Epikuros

Epikuros (341–270 e.m.a) arvas, et filosoofia ülesanne on aidata inimestel saada õnnelikuks, vabaneda kannatustest:

"Tühjad on filosoofi sõnad, kui nendega ei vabastata ühestki kannatusest. Nagu arstiteadusest pole kasu, kui ta inimese keha haigustest ei vabasta, nii pole ka filosoofiast kasu, kui ta inimese hinge ei ravi."

Filosoofial on Epikurose arvates kolm osa:

1. Eetika – õpetus sellest, mis on õnn ja kuidas saada õnnelikuks.
2. Füüsika – õpetus loodusest.
3. Tunnetusteooria ehk kanoonika (kr kanon ‘juhtnöör’).

Epikuros oli nagu Demokritoski atomist. Atomism vabastab meid hirmust surma ees. Filosoofi jaoks pole surm üldse probleem, sest surmaga me ei puutu kunagi kokku:

"Kui oleme meie, siis pole veel surma; kui on aga surm, siis pole enam meid."

Õige arusaam maailmast vabastab meid veel ka teisest hirmust – hirmust jumalate ees. Epikuros arvas, et jumalad on olemas, kuid nende loomuses pole jälgida meie maailmas toimuvat ning sekkuda toimuvasse. Seda tõestab kurjuse olemasolu maailmas. Kui jumalatele oleks tõesti kohane jälgida maailmas toimuvat ja sekkuda toimuvasse, siis kurjuse olemasolu saaks seletada ainult kolme moodi:

1. Jumalad tahavad, kuid ei suuda likvideerida kurjust.
2. Jumalad suudavad, kuid ei taha likvideerida kurjust kolmandaks.
3. Jumalad ei taha ja ei suuda likvideerida kurjust.

Ükski variant ei ole kooskõlas jumalate tegeliku loomusega. Seega on ekslik seostada jumalaid meie maailmaga.

Tegelikult on jumalad ülima õnne ja õndsuse seisundis viibivad olendid. Nad koosnevad ülipeentest tuleaatomitest ning elavad väljaspool meie maailma – tühjuses, n-ö "maailmade vahel". Epikuros väitis, et

"jumalavallatu ei ole see, kes pööbli jumalad kõrvale heidab, vaid see, kes jagab pööbli arvamusi jumalatest".

Inimene võib jumalaid austada nende ilu ja täiuslikkuse pärast.

Et olla õnnelik, tuleb teada, millest hoiduda ja mille poole püüelda. Kõik elav püüab hoiduda kannatustest ja saavutada naudinguid. Naudinguid mõistis Epikuros tavapärasest avaramalt: nauding on kehaliste kannatuste puudumine ja hingerahu (kr ataraxia).

Mõnikord on mõttekas loobuda mingist (tavapärases tähenduses) naudingust, teades, et sellisele naudingule järgneks suurem kannatus. Samuti on mõttekas loobuda naudingust, kui sellise loobumise korral järgneks mingi suurem nauding. Vahel võib ka selle nimel kannatada, et hiljem suuremat naudingut saada.

Hingekannatused on halvemad kui keha kannatused, sest keha kannatab ainult oleviku pärast, hing aga nii oleviku kui ka mineviku ja tuleviku pärast (näiteks mure tuleviku pärast).

Kirjandus

1. Botton, A. Filosoofia lohutus. Tallinn, 2003, lk 41-65.
2. Filosoofia ajalugu. I. Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tartu, 1947.
3. Meos, I. Antiikfilosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
4. Salumaa, E. Filosoofia ajalugu I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 1992.

Interneti allikad

1. Epicurus
2. Epicurean Philosophy Online
3. The Philosophy of The Epicureans