Immanuel Kant

Immanuel Kant (1724–1804) oli Saksa filosoof. Pikkust oli tal vaid 157 cm, kuid vaimses mõttes kuulus ta hiiglaste hulka. Kanti kodulinnas Königsbergis tunti teda täpsuse musternäidisena: tema jalutuskäikude järgi olevat võinud kella õigeks panna.

Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul kopernikliku pöörde. Poola astronoom Mikolaj Kopernik (1473–1543) väitis, et mitte Päike ei liigu, vaid hoopis Maa ning just viimase liikumise tõttu meile näib, nagu liiguks Päike. Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Sellega seoses eristas ta asja iseeneses (sks Ding an sich) ning asja meie jaoks (sks Ding für uns). Milline on maailm tegelikult (asi iseeneses), seda me ei võigi teada saada. Maailma tajudes on meil justkui teatud "teoreetilised prillid" ees. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis.

Näiteks kui meil oleksid ees sinised prillid, siis näeksime maailma sinisena. See aga ei tähendaks, et maailm ongi sinine. Ta on sinine vaid meie jaoks. Analoogselt eksisteerib ka maailm ainult meie jaoks ajas ja ruumis.

Tema seisukohad eetikas on samuti kuulsaks saanud. Moraalses mõttes õigeks teeb meie käitumise kohusetundest lähtumine. Üldjuhul on meie tegudel palju motiive. Kanti arvates on moraalselt kõige väärtuslikumad (moraalsed selle sõna kitsamas tähenduses) teod, mis sooritatakse puhtast kohusetundest, ilma mingi kalduvuse või sümpaatiata.

Aga mis on inimese kohus? Inimese kohus on lähtuda sellistest põhimõtetest, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik. See ongi kuulus kategooriline imperatiiv Kanti sõnastuses:

"Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mis ise kohe võib üldiseks seaduseks saada."

Sellel imperatiivil on ka teine sõnastus:

"Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse."

See tähendab, et kõik inimesed on moraalses mõttes võrdsed.

Kirjandus

1. Kant, I. Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis. – Akadeemia, 1998, nr 3.
2. Kant, I. Kostmine küsimusele: Mis on Valgustus. – Akadeemia, 1990, nr 4.
3. Kant. I. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Tallinn, 1982.
4. Kant, I. Uurimus loomuliku teoloogia ja moraali printsiipide selgusest: Vastuseks küsimusele, mille esitas Berliini Kuninglik Teaduste Akadeemia aastaks 1763. – Akadeemia, 2001, nr 4.
5. Kant, I. Transtsendentaalne meetodiõpetus. Katkend. – Akadeemia, 2001, nr 4.
6. Durant, W. Lood filosoofia ajaloost. Tallinn, 1998.
7. Joad, C. E. M. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu, 1996.
8. Kuusk, P. Loogika ja kaemus Kanti matemaatikafilosoofias. – Akadeemia, 2001, nr 4.
9. Lipping, J. Uus kostmine vanale küsimusele: Kant ja Aufklärung Foucault' vaatepunktist. – Akadeemia, 1999, nr 4.
10. Meos, I. Uusaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
11. Narski, I. Kant. Tallinn, 1979.
12. Palviste J. – Kerner, G. Kolm kuulsat filosoofi. Mill, Kant, Sartre. Eetikaprobleeme. AS Kuldsulg, 1996.
13. Piirimäe, E. Immanuel Kant ja ajaloodilemma. – Akadeemia, 1998, nr 3.
14. Rebane, J. Tunnetusteooria põhiprobleemid. Tallinn, 1986.
15. Saarinen, E. Filosoofia ajalugu tipult tipule, Sokratesest Marxini. Tallinn, 1996.

Interneti allikad

1. The Philosophy of Immanuel Kant
2. Kant on the Web