olema põnevam ja loodetavasti veel rollimängulisem kui senised, kus on rõhutud peamiselt relvajõule, sotsiaalne suhtlemine on tagaplaanil, maagiline tegevus aga puudunud üldse. Loodan, et inimesed teevad ülalolnud kriitikast oma järeldused rolli mängimise suhtes.
Mis veel? Nägin hulga uusi nägusid, kes (kui ekstreemmäng neid ära ei ehmatanud) on alati oodatud ka edaspidistele üritustele (ja julgen neid soovitada ka teiste mängude Gmidele).
Mängus oli hulga ilusaid rollimängulisi hetki (kui melodramaatiliseks minna) millest mõned ma ka boonustega ära märkisin, kuid arvestades minu vähest liikuvust oli sääraseid olukordi mis minu leviulatusse ei sattunud tõenäoliselt rohkem. Siinkohal meenus veel üks - Andvagarion, kes oma kilbifoobia tõttu paanikasse sattudes kisaga lahingust põgenes, 3 boonusmünti.
Sain hea õppetunni kuidas korraldada mängu ekstreemoludes ja püüan
tulevikus neist õppida, kuid mittesuveperioodi mänge ära ei lõpeta (nagu ma
esimese hooga mängu lõpus vandusin), sest kui korralikult ette valmistada, on
neil oma kordumatu võlu. Kasutagem siis seda mida põhjamaa loodus meile
lahkelt pakub.