Aristoteles
Aristoteles (384-322 e.m.a) oli Platoni õpilane, omaaja entsüklopedist. Tema isa oli Makedoonia kuninga õukonnaarst ning temast endast sai mõne aasta vältel tulevase Makedoonia Aleksandri õpetaja.
Aristotelese arvates võib iga asja (nt laua, inimese, maja jne) puhul mõtteliselt eristada selle mateeriat (materjali) ja olemust (sageli kasutatakse siinkohal terminit vorm, mis on tulnud kreekakeelsest sõnast morphe, kuid Aristoteles kasutas sarnaselt Platonile ka termineid eidos ja idea). Näiteks on puidust laua mateeriaks puit, omleti mateeriaks munad ja piim (ning muu vastavalt retseptile). Kui osta poest näiteks riidekapp, mis tuleb ise kokku panna, siis rangelt võttes ostetakse vaid riidekapi mateeria (materjal). Millegi nimetamine riidekapiks või omletiks on asja olemusest rääkimine. Asi on just nimelt see ja mitte midagi muud just nimelt tänu olemusele, mis on mateerias realiseerunud.
Aristoteles eristab kahesugust olemasolu: tegelikkusena ja võimalikkusena. Tekkimine on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele ehk võimalikkuse teostumine. Näiteks on teatud toiduainetest võimalik valmistada pajarooga ning see tähendab, et need toiduained on pajaroog võimalikkusena (potentsiaalne pajaroog).
Mõni asi tekib ise, mõni mitte. Aristoteles eristas kahesuguseid asju (sõna asi on siin väga avara tähendusega):
- Loomulikud on need asjad, milles endis on liikumise (muutumise) allikas. Sellised on näiteks taimed. Taimed kasvavad ise (taimi ei saa valmistada). Näiteks kasvab tammetõrust (teatud tingimustel) iseeneslikult tamm.
- Kunstlikud on need asjad, milles ei peitu liikumise (muutumise) allikat. Sellised on inimese valmistatud asjad: lauad, toolid, skulptuurid jne. Inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks olemus paljudest võimalikest. Näiteks saaks teatud puitmaterjalist valmistada laua, tooli või riiuli.
Millegi seletamiseks ehk küsimusele Miks? vastamiseks on Aristotelese arvates neli võimalust. Seletada saab:
- Mateeria iseärasusega (nt saab vaasi purunemist seletada materjali õrnusega).
- Olemusest lähtudes (nt saab kellegi heategusid seletada tema olemusega: ta ongi loomult hea).
- Välise toimega (nt saab kellegi ninakirtsutamist seletada halva lõhnaga).
- Seatud eesmärgiga (nt saab vihmavarju kaasavõtmist seletada sooviga vihma käes kuivaks jääda).
Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi (mõistuslikke) ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus.
Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Kuldne kesktee on mehisus.
Kirjandus
- Aristoteles, Nikomachose eetika. Tartu, 1996.
- Pseudo-Aristoteles, Loomutäiustest ja pahedest. – Akadeemia, 1997, nr 3.
- Durant, W. Lood filosoofia ajaloost. Tallinn, 1998.
- Filosoofia ajalugu. I. Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tartu, 1947.
- Meos, I. Antiikfilosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
- Saarinen, E. Filosoofia ajalugu tipult tipule, Sokratesest Marxini. Tallinn, 1996.
- Salumaa, E. Filosoofia ajalugu I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 1992.