Täna on Eesti Vabariik. Meie rahvas on vaba. Meie rahvas on enesekindel. Meie rahvas usub tulevikku. Meie rahvas armastab oma juhte. Meie rahvas käib valimas.

Neid loosungeid oleme kuulnud ja mitte vähe. Hommikul tööle minnes näeme inimesi prügikastis tuhnimas, tuliuute autodega mööda kihutamas, kange õlle jaoks sente klappimas, kasiinodest väljumas. Bussis trügitakse, mobiiliarve on maksmata, tööl räägitakse koondamistest. Miskit oleks nagu mäda. Tulevik on tulnud juba kümme aastat, ärikad ärimeesteks saanud. Inimesed on ikka veel inimesed, kuid kauaks?

Raadios peetakse kestvat palvetundi hariduse väärtustamisest, integratsioonist, eelarvest, internetiseerumisest, opositsiooni pahategudest. Sotsiaalsete garantiide vähendamist nimetatakse stiimuli loomiseks, väikekoolide sulgemist ratsionaliseerimiseks, kurjategijate vabastamist humaanseks aktiks. Kus on humaansus tavalise inimese jaoks? Kas tõesti järjest kasvavas võlakoormas, korterimaksetes, kõnetariifides?

Kõige halvem, et inimesed on endiselt valmis kartulikoori sööma. Harva julgeb keegi vihjata: vahest aitab ka juba. Imelikult paljud on nõus subsideerima äri tegemist ettevõtete tulumaksu kaotamise näol. Vist ei mõisteta, et raha tuleb tavaliste inimeste taskust. Ilane retoorika, mõtlevad kindlasti paljud lugedes. Noh, eks te ise tea.

Siinsetel lehekülgedel on eksponeeritud mõned luuletused. Need on koledad tekstid, ajendatud kustuvast mõistuseusust, hääbuvast vastuhakuvõimest ja kasvavast resignatsioonist.

Üks on hea - võrgus avaldatud raamat ei põle.

Remonti soovides,
Vahur Afanasjev (2000)

Tagasiside on oodatud välkposti teel.