GM Margus Ülopoja tagasivaade mängule.
Alguses oli raske mäng käima saada aga ex see tuli ka osaliselt sellest, et olin asja kordamise ja lugemisega vähe vaeva näinud. aga kui juba esimesed rollimängulised vestlused käima läxid sis oli asju juba ilusam. eelmisest mängust oli see mäng rollimänguliselt tohutult parem- ei olnud seda metsikut killimist kuigi lõpux jah ikkagi läx suremisex ja moondamisex nii et mina ei saanud lõpux isegi aru kuidas keegi vampiirix või inimesex sai. isegi piixud olid seekord vaoshoitumad kuigi 1 sellike käis ja seletas mulle pidevalt et ta tapab mängus kellegi ära. No tore aga sa ei pea ju sellest gmile rääkima. tahad tappa sis tapa aga arvesta ka tagajärgedega. seda ma talle ka pidevalt yritasin selgex teha. Ilmselt kippusid mõned unustama neile peale pandud needusi, sest pahatihti märkasin kätetut kasutamas kätt mida tal ei olnud ja tumma rääkimas. vähemalt deemonite vastu oli autus teil olemas, kuigi lõpuks tyytas see trummipõrin ja luulevärss tõsiselt ära ja nagu ma ka nägin takistas see rollimängu et deemon oli lähedal ja seetõttu ma ka osalesin mängus OG. järgmisel mängul peax deemonitele andma mingi väixe kaika mille otsas mingi lipuke et kui see käes on sis näex eemal ära et deemon on OG ja et rollimänguga võib vabalt jätkata. Lõpus jäi minu jaox arusaamatux see rahu inimeste ja vampiiride vahel sest vampiirid ja inimesed sõpradena ei lähe kohe kuidagi. aga no kui nii läx sis läx. lihtsalt järgmisel kuningriigi mängul on raskem alustada sest mingi konflikt peab ju sees olema. mina isiklikult jäin mänguga rahule- rollimäng oli eelmisest mängust saadik kõvasti arenenud ja hea oli lausa vaadata selliseid vestlusi ja tore et mets põlema ei läinud.