Külmetab
InBoil
Ma külmetan saalis kus tantsisid Sina
Ma enam Su jalgade keerdu ei näe
Kusagil välas on linnud ja suvi
Kuid läbi tuisu ma seda ei näe
Kui elu on alasti kistud ja kole
Ta palet ei hajuta hägune loor
Sa valeta mulle, et pääseksin täna
Sa ütle, et hoiad ja helitad mind
Ei sulata jääd se väikene päike
Kus ümber tiirutab tilluke Maa
Ma tahaksin tõusta ja minna siit ära
kuid põlved on nõrgad ja praegu ei saa
Mul on minu süda, mis ei kuulu mulle
Ja endale teda võtta Sa ei saa
Kuid päevde kaupa ma mõtlen vaid Sulle
Siis tean, see on needus ja armastus ka
Mu unedes on siiski ka tilluke valgus
Ta jookseb ja naeratab alleede peal seal
Kui valude lõpp vaid uute algus
siis tundlikku hinge ma vaikselt tean
Jalutades neljal noodil
InBoil
vihma sirged triibud peatavd mu pilgu
pargiservast kaugemale seekord ma ei lähe
tõstan krae ja puhun pihku natukene soojust
kes mul käskis, kes mul palus, magada kõik maha
jalutades neljal noodil,
jalutades neljal noodil,
jalutades neljal
noodil
jalutades neljal noodil,
jalutades neljal noodil,
jalutades neljal
noodil
valge määrdub, must saab halliks
hääled läbi vati
teed on kinni, taevad lahti
saapapaelad kokku seotud
kas on hea, kui halb ei ole
sosistan, et sa ei kuuleks
tagasi sa tule kohe
jalutades neljal noodil,
jalutades neljal noodil,
jalutades neljal
noodil
jalutades neljal noodil,
jalutades neljal noodil,
jalutades neljal
noodil
Pilve piiril
V.Lipand/A.Alavainu
ma istun nüüd pilve piiril
ja laulan kuid viisi ei pea
ja see, et mind sinna sa viisid
on pagana tore ja hea
ja see, et mind sinna sa viisid
on pagana tore ja hea
nii istun ja valesti laulan
ja maailm peab viisi mu all
oh ütle, oh ütle kui kaua
siin üleval laulma ma pean
oh ütle, oh ütle kui kaua
siin üleval laulma ma pean
vaid sinult ma küsida tahan
just sinult, sa kindlasti tead
kas õnnelik olla ma tohin
või valesti laulma ma pean
kas õnnelik olla ma tohin
või alla ma kukkuma pean
ma istun nüüd pilve piiril
ja laulan kuid viisi ei pea
ja see, et mind sinna sa viisid
on pagana tore ja hea
ja see, et mind sinna sa viisid
on pagana tore ja hea
Ketikoer
InBoil
kes on see, kes elab minu sees
ja mu lühikese keti otsas magab kuri koer
vahel ta ei anna mulle rahu
kui mustad linnud istumas on jälle minu puul
kui ta nutab pikalt ööde kaupa
ta hääl saab võltsiks naeratuseks minu kurval
suul
kuulen, kuidas minu sees ta räägib
ja ehmatan, sest sama juttu ajan mina kaa
halval päeval külma vihma sajab
me kahekesi kössitame märja kuuse all
kes on näinud tema kollast silma
see vihkab siis või armastab, kuid keda...ma ei tea
ütle tõtt ja laula vahel valet
kui ma seisan peegli ees ja küsin, kes ta on
kui ma tulen öösel tema juurde
ta rõõmustab ja välguvalgust peegeldab ta põsk
Onu Oskar
InBoil
12nda korruse rõdu serv, pruuniks värvitud ja roostes
seisan laiali käed, varbad kinni äärepuus
näe, seal pääsuke, ütleb üks väike
tüdruk alt tänavalt
all kihab tänav, traate, kaableid, juhtmeid täis on kogu õhk
da-da-dii da-da-daa da-da-da-da-daa (x2)
et sammu edasi oleks mus nii palju usku, et õhk mind kannaks
et kerge tuul viiks mind nagu viletsalt volditud paberist lindu
vaata onu Oskar, mulle kasvavad tiivad
ää
rest valged, keskelt mustad, pikad suled otsades
da-da-dii da-da-daa da-da-da-da-daa (x2)
ja ma kardan ja ma ei karda ja ma kardan ja ma ei karda
aga taevas on mu ümber nagu ei kunagi varem mu elus
onu Oskar, jätsin voodile maski
kui viitsid, pane vahel ette, mine õue, mängi mind
edasi
da-da-dii da-da-daa da-da-da-da-daa (x3)
Kalkar
Saatpalu/Lintrop,Sööt
ma tulin su tänavaid kaudu
metsloomi must põgenes
ma tulin kui kandnuks ma raudu
ja päikegi sõgenes
ma vaatasin sinule silma
kus tänava peegelpilt
ma tahtsin su väikest maailma
mis tahtsid sa kalkarilt
mis tahtsid sa kalkarilt
su silmade taha ei pane
kus viimased madalad laed
sul jääb mu maastik lage
vees tuulest puretud laev
vees tuulest puretud laev
sa kõnnid neist treppidest üles
kus kunagi alla käis
ja kadedust hoiad sa süles
ja külmana sulle näib
see maailm, kus sina teed sooja
kui hoiad mu kambris tuld
sa oled mu laulude looja
mu aegade iidne kuld
mu aegade iidne kuld
ma tulin su tänavaid kaudu
metsloomi must põgenes
ma tulin kui kandnuks ma raudu
ja päikegi sõgenes
ma vaatasin sinule silma
kus tänava peegelpilt
ma tahtsin su väikest maailma
mis tahtsid sa kalkarilt
mis tahtsid sa kalkarilt
mis tahtsid sa kalkarilt
Fado
InBoil
ma kohtasin sind tühjas söögimajas
kus kelner sinu järelt kilde koristas
fuajees kolm meest veel kaklesid su pärast
kui neljas trepil verist nina luristas
siis tulid sa ja valisid just minu
su silmis põles kirg kui terve linn
me iha kuumus soojendas mu tuba
su embustest jäi kinni minu hing
su lillad küüned rebivad mu ihu
kui jalgupidi oled tõmmanud mind lakke
su isa auto minust üle sõidab
jään rentsli vedelema nagu kärvand kass
nüüd leban üksi ma niiskel oru nõlval
mu seljas mõõk, mis meeter pikk
ma olen ilma sinust ja su armust
kuid minu päralt on terve igavik
see on mu saatus fado, fado, fado
see on mu lugu, see on mu elu
see on mu saatus fado, fado, fado
see on mu lugu, see on mu elu
Must Jänes
Tõun/Tarz
tooge takso
jõhvikas
ä ra kujuta ette
lae akut
kaks konjakit
tere mürkad
hehehee
very sexy
|
Lihtsad asjad
Tõun/InBoil
Elu sujuvas voolus ujuma oled harjund
tunded nii et kõik mis peab on käes ja nii jääb
tähele sa ei pane kilde, mis sinu ümber
milles kokku saab su soe ja väike maailm
lihtsad asjad kergelt käes, nende väärtust siis
sa näed
kui nad on sul läinud käest ja oled ilma
lihtsad mehed, naised ka, nende väärtust hinnata
oskad siis kui pole neid ja oled üksi
homme parem kui eile, päev su pihus kui vesi
voolab läbi sõrmede ja läinud ta on
vaata tubades ringi, märka väikesi asju
mis on rohkem väärt, kui aimatagi sa tead
lihtsad asjad kergelt käes, nende väärtust siis
sa näed
kui nad on sul läinud käest ja oled ilma
lihtsad mehed, naised ka, nende väärtust hinnata
oskad siis kui pole neid ja oled üksi
lihtsad asjad kergelt käes, nende väärtust siis
sa näed
kui nad on sul läinud käest ja oled ilma
lihtsad mehed, naised ka, nende väärtust hinnata
oskad siis kui pole neid ja oled üksi
Kallis Proua
InBoil
suur südamlik tänu, et sa ajasid mu üles
sest väljas sajab, aga toas ei ole vett
ma sirutan käe, et puutuda su nägu
kuid klaas mille all sa oled, see klaas on liiga paks
ma näen, et sul on halb ja et sa vajad tuge
kuid ei kuule sind, sest sein on liiga ränk
mu hääl on vali aga siiski ma ei karju
sest see mis mu sees, on lihtsalt liiga suur
kuulge kallis proua, olen selles linnas võõras
ma ei meeldi endale ja ilmselt teile kaa
kus ma saaksin ööbida, kus oleks soe ja vaikne
eks te öelge 'ei' kui te teisiti ei saa
ma olen liiga tihti rippunud su nagis
mu särk ei sobi mulle, ma olen kõhnaks jäänd
ä
ra tule küsima, kas mul on vahel valus
mina olen liblkas, kel tiib on öödest must
kui armastus andestab, siis olgu peale- võta
kuid kibuvits kasvab ja tal on okkad kaa
kuulge kallis proua, olen selles linnas võõras
ma ei meeldi endale ja ilmselt teile kaa
kus ma saaksin ööbida, kus oleks soe ja vaikne
eks te öelge 'ei' kui te teisiti ei saa
kuulge kallis proua, olen selles linnas võõras
ma ei meeldi endale ja ilmselt teile kaa
kus ma saaksin ööbida, kus oleks soe ja vaikne
eks te öelge 'ei' kui te teisiti ei saa
Kolm lõtva tulpi
InBoil
kui astusin me armastuse aeda
kus kireõitest põles iga kõrs
ei olnud aega siis mul ringi kaeda
vaid sinu kõrval pingil oli koht
pea viltu kuulatasid sa mu juttu
kõik kohad olid linnulaulu täis
ja päike tõusis ikka liiga ruttu
kui vurrkann seier kellal ringi käis
nüüd aeg on, et me saame jälle kokku
et meenutada halba kui ka head
kuid minul pole rohkem sulle anda
kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort
kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort
ka mina käisin mõnes teises aias
kus lilli oli, puid ja põõsaid kaa
ja kuigi olen loomult väga maias
ei ühtki õuna tasku toppind ma
siis tulin tagasi kui mees kel õigus
et meie aias ringi vaadata
kui aru sain, et keegi sinu loaga
käib meie aias sama tegemas
nüüd aeg on, et me saame jälle kokku
et meenutada halba kui ka head
kuid minul pole rohkem sulle anda
kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort
kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort
jah tõesti, miks me teeme mida teeme
vaid jumal taevas ise seda teab
kui ühes voodis juhuslikult näeme
ei oska öelda kellel tegelikult veab
nüüd aeg on, et me saame jälle kokku
et meenutada halba kui ka head
kuid minul pole rohkem sulle anda
kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort
kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort
nüüd aeg on, et me saame jälle kokku
et meenutada halba kui ka head
kuid minul pole rohkem sulle anda
kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort
kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort
kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort
Viimane tramm
Sööt/InBoil
lööb siniseid sädemeid viimane tramm
kella helinal käänaku taha veereb
kommi paberid muru sees maas
minu ümber su lahkumiskallistus
nüüd ma tean, sind ma enam ei näe
kuigi lubasid hommikul helistada
nüüd ma tean, sind ma enam ei näe
kuigi lubasid hommikul helistada
täna kodus mind pole
lähen joon ennast täis
nutan trepil su pärast
eks hiljem siis näis
tuleb välja, et kõik oli mäng
ainult mina va' loll ei suuda unustada
pole viga, küll elame veel
ostan lilli nii palju kui kanda jõuan
üle käsipuu ükshaaval veete loobin
sinu nimi iga õiega koos
sinu nimi iga õiega koos
sinu nimi iga õiega koos
ära pahanda ema
lähen joon ennast täis
palun laena sada
eks hiljem siis näis
eks hiljem siis näis
Oota:
InBoil
oota veel, ära ava
oota 2 minutit, mõtle
oota veel, ära vasta
las heliseb telefon laual
oota veel, ära loe
las ümbrik jääb kinni
oota veel, ära kiirusta
istu, oota oota
oota veel, ära kahetse
lase sekundil olla
oota veel, ära nihuta
tooli lauast eemale
oota veel, ära võta
lahkelt mida sul anti
oota veel, ära vihasta
tühjade tuulte peale
oota...
oota...
ära kata veel kinni
ära liiguta, oota
ära pane veel selga
ära tõuse, ära kao
ära nööbi veel kinni
ära varja, ära tõrgu
ära lõhu veel ära
ära ütle, ära tee
ära anna veel tagasi
hoia pihus, kanna kaasas
ära tõsta veel silmi
ära vaata, ma ei saa
ära lase veel lahti
ära unusta, jäta meelde
ära pane veel tähele
oota, oota
oota...
oota...
Ärkamine
InBoil
sa tõused ikka varem veel kui mina
on jahtund kohvitassil huulepulga jälg
ja kuigi olen olnud terve öö su kõrval
mul hommikuks on alles siiski väike nälg
siis äkki märkan, et vaatan sinu riideid
mis nagis ripuvad, kus sind ei ole sees
seal sinu lõhna, on veel nende küljes
oh kuidas vastu panna suudaks üksi mees
veel on aega, lõigata ja mõõta
et paremini köita teineteist
on õnneks aega nutta ja ka naerda
et elu sedaviisi parem olla võiks
ma tulen siis, kui sina juba magad
su unenägusid on terve tuba täis
sind suudlen põsele ja mõtlen omaette
kas homme mäletad, kes voodi juures käis
koos oleme, kuid kokku saame vähe
ma olen öö- ja sina päevalind
seepärast vahel sügavas mu hinges
on väga väike, aga väga valus pind
veel on aega, lõigata ja mõõta
et paremini köita teineteist
on õnneks aega nutta ja ka naerda
et elu sedaviisi parem olla võiks
|
