Esilehele Abimaterjalid

Iidmaa kroonika

1. Lohe aasta

Vürst Kvidon saatis laiali teate, et tema vürstiriiki on ilmunud lohed, kes laastavad külasid ja tapavad inimesi ning vürsti suuri lambakarju. Ta kutsus enesele appi kõiki kes jaksavad loitsida või relvi kanda lohesid hävitama.
Lohetapjad tulidki.
Käisid tulised võitlused lohedega ja neid notiti ka mitu tükki maha. Vahepeal andsid endast märku sombid, kes olid küll vägagi arglikud ja kogu aeg eest ära jooksid, kuid lõpuks ootamatult arvukalt ning jõuliselt peale tungides tapsid kõik elavad, sealhulgas lohed.

2. Surma aasta
Pärast seda kui kooljad vürst Kvidoni maadel Linnumetsas üllatuslikult kõik elavad tapsid, on nad muutunud ohuks kogu Iidmaale. Pidevalt edasi tungides on nad muutnud enamuse saart kõrbeks ja katnud selle mustade pilvedega, nii, et päikesest ei paista kiirtki ja valitseb lõputu öö.
Nüüd on nad jõudnud Siimusti kuningriigi piirideni. Siin lööb otsustav tund kas mustad jõud vallutavad kogu saare või pannakse nende edasitungile piir!

Võlur, kes avastas Surma ja tõi selle maailma, elas kaua aega tagasitõmbunult erakuna ja jätkas omi uuringuid, kuni ta jõudis nii kaugele, et suutis hakata välja kutsuma kooljaid ja muutma inimesi vampiirideks. Siis otsustas ta - aitab erakuelust. Aeg on allutada Iidmaa ning saada saare ainuvalitsejaks.
Esimene tema ohver oli vürst Kvidon, kes oli niigi nõrgestatud pidevatest loherünnakutest. Pärast Kvidoni tapmist ning hävitades kõik elava tolle Linnumetsa valdustes, äratas Surma Väljakutsuja tapetud elanikud oma koolja-armeesse. Nüüd oli tal piisavalt väge, et alustada sõda ülejäänud Iidmaa alistamiseks.
Kuna aga suure sõjaväe juhtimiseks on vaja usaldusväärseid ja oskajaid pealikke, siis tegi ta ühe koolja - vürst Kvidoni endise valveülema Rumpumpeli - oma paremaks käeks ning õpetas talle kõike mida isegi teadis nekromantia vallast. Enamat ta puhkenud sõja tõttu õpetada ei jõudnud ega näinud selle järele tarvidustki, kuid ta oli oma uurimused ja tööd maagiast aegade jooksul kirja pannud ning Rumpumpelil oli vaba voli tema raamatukogu kasutada.

Ent nagu varemgi on juhtunud, lööb hunt hambad teda toitvasse kätte - Rumpumpel, omandanud mõned põhilised teadmised nekromantia vallast ja omades raamatukogu kõige muu maagiateaduse kohta, leidis, et on aeg saada täieõiguslikuks pealikuks ning tappis Surma Väljakutsuja, kes oli juba üsna vana ning keda hoidis elus vaid tema enese nõiakunst.

Kuid Rumpumpel arvestas valesti. Sõjakäik mis seni oli Surma Väljakutsuja maagia toel sujunud tõrgeteta jäi nüüd Siimusti kuningriigi piiridel toppama. Puudusid loitsud mis oleksid nõrgestanud vastast ning külvanud neisse hirmu ning õudu. Rumpumpel ei suutnud suurt maagiateadust sõjakeerises enesele piisavalt kiiresti selgeks teha ja kuningriigi hästirelvastatud ning arvukas rüütlivägi lõi tema kooljate ja vampiiride armee puruks.

Rumpumpel ise aga pääses. Kuna ta ei olnud elav olevus, vaid samuti kooljas nagu tema sõdalasedki, siis saades Kotkapesa langemisel kõvasti räsida, teeskles ta hukkunut ning kui siimustilased olid ta üksi jätnud, Rumpumpel põgenes. Ta suundus tagasi Linnumetsa kus asus Surma Väljakutsuja raamatukogu, ning uurides sealseid tarkusi põhjalikult, viis läbi vereohvriterikka rituaali, tõstes end Deemoniks nagu oli olnud ka Surma Väljakutsuja ja omandades niiviisi võime juhtida ja kasutada kõiki loitse mida musta maagia teadus tunneb...

3. Võlukunsti aasta
Siimusti kuningas Vottele, vapustatud Rumpumpeli nekromantiast on otsustanud saada maksku mis maksab ka enda valdusesse võlukunsti saladused, et tulevikus miski tema riiki ei ähvardaks. Selleks korraldab ta ekspeditsiooni ühte ammuhävinud linna, kus varemalt asus suur tulemaagide võlukunsti keskus. See on Vana-Nurtu linn mis asub kesk hüljatud ja suhteliselt vähe asustatud Raadi lauskmaad.

Kuningas Vottele langes vangi oma endiste vasallide kätte, kes olid koondunud Kassinurme vürsti lipu alla ja otsustasid samuti aktiivselt sekkuda võlukunsti saladuste omandamisse. Rumpumpel, kes Siimusti sõja lõpul end Deemoniks muutis, pidas leeripealikega läbirääkimisi, mille tulemusena sai nii Kassinurme vürstiriigis kui Siimusti kuningriigis valitsevaks Deemonikultus ja legaliseeriti musta maagia kasutamine. Selle tulemusena peavad kõik kes deemonit kohtavad, kummardama ning lausuma: "Tervitus, austatud Deemon." Ülbe suhtumise eest läbirääkimiste lõpul pani pahandatud Rumpumpel Kassinurme vürstiriigi maad hiljem needuse alla. Vottele asemel sai asekuningana Siimusti troonile Warlock.

4. Vihma aasta
Põllumajanduse poolest tabas Iidmaad kergemat sorti üleujutus mis põhjustas paljudes piirkondades saagi ikaldumise. Poliitilisest seisukohast toimus samuti mitu tähtsat sündmust.
1) Tütermaa kaubalinn lõi lahku Siimusti kuningriigist ning kuulutas välja iseseisvuse.
2) Asehaldur van Julm vabastas Siimusti kuningas Vottele Varjude Liiga käest vangipõlvest.
3) Vürst Maag peaaegu krooniti Varjude Liiga kuningaks. Peamine tseremoonia jäi suurte tormide ja üleujutuste tõttu ära. Kuid kus õnnetust seal õnne, vürstile sündis tütar Vihmapisar. Troonipärija on olemas, vaja veel kroonimine "ära vormistada".

5. Nälja aasta
Iidmaad tabanud suure uputuse tagajärjel on hävinud enamus saagilootusest. Taliviljast hävitas suurema osa juba külm talv, nüüd võtsid viimase tohutud vihmasajud. Siimusti kuningas Vottele, kes jõudis küll tagasi oma pealinna Vahakulmu jäi aga vangipõlves läbielatud õuduste tagajärjel tõbiseks ning on surnud.

Kuna Vottelest ei jäänud pärijaid, siis tuleb uue määramisel abi otsida seadusetähest.
Kuningas Vottelele korraldati Siimustilaste poolt ja Tütermaalaste abiga uhked põletusmatused. Kahjuks kaotasid hooletud laibakandjad kuninga surnukeha transportides ära tema saapad ja nii ilmus too kummitusena tagasi, et oma vara tagasi nõuda. Läbi sekelduste see tal ka õnnestus, nii leidis vana kuningas rahu. Uut aga ei ole ikka veel ja Siimusti kuningriigis möllab kodusõda, omavoli ja anarhia. Asevalitseja püüab küll riiki koos hoida ja välisvaenlast nahutades aadlikke liita, kuid sõjakäik mis Varjude Liiga vastu tehti, lõppes fiaskoga ning nüüd möllavad maal ka ülestõusnud talupojad, kes leidsid, et on aeg kuningriigi nõrkust ära kasutades endalt orjaikked heita. Nendega võideldes hukkus ka asevalitseja.

Varjude Liiga aga üha tugevneb. Juba on need deemonikummardajad saanud osavaks mustas kunstis ning selle abil kaetasid nad veriste rituaalide käigus ära kogu Põhja-Siimusti ala, nii et seal ei kasva enam ükski vili ega sigi ükski lojus. Sellest on neile aga veel vähe - nad vallutasid ära ka vabadustarmastava Tütermaa vabalinna.

Tütermaalased, kes ei talunud ahistavate linnamüüride pitsitusi ja seepärast oma asulat ka nendega ei ümbritsenud, avastasid ühel varahommikul sõjariistade tärina peale ärgates, et vaenlane on linnas ning linn üle võetud. Vahimehed ei suutnud uskuda säärast nurjatust ning haarasid relvade järele alles siis kui oli juba hilja. Tänu sellele, et vastuhakku ei toimunud, oli ka vürst Maag armuline ja ühtegi maja ei süüdatud ning ühtegi elanikku ei tapetud. Ka vanad ametimehed jäeti pukki ning linna kohustati edaspidi Varjude Liigale andamit maksma.

6. Taudide aasta

Suurte loodusõnnetuste ja näljahäda tõttu, mille pärast palju inimesi on manalateele läinud, kummitab Iidmaad uus häda - taudid. Haigused nagu katk ja pidal murravad maha terveid külasid, ravitsejatel on käed tööd täis, kuid alati ei aita nendegi oskused, näiteks pidalitõve puhul, ning abi tuleb otsida Deemonitelt, kes teadagi ei liiguta end ainult palvete ja lubaduste peale.

Seoses Deemon Karutapja ringiliikumisega Kaose kuul Siimusti Kuningriigi lõunaaladel on need metsaloomad suurte hulkadena pagenud mujale Iidmaale. Ning ehkki deemon ise naases juba taas kaugetele sõjaradadele on vihased, inimsööjad elukad muutnud mujal ohtlikuks kõik vähegi metsasemad kohad.

Sellel aastal toimusid Iidmaal suured sündmused. Varjude Liiga pesitses üsnagi tagasitõmbunult oma kantsides, tegeledes siseasjadega ja muutis kõik, kes väljaspoolt nende aladele sattusid vampiirideks ning saatis spioonidena mujale Iidmaale. Äsjavallutatud Tütermaad külastas korra nende saatkond, kes määras kohapeale linnapea ning lahkus siis. Tütermaalased aga polnud säärase valitsemisega rahul, sest neid kinmbutasid pidevalt vihased Deemonid, kelle meelejärgi nad ei suutnud olla. Kuna Varjud nende probleemide vastu huvi ei tundnud, siis palusid nad abi Siimusti kuningriigist, peapiiskop Pooljalalt.

Peapiiskop külastas linna ja Tütermaalased andsid end tema valitsuse alla. Kuna Varjud linnast eemale hoidsid, siis ei saanud nad sellest niipea teada. Peapiiskop lasi linna korralikud altarid ehitada ja Deemonid leebusid.

Maal aga polnud üha siginevate vampiiride tõttu võimalik enam ohutult liikuda. Enamus rahvast, kes asulatest üksikult või vähese hulgaga eemaldusid tapeti metsikult ja muudeti ebasurnuteks. Tekkis Vabade Vampiiride ühendus, kes terroriseeris öist Iidmaad ja nende elanikelt vereandamit kogus. Varjude poolt väljasaadetud vampiirid püüti Vabade poolt kinni ja võimalusel vabastati Maagi voli alt.

Kuna Varjude tegevus nii minevikus kui ka parasjagu kõigile suurt meelehärmi valmistas, siis rahva survel koondas peapiiskop Pooljalg kokku suure väe Tütermaalastest, Vabadest Vampiiridest ja enese rüütlitest. Ootamatult sattus vägede koonduskohale ka Varjude Liiga väesalk mis oli teel Tütermaale. Puhkes lahing mille käigus Varjud puruks löödi, pääses vaid nende juht vürst Maag, kes taandus oma lossi Kurisuul.

Vaenuvägi ei jäänud temast maha ning asus ümber lossi laagrisse. Algas pikk-pikk piiramine, mille käigus üritati murda maagi poolt manatud kaitseloitse. Ka Deemonitelt oli selleks raske abi saada, sest Varjudel olid head templid ja palju ohverdamisi ning kohalikud Deemonid olid nende vastu leebed. Lõpuks ehitasid piirajad tohutu suure ja võimsa altari ning pöördusid oma Deemoni poole. Peale Deemonite omavahelist arveteklaarimist langesid lõpuks loitsud Kurisuu ümbert. Seejärel tungisid piirajad kerge vaevaga linnusesse ning korraldasid seal veresauna. Ükski seesolijaist ei pääsenud eluga.

Loss rüüstati ja lahkuti kodu poole. Kodulinnades avastati, et need olid tundmatute kallaletungijate poolt laastatud. Peapiiskop andis Tütermaa linnapeale krahvi tiitli ja määras ta Põhja-Siimusti asevalitsejaks. Ka rüütel Tulekerale andis ta krahvitiitli ja määras tolle äsjavallutatud Kassinurme asevalitsejaks.

7. Hinguse aasta

Lumi on verine ja segi tallatud, vedeleb seal nii maha jäänud sõjavarustust kui ka surnukehi. Kuid mõisas käib pidu, on vürst nüüd taas elu ja tervise juures, kõik ta vaenlased surnud ning Varjude Liigal on taas võim nii Kassinurme kui ka Raadi vürstkonnas ning vaid aeg näitab seda, mis iidmaal edasi toimuma.

Peapiiskop Pooljalg ja tema kaaskond olid teinud vale sammu, asudes talvituma Kurisuhu. Lumelaviinid lõikasid nad ära oma ülejäänud jõududest ja Tütermaa liitlastest, kelledest vaid vähesed mõisa jõudsid ning külm talve tõttu oli kogu ümbruskond täis mitmesuguseid hulguseid ja ilmarändureid, kes enamus lihtsalt püüdsid talve üle elada. Siiski elu Kurisuus polnud meelakkumine, vürst Maag ja ta kaasa polnud jätnud oma kodu, vaid kummitasid mõisas, tekitades sellega sealviibinute seas õudu ja kaost. Samuti kohati kummalisi olendeid trolle, kelle päritolu mõistatuseks jäi.

Viimaks algasidki kõik õnnetused, mis pöörasid taaskord ajaloo kulgu. Maag olles võimas ka surmas, lõi surmaringi mis sai saatuslikuks peapiiskopile ja nii mõnelegi teisele õnnetule. Deemonite abile lootes püüti neid ka tagasi ellu tuua. See õnnestus, kuid peapiiskop naases kooljana ning ta tuli uuesti tappa ning krahv Tulekera kaela langes raske valitsejakoorem. Samal ajal tulid vampiirid, uudistega tundmatust družiina nimelisest sõjasalgast, kes olid nende kantsi vallutanud ning pidavat peagi Kurisuu alla tulema. Viimaks nad ka tulid, järgnes verine ja meeleheitlik lahing Kurisuu väravatel. Kuid kõik pingutused olid asjatud, vaenlane tuli sisse nii äravast kui ka salakavalalt kaevatud tunnelist. Langesid need, kes hakkasid vastu ja ülejäänutest said vangid ja orjad. Varjude Liiga ja družiina olid võitnud, kuid see ei olnud veel kõik.

Mõisas viidi läbi rituaal, mille käigus toodi tagasi ellu vürst Maagja võibki öelda, et see oli tema võit. Oli nüüd ju tema taas elus, samas kui kõik ta vaenlased surnud. Siiski ka varjud ei saanud ilma kaotusteta, üks nende liitlastest oli loobunud oma elust, et tuua Maag tagasi ning Raadi valitseja Aweron otsustas sel ööl, et lahkub Varjude liigast, mis põhjustel, seda teab vaid tema ise...

8. "Vaid surnud teavad tõde"