Varem elasid Iidmaal ainult karud. Siis aga tulid Deemonid ja leidsid, et see on sobiv paik ning muutsid selle ringi oma meele järgi. Nad lõid sinna sobivad tingimused, et kasvatada inimesi kui elusat toormaterjali oma kooljate, vampiiride ja kummitusarmeede jaoks, mida nad vajasid sõjas teiste Deemonitega teistes maailmades. Nüüd on sõjatanner liikunud kaugemale ja Iidmaa on muutunud pigem haavatud ja lahingutes räsida saanud Deemonite puhkekoduks ja sanatooriumiks. Inimesed aga üritavad kuidagimoodi Deemone pahandamata ja neilt isegi teinekord abi saades, oma elu õhtusse veeretada.
See maailm on pimedusemaailm, siin paistab päike vaid haruharva, tavaliselt vaid korra aastas – suvise pööripäeva ajal. Muul ajal valitseb Iidmaal eri pimeduseastmega öö. Vanemad inimesed kõnelevad, et kunagi olla päike paistnud tihemini – kui tihti just ei mäleta enam keegi ja ega keegi päevast ka suurt hooli. Kõik on alatise ööga harjunud. Ka taimed. Taevane valgus tundub nüüd isegi kuidagi ebaharilik ja ohtlik.
Vampiirid, kooljad ja vaimud on Iidmaal muutunud ajapikku niisama arvukaks olevustehulgaks kui elavad inimesed. Surnumanajad ei ole enam mingi haruldane maagiavorm, pigem domineeriv. Kurjus ja surm lokkab siin igal sammul. Ainsaiks jumalaiks on deemonid kelle poole inimesed palvetavad, et nood kaitseks neid selle kõikvõimaliku ebasurnute hulga eest mille Pimeduse Valitsejad ise on siia valla päästnud. Ja deemonid teinekord aitavadki, ent nõuavad oma armulikkuse eest veriseid ohvriande…
