Vabadus ja võrdsus

Indiviidi vabaduse piirid ühiskonnas

Ühiskonna alalhoiu nimel on vältimatu ühiskonnaliikmete vabaduse piiramine. Indiviidi vabadust piiravad nii seadused kui ka ühiskondlik arvamus. Millisel määral on vabaduse piiramine õigustatud? Klassikalise näite arutlusest sel teemal leiame Inglise filosoofi John Stuart Mill'i (1806-1873) teoses "Vabadusest". Mill'i arvates on individuaalse sõltumatuse tasakaalustamine sotsiaalse kontrolliga inimliku elukorralduse põhiprobleem. Ta leiab, et selline tasakaal peaks järgima põhimõtet: inimene ei tohi olla teistele kahjulik. Eraldi vaatleb Mill mõtte- ja tegevusvabadust ning leiab, et mõttevabadus peaks olema täielik, tegevusvabadust aga tuleb piirata sealtmaalt alates, kus tegu kätkeb endas - olgu või potentsiaalset - ohtu teistele.

Mõttevabadus

Ükskõik milline ka poleks inimese arvamus mingis küsimuses, Milli arvates ei tohi arvamustele piiranguid seada. Ta leiab, et kellelgi pole tõe monopoli ning keegi ei saa absoluutse kindlusega öelda, kas mingi arvamus on tõene või väär. Kuid isegi kui mõni arvamus oleks väär, ei tohiks teda ikkagi keelustada. Vastasel juhul muutuks tõde dogmaks ning inimese mõtlemisvõime taandareneks. See aga oleks kindlasti ebasoovitav tulemus.

Tegevusvabadus

Tegevusvabadus võib olla täielik vaid seal, kus indiviidi tegu puudutab vaid tema enda huvisid. Taolisi olukordi esineb harva ning seetõttu algavadki tegevusvabaduse piirangud sealtmaalt, kus tegu riivaks teiste huve (oleks teistele kahjulik). Arvesse läheb mitte ainult tegelik, vaid ka võimalik teiste huvide riivamine. Näiteks võib purjus inimene arvata, et ta võib autoga hästi ettevaatlikult kõrtsist koju sõita. Isegi kui tõesti midagi ei juhtu, oleks Mill'i arvates taoline tegu ikkagi lubamatu. Nimelt ei oleks purjus inimene ohu tekkimise korral olnud võimeline adekvaatselt reageerima ning osutunud siis teistele liiklejatele ohtlikuks. Sama lugu oleks ka kellegi teadmata tema sularaha kasutamise ning hiljem tagastamisega. See oleks lubamatu, sest raha omanikul oleks vahepeal võinud tekkida vajadus seda raha kasutada.

Sotsiaalne võrdsus

Demokraatlikus ühiskonnas hinnatakse kõrgelt nii vabadust kui ka võrdsust. Mida ühiskonnalt nõutakse, ei ole mitte võimete võrdsus, vaid võimaluste võrdsus. Inimesed ei saa kunagi võrdseks võimete ja muude eluks oluliste omaduste poolest - inimesed ei ole suhkrukotid, mida saaks kõigi oluliste tunnuste osas võrdseks teha. Vaatamata sellele eeldab õiglustunne ikkagi teatud võimaluste võrdsuse garanteerimist. Olukorras, mida kirjeldatakse kui rikkad saavad veel rikkamaks, vaesed jäävad veel vaesemaks see kindlasti nii ei ole. Faktilist ebavõrdsust tõlgendavad ühed võrdsete võimaluste puudumisega (laadis: igaüks on küll oma õnne sepp, kuid igaühel pole oma sepikoda), teised aga inimeste sünnipärase ebavõrdsusega.

Esimest vaadet pooldasid näiteks Prantsuse filosoof Helvetius (1715-1771) ning Inglise filosoof John Locke (1632-1704).

Teist vaadet pooldasid näiteks Vana-Kreeka filosoof Platon (427-347 e.m.a) ning rassismi ja natsionaalsotsialismi teoreetikud.

Sotsiaalsest võrdsusest rääkides peaks eristama kahte aspekti: kas jutt on asjade faktilisest seisust või sellest, milline peaks ühiskond olema. Esimest aspekti võiks nimetada kirjeldavaks ehk deskriptiivseks (ld descriptio 'kirjeldus'), teist aga normatiivseks. Iseküsimus on, kas tegelikust olukorrast saab teha järeldusi selle kohta, milline peaks olukord olema.

Asjade tegelikku seisu ühiskonnas uurib sotsioloogia ning praegusel juhul sobiks viidata eliiditeooriale. Eliiditeooria kohaselt jaguneb ühiskond tegelikult alati eliidiks ja mitte-eliidiks (rahvaks). Itaalia sotsioloog Vilfredo Pareto (1848-1923) eristas kahes tähenduses eliiti: avaramas ja kitsamas. Avaramas tähenduses eliiti kuuluvad kõik, kes oma tegevusalal silma paistavad, kitsamas mõistes eliit on valitsev kildkond. Oma eliit on ka nn demokraatlikus ühiskonnas. Saksa sotsioloogi Robert Michels'i (1876-1936) arvates muutuvad kõik algselt tõesti demokraatlikud organisatsioonid paratamatult oligarhilisteks (kr oligarchia 'väheste valitsus').

Kirjandus