Tunnetus ja teadmine

Sisukord

Kolme tüüpi teadmised

Enne kui asuda defineerima, mis on teadmine, tuleks selgusele jõuda, kas sõna teadmine ikka kasutatakse alati ühes ja samas tähenduses. (Samamoodi peaks ka näiteks mõistet tee defineerima hakates kõigepealt selgusele jõudma, kas sõna tee ikka kasutatakse ainult ühes tähenduses.)

Toome näiteks kolm lauset, kus esineb sõna teadmine:

1. Ma tean seda torniga maja.
2. Ma tean, kuidas vaipa puhastada.
3. Ma tean, et see auto on vanem kui 10 aastat.

Sõna tean kasutatakse igas lauses ise tähenduses. Esimesel juhul tähendab teadmine tuttavolekut (olen seda torniga maja näinud), teisel juhul oskust (oskan vaipa puhastada) ning kolmandal juhul teatud info omamist. Näiteks toodud laused esitlesidki sõna teadmine kolme tähendust:

1. teadmine kui tuttavolek,
2. kuidas-teadmine,
3. et-teadmine.

Võimalikud on 3 eri tähenduses teadmiste kombinatsiooni.

1. Et-teadmine võib käia käsikäes tuttavolekuga: näiteks tuleneb ehk auto vanuse teadmine (et-teadmine) tõesti sellest, et ollakse seda autot näinud, temaga sõitnud ja muul viisil tolle autoga n-ö tuttav. Nende kaht tüüpi teadmise vahel ei ole siiski üldist seost: näiteks võin ma teada mingi lahingu daatumit (on olemas et-teadmine), kuigi ei ole selles lahingus osalenud (tuttavolekut pole).

2. Võimalik on ka kuidas-teadmise kombinatsioon et-teadmisega. Näiteks võib olla, et teades, kuidas vaipa puhastada (osates seda teha), olen suuteline sõnastama ka juhtnöörid vaiba puhastamiseks (et-teadmine). Võimalik on ka see variant, et vaiba puhastamise oskus sai alguse kellegi kirjutatud juhendi lugemisest (et-teadmine eelnes kuidas-teadmisele). Kuid ka nende kaht tüüpi teadmise vahel ei ole üldist seost: näiteks oskab mõni köit mööda käia, kuid vaevalt ta selle juhendite lugemise tulemusel ära õppis. Kas selline oskus üldse on sõnastatav mingi informatsioonina? Kehade tasakaalu tingimusi uurib staatika, kuid vaevalt et keegi staatika-ülesandeid lahendades saab heaks köielkäijaks. Võimalikud on ehk sellised oskused, mida ei saagi sõnastada, mis kujutavad endast n-ö vaikivaid teadmisi. Näiteks ei saa ka taktitunnet tükeldada reegliteks: mõni lihtsalt on taktitundeline, kuid juhendite lugemisest taktitundeliseks ei saa.

3. Kuidas-teadmisel on arvatavasti paratamatu seos tuttavolekuga. Oskus väljendub tegevuses ning seetõttu on oskuse puhul tuttavolek antud tegevusega ilmselt paratamatu. Kui ma oskan vaipa puhastada, siis tähendab see, et olen efektiivselt vaipa puhastanud ning seetõttu tuttav vaiba-puhastamise kui tegevusega. Antud konkreetset vaipa ma võib-olla ei ole veel kunagi puhastanud, kuid eeldades, et teatud tüüpi vaibad on kõik puhastamise seisukohalt ühesugused, ei ole see oluline.

Et-teadmise definitsioon

Alates Vana-Kreeka filosoofist Platonist (427-347 e.m.a) on teadmist defineeritud põhjendatud (õigustatud) tõese uskumusena. Taolise definitsiooni kohaselt teab keegi midagi siis, kui on täidetud kolm tingimust.

1. ta usub seda,
2. see, mida ta usub, on tõsi
3. tema uskumus on põhjendatud (õigustatud)

Esimeseks teadmise nõudeks on, et inimene peab uskuma. Jutt ei ole siin religioossest usust - pigem omaksvõtmisest, veendunud-olekust.

Inimene võib muidugi uskuda mida iganes, kuid kõiki neid uskumusi ei saa nimetada teadmisteks. Nõue, et teadmiseks olev uskumus peab olema tõene, tekitab lisaküsimuse: mis on tõde? Kuna arusaamasid tõest on erinevaid (see on käesoleva kursuse eraldi teema), siis tekib oht, et tõesuse nõue on kas lihtsalt sisutu või täiesti subjektiivne (laadis: igaühel oma tõde).

Uskumuse põhjendus peab olema veatu ning küllaldane. Igapäevases elus väljendatakse seda tuntud nõudena, et inimese seisukohad peavad olema argumenteeritud, et inimesel ei ole õigust lihtsalt niisama midagi väita. Matemaatika ja (formaalse) loogika vallas on põhjenduseks tõestus ning tõestus peab loomulikult olema veatu. Näiteks ma tean, et täisnurkse kolmnurga kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga vaid juhul, kui ma oskan seda teoreemi (veatult) tõestada. Kui ma tõestust esitada ei oska, siis saan ma öelda vaid, et mul on teoreemi sõnastus meeles - mitte aga, et tean teoreemi. Nii et millegi päheõppimisega et-teadmiste hulk ei kasva.

Väljaspool matemaatikat ja (formaalset loogikat) ei ole põhjendatuse nõue nii ühemõtteline: täiesti võimalikud on olukorrad, kus ühe inimese jaoks mingi väide on põhjendatud, teise jaoks mitte. Põhjendatuse aktsepteeritus võib sõltuda:

• inimese eripärast (näiteks võib hüperaktiivse inimese jaoks olla täiesti põhjendatud, et korteris tuleb ka sel aastal teha remont - ning ka järgmisel jne).
• kultuurist (näiteks võib olla mingis kultuurilises kontekstis täiesti põhjendatud, et teatud kaks inimest ei saa abielluda)
• ajastust (näiteks oli 17. sajandil nõidade põletamine tuleriidal täiesti põhjendatud).

Asja selles valguses vaadates jääb mulje, et põhjendatus on suhteline ning tekib küsimus: mille poolest on üks põhjendus parem kui teine?

Aprioorne ja empiiriline teadmine

Et-teadmine jaguneb kaheks sõltuvalt sellest, milline on tema seos kogemusega:

1. aprioorne (ld a priori 'kogemusest sõltumatult') on teadmine, mis ei tulene kogemusest
2. empiiriline (kr empeiria 'kogemus') on teadmine, mis tuleneb kogemusest.

Aprioorne teadmine võib olla sünnipärane (sajandeid peeti matemaatilisi alustõdesid sünnipärasteks) või konventsionaalne (ld conventio 'kokkulepe'). Näiteks on aprioorne matemaatika teoreemide teadmine.

Eristada tuleks väljendi 'seos kogemusega' kaht tähendust: üks on psühholoogiline, teine tunnetusteoreetiline (epistemoloogiline). Psühholoogilises tähenduses on valdav osa meie teadmistest seotud kogemusega - oleme lugenud raamatuid, kuulnud teiste käest jne. Tunnetusteoreetilises tähenduses aga on osa taolistest teadmistest siiski aprioorsed, sest antud tähenduses omab tähtsust vaid see, kas nimetatud teadmised lõppkokkuvõttes ikka on seotud kogemusega (vaatluste ja/või eksperimentidega). Matemaatika teoreemidest kuuleme koolis, loeme õpikus jne ning psühholoogilises mõttes on siin seos kogemusega olemas. Sellele vaatamata on matemaatika teoreemide teadmine aprioorne, sest nende tõesus ei sõltu kogemusest (vaatlustest ja/või eksperimentidest). Empiiriline on aga näiteks teadmine, et käesoleval aastal oli konkurss selle-ja-selle ülikooli sellele-ja-sellele erialale 2,5 kandidaati kohale.

Empirism ja ratsionalism

Empirismi (kr empeiria 'kogemus') seisukoht on: kõik teadmised tegeliku maailma kohta pärinevad kogemusest.

Jutt on teadmistest tegeliku maailma kohta. Tegelik maailm on see, mida kogeme, võimalikest maailmadest saame vaid mõelda ning neid kirjeldada (nt muinasjutu n-ö maailm). Alati ei ole tarvis isiklikku kogemust, et midagi teada saada - sageli me tugineme hoopis ühiskondlikule kogemusele. Empirism rõhutab, et just nimelt lõppkokkuvõttes pärinevad teadmised tegeliku maailma kohta kogemusest.

Ratsionalismi (ld ratio 'mõistus') seisukoht on: tõsikindel teadmine pärineb mõistusest enesest. Ratsionalismi seisukohalt saab teadmiste seas esile tõsta tõsikindla teadmise (teadmis n-ö suure algustähega). Tõsikindlat teadmist iseloomustab paratamatus ja üldkehtivus. Ratsionalismi seisukohalt ei saa kogemuse põhjal otsustada, kas miski on paratamatu ja üldkehtiv. Näiteks võib joonistada tuhandeid kolmnurki ning mõõta nende külgi ja nurki, kuid saadud andmed ei tõesta siinusteoreemi kehtivust. Ratsionalismi seisukohalt tulenevad näiteks matemaatika aksioomid mõistusest enesest. Just matemaatika ongi olnud selleks valdkonnaks, millele ratsionalism on sajandeid viidanud, kui jutt on tõsikindla teadmise võimalikkusest. 19. sajandil loodi aga mitteeukleidilised geomeetriad ning see röövis ratsionalismilt tugeva pooltargumendi. Nimelt ei saa ju korraga mõistusest tuleneda nii Eukleidese kui ka näiteks Riemanni geomeetria.

Matemaatilise teadmise suhtes on tänapäeval tunnustust leidnud empiristlik arusaam, et matemaatiline teadmine on aprioorne, kuid ei räägi midagi tegeliku maailma kohta. Empirismi saab defineerida seisukohana, mis eitab aprioorse teadmise võimalikkust tegeliku maailma kohta.

Kaasaegne arusaam tunnetusest

Traditsiooniline empirism ja ratsionalism omistasid tunnetavale inimesele suhteliselt passiivse rolli. Tänapäevasele arusaamale on omane käsitada tunnetust konstrueeriva tegevusena. Tunnetus saab alguse probleemist, mitte vaatlusest või arutlusest. Tunnetuse eesmärgiks on millestki aru saada ning selleni ainuüksi vaatluse teel tõesti ei jõua. Vaatlused juba eeldavad mingit oletust või teooriat. Näiteks on teineteise tundmaõppimise vältimatud oletused laadis: ta teeb nii seetõttu, et ... Näiteks: ta mossitab seetõttu, et unustasin oma lubaduse täitmata. Taolisi oletusi saame kontrollida (võimalik, et oletus osutub vääraks) ning niimoodi kujunebki teineteisetundmine.

Kirjandus

1. Ayer, A. J. Aprioorsus. – Tähendus, tõde, meetod. Tekste analüütilisest filosoofiast. Tartu, 1999.
2. Davidson, D. Tõe ja teadmise koherentsusteooria. – Akadeemia, 1995, nr 9.
3. Danto, A. C. Ühendused maailmaga. Filosoofia põhimõisted. Tallinn, 2000, lk 207–217.
4. Gettier, E. L. Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine? – Akadeemia, 1998, nr 4.
5. Meos, I. Filosoofia põhiprobleemid. Tallinn, 1998.
6. Meos, I. Oma silm on kuningas? - Horisont, 2005, nr 5
7. Popper, K. Teadmised ilma autoriteedita. – Akadeemia, 1990, nr 9.
8. Quine, W. V. O. Empirismi kaks dogmat. – Tähendus, tõde, meetod. Tekste analüütilisest filosoofiast. Tartu, 1999.
9. Rosentau, M. Internet ja teadmine. – Akadeemia, 2001, nr 7.
10. Russell, B. Teadmised ja tarkus. – B. Russell, Valik esseid. Tallinn, 1994.
11. Russell, B. Kasutud teadmised. – Sealsamas.
12. Sturgeon, S. Teadmine. – Akadeemia, 1998, nr 4.

Interneti allikad

1. The Analysis of Knowledge