Det er ikke mig selv, når jeg er i nærheden af dig. Du ser mig ikke; det er ikke mig selv.

Det er ikke mig selv, den, som du har ventet meget på.

Du må give mig en bjælde, hvis du vil høre mig !
Men hvordan kunne du give mig den bjælde, når du ikke kan se mig ?
Jeg ville kunne komme stille til dig, jeg kunne liste.
Jeg ville kunne kysse dig stille på din kind.

Du ser mig ikke - det er ikke mig selv.

Jeg er din drøm; men det er ikke mig selv.

I am not I in the nearness of you. You do not see me, I am not I.
It is not I you have been waiting for.
Give me a bell if you want to hear me.
But how could you give me a bell when you cannot see me?
I could come to you quietly,
I could tip-toe up to you.
I could kiss you gently on your cheek.
You do not see me - I am not I.
I am your dream, - but it is not I.

Påfør dig en krone og ifør dig en klædning, der passer til kronen ! Vi skal væk herfra ! Her har man været så længe.

Vi skal væk herfra !

Jeg vil ikke påføre mig en krone. Jeg vil ikke iføre mig sådanne klæder, som passer til kronen. Min krone er i stykker, og jeg har ingen smukke klæder. Men hvis du reparerer min krone og giver mig smukke klæder, så skal jeg gøre det.

Vi skal afsted. Vi skal tage væk med det lille tog på den smalsporede bane, hvor afstanden mellem sporene er så smal, at man let kan stå skrævende over dem med en fod på hvert spor ! På denne jernbane kører der et tog - ganske lille - som kun har to vogne, og hvor jeg ikke engang kan stå fuldt oprejst. Konduktøren har fyret disse vogne op med stenkul tidligt om morgenen. Nu, når vi kører med dette tog, føler han sig søvnig. Hans klæder er blevet beskidte. I denne vogn - ligesom i den anden - dufter der af stenkul.

Ville du ikke gerne tage med sådant et tog ?

Jeg ser på konduktørens hængende moustache og gemmer mit ansigt i din kjole, for den får mig til at grine. Ligesom du blev prinsesse, fik jeg det her tog, hvor der findes en så hyggelig konduktør.

Men du vil vel ikke tage med mig. Du vil ikke tage afsted, du leder efter noget sikkert. Og hvis du ikke leder efter det, behøver du det i hvert fald. Men jeg vil jo tage afsted, og på en rejse er intet sikkert. Vi flygter efter forskellige ting.

Konduktøren regner i penge, som på den smalsporede jernbane betyder santimer. Det er mønten. Konduktørens fingre er for store til at håndtere hans pung, kun hans pegefinger kan komme ind i pungens åbning. Med stor omsorg graver han mønterne frem, medens han med halvhøj røst repeterer beløbet for sig selv, og bliver så siddende på bænken overfor, stirrende mig sørgmodigt ind i mine øjne. Grinede jeg af ham ?

Jeg er så lykkelig på denne her lille jernbane i denne her lille vogn, hvor der findes så stor en konduktør. En stor mand, virkelig en stor mand - selv i en stor vogn.

Hvilken mærkelig lykke er der i mig ? Du tænker på, hvad det er, du gør ved siden af mig i det her mærkelige selskab og i det her mærkelige lille tog, som kører fyrretyve kilometer væk på halvanden time ? Nåh, hvad gør du da der ?

Konduktøren sidder ved de næste passagerer og sælger billetter og snart lyder der fra vognens anden ende en regelbunden snorken. Det er konduktøren. Han er faldet i søvn samtidig med han solgte billetter. Men vognen er jo varm og dufter af stenkul. Han fyrede denne her vogn op allerede meget tidligt om morgenen.

Jeg fuldkommenrejser min drøm. Det har længe været en drøm. Jeg var en lille dreng, da jeg begyndte at drømme den. I hvor mange år vil denne lille jernbane stadig kunne eksistere her med dette eneste to vogns persontog ? Hvor mange år vil det tage, før denne smalsporsbane, det lille togs lokomotiv og dets lokofører, samt konduktøren og hans livsarbejde stryges bort af den alt omfattende middelmådige og den alt om sig gribende protestantiske etiker ?

Jeg kører i hvert fald, inden det sker, med det her tog et eller andet sted hen, og når igen mit Selvs sønderrevede sager. Min krone er atter gået i stykker. Jeg finder på undskyldninger som alle er gennemskuelige. Man genkender dette, hvorledes jeg således undskyldende kæmper mod at se mit Selv. Jeg skulle have forladt mit Selv i en skummel celle bag en mørk dør. Lade ham have siddet der. Nu er det ikke længere muligt.

Da flygter jeg fra alt det, som fra hver kant rejser sine børster mod mig og skrubber mit Selv. Det filer.

Jeg kan kun flygte med denne smalsporsbanes tog, for det har været min drøm lige siden dengang, jeg endnu var en lille dreng.

Konduktøren er faldet i søvn i den anden vogn, så billetterne er ikke blevet solgt. Han er træt - vejen er så smal og lang, og i mange år har han solgt billetter. Hver gang har han selv skrevet med pennen på billetten. Han har en smuk håndskrift. Jeg tror ikke, at han tænker på, hvornår der til denne afkrog kommer en ind i kernen tekniseret protestant, for hvem denne smalsporede jernbane ikke er indbringende, og som hele tiden forandrer verden til det bedre og endda til det enklere. Måske har han allerede været her i omegnen ? Sandelig er denne protestant en mand, for etikken er mændenes sag. (Jeg hader mænd.) Hvis det ikke er en mand, da fremmer hun mændenes sag. (Hader jeg i så fald mon ikke kvinder ?)

Hvorfor inviterede jeg dig med ? For at træffe mit Selv igen ? Undskyld ! Du lavede en krone til mig, jeg har ødelagt den. Det er sket så mange gange ! Undskyld !

Hvorfor kom du med ? Hvorfor kunne vi ikke have boet på en hvilken som helst station, som vi allerede har passeret ? Jernbanen fører sig målbevidst mellem granhække videre og efter nogle kurver vil en ny station igen vise sig. Så hjemmeligt.

Vi tager afsted, vi kører videre med det lille tog på den smalsporede jernbane, hvor sporenes afstand er så smal, at man let kan stå skrævende over dem med en fod på hvert spor ! På denne jernbane kører der et tog - ganske lille - som kun har to vogne og, hvor jeg ikke engang kan stå fuldt oprejst. Jeg ser på konduktørens hængende moustache og gemmer mit ansigt i din kjole, for jeg kommer til at grine. Det er en så hyggelig konduktør !

Ville du ikke gerne tage med sådant et tog ?

Du skulle tænke ved siden af mig i det mærkelige selskab på en ny skjorte og på nye bukser til prinsen, og en ny kjole til dig selv. Og hvis du ikke tænker på det, skulle du behøve at tænke på det.

Konduktøren er faldet i søvn i den anden vogn, hvor der dufter af stenkul og er varmt ligesom i denne her, imedens det er koldt og sne udenfor.

Ville du virkelig ikke gerne tage med et sådant tog ?

     Platonist alates on Vana Maailm võinud tunda FILOSOOFIAT, tarkuse armastust. Tarkust armastab see, kes pole ise täiesti tark. Vastasel juhul oleks filosoofia sama mis enesearmastus. Ilmalikustatud jumalaga filosoofia ilmselt ongi enesearmastus või siis enese eest põgenemine. Nii nagu mäletamine ja unustamine on Søren Aabye Kierkegaardi "In Vino Veritas(es)" üks ja seesama.
     Tarkus, mida Platon armastas, oli jumalik, kuigi Platon oli sellest jumalikust tarkusest lootusetult ära lõikunud. Kreeka oli pärandanud Platonile suulise dialektika ja retoorika, ja see, millega Platon end esimese filosoofina lõplikult jumalikust ühtsusest eraldas, oli kiri, tekst, tekstuaalne vahendatus, mille põhjal me teame, et Sokrates, nagu ühele kreeka targale kohane, ei kirjutanud midagi.
     Paistab, et Platoni filosoofia oli püüe armastada tarkust jälle kui jumalikku, mitte kui ilmalikustunud sofistikat.
     Järgnevalt ma esitan tarkuse järk-järgulise võidu jumaliku üle Giorgio Colli raamatu "Filosoofia sünd" põhjal.

     Järgnevalt ma esitan ilmaliku tarkuse tee jumalikuni Søren Aabye Kierkegaardile toetudes.
     Mulle tundub, et väikese väikekodanliku Taani suur filosoof või pigem hoopis kirjanduslik retoorik Søren Aabye Kierkegaard on esimene (Colli on kirjutanud selle raamatu kogenenud Nietzsche-uurijana, seega Nietzschelt mõõtu võttes, mitte Kierkegaardilt; kuid see ei lükka ümber, et Kierkegaard oli esimene) pärast Platonit, kes otsib teed filosoofia kristalliseerunud labürindis tagasi sellesse, mis oli veel enne Herakleitost.
    (Laias laastus osutab lõppkokkuvõtteks nii Kierkegaard kui Augustinus kristlikult jumalikku lunastust kui inimeksistentsi mõttekuse garantiid. Kuid sellest hoolimata, et Augustinus lähtub sellest, et pole "häid" ega "halbu" inimesi, vaid on iga inimese oma valik iga inimese omas südames leiduva "hea" ja "halva" vahel, käsitab Kierkegaard üksikisikut autonoomsemana kui Augustinus. Augustinus püüdis vältida sofistlikku relativismi Platoni sarnaselt Absoluutse mõistusega, ratsionaalse Jumalaga, kes erinevalt Platoni teooriast on valgustajana igas inimeses kohal. Kierkegaard jätab ratsionaalsuse inimese mängumaaks.)
     Tarkus on hammustanud oma jõu usust endast, tarkus on muutnud usu iseendaks ning tarkus on Kierkegaardi järgi patt, kui pole aru saadud Õigest. Pole aru saadud, pole tahetud aru saada, pole tahetud Õiget. Pole aru saadud teadmise tühjusest, mille teed ma esitasin Homerosest filosoofiasse. Pole aru saadud iseenda puudulikkusest, kui puudub usk, usk jumalasse. Siin peitub paradoks -- iseenda puudulikkusest ei või aru saada usuta. Usku ei saa välja mõelda, olevaks, mitteolevaks, võimalikuks ja võimatuks ühekorraga seletada. Siis ei oleks see usk. Kuid teadmine ja tarkus ei ole nõrkus, kuna ainult iseenda kaudu võib subjekt jõuda usuni. Iseennast aga pole tarkuseta. Nii ei saagi paljud iseendaks, sest nende kahtlus iseenda olemise suhtes, ehk nende patt, on nii tähelepandamatu. Nad pole jõudnud veel võimalusenigi -- iseendani.
     Kierkegaard kirjutab universaalsest iseendast, ta alustab oma "Surmatõbe", oma raamatut, hegellikult dialektiliste universaalsete suhetega, mida ta täidab kogu selles raamatus.
     Raamat algab nii:
     "Inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim on ise. Aga mis on ise? Ise on vahekord, mis on iseendaga vahekorras, või on ise õigemini selle vahekorrana nii, et vahekord on iseendaga vahekorras; ise ei ole vahekord, vaid see, et vahekord on iseendaga vahekorras. Inimene on süntees lõputu ja lõpliku vahel, ajalise ja igavese vahel, vabaduse ja paratamatuse vahel, lühidalt -- süntees. Süntees on alati kahe suhe. Aga niimoodi käsitatult pole inimene veel ise."
     Kui see suhe on hinge ja keha vahekord, siis ei ole see "ise". Kui see suhe on aga iseendaga vahekorras, siis on see "ise".
     Mulle paistab, et "ise", kes ei taha tunnistada vaimu iseendas,  on jumalatuse, mis tarkusega alguse sai, kaugeleulatunuimaid tulemusi. Sellise mõistusliku "ise" puhul pole enam retoorikale kuulajaid vaja, filosoofiale lugejaid, piisab sellest, kui iseendaga vahekorras olla. Piisab sellest, et iseendaga võidelda. Teisitiöeldult on see, mida piisab, veetlev tarkus.
     Kuid meil ei ole muud teed võrgutavast tarkusest välja kui sama tee tagasi, mille kaudu oleme ise võrgutavasse tarkusesse tulnud. Selleks tuleb tunnistada seda Vaimu, kes  "ise" täielikema struktuurina usub iseenese olemasolemise puhtasse võimalusse.
    Tuleb  saada iseendaks -- tarkuse, jumalatuse arenenuimaks struktuuriks -- juhul kui subjekt teab küll, et ta on vahekorra vahekord, lõputu ning lõpliku ning lõpliku ja lõputu vahekord, kuid ikkagi ei usu, et ta see on. Kui inimene Ise usub taas, et Vaim, on temas endas, siis ilmub jumalik jälle inimese ellu, nagu enne Herakleitostki. Ilma inimese muutumiseta "iseks", iseendaks, ei pääse enam tagasi usuni, sest inimene on, ütleme, Herakleitosest alates parimal juhul olnud tark. Ilma pelgalt iseennast teadva "iseta", jumalata tarkuse ehk jumalavõitmise arenenuima institutsioonita ei murra jumalata tarkust, sest võita teisi inimesi on hoopistükkis lihtsam kui iseennast. Ja üldse -- mida tarka hakata peale iseenese võiduga iseenese üle?

     Platonist alates on Vana Maailm võinud tunda FILOSOOFIAT, tarkuse armastust. Tarkust armastab see, kes pole ise täiesti tark. Niisiis võiks öelda, et rumala ja tarkuse vahele jääb armastus. Ehk siis nii, et armastus on vahe, armastus on rumaluse ja tarkuse erinevus, armastus on õnnetu puudujääk õnnest.
     Niisiis võiks öelda, et erinevuseta õnne ja õnnetuse vahel poleks armastust, juhul kui õnn on tarkus ja õnnetus rumalus. Ilma selle erinevuseta õnne ja õnnetuse vahel oleks mäletamine ja unustamine üks ja seesama, nagu S. A. Kierkegaardi "In Vino Veritas(es)", sest neil ei oleks vahet -- nimelt meeldetuletamist. See -- meeldetuletamine -- on see, mis ilmub Platoniga filosoofiaks igavese ja muutumatu tõe ning sureliku ja muutliku maailma vahele. See on erinevus Herakleitose ja Platoni vahel -- Herakleitos nimelt ei tuleta midagi meelde -- kujuteldaval meelelisel tõelisusel laseb ta minna ning kujuteldamatut müstilist kätketust kannab ta kaasas. Meeldetuletuseta tõelisest teispoolsusest, kust meie hinged on pärit, oleks inimese olemasolemine kui mäletamine ja unustamine ühekorraga, õnn ja õnnetus ühekorraga, kuid selline olu on koopaseintel viirastuvate varjude pidamine tõelisuseks. Hinged on Platoni järgi surematud, missugune müstiline ja mittesokraatiline tõekspidamine on tal pärit pythagoraslikust traditsioonist, millega ta tutvus külastades Itaalia kreeka kolooniaid. Inimene on surelik ja ebatõeline, muutumatu teispoolsus, millest pärit meie hinged, on surematu ja tõeline. Erinevus siin- ja teispoolsuse vahel teeb siin- ja teispoolsuse meile olemasolevaks. Ning erinevusena saab see olla üksnes meeldetuletamisena, vastasel juhul oleks teispoolsus pelk äralõigatus siinpoolsusest. Üksnes meeldetuletamine teeb äralõigatusest erinevuse, mis ühendab siin- ja teispoolsuse ühte.
    Elavatena on meie parim saatja seesama erinevus, mis ei ole lõplikus ja ebatõelises maailmas täielik tarkus. Seda erinevust puudutab Platon ilmekalt tema järgnevas Sokratesele omistatud tsitaadis, "Faidon" 66:
     ""Selle põhjal," jätkas Sokrates, " peavad tõelised filosoofid jõudma säärase arusaamani, et nad ütlevad üksteisele umbes nii: On olemas kõigest üks kitsas rada, mis juhib meid edasi. Kuid niikaua, kui liigume, keha kaasas, nii et hing on aheldatud sellise pahe külge, ei õnnestu meil kunagi selleni jõuda, milleni me püüame, nimelt tõeni. Tuhat muret lasevad meid toimetada meie kehale selle nõutud toitu. Ja siis saavad kehale osaks haigused, mis takistavad meid meie pürgimises tõelise poole. Keha täidab meid armumiste, ihalemiste, kartuste ja igasugu petlike kujutluste ning narrustega, nõnda et asi on tõesti sedasi, nagu öeldakse, et ei jõua sellest mõeldagi. Sõjad, mässud ja lahingud tulenevad üksnes kehast ja selle ihast. Sest iha on ju vara järel kõikide sõdade algus, kuid varandustki oleme me sundinud endid hankima keha tõttu justnagu keha ihade orjad. See kõik põhjustabki nüüd selle, et me ei saa aega pühenduda filosoofiale.
     Kuid kõige halvem on, et kui me isegi saame kehast puhkust ja pühendume sisemistele mõtisklustele, siis segab keha end meie vaatlustesse vahele ja korraldab sellise segaduse ning hämmastuse, et me ei või nõnda näha tõde. Siis me märkame, et kui tahame kunagi taibata midagi selgesti, peame me vabanema kehast ning üksi hingega asju vaatlema. Pärast seda otsust tuleme me tarkuse valdustesse, mida me ütleme endid armastavat. Aga seda ei juhtu enne, kui oleme surnud, seda ei juhtu niikaua, kuni me elame. Kui ei või saavutada puhast teadmist siis, kui keha on meiega kaasas, kehtib ainult järgmine alternatiiv: kas me ei saagi seda teadmist või siis saame me selle alles siis, kui oleme surnud. Alles siis on hing antud täiesti üle iseendale, eraldatuna kehast, mitte enne. Niikaua, kui me elame, saame me keha liigutusi ja puudutusi vältides täielikule teadmisele nii lähedale, kui me ainult jaksame -- aga siis pole me sunnitud sinnapoole püüdlema -- ja ei lase ka endid nakatada keha olemusest, vaid hoiame endid sellest puhtaina, kuni jumal ise vabastab meid. Ning nõnda vabastatute ja puhastena keha rumalusest, peame me olema tihedalt koos teistega, mis on samasugused kui meie, ja iseseisvalt õppima tundma kõike nii, nagu see oma puhtuses on. Nii peab see asi olema. Sest see, kes on ebapuhas, ei või see olla, kes mõistab puhast. Seda, Simmias, ütlevad minu meelest kõik tõelised teadmiste otsijad üksteisele, ning seda nad mõtlevad. Kas sa ei arva nii?""

     Kui tulla tagasi jälle S. A. Kierkegaardil "In Vino Veritas(es)" esineva mäletamise ja unustamise juurde, siis üksnes meeldetuletamine annab mäletamisesse-unustamisesse mõtte. Kirjutatakse ju selleks, et mäletada ning mitte unustada. Kuid meeldetuletamiseta ei leia kirjast mõtet. Nii õigustab meeldetuletamine retoorika üleskirjutust. Meeldetuletamine paneb kirjutatud retoorika taas kõnelema.
     Platon on esimene filosoof, Platon pürib meeldetuletamise kaudu teispoolsusesse, kus kõik on tõeline ja täielik. Meeldetuletamine õigustab mäletatava ehk unustatava -- ebatõelise ja ebatäieliku kinnitamist kirjas.
     Ilmselt kõige autentsemalt sokraatilise Platoni dialoogi "Sokratese Apoloogia" Sokrates hoolitseb pigem selle eest, kuidas surelikena hüveliselt elada -- see on siis midagi vastupidist kui Herakleitose puhul (vt "Tarkusest..."). Platon ei rõhuta niivõrd siinpoolsust, nagu Sokrates paneb rõhu siinpoolsuse hüvelisusele (ülalolev Sokratese tsitaat "Faidonist" on liiga platonlik selleks, et olla Sokratese mõttekäik) .
     Platon ei lase ka minna siinpoolsuseks voolanud teispoolsusel, mida Herakleitos endaga kaasas on kandnud ja siinpoolsuses kaht korda samasse jõkke ei astu (Herakleitosel oli õpetus seemneks Hegeli filosoofiasse, mis edeneb Herakleitoselgi vastandeid sünteesides, kusjuures kätketu, jumalik, Üks on siiski primaarne paljususe ees; nt. F.M. Cornford, "From Religion to Philosophy", lk 184).

     Platon otsib vahepealsuses, mille ta tõmbab esile siinpoolsuse kirjutatud taustal. Ta teeb mäletamisest-unustamisest mäletamise ja unustamise, ehk teisitiöeldult: ta eraldab jumalatust siinpoolsuse retoorikast kirja ehk mäletamise. Nõnda jääb inimestevaheline kõne, siinpoolsuse kõne, millest on kadunud jumalik oraakli hääl, ühest küljest kõigest unustuse staatusesse, jäädes alla kirjale kui mäletatavale. Mäletatavale aga ainult sel tingimusel, kui tuletatakse meelde. Kiri on meeldetuletamiseks, mis on kirja mäletatavuse ees primaarne. Kiri ise on meeldetuletamise järel teisejärguline, sest see on üksnes võimalus meeldetuletamiseks, ja meelde tuletamata jääb unustatud kõne hingetu tekstina lebama.
     Nii on sündinud õhtumaine filosoofia -- erinevus õigustab kirja, seda hingetut ollust (häälikumärke), millega toretsetakse elava kõne ees. Nii on sündinud üldse kogu õhtumaine diskursus, millena kiri on aukohal elu ees. Oraakellik kõne on jagatud kaheks -- kõne on eluna kas siinpoolsuse ähvardav iha, mille peitmiseks sobib kiri suurepäraselt, või on oraakli kõne jumalana, surmana, täielikkusena ja muutumatusena teispoolsuses (Platon), mida suudab ka elutu kiri suurepäraselt siinpoolsuses jäljendada.

     Kui siis hiljem kaldub meeldetuletamine ehk erinevus euroopalikus diskursuses teispoolsuse jumalikkuse ja teisalt ebatõelisuse vahelt ära, siis on see juba Platonil, nagu eespoolgi lugeda, endal eos -- meeldetuletamise paneb Platon mõtestama kirja, mis on juba ise koopia koopia -- jumaliku muutumatu teispoolsuse ühe koopia ehk siinpoolsuses esineva kõne koopia (oraakellik kõne on jagatud kaheks, nagu eespool kirjutan). Tekst on sedasi koopia koopiana alaväärne kunst ja selle alaväärse elustab pürgimuseks ikka erinevus, meeldetuletamine. Meeldetuletamine võib olla asjade varjude ja päris kolmemõõtmeliste asjade vahel. Kolmemõõtmelised asjad ja nende varjud moodustavad uskumuste muutliku sfääri. Meeldetuletamine võib olla selle uskumustesfääri ja kõrgema, teadmistesfääri, vahel. Meeldetuletamine võib olla veelgi kõrgemal, kuna teadmistesfäär jaguneb erinevuse kaudu omakorda matemaatikasfääriks ja ideede sfääriks, mis on täielik, muutumatu, ainetu ja ratsionaalse A PRIORI teadmise eesmärk. Meeldetuletamine on võimalus pürgida koopa pimedusest välja valguse kätte.
     Niisiis, meeldetuletamise kaudu võib ühendada uskumustesfääri kaks kihti -- alumise varjude ja kajade maailma ülemise esemete ja kõnede maailmaga ehk unustamise mäletamisega. Nii on kiri teisest küljest kõne kaja, mis hakkab kõnelema meeldetuletamise kaudu. Kiri saab kõneks meeldetuletamise kaudu. Nõnda on kiri nii kõne mäletamine kui kõne unustamine, kuid mitte samas korraga, sest kiri on mäletatav kõne -- kuid mäletatav ainult meeldetuletamise kaudu -- ja kiri on unustatud kõne -- kuid unustada võib kirjutatud kõne meeldetuletuseta.

     Kirja kui õhtumaise diskursuse jõuallikas -- meeldetuletamine -- eraldab ja seob uskumustesfääri. Meeldetuletamine kaugeneb kirja puhul teispoolsuse ideede meeldetuletamisest, hakates kirjast inimlikku kõnet meelde tuletama. Ja meeldetuletamine langeb ära edasi hääletu kirja pürgimiseks elustajast erinevuseks "iseendas" (vt "Tarkusest..."). Kierkegaardi Ise on pürgimisena elus selle erinevuse kaudu iseeneses. Ise on pürgimine.
     Platoni kirjutatud filosoofia on meeldetuletamine, mis vajab üleskirjutatudki retoorika meeldetuletamiseks kollektiivi. Platoni kirjutatud filosoofias ei olnud olemas "iset", kes võib ennast meelde tuletada täiesti üksi, kuna meeldetuletamine ei suhestanud kedagi, keda võib tänapäeval subjektiks nimetada. Ka ei võinud Platoni alustatud filosoofias  inimene Jumalaga vahekorda astuda.
     Sokratesel oli küll DAIMONION, hoiatav südametunnistuse hääl, õlal, kellega ta "nõu pidas", ning kellega seoses Sokrates muuseas valejumaluse tõttu surma mõisteti. Selle "kaitseingellusega" nõu pidades tõestas Sokrates Delfi oraakli jumalikke väiteid, sest Sokrates oli siinpoolsuses targem kui jumal. Sokrates vajas selleks, et siinpoolsuses head korda saata, kollektiivi, kuid ta püsis eemal poliitikast, kuna avaliku elu tegelaseks hakkamine oleks põhjustanud hinge kaotuse enne, kui Sokrates oleks saavutanud siinpoolsuses inimeste seas midagi head, nimelt eetilist käitumist. Siin on erinevus Sokratese ja teiste tarkade vahel. Siin astub üksik kollektiivi vastu (retoorika), kuid Kierkegaardi Iseni on siit pikk tee.
 

Foto: J.P; Kjell Hansson Paides 2002.

     Prantsuse filosoof Michel Foucault kasutab prantsuskeelset sõna discours (kõne, rääkimine) märkimaks keele hüperindividuaalset iseloomu: niisiis, märkimaks ühest küljest kõiki kirjutatud ja lausutud fraase, mis pole üksnes abstraktne keelesüsteem. Teisest küljest kasutab ta sõna discours märkimaks praktikat, mis toob esile mõne omaette väljendustüübi nagu kasvõi meditsiini või ökonoomia diskursus.
      Mind huvitab selles töös diskursuse puhul eelkõige diskursust taltsutavad ja piiritlevad printsiibid ning ka diskursuse sotsiaalset kuuluvust osutavad protseduurid, mida käsitleb kriitiline meetod. Kuid kõigepealt lähemalt Foucault` kahe eri meetodi kaudu — mis on diskursus?
     Esmalt:

mis näitab, et diskursused kui distinktsed (eristatavad) ja reeglipärased sündmusteseeriad võimaldavad mõtleva juurtesse introdutseerida: 1) juhuse,  2) materiaalsuse ja 3) eraldatuse. Ka Foucault` genealoogiline meetod, nii nagu kriitilinegi meetod, tuuakse esmakordselt välja raamatus "L`ordre du discours", mis on kirjutatud Foucault` loengute põhjal ja millel samas  põhineb ka siinkirjutatu.
    Selles töös siin ei ole diskursus mõne omaette väljendustüübi tähenduses, kui ei ole täpsustatud, millise diskursusega on tegu, vaid laiemas tähenduses — märkimaks kõiki kirjutatud ja lausutud fraase, mis pole üksnes abstraktne keelesüsteem.
    Lühidalt — inimene, mõtlev olend, on diskursusest haaratud. Ta on kinnitunud diskursuse külge ja seda kinnitumist märgib "mõtleva juured". Diskursus ei ole subjekti looming ega toodang nõnda, et diskursuse lähtekoht oleks inimene (subjekt). Diskursus võimaldab loomingulisuse, kuna
    1) diskursus introdutseerib juhuse mõtleva juurtesse. Nii on diskursus sündmusteseeria, mis on tihti divergentne (lahknev) ning mitte autonoomne.
    Kriitilise meetodi järgi kontrollivad diskursuse juhupärasust diskursuse sisemised kontrollprintsiibid.
    2) Diskursus introdutseerib mõtleva juurtesse materiaalsuse.
    Diskursus on sündmusteseeria, kuid sündmus pole substants ega aksidents, kvaliteet ega protsess, sündmus pole keha omadus ega keha tegu. Sündmus toimub efektina, mis on siiski materiaalsuse tasemel. Sündmus on materiaalsete elementide akumulatsioon ja selektsioon.
    Kriitilise meetodi järgi kontrollivad diskursuse materiaalsussuhteid diskursuse välimised kontrollprintsiibid.
    3) Eraldatuse introdutseerib diskursus mõtleva juurtesse sedasi, et diskursussündmused on homogeensete seeriatena omavahel eraldi. See eraldatus hajutab subjekti korraga paljudele positsioonidele ja funktsioonidele. See eraldatus ei lõhu aega ega mõtlevate subjektide hulka, vaid väikseimat, mida tuntakse — silmapilku, ja suurimat, mida tuntakse — subjekti.
    Minu tõlgenduse järgi mahub subjekti silmapilgu jooksul palju diskursussündmuste homogeenseid seeriaid läbistama. Subjekt on eri diskursussündmusseeriate kohtumispaik silmapilgus ja nii on diskursus subjekti ja silmapilgu suhe. Diskursus takerdab silmapilgu subjekti.
    Foucault toob silmapilgu välja kui väikseima, mida tuntakse, ja subjekti suurimana, mida tuntakse. Silmapilk ja subjekt ilmnevad äärmiste diskursussündmustena. Nii on diskursus eraldatuse kaudu iseenda suhe.
    Subjekt ja silmapilk on Søren Kierkegaardi filosoofiast tuntud mõisted. Silmapilk on Jumala silmapilgutus subjekti, igaviku suhe lõplikkusega. See silmapilgutus esineb puhta erinevusena, st mitte eraldatusena millegi vahel. Foucault aga ei käsitle niivõrd silmapilku, kuivõrd diskursust.
    Kuna eraldatus toob esile subjekti ja silmapilgu, toob see esile ka selle, et Foucault peab hüperindividuaalse diskursusega silmas läänelikku diskursust. Eraldatus domineerib läänelikkusena subjekti ja silmapilgu puhul juhuse ja materiaalsuse üle. Eraldatuse tuntud algupära on vanakreeka logos, suhe, mille dünaamika on peatatav/peatatud eraldatuseks.
    Nagu kaks eelmist siin internetileheküljel esitatud tööd "Tarkusest..." ja "Meeldetuletamisest..." näitavad, on lääne diskursus eraldatuse diskursus. Ka järgnevalt esitatava diskursuse kriitilise meetodi kaks printsiipi — tahe tõe järele ja distsipliin — esitavad lääneliku eraldatuse dominantsi selles Foucault` käsitletavas hüperindividuaalses diskursuses. Tahe tõe järele eraldab tegemisest ja olemisest. Distsipliini anonüümsus eraldab diskurususest juhupärasuse (tehtava tegijast).
    Kriitilise meetodi järgi kontrollivad rituaalsed protseduurid eraldatust ehk seda, kuidas ja kas diskursused tulevad mängu. Nagu kriitilise meetodi tahe tõe järele ja distsipliin domineerivad ülejäänud printsiipide üle, domineerivad diskursuse rituaalsed protseduurid nii diskursuse välistamisprintsiipide kui sisemiste kontrollprintsiipide üle.

     Foucault` genealoogilist meetodit ma pikemalt ei puuduta, vaid siirdun diskursuse kontrollprintsiipide ja -protseduuride juurde, mida paljastab kriitiline meetod ja mis on selle töö teema.

     Diskursuse kontrollprintsiibid jagunevad välimisteks ja sisemisteks printsiipideks.

    Sisemised kontrollprintsiibid on:
     1) kommentaar,
     2) kirjanikuprintsiip ja
     3) distsipliin.
     Välimised printsiibid ehk välistamisprintsiibid on:
     1) keelatud sõna (tabu),
     2) hulluse eraldamine ja
     3) tahe tõe järele.

     Foucault vaatleb kriitilist meetodit oma raamatus, mis on siin alusmaterjalina, ka kui arheoloogilist meetodit. Kuid peale tahte tõe järele lühida saamisloo selles töös siin diskursust taltsutavate ja piiritlevate printsiipide arheoloogilisust ei puudutata.

     Kolm diskursuse sisemist kontrollsüsteemi kontrollivad diskursuse juhupärasust. Nende abil kontrollib diskursus iseennast, püüab valitseda oma juhupärasust.
     Need printsiibid on kommentaar, kirjanikuprintsiip ja distsipliin.
     Kommentaar võimaldab öelda midagi muud kui algupärane tekst ise, kuid tingimusel, et see, mida öeldakse, hoiab kindlalt kinni algupärasest tekstist.
     Kirjanikuprintsiip on õieti eelmise täiendus, mida pole küll tarvis näiteks mõne aparaadi tehnilise kasutamisõpetuse puhul, mille kommenteerimiseks ei ole kirjanikku vaja. Tehniline kasutamisõpetus on pärit anonüümsetest allikatest. Kirjanikuprintsiip on tänapäevaks peaaegu haihtunud teaduslikust diskursusest. Seda kasutatakse teaduses tänapäeval veel vaevalt millekski muuks kui mõnele sündroomile nime andmiseks. Kuid kirjanduses on kirjanikufunktsioon diskursuse sisemise printsiibina olemas. Kirjanikult nõutakse, et ta garanteeriks oma nimega endakirjutatud tekstide ühtsuse, et ta paljastaks oma tekstidesse kätketud ideed või "istuks" neis.
     Kolmas diskursuse sisemine kontrollprintsiip on distsipliin, mis on opositsioonis nii kommentaariprintsiibi kui kirjanikuprintsiibiga. Distsipliin on kogum meetodeid, mängutäis reegleid ning tehnikate ja instrumentide definitsioone. Distsipliin on terve korpus väiteid, mida peetakse õigeiks. Ning selleks, et distsipliin oleks võimalik, peab olema tal võimalus lõputult formuleerida uusi õigeid väiteid. Vead distsipliini sees, mida distsipliin ei võõrista (mis on distsipliiniprintsiibi järgi õiges diskursuses), tugevdavad ja kinnitavad distsipliini niivõrd, kuivõrd aitavad välja urgitseda tõdesid.
     Kui kommentaari puhul on mängus identiteet, mille vorm on repetitsioon ja "sama" , ning kirjanikuprintsiibi puhul on mängus identiteet, mille vorm on vastavalt individualiteet ja "ise", siis distsipliini puhul on mängus identiteet, mille vorm on reeglite pidev reaktualiseerimine.
     Nii nagu tahe tõe järele teeb kahte ülejäänud välistusprintsiipi omaks, vallutab distsipliin kommentaariprintsiipi ja kirjanikuprintsiipi. Sest nii nagu tõde hüvena paistab kõige paremini hoidvat diskursuse ähvardava võimukuse eest, käitub distsipliiniga piiratud diskursus kõige vähem juhupäraselt.

     Välistusprintsiibid puutuvad just sellesse osasse diskursusest, mis paneb mängu iha ja võimu. Diskursus ei ole üksnes iha peitja või manifesteerija, vaid diskursus ise on ka iha objekt.
     Tabu, millest diskursus on haaratud, paljastab kiiresti diskursuse ühendatuse iha ja võimuga.
     Samuti nõuab välistamist hulluse vaimustuv, ihaline ja ängistunud diskursus, mis paistab sisaldavat hirmsaid tundejõude.
     Ja kolmanda välistusprintsiibina on vastuolu "õige" ja "vale" vahel, mis on praegu kehtiva jaotusena astunud ajaloolises plaanis jõusse siis, kui sofist mängust välja saadeti. Sofist lobises nimelt oma kõneoskuse meeldumustest kammitsetuna. Nõnda on siis tahe tõe järele diskursuse välistusprintsiibina — Platoni järgi kuuluvadki teadmine ja tahtmine lahutamatult kokku. See, kes teab, mis on hea (õige), tahab head (teadmist) kui ka teeb ome tahte järgi. Kui sofist veel laval oli, oli kõrgeim tõde selles, mis sofistlik diskursus OLI või mida sofistlik diskursus TEGI. Aga siis "tuli päev, mil tõde lahkus ritualiseeritud, tegutsevast ja korrektsest väljendusaktist väljendusse enesesse, väljenduse mõttesse, vormi, teemasse ning suhtesse oma referenti" ¹. See on tahe tõe järele, mis pigem näeb kui loeb ning pigem verifitseerib kui kommenteerib. Tahe tõe järele, mis "puhkab institutsionaalsel toel ja distributsioonil" ², kipub kaht teist välistusprintsiipi alla suruma. Sel kolmandal diskursuse välistusprintsiibil — tahtel tõe järele — on tendents suruda alla kahte teist diskursuse välistusprintsiipi — anda tabule ning hullusele põhjendus ja ka muuta nad seega omaks.
     Niisiis, pärast sofisti minemasaatmist või õigemini pärast seda, kui sofistil enam õigus ei saanud olla, oli saanud õigeks diskursus, mis enam ei OLNUD ega TEINUD, vaid mis ÜTLEB. See õige diskursus, mis vaid ÜTLEB, on neelanud häbist alla
oma tegemise, mis on muutunud  tegemiseta paistvas diskursuses kättesaamatuks, kuid ometi mitte kaotatuks. See tegemine on tahtena tõe järele tõe ütlemise maski taga. See tahe on võimutahe, mis kannab ütlemisi, ja sellest hoolimata, et need ütlemised heietavad tõest, on ütlemiste eesmärk seesama läbipaistvaks muutunud tegemine, ütlemistesse peidetud võimuiha, sest ihata ei oleks ütlevatki diskursust.
     Kolm diskursuse välistamisprotseduuri tõrjuvad diskursuse võimu ja ähvardust. Need protseduurid lähtuvad hirmust iha ees, mis kasutab diskursust iseenese kehtivuse eesmärgil, kuid mis ei saa samas kehtida diskursuseta. See tähendab, et diskursus pole üksnes iha vahend, vaid iha on ka diskursuse vahend. Diskursus on ka iha objekt, nii nagu iha on diskursuse objekt.

     On veel olemas kolmas liigitus protseduure, mis kontrollivad diskursust. Need protseduurid määravad tingimused, kuidas ja kas diskursused tulevad mängu. Need on rituaalsed protseduurid.
     Teaduslikus diskursuses, mis on hästikindlustatud institutsionaalsel toel haaratud tugevalt distsipliiniprintsiibist ja tahtest tõe järele, on pühendumine nn "teaduse saladustesse" rituaalne protseduur. Kuid religiooni, poliitika ja filosoofia rituaalsus on ilmsem.
     Niisiis, rituaaliprotseduurid määravad ja fikseerivad rääkivale ja kirjutavale subjektile rolli. Õpetus allub subjektile ja subjekt õpetusele. Kui teadus võib olla teatud tingimustel täiesti anonüümne, siis õpetus mitte. Teadus ei ole anonüümne õpetusena, ehk tingimusel, et teaduslik diskursus on haaratud rituaalsetest kontrollprotseduuridest. Rituaaliprotseduurid määravad diskursuste sotsiaalse kuuluvuse ja ligipääsetavuse ehk lihtsalt: rituaaliprotseduurid kontrollivad diskursustele ligipääsetavust. Sellele ühiskondlikule jaotusele paistab tulemusetult vastu sõdivat iga haridussüsteem, sest anonüümsena paistev tugevalt distsipliinne ja "tõene" haridussüsteem ei ole lõpuks midagi muud kui ritualiseeritud diskursus.

 Nobel.
     Karlskoga teadlase nimelise kuulsa preemia saajaist on valdav enamus teadlased, mitte kirjanikud. Oluline siinkohal on, et kirjanduski on haaratud teaduspreemia saamisesse.

Heine.
     Saksa kirjanik Heinrich Heine on kirjutanud ³, kuidas tal on eriti sõbralik loomus ning kuidas ta ei soovigi midagi muud kui tagasihoidlikku väikest maja, millel on õlgkatus, siis veel mugavat väikest voodit, head toitu, piima ja võid, aiakesse ümber maja lilli ja ukse ette mõnda ilusat puud. Ja Heinrich Heine kirjutab, et kui Jumal tahab teda veel eriti õnnelikuks teha, poob Ta kirjaniku rõõmuks nende puude külge kirjaniku vaenlasi, et kirjanik saaks neile andeks anda.
     Pole häda, see diskursus, milles Heinrich Heine siinkohal kirjutab, ÜTLEB, kuid ei TEE ega OLE midagi.

 Baudrillard.
     Miks tuntakse mõnikord kirjanikule kaasa, kuna kirjanik pakkuvat end otse kandikul? Kas see pole läänelikult eelistatud õiges diskursuses võimuhaarav distsipliiniprintsiip, mis pakub diskursuse juhupärasuse eest efektiivsemat kaitset kui kirjanikuprintsiip? Kirjanikule pakutakse anonüümsust, talle pakutakse loobumist. Või kas see pole tegemisest ja olemisest distantseerunud verifitseeriv tahe tõe järele, mis kostab ütlevat sentimentaalsusi? Jean Baudrillard kirjutab oma raamatus "Simulaakrumid ja simulatsioonid" ⁴ loomade positsioonist praeguses õiges läänemaises diskursuses. Selles teoses domineerib minu meelest, nagu prantsuse filosoofiadiskursusele veel kohane, siiski kirjanikuprintsiip distsipliiniprintsiibi üle. Kuid raamatus käsitletava õige läänemaise diskursuse järgi pole vaja ähvardava ning tundmatu vaikimise eemalepeletamiseks ja sümboliseerimiseks enam Jumalalt lepitust leida.
     Ütlemise positsioonilt loomad vaikivad. Ennevanasti ohverdati loomi Jumalale selletõttu, et loomad ei ÜTLE midagi. Nüüd enam loomi ei ohverdata. Otse vastupidi — loomadesse suhtutakse sentimentaalselt. Lobiseva inimese ja vaikiva looma vahelt on kadunud lähedus ja selle asemele on asunud inimese sentimentaalsusena näiv verifitseerimine, mille kaudu loomad pannakse ÜTLEMA. 

Voutilainen.⁵

1) "Diskursens ordning", lk 12, ("L`ordre du discours"); rootsi keelde tõlkinud Mats Rosengren; Stockholm,1993
2) "Diskursens ordning", lk 13.
3) Heinrich Heine, "Gedanken und Einfälle"
4) Jean Baudrillard, "Simulakres et simulation"; eestikeelne tõlge 1999, Tallinn
5) Paavo Voutilainen, "Matka Onnelaan" (Paavo "minad" omavahel); raamatust "Muistilappusia keväälle", Petroskoi/Petrozavodsk, 1996

Esitatud: Triin Kallas

foucault.htm

     Identiteedi (A=A), erinevuse (A=mitte-A) ja vastuolu (A ei saa samas olla A ja mitte-A) mõisted on Fichte "teaduse" lähtekoht. Siin on eeldusena, et A esitab subjekti. Sedasi esineb A aga loogika objektina, mitte iseteadva subjektina. Seepärast vaadelgem A-d kui terminit, mis vahendab hegellikult subjekti olemise loogikat tingimusel, et puhas olemine on kohtunud puhta määratlusega, sest Ding an Sich (*1) -- puhas olemine -- on kas kõik või mitte midagi, kas ääretu täidlus või ääretu tühjus. Kui puhas olemine on kohtunud täieliku määratlusega või täieliku määratlematusega, saab vaadelda määratletud olemise dialektikat. Olgu siis "A=A" hegellikult tees, "A=mitte-A" antitees ja "A saab samas olla A ja mitte-A" süntees (võrdusmärk ei ole siin matemaatiline, vaid osutab dialektikat).

    Dialektilise olemise määrab erinevus olemise enda suhtes, erinevus, mis ei ole erinevus teisitioleva suhtes, vaid mis on iseenda negativiteet. Hegellikult iseteadev subjekt kavaldab ennast ÜLE -- mina võib osutuda mitteminaks ja vastupidi. Subjekti olemist võib Hegeli puhul teatavaks pidada, sõna otseses mõttes.
     Peatame abstraktselt selle määratletud olemise dialektika ja vaatleme A-d dialektika vahendajana, mis võiks esitada kahte subjektitüüpi: "A=A" ja "A=mitte-A", mille ma panen vastama Kristeva (*2) jaotust: subjekti sümboliline ja subjekti semiootiline (le sémiotique, Kristeva leiutatud termin, mis märgib erinevalt subjekti sümbolilisest feminiinset grammatilisest meessoost hoolimata). Hegellikult määratletud dialektikast jääb siinkohal välja subjekti reaalne, mis kui Ding an Sich ja puhas määratlematus jääb subjekti tajuulatusest välja. Neid tüüpe, "A=A" ja "A=mitte-A", vaatlen ma ka kui kierkegaardlikult psühholoogilisi arhetüüpe, mille puhul kaldub dialektika ühel juhul tüüpi "A=A" (paratamatus) ja teisel juhul tüüpi "A=mitte-A" (vabadus).

     Lacani kaudu ilmneb, et subjekt saavutab keelelise identiteedi, "mina", oma identiteedituse eitamise kaudu. Kuid identiteedituse keelelisele eitamisele eelneb veel üks negatsioon, mille kaudu subjekti reaalsest saab subjekti imaginaarne. See on ema kaotus.
     Subjekti sümbolilist esitab keel, mida omakorda esitab sümbolilise väärtusega märkide süsteem. A=A-tüüpi subjekti "maailma" moodustab see keel, mille kohta võiks öelda, et ta imaginaarsel on vastavus -- keeleline "maailm". Sellel subjektitüübil, keda võiks siinkohal õnnelikuks nimetada, on õnnestunud asendada temast endast lahku löönud ema sümboliga. Asendus on õnnestunud ema kaotamise eitamise kaudu. Eitamine on keeleline. Subjekti imaginaarne on saanud endale nime ja see nimi korvab imaginaarse nimetamatu negatiivsuse, mis on keelelisele eitamisele eelnev negatsioon -- ema kaotus, mille kaudu subjekti reaalsest saab subjekti imaginaarne. Subjekti imaginaarse nimeks saab dialektilise sünteesi kaudu "mina", subjekti sümboliline hakkab vastama subjekti imaginaarsele. Imaginaarne saab A=A-tüübil nimetatud ja pärast esimese sümboli väärtustamise õnnestumist õnnestuvad järgmisedki imaginaarse eitamised. Niimoodi jääb subjekt imaginaarsest "objekti" looma - eitades end märgiks, "minaks" ("objekti"/"märgi"/"mina" puhul ei pea ma siinkohal silmas psühhoanalüüsi terminit objekt, vaid üht subjekti sümbolilise struktuuriosa - märki). A=A-subjekti piiratus ilmneb sümbolilise taseme dominantsis, mis ei eita ennast kui tüüpi ületavalt, vaid sümbolitasemel ennast pidevalt sümbolitasemele taandavalt.
     Vene keele sõna "mir" tähendab nii rahu kui kogu maailma. See sõna on tähendanud vene keeles kõigepealt "külakogukonda" (*3) ja seejärel "maailma" ja "rahu". Iseloomustagu see sümbol paratamatust "A=A".
     Iroonia on A=A-subjektile selgeim väljendus, sest iroonia on koomika see vorm, mis kontrollib sümbolilisest normist kõrvalekaldumist. Iroonikule on norm kindel lähtekoht, millega normirikkujale märku anda vältimatust iroonilisest karistusest, mis koosneb normist kõrvalekaldumisele viitamisest. Skeem "A=A" näitab, et norm ei ole muud kui vastav subjektitüüp; samas pole norm mingi eidos, mis püsiks liikumatuna. Normatiivne subjekt saab alati kiiresti täpselt teada, mis on õige ja mis vale, nagu ühendatud anumais, püsib temas vastav tasakaal.
     "Õige" ja "vale" puhul meenub mulle hiljutine laialdane vaidlus kardinaalarvude  ja ordinaalarvude üle. Esmalt pidasid äsjast aastatuhande vahetust need, kes peavad ordinaalarve õigeks. Seejärel oli kardinaalarvude õigeks pidajate kord, kes said muidugi paratamatult solvuda, kuna nende aastatuhat pidigi tulema aasta võrra hiljem kui ordinaalarvude õigeks pidajate aastatuhat. Need arvude süsteemid, eri keeled, on nimelt omavahel nihkes, kuigi alati kindlalt ühe ühiku võrra ordinaalarvude "kasuks".
     Miks ei võiks siis õigus olla mõlemal eri keelel (diskursusel)?
     Keeleliselt võiks maailma jagada kaheks (*4) -- ühest küljest tänapäeva "Läänemaailm", kus pooled inimestest (vähemharitud) on ükskeelsed, teisest küljest eelmisest "vanamoelisem" maailm, kus on tavaline mitmekeelsus ka harimatute seas, välja arvatud mõni erand, nagu näiteks korea keele ala, kus keelegeograafilisi variatsioone õieti ei esine. "Vanamoelise" maailma mitmekeelse diskursuse loomulikkusega pean ma silmas seda, et selle mitmekeelsust ei esinda üksnes kooliharidust saanud inimesed. "Läänemaailma" puhul ei pea ma silmas mingit tänapäevast poliitilist jaotust, kuna see ütleks liiga vähe meie kultuurilise tausta kohta. Pean siin "Läänemaailma" hulka kuuluvaks ka kristlikku ortodoksset maailma, sh Venemaad.  "Läänemaailmas" on keeleline diversiteet takerdunud ja hääbumas, kuigi eri intensiivsusega ja eri kiirusel. Olgu diversiteedi  näiteks Euroopas Itaalia, kuigi suund diversiteedi hääbumise poole on sealgi täheldatav. Toscana, mis on itaalia kirjakeelestandardi alusmaterjal alles 1870. a alates, on õige väikese kõnelejate hulga murre võrreldes ühest küljest põhjaitaalia lokaalkeelega, mis kuulub lääneromaani keelte hulka ja mis on mõistetavuselt retoromaani keelte lähedane, ning teisest küljest lõunaitaalia murdega, mis kuulub toscana murde ja keskitaalia murdega idaromaani keelte hulka. Keelelise diversiteedi takerdumise ja hääbumise põhjustab ja tagab inimeste liikuvus, ühesõnaga rikkus – "Läänemaailma" varaline rikkus, mis võimaldab kergesti liikuda paigast teise.
      Eesti paikneb oma õige diskursuse järgi küll "Läänemaailmas", kuid  natsionaalriigi diskursust, mis "Läänemaailmas" nii tavaline, on tänapäeva silmas pidades eestlaste puhul häirinud enim Vene-Nõukogude anneksioon Eestis. Selle tõttu eelkõige on enamik eestlasi mitmekeelsed, kuna anneksioon on tähendanud eesti keelele vene keele kõrval vähemusstaatust. On veel kirjutatud seadus, mis pürib kindlustama eesti keelele Eestis enamusstaatust. See kuulub õigesse läänemaisesse diskursusesse. Sellega tuleb kohtuda Eestis nii eestlastel kui arvukatel vene-nõukogude immigrantidel. Igal juhul on "Läänemaailmas" domineerivalt õige diskursus rahvuslik ükskeelsuse nõue. Kus see "Läänemaailmas" tänapäeval nii ei ole, seal on kas konfliktid või siis on kõigest deklareeriv mitmekeelsus.
      Deklareeriva mitmekeelsuse näiteks olgu tänapäeva Soome, kus rootsi keele praktiline staatus vastab väga kehvalt tema teoreetilisele staatusele. Mõni võiks öelda, et on ju šveits, mis ei ole ükskeelne riik. Kuid saksakeelne šveitslane on tihti (..."Läänemaailm", kus pooled inimesed on ükskeelsed...) ükskeelne, nii nagu on prantsuskeelnegi šveitslane. Itaaliakeelsed  šveitslased on oma kümne protsendiga juba selge vähemus šveitsis ja retoromaani keeltest romantši on pälvinud alles 1990. aastatel šveitsi neljanda ametliku keele staatuse. šveitsi retoromaane on kokku kõigest umbes viiskümmend tuhat inimest šveitsi 6,8 miljonist elanikust ja retoromaani romantši keel on šveitsis ametliku keelena ainult Graubündeni kantonis saksa keele kõrval -- saksa keele, mis on emakeel 70% šveitsi elanikest. Nii et see retoromaani keel, mille võib tänapäeval leida šveitsi paberrahadeltki, on seal siiski liiga paljulubavas staatuses. Vaevalt küll, et retoromaanide naabrid saksakeelsed retoromaanide romantši keelt või mõnda muud retoromaani keelt oskavad kui õige diskursuse normijärgsust.
    Peale šveitsi võiks mõnele tulla meelde veel Belgia kui peamiselt kakskeelne riik, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et sealne keeleline situatsioon meenutab Vene-Nõukogude anneksiooni järgset Lätit. Valloonid, kes moodustavad Belgia elanikest 41%, ei oska õige diskursuse normi järgi ennemini prantsuse keele eest taandumas olnud Belgia enamuse keelt -- flaami keelt. Valloonide emakeel on prantsuse keel, mida tuleb flaamidel valloonidega suhtlemisel enamasti kasutada.
    Niisiis, "Läänemaailma" õige diskursus väljendab ükskeelsust. Kuid eelpoolnimetatud "vanamoeline" maailm on mitmekeelsena oma õiges diskursuses, milles ei ole õige kehtestada  rahvuslikku keeleseadust, mida on õige teha "Läänemaailmas" juhul, kui ühe keele dominantsi peetakse ohustatuks. Ärgem laskem oma tähelepanu kõrvale juhtida "Lääne" mõjul, mis on kujundanud enamikku maailma riikidest  ametlikuks keeleks mõne euroopa keele, eelkõige inglise keele, siis prantsuse, hispaania, portugali keele jne. Need ametlikud keeled ei tähenda, et seal elaksid ükskeelsed britid või prantslased jne. "Läänemaailmas" seevastu kattub õige diskursus olulisemalt ühe õige keelega kui "vanamoelises" maailmas - üks keel ütleb "Läänemaailmas" õiget asja.
     Nii sobib ükskeelsus tänapäevasele läänemaisele A=A-tüüpi subjektile läänemaise õige sümbolisüsteemi ja keele vastavuse puhul palju rohkem kui "vanamoelise" maailma mitmekeelne sümbolisüsteem. "Läänemaailma" A=A-subjekt, kes on hea hariduse saanud, ei kahtle ühe keele õigsuses ehk väärtuselises eelistatuses ka võõrkeeli osates, sest selline seis vastab õigele sümbolisüsteemile - see vastab normile.
    A=A-tüüp soosib rikkust ja rikkus soosib ükskeelsust.

     Subjekti imaginaarsus ilmneb nimetamatuses. Kuid ma ei käsitle siin peegelfaasi, vaid tüüpi, mis kaldub dialektika kaudu sümbolilisest tasemest õieti edasi*. See on Kristeva semiootiline.
     (*Minu eesmärk ei ole siin anda edasi adekvaatset pilti Kristeva feministlikust filosoofiast. Tema semiootiline on struktuurselt (maskuliinaselt) nähtult Lacani imaginaarse asemel. See eelnev siin on muidugi üldistus, kuid mina ühendaksin meeleldi Lacani ja Kristeva, sest subjekti sümbolilise eelse imaginaarsuse saab Kristeva semiootilisusest (maskuliinselt) kergesti eraldada, et liigendada signifikatsiooniprotsessi.)
     Sel tüübil ei ole õnnestunud asendada temast lahku löönud ema sümboliga. Ta otsib subjekti reaalsest Asja, nagu ütleb Kristeva (*5). Asendus on ebaõnnestunud ema kaotamise eitamisest keeldumise kaudu. Semiootilise "mitteminaga" käib küll kaasas nimi, kuna sümboliga puutub ta ema kaotuse eitamistest keeldumiste kaudu kokku, kuid see nimi ei vii subjekti imaginaarset subjekti sümbolilisega vastavussuhtesse. See nimi ei suuda katta imaginaarset nii rahuldavalt kui subjekti sümbolilise alas moodustatud nimi. Nimelt erinevalt Lacanist on Kristeva järgi signification kõikumine subjekti sümbolilise ja subjekti semiootilise vahel. Subjekti sümboliline on niisiis see osa significationist, kus püstitatakse sümbolite toimimise struktuur -- märgid, väärtused, väärtustused, seadused, grammatika, loogika. Subjekti semiootilisse liituvad rütmid, `zestid, helid, värvid, mis paisatakse keelde. Lacanil ei ole mõistet subjekti semiootiline.
    Imaginaarne jääb subjekti semiootilises korvavast sümbolilisest vabaks ning nimetused asetuvad sümbolilise sidususväärtuseta mosaiigiks. Tunnetelevastav objekt on sümbolilise väärtuseta. Psühhoanalüüsis on objekt teine inimene või kasvõi tema osa (fetiš). Objekti abil saavutab tung oma eesmärgi ja selle protsessi nimi on investissement.
     Sümbolilise eitamise vaidlustamine on tuttav protsess subjektile, keda võiks Kierkegaardi põhjal kunstnikuks nimetada. Sümboliliselt nimetuks jäänud objekt, Asi, annab kunstikalduvuse puhul endast pakitsevalt tunda subjekti imaginaarses. Olgu samas öeldud, et eelmist tüüpi, tüüpi "A=A", nimetaks Kierkegaard väikekodanlaseks (spidsborger).
     Kui Kierkgaardi väikekodanlane on kinni paratamatuses, siis kunstnik on kinni vabaduses, seda samas oma tüübi järgsel viisil dialektika kaudu. Esimene ei oska muud kui nimetada. Teine ajab kõik nimetajad segamini, kuna otsib Asja, kuid mitte selleks, et seda nagu kord ja kohus nimetada, vaid selleks, et sellega oma ühtsust kinnitada. (Hegel seletaks seda asja nii, et inimesel on piiratud olemus. Hea ja halb kuuluvad loomulikult kokku, kuid mitte piiratu ja ääretu.)
      A=mitte-A-subjekt, kes on hea hariduse saanud, on "Läänemaailma" (võõr)keeli hästi osates "idioot" (erapooletu) või "utoopia" (kohata), sest tema ees on avanenud sümboliliselt "ainuõiged" keeled. Millise keele sõnumit neist omavahel halvasti läbi saavatest sõnumitest peaks vaene kunstnik õigesti kehtivaks? Kuid normaalse A=A-subjekti käivituv iroonia ja sellele järgnev lahing on siin möödapääsmatud, kui kunstnik sümboliliselt õige keele kehtivuseks otsust ei langeta. Kunstnik seisab silmitsi olukorraga, mis on sünnitanud (padruni leiutamise ajel) kaks läänemaist maailmasõda.  Kunstnik on normaalsuse ja maniakaalsuse piiril ka sellel lahinguväljal läänemaise õigekeelsuse puhul, sest oma positsioonilt hurjutab teda siin normiteadev A=A-subjekt, oma positsioonilt Asi.

    "A=mitte-A"-tüüp kahtleb süü suhtes liiga, nii et ta käitub süüdimatult, kuna peab ennast sama vähe süüdivaks kui teisigi. Sümbol, mis süüd esitab, on talle oma väärtuselt tühi. Ja kui "A=mitte-A"-tüüp ei oleks ema otsinguil melanhooliast pidurdatud, kui ta ei sublimeeriks oma masendust kunsti (*6), siis teeks ta maniakaalselt teoks kättemaksu Asjale ja Asjatult õrritavale sümbolile. Ta oleks enesetapja või kurjategija.
     Kuid on siiski palju kunstnikke, kes ei vasta kunstnikutüübile "A=mitte-A" ning kelle looming mahub täpselt mõnesse sümbolilisesse struktuuri, millest üks märk võiks olla näiteks modernism. Kunst on nende järgi näiteks modernistlik teos või siis mitte midagi. Kuid nagu me teame, on see nimetamise küsimus. Me oleme peatanud subjekti dialektika teoreetilisteks tüüpideks "A=A" ja"A=mitte-A".
     Mul on siin üks Norra kunstikataloog, "THE UKS-BIENNAL`2001 -- GUIDE". "Uks" (*7) kõlab siin eesti keeles poeetiliselt paljutähenduslikult, nagu alljärgnevast on näha. Kataloogis on  UKS-ühenduse juhataja, kunstnik Anders Eiebakke, kirjutanud:
     "...When UKS arranged the UKS Biennal for the first time in 1996, the aim was both to show powerful artworks and to contribute to a MUCH-NEEDED PROFESSIONALIZATION of Norwegian artistic life... We wished to see what a group of WELL-INFORMED ARTISTS with GOOD WORKING CONDITIONS would come up with. For this reason we selected our curator group from among artists of varied background but whose references all lay within the FIELD of CONTEMPORARY ART..."(minu sõrendused).
     Kumma subjektieituse tüübiga on eeloleva ingliskeelse tsitaadi puhul tegemist, kas "A=A" või "A=mitteA"? Samahästi võib olla tegemist tüübiga "väikekodanlane", kes nimetab ennast kunstnikuks, kui ka tüübiga "kunstnik", kes ajab nimetusi segamini. Järgnevatest tsitaatidest Walter Benjaminilt paistab, mismoodi arhetüüp A=mitte-A on ÜLE kavaldatud, suunaga "Läänemaailmas" vähema loomingulise paindlikkuse poole, millise arhetüüpse suuna arvan ma ka läänemaise ükskeelse diskursuse puhul kehtivat.
     Walter Benjamin kirjutab oma essees, "Paris, die Hauptstadt des 19. Jahrhunderts", vaimu kavalusest. Iga ajalooline periood mitte ainult ei unista järgmisest perioodist, vaid niimoodi unistades ka loob seda. "Ta kannab oma lõppu endas ja loob seda -- nagu Hegel on nentinud -- kavalusega." (*8)
     "See on vabastanud disaini 19. sajandil kunstist nii nagu teaduse 16. sajandil filosoofiast. Arhitektuur insenerliku konstruktsioonina tähendab alles algust. Pärast seda tuleb fotograafia looduse jäljendamisena. Fantaasia looming praktiseerub reklaamigraafikaks. Luule alistub intriigide montaa`zile. Kõik need tooted lähevad kaubana turule. Aga nad kahtlevad veel lävel." ("Paris..."*8)

     Konkreetne on kierkegaardlikult iga inimvaim, kes täidab hegellikult ennast ÜLE kavaldava  dialektilise subjektsüsteemi (lõpliku) sünteesina. Selline inimvaim on paratamatuse ja vabaduse kohtumine sünteesina (*9), mis on suhtes iseenesega, mis tähendab, et ta näeb endas nii paratamatust kui vabadust.
      ÜLEtamisele suundunud ÜLDISUS ei kao, kui inimene küll näeb vaimu iseendana, kuid arvab suutvat ÜLEtada seda paratamatuse ja vabaduse vahelist konflikti iseendas ise, nägemata selles konfliktis võimalust Jumala lunastavaks andeksandmiseks. Selline ise peab selle konflikti olemasolus ennast süüdi, kuna peab selle kehtestajaks ainult ennast, mitte Jumalat. Selline kõlbeline ise on ennast nägevana küll peaaegu konkreetne, ÜKS minu sõnastuses, kus ÜKS märgib nii iseenese ühtsust kui ka seda, mis on ühine põhimõtteliselt kõikidele inimestele. Kuid selline ÜKS kaldub ennast ÜLE kavaldavalt siiski dialektikasse, avastades mõnikord, et ta on ikka pigem kõhutäie pärast muretsev paratamatus, teinekord jälle, et ta on pigem selline, kes on oma vabaduse pärast mures. Kui inimvaim teab, et paratamatuse ja vabaduse vahelist silmapilku iseendas võib ÜLETADA dialektiliselt, siis on tema enesenägemine ÜLDISEST piiratud. Aga tal ei ole vaja ennast ÜLDISEGA piirata, kui ta tunnistaks seda, et ta on leidnud iseendast, paratamatuse ja vabaduse vahelisest sünteesist, erinevuse kui puhta võimaluse. See võimalus on iga ÜHE igioma. Selle napist nimetamisest (*10) kaugemale ei küüni sümbolisüsteem ja keel, mis on igasugu ületamistele suunatud piiramist võimaldavatena ÜLDISED, kuna need ei ole iga ÜHE puhas võimalus, jumalik paratamatuse ja vabaduse vahelises sünteesis. Eelkirjeldatud süntees on küll ÜKS, kuid see on ÜLDISEST piiratud. Kuid on veel niisiis ÜKS, kes näeb erinevust kui Jumala silmapilgutust eneses, selles sünteesis, kui piiramatut võimalust uskuda.
     Süntees ilma silmapilguta (jumaliku, puhta võimaluseta) on subjekti imaginaarse peamisi luulusid, mille hulka kuulub kujutelm terviklikkusest ja iseseisvusest Asjaga koos ning kahetisusest ja samasugususest Asja suhtes. (Silmapilk on siin viide Kierkegaardi filosoofiasse.)
     Usk ei ole ÜLDINE vabadusepüüe, mis on ennast ÜLE kavaldava dialektikaga kimpus. Puhtast võimalusest ei ole ka kuigi palju teada, juhul kui on nii, et teadmine on ÜLDINE.

     Siit edasi tahan ma jätkata oma kirjaga Kaarinale. Kirja pealkiri on: "Sinu raamatust ehk üldisest ja ühisest". Nimelt toimetasin ma raamatut (*11), mida Kaarina Soomes kirjutas (Kaarina on soomlanna). Raamat on tema magistritöö üks osa kunstiülikoolis, Soome Kujutava Kunsti Akadeemias. Raamatu teema on tema, minu ja ühe norralanna ühisprojekt "Prints Betelgeuze, Printsess Algieba ja Printsess Bellatrix reisivad ümber Läänemere". Selle teema on ta esitanud valiku omakirjutatud juttude ja -joonistatud piltidena, mis võtavad üles performance’id, mille käigus kas tema -- Printsess Algieba alias Kaarina Ormio -- ja mina -- Prints Betelgeuze alias Jaan Pärnamäe -- kahekesi koos, või ka meie kolmanda osapoole -- Printsess Bellatrixi alias Elin Tanding Sørenseniga -- kõik kolmekesi koos reisime ümber Läänemere eri maadel.
     Kiri algab nii:
    "Milles minu meelest on sinu töö tugevus, on see, et sa ei kirjuta endast kui lihtsalt endast, vaid tood esile erinevuse sinus endas -- ühelt poolt printsess ja teisalt keegi teine. Kumb on siis see "päris" (*12)? Võib ju öelda, et emb-kumb on ousia (Aristoteles), antud juhul "mina", ja emb-kumb essentia, antud juhul "printsess". Kuid võib esitada ka teise küsimuse: kas "päris" ei võiks olla erinevus sinu kui Printsessi ja sinu kui kellegi normaalse vahel. See erinevus on ju selgem kui see, kumb sa siis õieti oled, kas "printsess" või "normaalne", sest sa oled mõlemat nii või teisiti. Kartesiaanlikkus eeldab "minale" kui ousiale rolle, essentiasid, kuna ainult mina olemasolus võib olla mõtlemise tagajärjel kindel. Sellisel juhul oleks "printsess" essentia, kerglasemavõitu komme, mille ainuke kindlalt olemasolev "mina" on enda kanda võtnud. Kuid kas "printsess" ei võiks esile tuua siiski midagi muud, mis pole ainult "mina" kui paratamatus ega ainult Printsess kui vabadus kindlalt olemasoleva "mina" taustal? Inimene on paratamatuse ja vabaduse vaheline süntees, ja sellest Jumala asetusest on pärit inimlik ennast ÜLE kavaldav dialektiline teadmine, mis on ometi ainuke võimalus jõuda inimesel omaenese lõplikkuse ja lõpmatuse vahelise sünteetilise iseenda, ÜHE, nägemiseni, ja mis veelgi olulisem -- ka sellesse uskumiseni..."(Kiri Kaarinale)

   Melanhoolne pinge on avatud diabolilisel tasemel ja tingitud seega Asja katmata puuduolemisest. Walter Benjamini järgi teostab melanhoolse pinge kõige paremini allegooria (*13). Allegooria pakub sümboli asemel märkimise (signification) rõõmu. Allegooria täidab nimetamatuse ja aitab Asja terrorist üle saada. Allegooria on imaginaarne. Subjekt leiab allegooriast ideaali kaitse Asja terrori vastu, kuid ennekõike saab ta võimaluse jätkata tähendustega mängimist illusioonis (*14).
   Kristeva ja Benjamini rõhuasetuse juurest tagasi Kierkegaardi juurde põigates oleks süntees ilma silmapilguta (võimaluseta) illusioon (eksitus). Kuid see illusioon annab samas ise võimaluse distantseeruda iseendast nagu sümbolgi, ema kaotuse eitus, annab võimaluse distantsiks iseenese suhtes. Subjektis ja tema illusioonis on erinevus eos. Nii leiab subjekt allegooriast võimaluse jätkata tähendustega mängimist ja seda ka mitte illusioonis (14*), juhul, kui käsitada illusiooni kui eksitust. Illusioon tähendab enamaltjaolt eksitust, kuid allegooriline tähendustega mängimine ei ole siiski igal juhul eksitus. Illusioon (ld. illûdere - pilgata) esineb eksitusena sümbolitaset lähtekohana pidades, kui sümbolite baasil üllatavalt enneolematuid ja sümboli kehtimist õõnestavaid nägemusi loov kunstnik ei respekteeri jäägitult sümbolit. Sümbolitest pidev keeldumine ja sümbolite pidev vaidlustamine eeldab samas just sümbolite olemasolu ning ka pidevat eksimist sümbolite suhtes. Ka pelgalt diaboliliselt tasemelt lähtudes paistab eksitusena vastupidine — sümboliline paratamatus — kuigi sellisena saab see paista juhul, kui sümboli kehtivust ei välistata, vaid sellest keeldutakse (seda vaidlustatakse). See aga annabki võimaluse "eksitusest" üle saada. Allegooriline tähendustega mängimine nö. "tugevas tähenduses" (ld. lûdere - mängida) on distantseerumine jäägitust sümbolitasemel kinniolemisest ja ka jäägitust vabaduses kinni olemisest. Selline allegooriline mäng võimaldab näha mõlema taseme piiratust. Nende kahe piiratud subjektitüübi sünteesiga toimetulemiseks on võimalus uskuda nende sünteetilisse kokkukuulumisse ja koosolemisse. Alles siin astub üles hegellik süntees "A saab samas olla A ja mitte-A" kierkegaardlikus mõttes. Kui subjekt ei usu iseenda kokkukuulumise võimalusse, siis ei saa A olla samas nii A kui ka mitte-A.

________________________________________________________________________
   Selle töö puhul tuleb selguse mõttes märkida kaht põhimõttelist terminitesse puutuvat seika:
1) Vabaduse mõistel ei ole siin pistmist midagi Hegeli ega Kierkegaardi vabaduse mõistega. Seda seika peaks selgitama vabaduse "diabolilisus". Kierkegaardil on kurat seotud puhta teadmisega (vt "Surmatõbi", esimene raamat C), Hegelil on puhas teadmine Jumal.
2) "ÜLE" kui üldine on Kierkegaardil nagu Hegelilgi vabadus, Kierkegaardil isiku vabadus. Nii et selles töös on mul asi risti vastupidi (teades-tahtes): esteetika on üldine ("ÜLE") ja eetika mitte.

*1. - Hegel´s Science of  Logic, lk 82, tr. by A. Miller,
Humanities Press International 1989
*2. - Subjekti reaalne, semiootiline ja sümboliline -- pärineb Julia Kristeva raamatust Soleil noir, dépression et mélankolie,  Editions Gallimard 1987. Lacanil näeb see kolmik (sümptom, mis tähendab Lacanil nii kreeka keelest pärit olevat "sümptomit" kui poeetiliselt prantsuse keelest tuletatud "inimpattu") pisut teisiti välja: subjekti reaalne, imaginaarne ja sümboliline. Kristeva subjekti semiootiline astub erinevalt Lacani subjekti imaginaarsest rütmide, liigutustena "mängu" juba enne subjekti sündi.

*3. - Aja Pulss, 1985-4, Gustav Naan, "Massiteadvus ja vaimu globaalprobleemid."
*4. - Jaakko Anhava, "Maailman kielet," Tampere 1999; siin ja edaspidi ka  keelte geograafiaga seonduv selle raamatu põhjal; samuti üks- ja mitmekeelsuse temaatika.
*5. - Julia Kristeva, "Musta aurinko - masennus ja melankolia," lk 25,
tõlkinud Mika Siimes, Jyväskylä 1999. Vrd. res -- [subjekti] reaalne, nii et termin on Lacanil sama.
*6. - Siin töös kasutatud Kristeva raamatu teema ongi, kuidas subjekt suudab just melanhooliast pidurdatuna pidevat ema kaotuse valu välja kannatada, selle kaotuse eitamist, sümbolit, aina ületades
ehk taas ja taas sümbolit ehk mina vaidlustades.
*7. UKS - lühend norra keelest: "Unge Kunstnernes Samfund" - "Noorte
Kunstnike Ühendus"
*8. - "Moderni/Postmoderni", toim. J. Kotkavirta ja E. Sironen, lk 57. Walter Benjamin, Pariisi 1800-luvun pääkaupunki, tõlkinud Keijo ja Ossi Rahkonen. (Walter Benjamin, Schriften in zwei Bänden,
"Paris, die Hauptstadt des 19. Jahrhunderts," Frankfurt am Main 1955)
*9. - Siin ja eelpool lähtun Kierkegaardi puhul tema raamatust, Søren Kierkegaard, "Sygdommen til Døden" (lingist saab eestikeelse tõlkeni), Samlede Værker,
11. Bind, København 1905
*10. - <www.hot.ee/timespace/2001/kaarina.htm>,
"The Window."

*11. - Kaarina Ormio, "Kertomus Prinsessa Algiebasta, Prinssi Betelgeuzesta ja Prinsessa Bellatrixista. Berättelsen om Prinsessan Algieba, Prins Betelgeuze och Prinsessan Bellatrix. Jutustus Printsess Algiebast, Prints Betelgeuzest ja Printsess Bellatrixist.", 2001, Kuvataideakatemia, Helsinki; leidub raamatukogudes: Kuvataideakatemian kirjasto (Helsinki); finns på Bildkonstakademins bibliotek i Helsingfors. Vt. www.hot.ee/kaarinaormio;

     *12. - primus ja capere -- whatdidhappen.htm
*13. - Walter Benjamin, "Ursprung des deutschen Trauerspiels", Suhrkamp Verlag, 1963; lk 150, 263-264.
*14. - www.muu.fi/leikki/
 -www.hot.ee/timespace/2002/kaarina.htm

    "Valge lehe kammitsus"
    tähendab seda, et kirjutaja jääb istuma valge ja kirjutamatu pinna äärde. Kirjutamisest ei tule midagi.

    "Mitme lehe kammitsus"
     ilmneb jälle sedasi, et kirjutaja muudkui kirjutab ja kirjutab, kuid miski pole kirjutatud kirjutaja enda meelest piisavalt hästi. Ta on lehtedele  hirmsasti kõiksugu asju kirjutanud, kuid sellest hoolimata ei kõlba see kuhi kirja kuskile. Lars Gustafsson väidab, et selle kahe kammitsuse puhul -- "valge lehe kammitsus" ja "mitme lehe kammitsus" -- on tegemist ühenduse puudumisega selle vahel, mida kirjutaja on parajasti tegemas ja mida ta järgnevalt teeb¹. See kirjanik igatseb imperfektses¹⁰ helistikus, ja järgnevalt on ta juba tulevikus.
     Valge lehe puhul otsib kirjanik kirjutatut, mis on jäänud kirjutamata. Mitme lehe puhul otsib kirjanik kuhjast kirjast asja (Asja²), mida ta selles näha ei suuda, mida ta õieti kirjutada tahtis.

    Imperfekt
    Nii valge lehe kui mitme lehe õud kummitab igatsetava imperfektiga, mida ei korva sümbol. See imperfekt on selleks, et olla õnnetu/õnnelik³. Alguses peibutas noort kirjutajat  (maalijat jne) hea läbisaamine omaenese häälega ja menu. Kui aga noor on kirjutamas oma teist raamatut, tuleb omaenese hoolitseva hääle asemel kuulda paljusid hääli, mis kuuluvad kriitikutele. Need hääled nimetavad noort kirjutajat. Need on sümbolite hääled, mis on ometi Asja igatsemisega korvatavad.
    Nii tunneb valge lehe või mitme lehe käes vaevlev kunstnik hirmu, et tema loodud mina on karikatuur. Kirjutaja eesmärk on ühelt poolt nõndaviisi mitte karikatuur olla, luua sellist mina, mida sümbol ei saaks välja naerda, sest kirjutaja ei jää sümbolist puutumata. Samas vaidlustab kirjanik kunstnikuna pidevalt sümbolit. Need kaks tendentsi oponeerivad teineteisele ning iga kunstnik peaks neid sündroome oma nahal tunda saanud olema.
    Stig Dagerman, kes sooritas enesetapu 31-aastaselt, toob oma valge lehe kammitsuse põhjuseks oma nime orjalikustava mõju, mis läks nii suureks, et ta ei söandanud enam ridagi kirjutada⁴.
     Jah, raske on end oma töhe projitseerida. Ometi kirjanikud ja filosoofid, rääkimata maalijatest, armastavad seda⁵. Miks nii, sellest allpool, ja teiseks -- kui mina olen näha oma teoses, siis kes on See, kes mind näeb?

    Kristallkuul
    Herbert George Wellsilt leidub jutustus "The Chrystal Egg", mille kristallkuul on esil ühe Londoni South Kensingtoni pisipoe vaateaknal. Kaks härrat, keda huvitavad reaalteadused, on leidnud selle kristallkuuli poekese loomatopistega täidetud vitriinist. Kuid poe omanik ei ole selle esmapigul tähtsusetu kuuli müümisest ilmselt huvitatud ning tõstab järg-järgult hinda. Vähehaaval hakkab selgeks saama, et kristallkuul sisaldab endas enamat, kui pealiskaudsele pilgule paistab.
    Poeomaniku naine saab šoki, kui ta on tõtanud tagatoast tähelepanu äratanud müügiprotsessi osalema. Tuleb välja, et tema mees on "peitnud" oma naise eest kuulikese vitriini kõigile näha, ja et ta tavatseb öiti tundide kaupa kuulikest silmitseda. Nimelt kui vaadata tänavavalgustuse lambivalguses kuuli vitriinis teatud nurga all tähelepanelikumalt, võib selles säramas näha väikest rohelist täpikest, mis osutub lähemal vaatlemisel väikeseks aknaks, mille taga on rohetav loodus. Kui vaadata sellesse aknassse veel tähelepanelikumalt, näeb akna taga lendlemas koledaid linnutaolisi lehmi. Kui vaadata veel tähelepanelikumalt, võib märgata, et akna taga olev vaatepilt avaneb kusagilt kõrgelt. Kui vaadata veel tähelepanelikumalt, on näha ümberringi kõrgeid torne, millest igaühe otsas on üks kristallkuul, mis on samal kõrgusel kui poe vaateaknal olevast kristallkuulist avanev vaade. Ja kui vaadata veel tähelepanelikumalt, siis võib märgata, et kaks koledat linnutaolist lehma on asunud vaatama kaht härrat, kes on reaalteadustest huvitunud. Härrad jätavad ostu sooritamata ning teevad väikesest nurgapoest sääred.
    Kristallkuul ei olnud üksnes peegel, millesse vaadatakse, vaid aken, millest vaadatakse vastu. Linnutaolise lehma külm pilk annab teada: "Nii nagu sina näed mind, võib keegi näha sind."
    Kunstnik on sümbolist pidevalt keeldudes Muuga (muu Asjaga) kohtumisele pidevalt valla, sest ta vaidlustab pidevalt sümbolit. Ta näeb niimoodi Muuga silmitsi olles sümboli kaitseta seda, et ainuüksi tema ei ihalda Muud, vaid Muu ihaldab ka vastu.
    Wellsi poeomanikul oli õnnestunud Muu pilgu all olla, kuni tulid korraks härrad reaalteadlased, kellele poodnik linnutaolise lehma võõra ja koleda pilgu puhul hinnakõrgendust tegi. Hea müügimehena oleks poemees väikesest aknast vaatava koleda pilgu enne härradele esitamist nende puhul ennustatavasse keelde pannud, mida ta kunstnikuna ei teinud. Need kaks härrat ei olnud valmis Muuga kohtuma. Nad olid loonud pildi oma minast, mille puhul polnud nad kunagi avastanud, et see mina võib osutuda nende enda koletuslikuks karikatuuriks -- nende oodatud geomeetria ja füüsika asemel vaatas kristallkuulist vastu kole linnutaoline lehm. Need kaks härrat teadsid asju, millest nende teadvustamatul polnud aimugi, näiteks seda, et nad on kolmekümnendates eluaastates. Kuid teadvustamatu ilmnes vaatavat tagasi pilgul, et ta teab asju, mida härrade loodud minad ei tea.

    Lõputu ambivalentsus
    Lause "Härra ronib puu otsa" on tõsi ainult siis, kui härra tõesti ronib puu otsa, s.t lause ja selle tõeväärtus sobivad sümboliliselt kokku, kuna kui see lause on juba selle tõeväärtuse märgiks valitud, siis ei saa seda ükskõik mis muu lause abil korvata. Kuid õieti võib olla nii, et miski ei väljenda seda, mida paistab väljendavat. "Härra" võib tähendada mõnda muud isikut, kui seda, keda tavaliselt "härraks" kutsutakse, ja "puu otsa ronimine" võib viidata seksuaalsele naudingule. "Härra" on loonud keelelise pildi endast; kuid ehk ongi selle mina-pildi puhul tegemist karikatuuriga härra teadvustamatu positsioonilt?
    Teadvustamatu vaatab tagasi,  ilma et härra "minal" aimugi oleks, mida härra teadvustamatu "härra" "minast" teab. Selles mõttes on see, mida mõtleme teadvat, lõputult ambivalentne. Siin on midagi, mis käib Descartesi "cogito ergo sum" vastu, kuna tolle lõputu ambivalentsuse puhul on vastupidi. Oleme seda, kes me tahame olla ja miski ei takista meid olemast järgneval hetkel keegi teine. "Mina" ei ole sel juhul kartesiaanlik substanss, vaid teatud "kohalolu"⁶. Oleme need, kes õieti tahamegi olla ja oleme samas ka kogu aeg sedagi, kes me ei ole.
    Muu kole pilk on tumm. Heategev Ema⁷ näitaks mulle peeglit, laseks mul öelda, kes ma olen, mis sellest et ma selle vaidlustangi kohe. Aga tumm Muu ei ütle midagi.

    Imperfekt tagasivaatamisena
    See on igatsus millegi täieliku järele. Imperfekt tagasivaatamisena,  igatsusena millegi täieliku järele, millega igatseja kunagi üks oli, on kunstniku ajavorm. Selline imperfekt märgib ebatäielikku kohalolu. Selline imperfekt on lummumise ajavorm. See on tema igatsus lahkulöönud Asja järele⁸.
    Kunstnik on vaba sümbolist, kuid mitte Asjast, Muust.

    Filosoofide puhul on asi siiski keerulisem kui kunstnike puhul. Filosoof tahab nimelt võimu, ja võimu tahab ta selles maailmas siin. Kuid samas tahab ta saada lahti just sellestsamast maailmast siin.
    Kui kunstnik naudib Asja igatsemist selleks, et sümbolist lahti saada ja et Asja kaotuse valu sümboli lohutuse piisamatuses välja kannatada, siis  filosoof  tahab Asjast ka lahti saada. Ta tahab lahti saada ka kogu kaotuse valust ja selle sümboliks eitamisest. Seal, kus meie aistingute rikkalikkus pajatab meile olemasolemise maailmast, üritab platoonik meid täiesti vastupidisele positsioonile pöörata.
    Nietzschel võib olla õigus ja võib ka mitte olla, kuid juhul kui tal on õigus, siis ei saa filosoof omaenese filosoofilise asetatusega hakkama. Filosoofi pürgimus on tühistav. (Aga teisiti kui paljud teised filosoofid, on Nietzsche irooniline filosoof, mitte eshatoloogiline.)⁹
    Kas filosoof on siis see Kierkegaardi uskmatu ise? Filosoofi arsenal Asja võrgutuse vastu on olnud keerulisem kui kunstniku oma. Kunstnik on Asja meelevallas, kuid filosoof püüab samas kõigest väest nii Asja ennast, Asja eitamist kui ka Asja eitamise vaidlustamist tühistada, sest ta ei suuda neid komponente, iseennast, Usuta koos hoida.
__________________________________________________________________
      ¹ Lars Gustafsson, "Landskapets långsamma förändringar", peatükk "Den skapande impulsen"; kõik selle kirjaliku töö viited Lars Gustafssonile on pärit soomekeelsest raamatust "Merkillinen vapaus", 2000; tõlkinud sellenimeliseks teoseks kokku Erik Rosendahl Gustafssoni mitmest eri teosest, mis ma toon oma viidetes eraldi välja. Selle raamatu ("Merkillinen vapaus") põhjal on kirjutatud kogu siinkäsitletav lühike kirjatükk, kaasaarvatud mõisted "valge paberi kammitsus", "mitme lehe kammitsus", "imperfektses helistikus igatsemine", "lõputu ambivalentsus" jne. ning nende mõistete selgitused.
     ²  Julia Kristeva termin raamatust "Must päike", vt Julia Kristeva, Soleil noir, dépression et mélankolie,
Editions Gallimard 1987; vrd. res -- [subjekti] reaalne, nii et termin on Lacanil sama.
     Vt ka teksti "Üksühene ja üleüldine", alalõik "Vabadus - diaboliline tase".
     ³  Roland Barthes, "Fragments d’un discours amoreux", Éditions du Seuil 1977; tõlkinud soome keelde Tarja Roinila, Jyväskylä 2000; lk 180. Proust Barthesi vahendusel  peatükis "E lucevan le stelle"
     ⁴  Stig Dagerman, "Vårt behov av tröst", 1952; viide Lars Gustafssonilt. Ilmar Mullamaa "Rootsi keele õpikus" (1991, parandatud trükk, Tallinn) on lk 286 Stig Dagermani
(1923 — 1954) novell "Et tappa laps", mis jutustab fatalistlikult sellest, et väikesel tüdrukul, kelle vanemad saadavad pühapäeva hommikul naabrilt kohvi sisse mõnda suhkrutükki tooma, on määratud naabri juurest naastes auto alla jäädes surma saada ja sellest, et selles autos sõitjatel on määratud sellele tüdrukule otsa sõita.
     ⁵  Lars Gustafsson, "Bilderna på Solstadens murar"; peatükk "Nietzsches kontorstider", 1985 Stockholm
     ⁶  Jean-Paul Sartre, "L’ Être et Néant", lk 516 (peatükk "Vabadus"). Viide Lars Gustafssonil, vt viide ¹ Lars Gustafsson, "Landskapets långsamma förändringar", peatükk "Den skapande impulsen".
     ⁷  Barthesi suure algustähega Ema on võrreldav Asjaga (Kristeva)
     ⁸  Roland Barthes, "Fragments d’un discours amoreux", Éditions du Seuil 1977; tõlkinud soome keelde Tarja Roinila, Jyväskylä 2000; lk 180.Proust Barthesi vahendusel  peatükis "E lucevan le stelle"
     ⁹  Lars Gustafsson, "Bilderna på Solstadens murar"; peatükk "Nietzsches kontorstider", 1985 Stockholm
     ¹⁰  imperfektum (ld) -- lõpetamatu
 

Kunstnik on Asja meelevallas

Foto: Ene Priimets; Printsess Bellatrix Oslo vanalinnas
1999

papi.htm -- sellel aadressil oleva liikuva pildi nägemiseks on vajalik Microsofti programm!

Mine võta kinni, kas need pidime olema just meie?
Ning mine tea, kas see on just meie armastus?
Kas ongi armastus?
 

 
 

Koos.

Üksi
valinud
mind valmikuks
iseendaga,
peegeldusi sobinguga----
film õnnest õnnetuste aegu

sõlminud
end lepinguks
iseendaga.
Kahekesi lepinguga
ja sõlm----
see seltskond siin ja praegu.

Suu

Õieidu, lööd lahti, kui tulen koju,
lahti lööd õie, kui tulen.
Iduõis ja lahe löömine,
kodune idu, mu tulemine!
Löö õide, idu,
tule lahti --
-- Pidu!!!

     Näen hänen katsovan minua.
     Hän on itsekin yllättynyt katsoessaan minua. Aika-ajoin minusta tuntuu, että hän seuraa minua peilin kulmasta niin, että näen vain yhden silmän. Ehkä hän pitää minusta.
     En ole varma, katsooko nainen todella minua, mutta tunnen, kuinka mieliala minun ympäriltäni särkyy palasiksi. Tunnen, että olen olemassa hänen silmänsä sisällä.
     Hänellä on tytär.
     Istun hänen autonsa takaistuimella hänen pienen tyttärensä vieressä. Unohdan jopa sen, mihin olemme menossa, koska peilin kulmasta katsoo silmä, jonka sisällä olen minä. Hän katsoo minua.
     Hänellä on mies.
     Hän on ajanut hakemaan miestään takaisin kaupunkiin. On kaunis päivä. Mies nukkuu nyt hänen vieressään etupenkillä. Hyvä mies, joka on liian kauan uskonut velvollisuudentunteeseen. Vapaus ei vielä ole tuhonnut sitä miestä, koska miestä on rakastettu liian paljon.

The authors of this text want to raise the question of international responsibility.
 
 
 
 

Commentary to the article – Erkki Pennanen, Janne Virkkunen, "The visit of President Putin". An interview of the Russian President, Vladimir Putin, to the Finnish daily newspaper Helsingin Sanomat 01.09.01.

INVISIBLE WALLS I

    In this article it is written that Finland, where the Russian President Vladimir Putin will arrive on the 2nd of September in 2001, is already familiar to him.
     No Russian President nor Prime Minister has visited Estonia after the end of the Soviet Union. The preceding Russian President, Boris Yeltsin, visited Estonia last (and the only) time in 1991. This was before the Soviet Union had recognized Estonian independence for the second time, during the existence of the Republic of Estonia between 1918-2001. In other words, in 1991 when the Russian President visited Estonia, instead of the Republic of Estonia, de facto Estonia was still under the rule of the Soviet Union and was thus the Estonian Soviet Socialist Republic.
    President Putin has a summer-cottage near the border of  Estonia on the other side of Lake Peipsi – on the Russian side.

INVISIBLE WALLS II

    In his interview President Putin declares that Russia as a state makes an effort "that there would no longer be any division in Europe".
    A. However, the "West" itself is interested in the existence of a division both in Europe and elsewhere. At the same time it is easy for the "Westerners" to imagine that the "West" does not need this division. On the contrary, the "Westerners" are giving for example the "East-Europeans" an indisputable goal or task to "westernize". But if the "East-Europeans" would not follow the demands of the "West", then hardly would the "West" voluntarily want to distance itself from its virtual reality, which would enable it to analyze its demands. For them it would mean to give up the power monopoly in the world.
    B. It is remarkable that President Putin, a former intelligence officer, declares that Russia makes an effort "to avoid any division in Europe". During the Soviet Union era the location of the intelligence officer now known as the Russian President, was the former communist German Democratic Republic. Can we believe what he says or not? Why does he say what he says? Maybe he knows exactly what is expected from the Russian President?
    The Russians do not admit that they annexed the Baltic States - Estonia, Latvia and Lithuania - between 1939-1994; despite the fact that Russia has declared to be the legal successor of the Soviet Union. According to the Russians, the Republic of Estonia was born not in 1918 but in 1991.  The political aim of Estonia is not to convince the Russians that the Republic of Estonia was born in 1918 but to protect itself against the claim that the Republic of Estonia was born in 1991.
    During the Soviet occupation between 1939-1994 over two million Soviet-Russian immigrants arrived from the Soviet Union in the Baltic States to replace the people from the Baltic States sent to Siberia, i.e. to concentration camps. According to the Russian official doctrine, the Baltic States were born in 1991, and thus the Soviet-Russian immigrants should inevitably be native citizens of the Baltic States. With this kind of behaviour the Russians are to the Baltic peoples anything but trustworthy.

    President Putin compares the situation of the Soviet-Russian immigrants in the Baltic States to the relations between the Albanian minority and Macedonian majority in the Former Yugoslav Republic of Macedonia. In my opinion, this comparison is questionable for three reasons:
    A. The ethnic Albanians of Macedonia, who make up about one third of the population, are not in Macedonia as Albanian immigrants, because the state of Macedonia was really born in the 1990's, after the dissolution of Yugoslavia. Albania has neither occupied the state of Macedonia nor colonized it with Albanians during such an occupation. But the Russians who moved into Estonia and Latvia during the Soviet annexation would not have the status of Soviet-Russian immigrants if the Baltic States were born in 1991, as the Russian official political doctrine declares.
    B. There is no big and powerful Albanian state backing the ethnic Albanian minority in Macedonia; there is the big and powerful Russia behind the Soviet-Russian immigrants in the Baltic States. There neither is nor has been any threat to the Macedonians to be "Albanized". Becoming Russified is still an actual problem in the Baltic States after the end of the Soviet Union. Russifying has been carried out in Latvia and Estonia above all by the very same almost two million Soviet-Russian immigrants. As the result of the Soviet-Russian occupation ca 32 % of the population in Estonia (out of 1,44 million people) and ca 40 % in Latvia (out of 2,4 million people) are these Soviet-Russian immigrants. During the Soviet Union era the Russians realized that the Estonians and the Latvians will not become Russified without importing Russians. This importation was easy to accomplish, considering the Estonian and the Latvian Protestant low birth-rates which were never recovered since the loss of independence in 1939.
    C. Neither the Baltic nations nor the Russians have vendettas as the Albanians and  the Southern-Slavic nations, including Macedonians have.

    Because of the German influence on the Latvian and Estonian cultures, their developments have been different after the Second World War in comparison with the history of Catholic Lithuania. The percentage of ethnic Lithuanians in Lithuania is now over 80% of the total population of 3,6 million. That is why the Lithuanians could give all the Soviet-Russian immigrants, who had moved to Lithuania during the Soviet-Russian annexation, Lithuanian citizenship right after the collapse of the Soviet Union. As a result, Lithuania has dealt with the problem of the Russians better than their northern neighbours, the Latvians and the Estonians. The Russian president, Vladimir Putin, points out in his interview that he does not have anything against Lithuanians in this matter.

    It is worthwhile to look at Belorussia, Ukraine and other territories where used to be the Soviet Union. All these states were born in 1991, except the three Baltic States[, Estonia, Latvia and Lithuania]. The Russian army is still within the borders of the Soviet Union, except the Baltic States. The Russian (Soviet Union) army left the Baltic States because:
    A) The Russians kept the eastern part of East Prussia between Lithuania and Poland
    B) The Russians have a different strategy to deal with the Baltic nations than they have to deal with the Belorussians or the Ukrainians, because the Baltic nations have generally been able to establish their independence, which also means that they have been able to create relatively close relationships with their neighbours in the "West". The scheme of the Russians has been following: neighbours of the Baltic nations in the "West" are listening to Russia and the Baltic nations are in turn listening to their neighbours in the "West".

INVISIBLE WALLS III

    The Russian President Vladimir Putin points out:
    "Unfortunately, the opposing rhetoric against Russia has still its strong position in the Baltic States. It would be regrettable if this rhetoric would gain foothold in the European countries once the Baltic States join Europe. Some day it should stop..."
    The Russian President delegates here the teaching of the Baltic nations to behave to "Europe". One should pay attention to at least two things that the Russians themselves must have noticed long ago:
    A. The Baltic States are unknown to "Europe".
    B. Does "Europe" really have enough willpower to try to understand what has happened in the Baltic region during the 20th century? So, why do the Russians give the management of their international relations to the people, who, lets say, are not competent or do not have all the relevant information? Maybe the Russians are indifferent towards their relationship with the Baltic States? Or perhaps they are using "Europe" and flattering that "Europe" as a "world-power", as if it always knew, what’s better.
    The Russians are accusing Estonians and Latvians in violating Russians’ rights in the Baltic States. It is important to notice that this accusation is based from the Russians' side on the claim that, according to the Russians, the Republics of Estonia and Latvia were not born in 1918 but in 1991. For this reason Russia demands Estonian and Latvian citizenship for the Soviet-Russian immigrants in Estonia and Latvia, and since they have not received Estonian and Latvian citizenship on such basis, Russia announces it to be a cross violation of human rights. In practice this Russian interpretation of history does not get any criticism from the international public, and the Estonians and the Latvians have to take the blame; it is the Estonians and the Latvians whose "attitudes towards Russians have room for positive development". The European Union does not want countries that seem to have so many minority problems to join it.
    The border between the Soviet Union (Soviet Russia) and Estonia from the year 1920 was valid until the Soviet Union's annexation of Estonia. The Estonians are ready to change the 1920 border with a new border agreement, because the Russians have unilaterally annulled it during the Soviet Union annexation of Estonia. Currently the administrative border from the Soviet Union annexation time acts as an actual border between Estonia and Russia. Teams of Estonian and Russian governments have prepared material for a new border agreement that would impose this present, former administrative border between Estonia and Russia as a new legal border between Estonia and Russia. The Russians refuse to sign this agreement because the Estonians regard 1918 as the year of Estonia’s independence. The European Union does not want countries that seem to have border controversies to join it.
    All this has made the Estonians cautious towards the EU. According to recent opinion polls, the idea of joining the European Union should be supported by the minority of the Estonians and the majority of the Soviet-Russian immigrants in Estonia. What could be the reason here?
    The Russian President Vladimir Putin argues:
    "…We all have to think about developing pan-European standards. There should not be different standards in different parts of Europe."
    The demand that the male Soviet-Russian immigrants who don’t have Estonian citizenship should join the Estonian army is a good example of the demands given to Estonia by the "virtual reality" of the West to integrate the Soviet-Russian immigrants. For integration it is probably a good step forward, keeping them busy and off the streets. Also, in the army the young men could learn some Estonian, the official language of the country they are living in – most of the Russians in Estonia still do not speak Estonian. But on the other hand, then a huge part of the work of the young Estonian army goes to "tame" these only Russian speaking persons, because they are often arrogant and insubordinate, the reason being "we are Russians". It is usual that they refuse to learn any Estonian, and all the Estonians have to speak Russian to them. This kind of army cannot get into sufficient fighting condition and is not even able to fight. This information comes from a person I know well. She is working in the Estonian army (2001).
    I would say that The Baltic States have pan-European standards, but:
    A. The big number and the general attitude of the Soviet-Russian immigrants, who still consider themselves to be the privileged representatives of their big motherland Russia in Latvia and Estonia, do not mean anything good for the Estonians or the Latvians even in the context of joining "Europe".
    B. The status that Russia as a state demands for these immigrants (they have to be Latvian and Estonian citizens, because according to Russia, the Baltic States were established in 1991) does not mean anything good to the Estonians or the Latvians even in the context of joining "Europe".
    Different opinion polls have showed that many of the EU citizens are against "Eastern European" countries getting to the EU. These countries seem dangerous to the virtual welfare monopoly of  "Western Europe".

    After the end of the Soviet Union annexation Estonia and Latvia have succeeded to fend off the Russian language that, with the help of the flow of Soviet-Russian immigrants, had gained a leading position in Estonia and especially in Latvia during the annexation. Because the Soviet-Russian immigrants did not turn out to be Estonian or Latvian citizens after the end of the Russian-Soviet annexation in Estonia and Latvia, they have lacked the civil rights to decide over the language policies in Estonia and Latvia. The Russian propaganda presents this lack of civil rights as a violation of human rights of the Russians in the Baltic States. Native language was one of the things in Estonia and Latvia that did not break under the foreign rule during the Russian-Soviet annexation. But Estonian in Estonia and especially Latvian in Latvia have not yet accomplished the status of the majority language i.e. the language that the majority of the population in the state can speak (whether it is used as a mother tongue or as a secondary language). Thus, in fact, Russian still is in the position of the majority language in Estonia and even more so in Latvia. The Russians are aware that their language can lose its majority position in these two countries, especially in Estonia. The European Union would guarantee as good a position as possible for the Russian language in Estonia as well as in Latvia by legal means.

    In this case there would be three official languages in the neighbouring countries of Estonia and Latvia instead of the two present ones - Estonian and Latvian: Russian – ca 1,6 million, Latvian – 1,3 million and Estonian – 1 million speakers. The number of speakers of Estonian and Latvian does not practically exceed the number of native Estonians and Latvians. There are altogether over 3 million people who can speak Russian in Estonia and Latvia. What kind of future would await the Estonians and the Latvians when the Soviet-Russian immigrants reestablish their right to demand that the Latvians and the Estonians have to speak only Russian to them, as they did on the Soviet period? As above indicated, the majority of the Latvians and the Estonians knows and speaks Russian but the majority of the Soviet-Russian immigrants does not speak the local language in Latvia or in Estonia. The primary common language of local people and Soviet Russian immigrants would then be Russian. However, the Russians do not presently have the legal right to use their language in Latvia or in Estonia as a majority language. They would get this right from the European Union because why would the EU not prefer the already formed situation (i.e. the actual function of Russian as the majority language in Estonia and Latvia) to the interest of a small nation?

INVISIBLE WALLS IV

    NATO is a military organization essentially subordinated to the USA. Is it beneficial for the USA to expand this military block to the Baltic States?

    The Baltic States are at the moment applying for NATO’s membership. Germany, the biggest member of the European Union and a member of NATO, has been doubtful towards the membership applications of the Baltic States. It is because after Czech Republic, Hungary and especially Poland recently joined NATO, Germans feel that they already have an adequate guarantee for their national security. Against it are also the Swedes and the Finns who follow their own stabilized security ideology. And of course the Baltic States also have to stand for their national security themselves, because it is clear that neither Finland nor Germany will spoil their relationships with the Russians for the security of the Baltic States.

INVISIBLE WALLS V

    According to the article of the Helsingin Sanomat the Russian President has made interesting statements:
 "We understand that we have mutual relations in economics, transport, traffic. We are building ports in Primorsk (Koivisto), Ust-Luga and elsewhere. We could build many new ports and so in principle diminish our dependence on the ports in the Baltic States but we do not have this kind of a goal. We would like to develop natural and beneficial relationships for all sides with the Baltic States."
     Whatever the Russians want it is still a different matter what they actually do. The Russians are building ports in Ust-Luga and Koivisto in order to avoid the Russian transit trade going through the Baltic States. Also the Russian transit trade through Finland, recently increased, serves the same goal. (Very recently a tariff system has come into force on the Russian Railways that makes more difficult the transit trade from Russia to the Baltic ports. Editor's note.)
     The main ports in the Baltic States are practically ice-free, whereas on the northern and especially on the eastern part of the Gulf of Finland the ice conditions are often difficult during wintertime. And still the Russians are building new ports for themselves on the eastern coast of the Gulf of Finland after losing control over the Baltic States. Using ports in the Baltic States would hardly be unprofitable for the Russians; using them is much cheaper than using the Finnish ones. The Baltic States have well developed infrastructures. Then why are the Russians so reluctant to use them?
     The Russian president Putin says that the Russians could build many more ports to decrease their dependence on the ports of the Baltic States. But the nature, together with the Baltic States, creates its own limits for the Russians by the Baltic Sea. Russia has access to the Baltic Sea only by the eastern part of the Gulf of Finland; also, the Russians have the geographically separated enclave of East Prussia by the Baltic Sea, between Lithuania and Poland.
     The Russian President Vladimir Putin says:
    "Our goal is not to use any kind of power against the Baltic States or to generate economical difficulties. On the contrary..."
 

Quizturen  ´2002 fra Tallinn til Muuga med Jonas og Hans Peter den 14.04.02.
 

1. Det første spørgsmål indeholder en  sætning på vodsk. Denne sætning er oversat til nogle andre af de uralske (finsk-ugriske) sprog. De sprog er følgende:  ungarsk, finsk,  karelsk (tverj-karelsk), estisk,  vepsisk,  mordvinsk (erzamordva),  livonsk, vodsk,  nordsamisk,  udmurtisk,  marisk  (østmarisk) og  komisk (syrjænisk). (Originalteksten er på vodsk.)
Hvilke af de sprog  kan De genkende?

0) I gamle dage var der et lavt punkt i vor landsby, hvor køer og  får hele tiden faldt i og druknede.

1) A´iga dolin lei min gilis leagaZis dakkar opmu, gosa a´lo ovdal vudjo gusat ja  sa´vzzat  ja dušše.

2) Oli ennein endizellä aijalla miän kyläššä pikkarazešša lodmazešša kohta Zemmuon´e, što siellä aino lehmät i lambahat ših  upottih.

3) Oli ennen vanhalla aikaa meidän kylässä pienessä laaksossa eräs sellainen paikka, mihin aina aikaisemmin lehmät ja lampaat vajosivat ja hukkuivat

4) Oli enne vanal ajal meie külas väikeses orus niisugune koht, kuhu alati varemalt lehmad ja lambad vajusid ja hukka said.

5) Endõ, vanhou õigou, ol´i  mijden  d´er´uun´as   p´enes  orgos  mugoin´e  sija, kus õigemba   l´ehmad  i  lambhad kõikan vajuiba i upšiba.

6)  Va´n´šti  aigastiZ  võ´l´  mä´t  kilass  ii´ts  piškiz  vigass  sel´l´i  kuoZ´, kus  ii´tstii´d   je´dmõl  ni´emõd  vajist un upandist. Mitt  ii´t   kjevad iz uo ne´i   ku   iz   upant siess   kuoZ´õss   mingi   ni´em   aga laambaz aga   i´bbi.

7) Õli enne vanall aikaa med´d´ie  tšüläzä pienez orgoza ühs mokomain paikka, kuhõ ain iezepii lehmäd da lampaad vajozivad da uppozivad.

8) S´edikele   sir´e   pinkste  min´ek  velesenek viškin´ka  lajmoso  ul´n´es´  is´t´amo  tarka, kozon´   s´ed´ikele  sval skaltne da  r´evet´n´e  londadokšnos´t´  da vajakšnos´t´. (Kyrillisk alfabet.)

9) Valamikor  re´gen  volt a falunkban egy kis völgy öle´n  egy  ingova´nyos  hely. A tehenek  e´s  a  juhok itt mindig elmerültek  e´s  odavesztek.

10) Korkö vaZön nin mijan siktyn, kodi sulalö uvtasjnyn,  völöm njurain. Setçö vöjlyvlömaösj mösjas da yZjas. (Kyrillisk alfabet.)

11) OZno godöm memnan agulöštöna ik izi koremöšte ik tugan´e  ber ulmaš. Tuško ondZölan tijak uškalblak tene šorökblak purenötat büdeš pitškajenöt. (Kyrillisk alfabet.)

12) Miljam ulygyn pukisj gurtamy kuke kemalasj vylem njur intyez. Otyn njur intye vyemen byryljlljam skaljös no yZjös. (Kyrillisk alfabet.)
_____________________________________________________________________________________

2. Man taler i dag de ovennævnte  sprog, bortset fra i eksil, i følgende stater: Ungarn, Rumænien, Serbia og Montenegro, Østrig, Slovenien, Ukraine, Slovakiet, Letland, Estland, Finland, Norge og Rusland. Hvor tales de ovennævnte finsk-ugriske sprog?

3. Fem af de ovennævnte finsk-ugriske folk har officielt autonome republikker i Den russiske Føderation. Hvilke?

4. Som et godkendt faktum ligger Europas geografiske østgrænse i Ural-bjærgene. Tales der nogle af de ovennævnte finsk-ugriske sprog  på den asiatiske side, bortset fra ved eksil?

5. Et af de ovenfor nævnte finsk-ugriske sprog har, som et sprogvidenskabeligt fænomen, skabt stor interesse hos danske forskere, på grund af dets stød-lyd*. Ved hjælp af det finsk-ugriske sprog kan man udlede, at det danske stød ikke har været noget specielt for Østersø-området. Man kan konkludere, at  lyden  principielt er  en fælles-østersøisk lyd. Hvilket finsk-ugrisk sprog taler man her om?
(* Faktisk også nogle andre østersøfinske sprog har en mindre lignende lyd.)

6. En østersøisk ø hedder " Den samiske ø" på lettisk — Sâmsala (sala er  "en ø"  på lettisk — (in)sula). Denne ø kan næsten ses fra den livonske kyst i Letland. Hvad er det for en ø?

7. Tobago-øen i Trinidad og Tobago, og også Gambia, har som kolonier hørt til et halvselvstændigt (protestantisk) land som eksisterede 1561/1562-1795. Det var vasalstaten Kurland og Zemgale (hertugdømme) under Rzezcpospolitas herredømme. Gambia og Tobago er de eneste kolonier der har hørt til et (halvselvstændigt) land i Baltikum. Også den estiske Runö (Ruhnu) hørte til denne vasalstat indtil 1660. Hvilken ovennævnt finsk-ugrisk folkestamme boede  i dette hertugdømme i lydrigets moderland?

8. Nogle af  områderne (Piltene) i vasalstaten, som der tales om i det forrige spørgsmål, havde før hørt til en selvstændig stat -- det livonske kystområde fra året 1559. (De områder kom senere med i Hertugdømmet Kurland og Zemgale.) Blandt andet har også Øsel (Saaremaa; Sâmsala på lettisk) hørt til denne selvstændig stat fra året 1560. Hvilken selvstændig stat tales her om?

9. Den estlandssvenske ø Runö (Ruhnu på estisk) ligger ikke langt fra den livonske kyst heller ikke fra øen Øsel (Saaremaa). Hvad hedder "vejen" på estlandssvensk på Runø? Hedder det vägen, wegen eller vein?
   (Vein betyder vin på estisk.)

10. I 1877 installeredes på Runös Houbjere-bakke et metallisk fyrtårn. Det var lavet i Frankrige i Le Havre. Tårnet eksisterer stadigvæk. Hvem var den verdensberømte arkitekt, som projekterede tårnet?

11. Kun een af de ovenfornævnte finsk-ugriske folkestammer har ikke haft sit eget skriftsprog. Af alle finsk-ugriske sprog ligger deres sprog tættest på estisk. Hvad er det for et sprog?

12. Narva-floden har dannet grænsen imellem esterne og voderne;  men denne flod har  også delt den ortodokse og den vestkristne verden. Estlands østligste landsdel er Viru, hvis østligste by er Narva. Narva var i sin tid Sveriges barokperle. Russernes Ivangorod-fæstning ligger lige ved Narva by mod øst på den anden side af Narva-floden. På Estlands side i Narva ligger den vestkristne verdens yderste punkt på flodens skrænt. Der finder man Hermann-fæstningen, som er en af de østligste i det vestkristne Europa. Hvad er det for en stat der grundlagde Hermann-fæstningen?

13. Estlands østligste landsdel er Viru. I Viru ligger der et bryggeri i Haljala. Hvor stammer ejeren af bryggeriet fra?

14. Den estiske sanger Tanel Padar kommer fra  Haljala i Viru. Da han sang med Dave Benton på Eurovisionens Melodi Grand Prix i København i 2001, var det Estlands gevinst. Ellers ville danskerne have  vundet (de var på den anden plads efter esterne). Hvilken ø, der hører til Holland, stammer Dave Benton fra? På den samme ø er født den berømte estiske naturforsker Fred Jüssi. Han foretrækker at tilbringe en stor del af sit liv både i de kønne estiske skove og i Estlands nabolandes skove. Han holder af skove. Men altså, hvilken ø stammer de to mænd, der bor i Estland, fra?
 

Svarene.
1. 1) samisk; 2) karelsk; 3) finsk; 4) estisk; 5) vepsisk; 6) livonsk; 7) vodsk; 8) mordvinsk; 9) ungarsk; 10) komisk;
    11) marisk; 12) udmurtisk.
    www.geocities.com/Athens/Parthenon/3818/VEPSA.HTM
    www.geocities.com/Athens/9479/finnou.html
4. Nej.
5. Livonsk.
6. Saaremaa.
7. Livonerne.
8. Danmark.
9. Vein
     www.geocities.com/Athens/9479/eesti.html#sue
11. Vodsk (vadja)
12. Danmark.
13. Danmark (Skælskør).
14. Aruba.

 e.