Energeetika esiajalugu

Kui jätta kõrvale veoloomad ja purjelaevad, siis esimeseks energialiigiks, mis Eestis kasutusele võeti on hüdroenergia.
Esmakordselt mainitakse kirjalikult vesiveskeid XIII sajandi algul:
- 1219, Koila veski Jõelähtme jõel /Taani hindamisraamat, LCD,1241/,
- 1238, Saare- ja Läänemaa piiskopi kiri veskitest.

Veskite paiknemine Härjapea jõel 1688. aastal, S. Waxelbergi kaardi järgi

Üheks enam rakkes olnud jõeks oli keskajal Härjapea jõgi, mis voolas Ülemiste järvest merre ja millest on tänaseni säilinud ainult Jõe tänava nimi, mis tähistab selle jõekese alamjooksu. Härjapea jõel olid XIII sajandi algul olemas Jaani seegi veski (esmakordselt mainitakse 1279.a aastal, kui veskit, "mis juba ammustest aegadest on seegile kuulunud", asus praeguse Stockmanni parkla kohal) ja Ülemiste ehk kuninga veski (asus endise Ülemiste elektrijaama lähedal). Neist esimene jahvatas leivavilja Püha Johannese seegi haigetele, teine Toompea linnuse garnisonile. Topograafiliselt on Härjapea jõgi esmakordselt kujutatud Rootsi inseneri Waxelbergi 1688. Aastal koostatud Tallinna plaanil, seal on kujutatud juba 8 vesiveskit. Veskites ei jahvatatud aga ainult jahu, ürikutes on nimetatud ka palju muud, mida valmistati tol ajal veejõul, näiteks:
- 1431, püssirohuveski (asus Jaani seegi veski kõrval),
- 1525, saeveski (endine püssirohuveski),
- 1531, vasepada-katelsepatöökoda
(asus praeguse Masina tänava käänaku kohal),
- 1644, paberiveski (ehitati endise vasepaja asemele). Seega on Härjapea jõe kaldad Tallinna energeetika ja tööstuse sünnikohaks.

Kreenholmi manufaktuuri vesiratas

Kes olid aga veskite ehitajad? Oli see kunst tulnud koos võõramaiste vallutajatega, või olime ise asjatundjad? Tõenäolisem on viimane variant, arvatavasti olid veskid olemas juba enne sakslaste-taanlaste tulekut. On ju ka sõna "veski" puhas eestikeelne sõna, mis on kokkukulunud sõnapaarist "vesi-kivi". Kaudselt tõendab ka eespool toodud oletust kuningas Valdemar II kiri 1345. Aastal Tallinna raadile, kus märgitakse, et "kuningale kuuluvat ülemist veskit peavad täiendama ja parandama kuningale alluvad eestlased". Härjapea jõe vesirataste võimsus jäi alla 10 HJ, hoopis suuremaid numbreid kohtame aga möödunud sajandil Narva jõel:

Georg Wilhelm Richmann

- 1857, asutati Kreenholmi manufaktuur, kus olid 380 HJ vesirattad,
- 1868, Kreenholmi manufaktuuri vesirattad asendati 1300 HJ Jonval tüüpi turbiinidega.
Neist esimesi peetakse maailma võimsaimateks, ka need 1300 HJ turbiinind jäid ca 25 aastaks maailma võimsaimateks hüdroturbiinideks.
Tuulikud ilmusid Eestimaale vesiveskitest tunduvalt hiljem. Esimest korda mainitakse Harjumaa ja Virumaa tuuleveskeid Taani kuninga Valdemar IV kirjas 1341. Aastal. Esimesed tuulikud olid pukktuulikud, kus tuulde pöörati kogu ehitis.
Aurujõud jõudis Eestisse möödunud sajandi esimesel poolel.
Esimeste aurumasinate kasutuselevõtu daatumitena võiks nimetada:

Georg Wilhelm Richmanni katseseade. Ülal paremal "elektrinäitaja" – maailma esimene elektrimõõteriist

- 1827, Narvas, Joala paberivabrikus 8 HJ aurumasin,
- 1838, Tallinna paberivabrikus 36 HJ aurumasin,
- 1842, Eestis ehitati esimene aurulaev - "Julianne Clementine".
Esimesed kokkupuuted elektriga toimusid kas Eestist pärit teadusmeeste või Eestis tegutsenud teadusmeeste kaudu:
- 1744, Peterburi TA alustas esimesena Venemaal elektrotehnika-alaseid töid Georg Wilhelm Richmanni (1711-1753) juhtimisel.
G. W. Richmann oli Pärnus sündinud ja Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumis õppinud noormees. Haridusteed jätkas ta Halle ja Jena ülikoolides, oli Peterburi TA akadeemik ja füüsikakabineti juhataja, tegeles elektrimõõtmistega (ehitas esimese elektromeetri, "elektrinäitaja") ja uuris atmosfäärielektrit, sai surma välgulöögist, tehes katseid "piksemasinaga".

Esimene eestikeelne füüsikaõpik

- 1835-1837.a. uuris Tartu Ülikoolis elektromagnetismi ja galvaani-elemente prof. Moritz Hermann Jacoby.
M.H.Jacoby oli Peterburi TA liige, leiutas galvanoplastika, konstrueeris elektrimootori, mitmeid elektrimõõteriistu ja telegraafiaparaate ning leiutas elektritorpeedo.
Tavalise Eesti koolipoisi ja –tüdrukuni jõudsid teadmised elektriasjandusest alles alates aastast 1855, mil ilmus esimene eestikeelne füüsikaõpik: "Wisika, ehk õpetus lodud asjade iseviisidest ja wägedest", kus olid ka peatükid: "Elektriwäest" ja "Magnetiwäest".
Nüüd oli aeg küps ka esimeste elektrigeneraatorite käikulaskmiseks ja elektrienergia kasutuselevõtuks.