Nimed
Nimede probleem kerkis minu jaoks esile siis, kui asusin kirjutama fantasinovelli esimese iidmaa lohejahi ainetel. Lugu ise on praegu poole peal ja valmib täielikult alles kolme-nelja kuu pärast (tõenäoliselt) ja oli mõeldud algselt kohustusliku kirjandusena iidmaalastele, et neil oleks kergem tabada õhustikku ja maailma kus mängud toimuvad. Arvestades aga, et jutu valmimiseni läheb hulga aega, leidsin, et parem on rahvast kohe harida.
Milliseid nimesid Iidmaal siis sobib kasutada?
Iidmaalased kasutavad tähenduslikke nimesid st. iga nimi tähendab midagi, näiteks: Kalju, Laine, Torm, Karm, Õdus, Lill, Ora, Vool, Meresina, Õõs, Tamm, Kõu jne. Soovitav on kasutada looduse-, tunnete-, omaduste-, tegevuste- jms. seotud tähendusi. Arvestage ka, et tegevus toimub pseudokeskaegses maailmas mis välistab säärased nimed nagu Asfalt, Teletorn, Elekter jne.
Nimi võib olla ka pikem kui üks sõna, näiteks: Adru Meri, Kihav Tühjus, Andja Käsi.
Nimed on eestikeelsed. Järelikult Warlock ei ole just see mis vaja. Sama käib ka isikunimede kohta nagu näiteks Rumpumpel. Ka eestikeelseid isikunimesid (Madis, Lembitu) ei ole sobiv kasutada.
Halb on ka kasutada mingite seisuste, ametite jne esindajate nimesid, näiteks Maag, Vürst, Teener, mis võivad asjatut segadust tekitada ("Kutsuge vürst Maag!" või "See on maag Teener!").
Kuidas nimesid kasutada?
Aadlikud kasutavad oma nime tavaliselt koos valduste nimedega, näiteks:
"Vilivalla Ora." Kus Vilivalla on mõisa nimi mida Ora omab, samamoodi
"Luguse Lill". Mida enam valdusi nimetada, seda tegijam aadlik teiste
omasuguste seas on: "Luguse, Vilivalla ja Munalaskeme Kõu". On ka
teine võimalus, kui eelpoolnimetatud Ora võib kutsuda ka nii: Vilivalla isand
või emand. Kuid maavaldusi võivad omada ka mitteaadlikud, sellepärast
nimetatakse ametlikel juhtudel ära ka aadliku tiitel
*Alamaadel: Munalaskme rüütel (rüütlitar) Tamm
*Keskaadel (parun, krahv) Luguse ja Vilivalla paruness Lill
*Kõrgaadel (vürst, kuningas): Kassinurme vürstinna Laine.
Mitteaadlikud on maa ja linnarahvas ning aadlike kaaskondlased\sõjasulased.
Maarahvas armastab rõhutada oma perekonda, sest see on neile kõige olulisem. Seepärast nimetavad nad ka alati ära kelle lapsed nad on: Kõu Karmipoeg, Lill Armsatütar jne.
Linnarahvas peab esmatähtsaks oma elukohta mis neid matsidest ja sõjasulastest eristab, seepärast nimetavad nad alati ära oma kodukoha ja ameti mis neile leiba annab: meister Meresina Vana-Nurtust ametlikel puhkudel ning kodust eemal olles ja lihtsalt meister Meresina igapäevases kõnes. Siinkohal - mida tähendab meister?
Meistriks võivad nimetada end vähemalt 3 taseme sepad., magistriks vähemalt kolmanda taseme maagid, ravitsejad ja kaupmehed on ikka nemad ise sõltumata tasemest.
Samuti on linlaste hulgas väga austusväärne kuuluda rae (või mõne tsunfti, gildi juhatuse) hulka mille ametinimetuse nad tingimata ära nimetavad.
Sõdalased-seiklejad armastavad kiidelda oma minevikuga ning kasutavad tihtilugu sealt kaasa toodud hüüdnimesid: Verine Pilv, Torm Käetu, Kogelev Kalju jne. Nemad on ka ainsad, kes kasutavad teinekord ainult hüüdnime ilma lisanditeta: Tapja, Hambutu.
Üldjuhul peetakse aga ühe nimega inimest kõige alamal seisvaks olevuseks kellel pole perekonda, seisust, ametit, valdusi ega isegi minevikku. Ühesõnaga hulguseks.
Seiklejaid, kellel on küll minevik peetakse aga hulgustest ainult veidi kõrgemal seisvateks kuid neidki vaadatakse kergelt viltuse pilguga.
Talupojad on juba nn. korralikud inimesed, ehkki aadel neid eriti miskiks ei pea ja ka linnakodanikud neile kergelt ülalt alla vaatavad (nagu tegelikult ka alamaadlile aga seda mitte eriti avalikult). Niisiis ühiskonnakihid:
Kõrgaadel
Keskaadel ja Linnapead
Alamaadel ja raehärrad
Linnakodanikud
Talupojad, rändavad kaupmehed, -maagid, -sepad ja muud meistrid
Seiklejad
Hulgused
Lindpriid, röövlid ja muud võllaroad