Õhk kõnnib tänaval
(Sööt/K.Muuli)

Õhk kõnnib tänaval, sa tuled,
Su kannul lompides lööb helendama vesi.
Öö rohelises meres puhkeb õis,
Õrn habras kordumatu õrn,
Kui naeratus, mis püüab maiseks saada,
Kui naeratus, mis püüab maiseks saada.

Üks väga vaikne helin tärkab tuhast.
Ma põlen, jäägitult ma põlen,
Ma põlen tuhaks.
Veel enne kui su paplivaigust sõrm
Teeb rinna kohal vaikimise märgi,
Teeb rinna kohal, teeb vaikimise märgi.

Õhk kõnnib tänaval, sa tuled,
Su kannul lompides lööb helendama vesi.
Öö rohelises meres puhkeb õis,
Õrn habras kordumatu õrn,
Kui naeratus, mis püüab maiseks saada,
Kui naeratus, mis püüab maiseks saada.

Punased kardinad
(inB/inB)

On hommikul punased kardinad ees,
Nende taga on varjul üks hoovus.
On hommikul tuhanded kaelakeed,
iga pärl, kus kord on kellegi noorus.

Su ümber on võõras ja unistav linn,
Oled sündinud siin, kuid mitte siin loodud.
Mis sellest, et särab ja lohutab ilm,
Vanalt sirgu ei saa, kui noorena kooldud.

Selles linnas on tornid ja jõgi ja aeg,
Tema ongi see, mis uhub kõik randa.
Su juttu ei mõistetud andesta see,
Lõpuks ometi võid sa ära kõik anda.

Me istusime teineteises lauas
Ja kumbki vahtis oma taldrikusse.
Ma polnud näinud sind, kes teab, kui kaua
Ja mõndagi oli vajund unustusse.

Pilk maas sa tõusid, välisuks siis paukus,
Nõrk tuulehoog käis läbi kardinatest.
Teel koju üksik sakris koer mind haukus,
Kui möödusin su aknaist pimedatest.

Küll oleks võtnud seltsiks selle peni,
Kuid kartma hakkas ta mu luidrat kuju.
Pean üksi virelema kevadeni,
Sest noorelt mul surra, on mul tuju.


Las ma...
(inB/inB)

Las ma tunnen ära päevad,
Mis ei lõpe ruttu ära.
Pole võõrast võltsi kära,
Las mu silmad seda näevad.

Las ma tunnen õigeis lõhna,
Mööda läeb kui hundivari.
Alles on mu armas Karin,
Kosutab ta mu hinge kõhna.

Las ma tean salasõnu,
Mida kõik on teadnud ammu,
Mida öelda polnud rammu,
Laulda neid on suurim mõnu.

Las ma tunnen ära päevad,
Mis ei lõpe ruttu ära.
Pole võõrast võltsi kära,
Las mu silmad seda näevad,
Las mu silmad seda näevad,
Las mu silmad seda näevad.

Pean minema ära, sest nüüd tuleb talv
Ja talvel ju priiuse rüütleid ei kohta.
Las lõpeb me laulu viimane salm,
Rohkem ei maksagi meil temalt tahta.

Kui kunagi kevad end uuesti näitab
Siis alustan jälle sihituid retki.
Kitarri taas võtan ja põldude vahel
Läen otsima tõelise tundmuse hetki.

Pean minema ära, sest nüüd tuleb talv
Ja talvel ju priiuse rüütleid ei kohta.
Las lõpeb me laulu viimane salm,
Rohkem ei maksagi meil temalt tahta.

Jää hüvasti, sind meeles pean ma ikka,
Mu kallis plika, oivaline plika.
Tea midagi, siit ilmast ei kao jäävalt,
Ka lahkuläinud vahel üksteist näevad.

Alexander don't do it don't do it.
Alexander don't do it don't do.
Alexander don't do it don't do it.
Alexander don't do it don't do.

Teil kõrri saadetakse mind, sest olen peni,
Kuid äkki tunnen hoopis liiri-lõõri suus,
Ning teie kiuste ära talvitungi seni,
Mul meenub margariital krokodill on uus.

Alexander don't do it don't do it.
Alexander don't do it don't do.
Alexander don't do it don't do it.
Alexander don't do it don't do.


Saladus
(inB/inB)

Saladus on seal, selles ruumis igal pool,
Siis kui trepid tühjad on ja valgusest vaid pool.
Õhus mäletab päeva, kus alati on keegi päris uus.

Seinad reeta ei saa, kes käib siin õhtuti.
Kas oli üldse tähtis see, mis pärast kohtuti?
Ja kõik läheb mööda ka see, mis hiljem tundub tähtsana.

Seda õhtut siis, seinad mustad lumeveest
Teadsin teda kindlalt juba saja aasta eest,
sest pole ju seisnud mu elus keegi nõnda haprana.

Saladus on seal, selles ruumis igal pool,
siis kui trepid tühjad on ja valgusest vaid pool.
Õhus mäletab päeva, kus alati on keegi päris uus.

Ei mingit kahtlust, mingit salaviha,
Mis mingituna lahkusena näib.
Et ma ei tunneks siis, et see on liha,
Mis sinu teele tolmu sisse jäi.
Et ma ei tunneks siis, et see on liha,
Mis sinu teele tolmu sisse jäi.

On nagu lõppeks silmapiiril elu,
Kus nüri nuga läbi lõikab tee.
Sa oled tuul ja põllud ära silud
Ja mina tahan aga pole see.
Sa oled tuul ja põllud ära silud
Ja mina tahan aga pole see.

Ma oma mängust viltu olen aetud,
Nii silmapiiril - üks samasus:
Kas olin tühi või kas olin laetud,
Kui tundsin ära, mis on armastus.
Kas olin tühi või kas olin laetud,
Kui tundsin ära, mis on armastus.

Olen soo, tantsime koos.
Olen soo, tantsime koos.

Pauke ja karjeid on kuulnud mu alati avatud kõrvad,
Kuidas appi on hüütud ja kuidas on sündinud mõrvad.
Jälitajaid on jäänud mu musta sügavikku,
Seal nad avatud silmil ootavad igavikku.

Olen soo, tantsime koos.
Olen soo, tantsime koos.

Liiga tilluke mets meid peita ei suuda,
Liiga tilluke jõud siin ilmas ei midagi muuda.
Kõiki, kes jäid minu sisse iial ei maeta maha,
Aga nii mõnigi ohver pääses mu laugaste taha.

Olen soo, tantsime koos.
Olen soo, tantsime koos.
Olen soo, tantsime koos.

Kõle on parkides sügisel,
Jäänud vaid üksikud hüüdjad.
Hüüdmise pääle tulevad
kohale koerapüüdjad.

Vaikides ligi hiilivad,
Hoides laiali linge,
Sestap vaiki mu õeke,
Vaiki ja kinni pea hinge.

Tammepuust laual, jalaga klaasis
Segas ta käsi vette pulbrit säravat
Kuidagi võõras oli ta nägu
Hetkeks kui pöördus peeglist ennast vaatama

Avas siis akna mõlemad pooled
Kust oli näha kirsipuude latvasid
Jalaga klaasi suule ta tõstis
Naeratas korraks ja siis kiirelt tühjendas

Natuke kartlikult õhku ta astus
Seal ta nüüd läheb, üle aia latvade
Enne kui taipasin roosakas taevas
Astub ta edasi, kaugeneb mööda pilvi

Ma olen tõesti nõnda tõesti nõnda lahke
Ma olen tõesti nõnda tõesti nõnda lahke

Mu suures majas leidub mitu valget tuba,
Kus seitse päeva võite pidutseda just.
Vaid õelaid mõtteid, kortsus kulme ma ei luba,
Teil halva tuju korral näitan kohe ust

Kui soovi on võib ratsutada valgel märal,
Et teada saada, kuhu käändub pargitee.
Mu majas ikka leidub kohta rõõmsal käral,
Mis sest et pööraseks on muutunud dinee.

Ma ise imestan ka, et ma nii lahke olen.

Ma süüa teen, ma süüa teen,
ma süüa teen, ma süüa teen.

Ja ma otsustan teha kõik, et see õudus lõpeks ja jääks vaikus ja rahu mu kööki.
Mu nahk tõmbub kortsu ja muutub sama paksuks kui metskuldi turjanahk.
Sibul, loorber, pipar, või, sool, till, petersell
mitte millestki pole mul kahju.
Parim pada ja parimad puud,
parim laudlina, parimad salvrätid.

Ma süüa teen, keeb pliidil seen, ma süüa teen.

Kõik taldrikud on tühjad
ja isegi potti pole jäänud mitte midagi.
Akna taga langeb lehti käes on kuldne sügis
ja keegi ei küsi minult enam midagi.
Mu toa on täitnud tsüanootiliste naeratuste vina.
Ei ühtki silmapilgutustki enam, ei ühtki vihjet naljale
kõik on nüüd söönud ja rahul arvan ma.
Tõesti rahul.

Ma süüa teen, keeb pliidil seen, keeb mürgiseen.

No küsi kõigest, millest soovid,
Ühest palun vaiki aga -
Sellest päevast, mil see ilm
Läks pimedaks su ukse taga.

Sellest hommikust kui tulin
Alla sinu treppi mööda -
Sellest kallis ära küsi,
Sellest mine vaikselt mööda.

Aga kord kui kokku saame,
No ütle mulle ikka tere.
Siis võin minna seespool selgus,
Nägu kaotand viimse vere.