Tõeteooriad

Definitsiooni kohaselt peab teadmine olema tõene. Väär saab olla uskumus, kuid mitte teadmine. Aga mis on tõde? Teadmise tõesuse nõue muudab asja keeruliseks seetõttu, et on olemas vähemalt neli arusaama tõest. See jätab mulje, et vabalt võiks igaühel olla oma tõde:

""Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõele tunnistust annaksin. Kes tõe seest on, see kuuleb minu häält!" Pilaatus ütleb temale: "Mis on tõde?" Kui ta seda oli öelnud, läks ta uuesti välja juutide juurde." Jh, 18, 37-38.

Ega olukorrast muud väljapääsu ole, kui selgitada oma arusaama tõest. Järgnevalt selgitame nelja n-ö tõeteooriat. Igapäevaelus lähtume (enesele teadmata) olenevalt olukorrast ühest või teisest arusaamast.

Tõe vastavusteooria

Tõe vastavusteooria ehk korrespondentsiteooria (ld co 'koos', respondere 'vastav olema') kohaselt on tõene väide, mis on vastavuses tegelikkusega. Kõnekeeles väljendudes: tõtt räägib see, kes räägib, nagu asjad tegelikult on. Vastavusteooria on argimõtlemisele kõige lähedasem ning seetõttu tundub ta ka ehk kõige loomulikum. Raske on aga lahti seletada, mida tähendab 'vastavus tegelikkusega'. Väide (otsustus) on mõte ning tegelikkus on näiteks mingi fakt. Kas väite ja tegelikkuse vastavus on samasugune kui poldi ja mutri vastavus? Kui vastata, et siin polegi midagi seletada - me lihtsalt oskame seda vastavust kindlaks teha, siis tekiks omakorda näiteks küsimus: kuidas me teeme kindlaks mineviku kohta käiva väite tõesuse?

Tõe kooskõlateooria

Tõe kooskõlateooria ehk koherentsiteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') kohaselt on tõene väide, mis on kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas, kus väite tõesust hinnatakse selle alusel, kas ta järeldub aksioomidest või mitte. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest.

Pragmatismi tõeteooria

Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n-ö toimib. Mõnele pakub ehk rohkem rahuldust elada usus, et elu on üks suur ebameeldivus, millel pole mingit õigustust.

Tõe liiasusteooria

Tõe liiasusteooria ehk redundantsiteooria (ld redundans 'üleliigne') kohaselt on tõe mõiste ülearune. Tõesus ei ole väite omadus. Väita midagi ning öelda, et väidetu on tõene, on selle arusaama kohaselt üks ja seesama. Näiteks on üks ja seesama, kas ma ütlen:

Lugesin selle raamatu läbi või

On tõsi, et lugesin selle raamatu läbi.

Kõnekeeles esineb teist laadi väidet harva - peamiselt ehk siis, kui ei taheta enam öeldut korrata, nt Ma ei söönud seda jäätist ära. - Päris tõesti.

Kirjandus