Iidmaa kroonika
1. Lohe aasta
Vürst Kvidon saatis laiali teate, et tema vürstiriiki
on ilmunud lohed, kes laastavad külasid ja tapavad inimesi ning vürsti suuri
lambakarju. Ta kutsus enesele appi kõiki kes jaksavad loitsida või relvi kanda
lohesid hävitama.
Lohetapjad tulidki.
Käisid tulised võitlused lohedega ja neid notiti ka mitu tükki maha. Vahepeal
andsid endast märku sombid, kes olid küll vägagi arglikud ja kogu aeg eest ära
jooksid, kuid lõpuks ootamatult arvukalt ning jõuliselt peale tungides tapsid
kõik elavad, sealhulgas lohed.
2. Surma aasta
Pärast seda kui kooljad vürst Kvidoni maadel Linnumetsas üllatuslikult kõik
elavad tapsid, on nad muutunud ohuks kogu Iidmaale. Pidevalt edasi tungides on
nad muutnud enamuse saart kõrbeks ja katnud selle mustade pilvedega, nii, et päikesest
ei paista kiirtki ja valitseb lõputu öö.
Nüüd on nad jõudnud Siimusti kuningriigi piirideni. Siin lööb otsustav tund
kas mustad jõud vallutavad kogu saare või pannakse nende edasitungile piir!
Võlur, kes avastas Surma ja tõi selle maailma, elas kaua aega tagasitõmbunult
erakuna ja jätkas omi uuringuid, kuni ta jõudis nii kaugele, et suutis hakata
välja kutsuma kooljaid ja muutma inimesi vampiirideks. Siis otsustas ta - aitab
erakuelust. Aeg on allutada Iidmaa ning saada saare ainuvalitsejaks.
Esimene tema ohver oli vürst Kvidon, kes oli niigi nõrgestatud pidevatest
loherünnakutest. Pärast Kvidoni tapmist ning hävitades kõik elava tolle
Linnumetsa valdustes, äratas Surma Väljakutsuja tapetud elanikud oma
koolja-armeesse. Nüüd oli tal piisavalt väge, et alustada sõda ülejäänud
Iidmaa alistamiseks.
Kuna aga suure sõjaväe juhtimiseks on vaja usaldusväärseid ja oskajaid
pealikke, siis tegi ta ühe koolja - vürst Kvidoni endise valveülema
Rumpumpeli - oma paremaks käeks ning õpetas talle kõike mida isegi teadis
nekromantia vallast. Enamat ta puhkenud sõja tõttu õpetada ei jõudnud ega näinud
selle järele tarvidustki, kuid ta oli oma uurimused ja tööd maagiast aegade
jooksul kirja pannud ning Rumpumpelil oli vaba voli tema raamatukogu kasutada.
Ent nagu varemgi on juhtunud, lööb hunt hambad teda toitvasse kätte -
Rumpumpel, omandanud mõned põhilised teadmised nekromantia vallast ja omades
raamatukogu kõige muu maagiateaduse kohta, leidis, et on aeg saada täieõiguslikuks
pealikuks ning tappis Surma Väljakutsuja, kes oli juba üsna vana ning keda
hoidis elus vaid tema enese nõiakunst.
Kuid Rumpumpel arvestas valesti. Sõjakäik mis seni oli Surma Väljakutsuja
maagia toel sujunud tõrgeteta jäi nüüd Siimusti kuningriigi piiridel
toppama. Puudusid loitsud mis oleksid nõrgestanud vastast ning külvanud neisse
hirmu ning õudu. Rumpumpel ei suutnud suurt maagiateadust sõjakeerises enesele
piisavalt kiiresti selgeks teha ja kuningriigi hästirelvastatud ning arvukas rüütlivägi
lõi tema kooljate ja vampiiride armee puruks.
Rumpumpel ise aga pääses. Kuna ta ei olnud elav olevus, vaid samuti kooljas
nagu tema sõdalasedki, siis saades Kotkapesa langemisel kõvasti räsida,
teeskles ta hukkunut ning kui siimustilased olid ta üksi jätnud, Rumpumpel põgenes.
Ta suundus tagasi Linnumetsa kus asus Surma Väljakutsuja raamatukogu, ning
uurides sealseid tarkusi põhjalikult, viis läbi vereohvriterikka rituaali, tõstes
end Deemoniks nagu oli olnud ka Surma Väljakutsuja ja omandades niiviisi võime
juhtida ja kasutada kõiki loitse mida musta maagia teadus tunneb...
3. Võlukunsti aasta
Siimusti kuningas Vottele, vapustatud Rumpumpeli nekromantiast on otsustanud
saada maksku mis maksab ka enda valdusesse võlukunsti saladused, et tulevikus
miski tema riiki ei ähvardaks. Selleks korraldab ta ekspeditsiooni ühte ammuhävinud
linna, kus varemalt asus suur tulemaagide võlukunsti keskus. See on Vana-Nurtu
linn mis asub kesk hüljatud ja suhteliselt vähe asustatud Raadi lauskmaad.
Kuningas Vottele langes vangi oma endiste vasallide kätte, kes olid koondunud
Kassinurme vürsti lipu alla ja otsustasid samuti aktiivselt sekkuda võlukunsti
saladuste omandamisse. Rumpumpel, kes Siimusti sõja lõpul end Deemoniks
muutis, pidas leeripealikega läbirääkimisi, mille tulemusena sai nii
Kassinurme vürstiriigis kui Siimusti kuningriigis valitsevaks Deemonikultus ja
legaliseeriti musta maagia kasutamine. Selle tulemusena peavad kõik kes
deemonit kohtavad, kummardama ning lausuma: "Tervitus, austatud
Deemon." Ülbe suhtumise eest läbirääkimiste lõpul pani pahandatud
Rumpumpel Kassinurme vürstiriigi maad hiljem needuse alla. Vottele asemel sai
asekuningana Siimusti troonile Warlock.
4. Vihma aasta
Põllumajanduse poolest tabas Iidmaad kergemat sorti üleujutus mis põhjustas
paljudes piirkondades saagi ikaldumise. Poliitilisest seisukohast toimus samuti
mitu tähtsat sündmust.
1) Tütermaa kaubalinn lõi lahku Siimusti kuningriigist ning kuulutas välja
iseseisvuse.
2) Asehaldur van Julm vabastas Siimusti kuningas Vottele Varjude Liiga käest
vangipõlvest.
3) Vürst Maag peaaegu krooniti Varjude Liiga kuningaks. Peamine tseremoonia jäi
suurte tormide ja üleujutuste tõttu ära. Kuid kus õnnetust seal õnne, vürstile
sündis tütar Vihmapisar. Troonipärija on olemas, vaja veel kroonimine "ära
vormistada".
5. Nälja aasta
Iidmaad tabanud suure uputuse tagajärjel on hävinud enamus saagilootusest.
Taliviljast hävitas suurema osa juba külm talv, nüüd võtsid viimase tohutud
vihmasajud. Siimusti kuningas Vottele, kes jõudis küll tagasi oma pealinna
Vahakulmu jäi aga vangipõlves läbielatud õuduste tagajärjel tõbiseks ning
on surnud.
Kuna Vottelest ei jäänud pärijaid, siis tuleb uue määramisel
abi otsida seadusetähest.
Kuningas Vottelele korraldati Siimustilaste poolt ja Tütermaalaste abiga uhked
põletusmatused. Kahjuks kaotasid hooletud laibakandjad kuninga surnukeha
transportides ära tema saapad ja nii ilmus too kummitusena tagasi, et oma vara
tagasi nõuda. Läbi sekelduste see tal ka õnnestus, nii leidis vana kuningas
rahu. Uut aga ei ole ikka veel ja Siimusti kuningriigis möllab kodusõda,
omavoli ja anarhia. Asevalitseja püüab küll riiki koos hoida ja välisvaenlast
nahutades aadlikke liita, kuid sõjakäik mis Varjude Liiga vastu tehti, lõppes
fiaskoga ning nüüd möllavad maal ka ülestõusnud talupojad, kes leidsid, et
on aeg kuningriigi nõrkust ära kasutades endalt orjaikked heita. Nendega võideldes
hukkus ka asevalitseja.
Varjude Liiga aga üha tugevneb. Juba on need deemonikummardajad saanud osavaks
mustas kunstis ning selle abil kaetasid nad veriste rituaalide käigus ära kogu
Põhja-Siimusti ala, nii et seal ei kasva enam ükski vili ega sigi ükski
lojus. Sellest on neile aga veel vähe - nad vallutasid ära ka
vabadustarmastava Tütermaa vabalinna.
Tütermaalased, kes ei talunud ahistavate linnamüüride pitsitusi ja seepärast
oma asulat ka nendega ei ümbritsenud, avastasid ühel varahommikul sõjariistade
tärina peale ärgates, et vaenlane on linnas ning linn üle võetud. Vahimehed
ei suutnud uskuda säärast nurjatust ning haarasid relvade järele alles siis
kui oli juba hilja. Tänu sellele, et vastuhakku ei toimunud, oli ka vürst Maag
armuline ja ühtegi maja ei süüdatud ning ühtegi elanikku ei tapetud. Ka
vanad ametimehed jäeti pukki ning linna kohustati edaspidi Varjude Liigale
andamit maksma.
6. Taudide aasta
Suurte loodusõnnetuste ja näljahäda tõttu, mille pärast palju inimesi on manalateele läinud, kummitab Iidmaad uus häda - taudid. Haigused nagu katk ja pidal murravad maha terveid külasid, ravitsejatel on käed tööd täis, kuid alati ei aita nendegi oskused, näiteks pidalitõve puhul, ning abi tuleb otsida Deemonitelt, kes teadagi ei liiguta end ainult palvete ja lubaduste peale.
Seoses Deemon Karutapja ringiliikumisega Kaose kuul Siimusti Kuningriigi lõunaaladel on need metsaloomad suurte hulkadena pagenud mujale Iidmaale. Ning ehkki deemon ise naases juba taas kaugetele sõjaradadele on vihased, inimsööjad elukad muutnud mujal ohtlikuks kõik vähegi metsasemad kohad.
Sellel aastal toimusid Iidmaal suured sündmused. Varjude Liiga pesitses üsnagi tagasitõmbunult oma kantsides, tegeledes siseasjadega ja muutis kõik, kes väljaspoolt nende aladele sattusid vampiirideks ning saatis spioonidena mujale Iidmaale. Äsjavallutatud Tütermaad külastas korra nende saatkond, kes määras kohapeale linnapea ning lahkus siis. Tütermaalased aga polnud säärase valitsemisega rahul, sest neid kinmbutasid pidevalt vihased Deemonid, kelle meelejärgi nad ei suutnud olla. Kuna Varjud nende probleemide vastu huvi ei tundnud, siis palusid nad abi Siimusti kuningriigist, peapiiskop Pooljalalt.
Peapiiskop külastas linna ja Tütermaalased andsid end tema valitsuse alla. Kuna Varjud linnast eemale hoidsid, siis ei saanud nad sellest niipea teada. Peapiiskop lasi linna korralikud altarid ehitada ja Deemonid leebusid.
Maal aga polnud üha siginevate vampiiride tõttu võimalik enam ohutult liikuda. Enamus rahvast, kes asulatest üksikult või vähese hulgaga eemaldusid tapeti metsikult ja muudeti ebasurnuteks. Tekkis Vabade Vampiiride ühendus, kes terroriseeris öist Iidmaad ja nende elanikelt vereandamit kogus. Varjude poolt väljasaadetud vampiirid püüti Vabade poolt kinni ja võimalusel vabastati Maagi voli alt.
Kuna Varjude tegevus nii minevikus kui ka parasjagu kõigile suurt meelehärmi valmistas, siis rahva survel koondas peapiiskop Pooljalg kokku suure väe Tütermaalastest, Vabadest Vampiiridest ja enese rüütlitest. Ootamatult sattus vägede koonduskohale ka Varjude Liiga väesalk mis oli teel Tütermaale. Puhkes lahing mille käigus Varjud puruks löödi, pääses vaid nende juht vürst Maag, kes taandus oma lossi Kurisuul.
Vaenuvägi ei jäänud temast maha ning asus ümber lossi laagrisse. Algas pikk-pikk piiramine, mille käigus üritati murda maagi poolt manatud kaitseloitse. Ka Deemonitelt oli selleks raske abi saada, sest Varjudel olid head templid ja palju ohverdamisi ning kohalikud Deemonid olid nende vastu leebed. Lõpuks ehitasid piirajad tohutu suure ja võimsa altari ning pöördusid oma Deemoni poole. Peale Deemonite omavahelist arveteklaarimist langesid lõpuks loitsud Kurisuu ümbert. Seejärel tungisid piirajad kerge vaevaga linnusesse ning korraldasid seal veresauna. Ükski seesolijaist ei pääsenud eluga.
Loss rüüstati ja lahkuti kodu poole. Kodulinnades avastati, et need olid tundmatute kallaletungijate poolt laastatud. Peapiiskop andis Tütermaa linnapeale krahvi tiitli ja määras ta Põhja-Siimusti asevalitsejaks. Ka rüütel Tulekerale andis ta krahvitiitli ja määras tolle äsjavallutatud Kassinurme asevalitsejaks.
7. Hinguse aasta
Lumi on verine ja segi tallatud,
vedeleb seal nii maha jäänud sõjavarustust kui ka surnukehi. Kuid mõisas käib
pidu, on vürst nüüd taas elu ja tervise juures, kõik ta vaenlased surnud ning
Varjude Liigal on taas võim nii Kassinurme kui ka Raadi vürstkonnas ning vaid
aeg näitab seda, mis iidmaal edasi toimuma. 8. "Vaid surnud teavad tõde" 9. Kurjade Laulude pidu. 10. „Luupainaja” Kuninglik kroonika 6. "Juurelinn"
Peapiiskop Pooljalg ja tema kaaskond olid teinud vale sammu, asudes talvituma
Kurisuhu. Lumelaviinid lõikasid nad ära oma ülejäänud jõududest ja Tütermaa
liitlastest, kelledest vaid vähesed mõisa jõudsid ning külm talve tõttu oli kogu
ümbruskond täis mitmesuguseid hulguseid ja ilmarändureid, kes enamus lihtsalt
püüdsid talve üle elada. Siiski elu Kurisuus polnud meelakkumine, vürst Maag ja
ta kaasa polnud jätnud oma kodu, vaid kummitasid mõisas, tekitades sellega
sealviibinute seas õudu ja kaost. Samuti kohati kummalisi olendeid trolle, kelle
päritolu mõistatuseks jäi.
Viimaks algasidki kõik õnnetused, mis pöörasid taaskord ajaloo kulgu. Maag olles
võimas ka surmas, lõi surmaringi mis sai saatuslikuks peapiiskopile ja nii
mõnelegi teisele õnnetule. Deemonite abile lootes püüti neid ka tagasi ellu
tuua. See õnnestus, kuid peapiiskop naases kooljana ning ta tuli uuesti tappa
ning krahv Tulekera kaela langes raske valitsejakoorem. Samal ajal tulid
vampiirid, uudistega tundmatust druiina nimelisest sõjasalgast, kes olid nende
kantsi vallutanud ning pidavat peagi Kurisuu alla tulema. Viimaks nad ka tulid,
järgnes verine ja meeleheitlik lahing Kurisuu väravatel. Kuid kõik pingutused
olid asjatud, vaenlane tuli sisse nii äravast kui ka salakavalalt kaevatud
tunnelist. Langesid need, kes hakkasid vastu ja ülejäänutest said vangid ja
orjad. Varjude Liiga ja druiina olid võitnud, kuid see ei olnud veel kõik.
Mõisas viidi läbi rituaal, mille käigus toodi tagasi ellu vürst Maagja võibki
öelda, et see oli tema võit. Oli nüüd ju tema taas elus, samas kui kõik ta
vaenlased surnud. Siiski ka varjud ei saanud ilma kaotusteta, üks nende
liitlastest oli loobunud oma elust, et tuua Maag tagasi ning Raadi valitseja
Aweron otsustas sel ööl, et lahkub Varjude liigast, mis põhjustel, seda teab
vaid tema ise...
Ma ei suuda enam, ma ei kuule enam muud kui nende hääli, vaikseid kui tuul, kaugeid kui kaja. Need hääled vaevavad mind, rääkides mulle asjadest, mida surelik kõrv kuulda ei tohiks, asjadest mis täidavad mind hirmu ja õudusega... Alguses olid vaid mõned hääled, kuid nüüd kuulen neid kõiki... nad ajavad mind hulluks. Ja mis veel hullem nad ei valeta kunagi... mitte kunagi...
Surm ei ole lõpp, ta on kõigest algus...
katkeid ennustajatar Kurbhääle päevikust
Kevad on liginemas ja karm talv viimaks lõppemas. Teed on taas vabad ning Iidmaa taastub vaikselt nii eelmise aasta sündmustest kui ka karmist talvest. Siiski ilmad on veel külmad ja nii mõnedki räägivad, et talv ei lahku veel nii pea, ta lihtsalt puhkab, et seekord ei tulegi suve, vaid terve aasta talve. Igastahes möödunu on jätnud mitmeid arme nii Iidmaale, kui ka selle rahvale.
Kuu aega on möödunud saatuslikust Kurisuu lahingust, kus Varjude Liiga koos oma liitlastega alistas Siimusti väed ning taastas oma võimu Kassinurmes ning Vürst Maag, naasnuna surnuist, istub taas troonil. Siimusti aadelkond on enamuses aga surnud või kadunud ning Siimusti kuningriik sisesegadustes ja kaoses, on palju neid kes soovivad seal võimu, kuid vähe neid kes seda saavutaksid või vääriksid. Kõige lahtisem on Tütermaa saatus, räägitakse et nad kavatsevad Siimustist lõplikult eralduda, kuid samas räägitakse ka, et nemad on sama suures kaoses kui ülejäänud Siimusti. Keegi ei tea mida tulevik tuua võib, kuid uus sõda on viimane asi, mida tahetaks.
Levivad kuuldused, et Vürst Maag on otsustanud sõlmida rahulepingu Siimustiga ning, et Siimustis on kogunenud väike salkkond saadikuid, kes suunduvad Kurisuhu samal eesmärgil. Samuti on kasvanud igasuguste hulguste ja rändurite hulk, kes mööda Iidmaad rändavad, otsides tööd peavarju, või lihtsalt mõnda lihtsamat viisi äraelamiseks. Kuid eks liigub ka neid, kel on hoopis tumedamaid ja kahtlasemaid plaane. Nii mõnigi rändur on kohanud tumedaid rändureid, kes kutsuvad endid Surma teenriteks ning kuulnud neilt kahtlasi ennustusi ja sõnumeid. Räägitakse ka paljust muust veidrast. Kuid igas muus mõttes läheb elu iidmaal edasi nagu alati. Ohtlikult ja ettearvamatult. Milline tulevik saab tulema, see on juba iseasi...’
------------
Avalik teadaanne!
Olles olnud pooleldi surmariigis, kummitusena maailmade vahel, on mul olnud piisavalt aega, et asjade üle järele mõelda, mistõttu olen jõudnud järgmisele otsusele.
Mina, Varjude Liiga vürst Maag, olen väsinud sõdimast.
Pikk sõjaaeg ei too kasu kellelegi, vaid verd, surma, higi ja pisaraid. Tõsi ju on, et parimaid poegi ja tublimaid naisi on langenud mõlemal poolel. Edaspidi jäävad Varjud oma maadele ja loobuvad sõjategevusest, eeldades, et ka ülejäänud Iidmaa ühendused soostuvad sõjakirvest maha matma.
Ehitame sõjast laastatud maa üles, harime põldu, tegeleme kaubandusega, kasvatame lapsi .
Muutugu Iidmaa sama õitsvaks kui ta oli enne sõdu ja valitsegu rahu!
Söögem leiba, söögem liha, jätkem jonn ja jätkem viha!
Teine avalik teadaanne
Kurisuu linn võtab palgale töömehi, kes aitaksid lossi uuesti üles ehitada. Plaanis on ehitada ka mõned uued linnaosad, kuhu oodatakse külla kaupmehi, käsitöölisi, teenijaneide ja muid vanderselle. Tööd jagub paljudele ning palkgi pole kurta.
- Vürst Maag.
See on ammune ja õela kuulsusega pidustus mida korraldavad surnud isekeskis. Vampiirid, kooljad, vaimud ja deemonid – kõik kogunevad tollel ajal Lainevee saarele ainsa eesmärgiga – õhutada endas ning üksteises lõkkele kõige kurjemad, verejanulisemad ning mustemad tunded mis neid iial vallata võiks. Kurjus peab imbuma maasse ja tõusma sealt taevassegi, et õelus võiks varjutada laotuse ning kustutada valguse.
Ükski elav hing, kes on neile pidustustele sattunud – ükskõik kas siis sunniviisiliselt või kogemata, pole enam tagasi tulnud – vähemalt mitte elavana. Peo läbivaks jooneks on võistlus kõige kurjemate laulude lauljate vahel – tavaliselt on nendeks lauludeks tapvad loitsud. Pole harvad juhused kus esinemise ajal tekivad loitsulaulude mõjul surmaringid, marulised tormid, maavärinad, pillutakse välku, tulepalle, esemed süttivad iseenesest ning ohverdatute laibad tõusevad oma ebaellu, omandades kõige võikamaid võimeid mis koolnud nekromandid neile külge manada suudavad.
Kõige kurjema, tapvama ja maagilisema laulu esitajale on ette nähtud auhind – Must Mürgikarikas, see on rändkarikas mis liigub võitjalt võitjale ning iga vedelik mis sinna sisse valatakse… muutub elavat liha mädandavaks mürgiks.
Selle julma ning verise ürituse algataja on Luupainaja - kooljas, kelle külma ja kangestunud irve taga peitub surnumanaja kuratlik anne. Kohutavalt õel on ta ise ja hirmsad on ka tema julmad isandad – deemonid. Ta on paljude ebasurnute ellukutsuja – ning enamuse neist on ta äratanud just siin, Kurjade Laulude kõlamise ajal. Iga viimase kui ühe nendest on ta ise eelnevalt kohapeal tapnud. Teda ümbritseb terve hord hingetuid teenreid kelle arv igal aastal ohverdamiste ja manamiste tagajärjel suureneb, sest igal aastal algab Pidu kolme inimese ohverdamisega deemonitele. Seegi kord on hirmsate jumalate jaoks toodud kolm süüta neitsit. Iidmaa riikide valitsejad on nad oma maadelt leidnud ja kurjuseteenri kätte toimetanud, et veidigi rahuldada deemonite tapaiha ning nende silmis armu leida.
Kurjus mis saare ümber laotub ei jäta puudutamata oma neetud hingusega ühtegi paika Iidmaal – see aeg on aeg mida oodatakse elavate poolt hirmuga. Mitte ainult inimesed – ka libahundid, mardused ja pantserkarud, ehkki asudes kaugel mandril pagevad selleks ajaks oma majadesse, pesadesse, kogunevad karjadesse ja ei julge hetkekski sõba silmale saada – see aeg on Iidmaa ohtlikeim aeg.
Ärevad teated on jõudnud Laineveelt Iidmaale. Ärevad on isegi isegi vähe öeldud. Kuulukse et peale Kurjade Laulude Pidu on Luupainaja saavutanud enneolematu jõu ja vägevuse ning on otsustanud kogu Iidmaa enese alla heita. Just praegu ehitab ta suurt laevastikku et ületada oma kooljaarmeega teda Iidmaast eraldav mereväin. Iidmaa riigid, mis on üle elanud nii mõndagi ja ei seisa hetkel just oma võimsuse tipus peavad otsustama mida teha... kuidas toimida.
Siimustis on sõjapealikud jagelemas võimu pärast ja riiki ähvardab tükkideks lagunemine. Tütermaa on kuulutanud end iseseisvaks vabalinnaks. Varjude Liiga vürst on peale Kurjade Laulude pidu kadunud. Kõneldakse et ta olla kurjuse peole läinud ja seal hukkunud.
Luupainaja kooljate eelsalk ründas Kurisuud, kuid löödi Maagi salga poolt puruks. Salga jäänused läksid kollitama Juurelinna.
Maag läks võimsust otsides Rakapeni hauale ja sai tollelt surmavalt petta. Hullunult ründas ta seejärel Kõrvetavat Päikest kes teda abistada püüdis ja demoness sulges ta Rakapeni juurde hauda.
Juurelinna piirasid kooljad ja ehkki nood ei suutnud midagi teha olid nad kaunis tüütud. Linnas ehitati Kõrvetava Päikese auks templite tempel ja viidi läbi suur massiline vereohverdus ja ühispalvus. Ja Kõrvetav Päike võttis selle linna oma kaitse alla?
Kogu Iidmaa elavad ahmivad iga teadet mis on kuulda Juurelinna piiramisest, kus Luupainaja väed piiravad viimast suuremat inimeste kantsi.
Juurelinnas on aga igale inimesele, kel vähegi jaksu, kätte pistetud relv. Olgu see hang või vikat, peaasi, et tükeldab surnutliha või purustab luid.
---------
“Juurelinlased, teie kuningas on tagasi seal kuhu ta kuulub - Juurelinna müüride vahel, mis seisavad kindlalt, hoolimata Luupainaja ja tema kooljaarmee kestvatest pingutustest. Ma olen teie üle uhke, te olete võitnud suure lahingu. Kui teie hulgas on kroonikuid, siis märgitagu tänane päev üles kui Luupainaja lõpu algus. Aga nüüd, mu armsad, heitke endilt sõjarüüd ning pidutsege!”
- Kuningas Terasjää, kõnes kangelaste rüütliks löömise tseremoonial.
Inimesed suutsid ennast ületada ning anda Luupainaja plaanidele terav vastulöök. Kooljate ja libahuntide hordid kes üritasid iga hinna eest peatada inimesi ja takistada neid toomast Juurelinna deemon Rakapeni lõualuud, mis hoiab kooljaid linnast eemal, ebaõnnestusid tänu vapratele kodanikele, kes tõestasid, et inimesed on väärt elama Iidmaal.
Ent Luupainaja ja ta vägi on jõudnud Kurisuhu ning selle kindlustanud. Nüüd on oodata süngeid sõjaastaid inimeste ja ebasurnute vahel, nagu vana kuningriigi ajal.