Revideeritud 06.01.05  

X
JA
Y

   25.06.03
Tallinn
Uus Maailm

Lääne diskursuse eraldavast toimest.

    Michel Foucault kasutab sõna discours (kõne, rääkimine) märkimaks keele hüperindividuaalset iseloomu: niisiis, märkimaks ühest küljest kõiki kirjutatud ja lausutud fraase, mis pole üksnes abstraktne keelesüsteem. Teisest küljest kasutab ta sõna discours märkimaks praktikat, mis toob esile mõne omaette väljendustüübi nagu kasvõi meditsiini või ökonoomia diskursus, kuid alljärgnevas töös vaadeldakse diskursust eelkõige kui kõiki kirjutatud ja lausutud fraase, mis pole üksnes abstraktne keelesüsteem.
    Selles töös käsitlen diskursuse puhul kahte Foucault' meetodit, kriitilist ja genealoogilist meetodit. Kuid ka arheoloogiline meetod kui kriitilise meetodi erivorm on mainitud. Esitan esmalt lühida ülevaate genealoogilisest meetodist  ja seejärel pikema ülevaate kriitilisest meetodist.

I diskursuse genealoogilisest meetodist,

    mis näitab, et diskursused kui distinktsed (eristatavad) ja reeglipärased sündmusteseeriad võimaldavad mõtleva juurtesse introdutseerida: 1) juhuse, 2) materiaalsuse ja 3) eraldatuse. Ka Foucault` genealoogiline meetod, nii nagu kriitilinegi meetod, tuuakse esmakordselt välja raamatus "L`ordre du discours", mis on kirjutatud Foucault` loengute põhjal ja millel samas põhineb ka siinkirjutatu.
    Nagu juba eespool mainitud, ei ole selles töös siin diskursus mõne omaette väljendustüübi tähenduses, kui ei ole täpsustatud, millise diskursusega on tegu, vaid laiemas tähenduses — märkimaks kõiki kirjutatud ja lausutud fraase, mis pole üksnes abstraktne keelesüsteem.
    Lühidalt — inimene, mõtlev olend, on diskursusest haaratud. Ta on kinnitunud diskursuse külge ja seda kinnitumist märgib "mõtleva juured". Diskursus ei ole subjekti looming ega toodang nõnda, et diskursuse lähtekoht oleks inimene (subjekt). Diskursus võimaldab loomingulisuse, kuna
    1) diskursus introdutseerib juhuse mõtleva juurtesse. Nii on diskursus sündmusteseeria, mis on tihti divergentne (lahknev) ning mitte autonoomne.
    Kriitilise meetodi järgi kontrollivad diskursuse juhupärasust (siin ja edaspidi tähendab "juhupärasus" "juhuslikkust") diskursuse sisemised kontrollprintsiibid.
    2) Diskursus introdutseerib mõtleva juurtesse materiaalsuse.
    Diskursus on sündmusteseeria, kuid sündmus pole substants ega aksidents, kvaliteet ega protsess, sündmus pole keha omadus ega keha tegu. Sündmus toimub efektina, mis on siiski materiaalsuse tasemel. Sündmus on materiaalsete elementide akumulatsioon ja selektsioon.
    Kriitilise meetodi järgi kontrollivad diskursuse materiaalsussuhteid diskursuse välimised kontrollprintsiibid.
    3) Eraldatuse introdutseerib diskursus mõtleva juurtesse sedasi, et diskursussündmused on homogeensete seeriatena omavahel eraldi. See eraldatus hajutab subjekti korraga paljudele positsioonidele ja funktsioonidele. See eraldatus ei lõhu aega ega mõtlevate subjektide hulka, vaid väikseimat, mida tuntakse — silmapilku, ja suurimat, mida tuntakse — subjekti.
    Minu tõlgenduse järgi mahub subjekti silmapilgu jooksul palju diskursussündmuste homogeenseid seeriaid läbistama. Subjekt on eri diskursussündmusseeriate kohtumispaik silmapilgus ja nii on diskursus subjekti ja silmapilgu suhe. Diskursus takerdab silmapilgu subjekti.
    Foucault toob silmapilgu välja kui väikseima, mida tuntakse, ja subjekti suurimana, mida tuntakse. Silmapilk ja subjekt ilmnevad äärmiste diskursussündmustena. Nii on diskursus eraldatuse kaudu iseenda suhe.
    Subjekt ja silmapilk on Søren Kierkegaardi filosoofiast tuntud mõisted. Silmapilk on Jumala silmapilgutus subjekti, igaviku suhe lõplikkusega. See silmapilgutus esineb puhta erinevusena, st mitte eraldatusena millegi vahel. Foucault aga ei käsitle niivõrd silmapilku, kuivõrd diskursust.
    Kuna eraldatus toob esile subjekti ja silmapilgu, toob see esile ka selle, et Foucault peab hüperindividuaalse diskursusega silmas läänelikku diskursust. Eraldatus domineerib läänelikkusena subjekti ja silmapilgu puhul juhuse ja materiaalsuse üle. Eraldatuse tuntud algupära on vanakreeka logos.
    Nagu minu kaks tööd "Tarkusest kui teadmise intriigist" ja "Meeldetuletamisest kui teadasaamisest" näitavad <sup>1</sup>, on lääne diskursus eraldatuse diskursus. Ka järgnevalt esitatava diskursuse kriitilise meetodi kaks printsiipi — tahe tõe järele ja distsipliin — esitavad lääneliku eraldatuse dominantsi selles Foucault` käsitletavas hüperindividuaalses diskursuses. Tahe tõe järele eraldab tegemisest ja olemisest. Distsipliini anonüümsus eraldab diskurususe juhupärasusest (tehtava tegijast).
    Kriitilise meetodi järgi kontrollivad rituaalsed protseduurid eraldatust ehk seda, kuidas ja kas diskursused tulevad mängu. Nagu kriitilise meetodi tahe tõe järele ja distsipliin domineerivad ülejäänud printsiipide üle, domineerivad diskursuse rituaalsed protseduurid nii diskursuse välistamisprintsiipide kui sisemiste kontrollprintsiipide üle. See viimane väide ei tähenda, et mõne muu diskursuse, kui lääne diskursuse, rituaalsed protseduurid  ei või domineerida vastava diskursuse muude printsiipide üle. Kuid muid diskursusi selles töös ei käsitleta.

II Diskursuse kriitiline meetod.

     Nüüd siirdun diskursuse kontrollprintsiipide ja -protseduuride juurde.
     Diskursuse kontrollprintsiibid jagunevad välimisteks ja sisemisteks printsiipideks.

II/1) Diskursust taltsutavad ja piiritlevad printsiibid.

 
    Sisemised kontrollprintsiibid on:
    1) kommentaar,
    2) kirjanikuprintsiip ja
    3) distsipliin.

    Välimised printsiibid ehk välistamisprintsiibid on:
    1) keelatud sõna (tabu),
    2) hulluse eraldamine ja
    3) tahe tõe järele.
    Foucault vaatleb kriitilist meetodit raamatus "L'ordre du discours"² ka kui arheoloogilist meetodit. Kuid peale tahte tõe järele saamisloo siin kontrollprintsiipide arheoloogilisust ei puudutata.

II/1/a) Sisemised kontrollprintsiibid.

   Kolm diskursuse sisemist kontrollsüsteemi kontrollivad diskursuse juhupärasust. Nende abil kontrollib diskursus iseennast, püüab valitseda oma juhupärasust.
   Need printsiibid on kommentaar, kirjanikuprintsiip ja distsipliin.
   Kommentaar võimaldab öelda midagi muud kui algupärane tekst ise, kuid tingimusel, et see, mida öeldakse, hoiab kindlalt kinni algupärasest tekstist.
   Kirjanikuprintsiip on õieti eelmise täiendus, mida pole küll tarvis näiteks mõne aparaadi tehnilise kasutamisõpetuse puhul, mille kommenteerimiseks ei ole kirjanikku vaja. Tehniline kasutamisõpetus on pärit anonüümsetest allikatest. Kirjanikuprintsiip on tänapäevaks peaaegu haihtunud teaduslikust diskursusest. Seda kasutatakse teaduses tänapäeval veel vaevalt millekski muuks kui mõnele sündroomile nime andmiseks. Kuid kirjanduses on kirjanikufunktsioon diskursuse sisemise printsiibina olemas. Kirjanikult nõutakse, et ta garanteeriks oma nimega endakirjutatud tekstide ühtsuse, et ta paljastaks oma tekstidesse kätketud ideed või "istuks" neis.
    Kolmas diskursuse sisemine kontrollprintsiip on distsipliin, mis on opositsioonis nii kommentaariprintsiibi kui kirjanikuprintsiibiga. Distsipliin on kogum meetodeid, mängutäis reegleid ning tehnikate ja instrumentide definitsioone. Distsipliin on terve korpus väiteid, mida peetakse õigeiks. Ning selleks, et distsipliin oleks võimalik, peab olema tal võimalus lõputult formuleerida uusi õigeid väiteid. Vead distsipliini sees, mida distsipliin ei võõrista (mis on distsipliiniprintsiibi järgi õiges diskursuses), tugevdavad ja kinnitavad distsipliini niivõrd, kuivõrd aitavad välja urgitseda tõdesid.
     Kui kommentaari puhul on mängus identiteet, mille vorm on repetitsioon ja "sama" , ning kirjanikuprintsiibi puhul on mängus identiteet, mille vorm on vastavalt individualiteet ja "ise", siis distsipliini puhul on mängus identiteet, mille vorm on reeglite pidev reaktualiseerimine.
     Nii nagu tahe tõe järele teeb kahte ülejäänud välistusprintsiipi omaks, vallutab distsipliin kommentaariprintsiipi ja kirjanikuprintsiipi. Sest nii nagu tõde hüvena paistab kõige paremini hoidvat diskursuse ähvardava võimukuse eest, käitub distsipliiniga piiratud diskursus kõige vähem juhupäraselt.

II/1/b) Välimised printsiibid ehk välistamisprintsiibid.

    Välistusprintsiibid puutuvad just sellesse osasse diskursusest, mis paneb mängu iha ja võimu. Diskursus ei ole üksnes iha peitja või manifesteerija, vaid diskursus ise on ka iha objekt.
    Tabu, millest diskursus on haaratud, paljastab kiiresti diskursuse ühendatuse iha ja võimuga.
    Samuti nõuab välistamist hulluse vaimustuv, ihaline ja ängistunud diskursus, mis paistab sisaldavat hirmsaid tundejõude.
    Ja kolmanda välistusprintsiibina on vastuolu "õige" ja "vale" vahel, mis on praegu kehtiva jaotusena astunud ajaloolises plaanis jõusse siis, kui sofist mängust välja saadeti. Sofist lobises nimelt oma kõneoskuse meeldumustest kammitsetuna. Nõnda on siis tahe tõe järele diskursuse välistusprintsiibina — Platoni järgi kuuluvadki teadmine ja tahtmine lahutamatult kokku. See, kes teab, mis on hea (õige), tahab head (teadmist) kui ka teeb ome tahte järgi. Kui sofist veel laval oli, oli kõrgeim tõde selles, mis sofistlik diskursus OLI või mida sofistlik diskursus TEGI. Aga siis "tuli päev, mil tõde lahkus ritualiseeritud, tegutsevast ja korrektsest väljendusaktist väljendusse enesesse, väljenduse mõttesse, vormi, teemasse ning suhtesse oma referenti" ³ . See on tahe tõe järele, mis pigem näeb kui loeb ning pigem verifitseerib kui kommenteerib. Tahe tõe järele, mis "puhkab institutsionaalsel toel ja distributsioonil"⁴ , kipub kaht teist välistusprintsiipi alla suruma. Sel kolmandal diskursuse välistusprintsiibil — tahtel tõe järele — on tendents suruda alla kahte teist diskursuse välistusprintsiipi — anda tabule ning hullusele põhjendus ja ka muuta nad seega omaks.
     Niisiis, pärast sofisti minemasaatmist või õigemini pärast seda, kui sofistil enam õigus ei saanud olla, oli saanud õigeks diskursus, mis enam ei OLNUD ega TEINUD, vaid mis ÜTLEB. See õige diskursus, mis vaid ÜTLEB, on neelanud häbist alla oma tegemise, mis on muutunud  tegemiseta paistvas diskursuses kättesaamatuks, kuid ometi mitte kaotatuks. See tegemine on tahtena tõe järele tõe ütlemise maski taga. See tahe on võimutahe, mis kannab ütlemisi, ja sellest hoolimata, et need ütlemised heietavad tõest, on ütlemiste eesmärk seesama läbipaistvaks muutunud tegemine, ütlemistesse peidetud võimuiha, sest ihata ei oleks ütlevatki diskursust.
     Kolm diskursuse välistamisprotseduuri tõrjuvad diskursuse võimu ja ähvardust. Need protseduurid lähtuvad hirmust iha ees, mis kasutab diskursust iseenese kehtivuse eesmärgil, kuid mis ei saa samas kehtida diskursuseta. See tähendab, et diskursus pole üksnes iha vahend, vaid iha on ka diskursuse vahend. Diskursus on ka iha objekt, nii nagu iha on diskursuse objekt.

II/2) Diskursuse rituaalsed protseduurid.

     On veel olemas kolmas liigitus protseduure, mis kontrollivad diskursust. Need protseduurid määravad tingimused, kuidas ja kas diskursused tulevad mängu. Need on rituaalsed protseduurid.
     Teaduslikus diskursuses, mis on hästikindlustatud institutsionaalsel toel haaratud tugevalt distsipliiniprintsiibist ja tahtest tõe järele, on pühendumine nn "teaduse saladustesse" rituaalne protseduur. Kuid religiooni, poliitika ja filosoofia rituaalsus on ilmsem.
     Niisiis, rituaaliprotseduurid määravad ja fikseerivad rääkivale ja kirjutavale subjektile rolli. Õpetus allub subjektile ja subjekt õpetusele. Kui teadus võib olla teatud tingimustel täiesti anonüümne, siis õpetus mitte. Teadus ei ole anonüümne õpetusena, ehk tingimusel, et teaduslik diskursus on haaratud rituaalsetest kontrollprotseduuridest. Rituaaliprotseduurid määravad diskursuste sotsiaalse kuuluvuse ja ligipääsetavuse ehk lihtsalt: rituaaliprotseduurid kontrollivad diskursustele ligipääsetavust. Sellele ühiskondlikule jaotusele paistab tulemusetult vastu sõdivat iga haridussüsteem, sest anonüümsena paistev tugevalt distsipliinne ja "tõene" haridussüsteem ei ole lõpuks midagi muud kui ritualiseeritud diskursus.

*

    Selline hegellikult triaadne on siin esitatud euroopalik diskursus. See on rituaaliseeritud diskursus, mis esineb distsiplineeritud tahtena tõe järele.
    Kus on selle euroopaliku traditsiooni algupära?
    Naasen nüüd genealoogilise meetodi juurde, mis näitab, et mõtleva juurtesse on introdutseeritud juhus, materiaalsus ja eraldatus. Järgnevas ma ei järgi struktuuri, millest olen siiani kinni pidanud (esiteks diskursuse juhupärasusega seonduv, siis materiaalsusega ja lõpuks eraldatuse domineeriv printsiip või protseduur viimasena), sest järgnevas on käsitletud diskursuses traditsiooniliselt domineeriva eraldatuse mõningast näilisust.
    Niisiis, genealoogia juurde taas — diskursuse juhupärasuse, materiaalsuse ja eraldatuse juurde tagasi teises järjekorras, milles eraldatus on (domineerivana) euroopaliku diskursuse algupära.

		*) Arvestades 3. (järgmise) osa segasust, olen lisanud sellesse töösse (hiljem) kaks tabelit. Esimene neist peaks kujutama Foucault' kriitilise meetodi ja genealooglise meetodi näidatavat lääneliku diskursuse kehtivat sisemist struktuuri, nagu mina sellest aru saan. Teine peaks näitama, kuidas hindab Foucault ümber genealoogilise meetodi põhjal lääneliku diskursuse võimalused.
genealoogiline meetod		kriitiline meetod (+ genealoogiline meetod)

põlvnemine 1 -- juhupärasus 2 -- samasus 3 -- samasugusus		sisemised kontrollprintsiibid kontrollivad diskursuse juhupärasust: 1 -- kommentaar (juhupärasus) 2 -- kirjanikuprintsiip (materiaalsus) 3 -- distsipliin (eraldatus)
jõudude teke 1 -- reeglite heterogeenne tõlgendamine 2 -- materiaalsus, iha maksimaalne läbitung 3 -- reeglite metafüüsiline tõlgendamine		välimised kontrollprintsiibid kontrollivad diskursuse ja iha suhet: 1 -- tabu (juhupärasus) 2 -- hulluse välistamine (materiaalsus) 3 -- verifitseeriv tahe tõe järele (eraldatus)
algupära 1 -- tükk-tükilisus 2 -- kehalisus 3 -- eraldatus		rituaalsed protseduurid kontrollivad subjekti ja diskursuse suhet: [1 -- kommentaar (juhupärasus)] 2 -- õpetus (materiaalsus) 3 -- teadus (eraldatus)

III Genealoogia eesmärk,
genealoogia kui põlvnemise analüüs
ja genealoogia kui jõudude tekke tõlgendamine

    Niisiis, genealoogia on siin selles peatükis herkunft`i (põlvnemise) analüüsina, mis näitab kätte heterogeensuse juhupära selles, mida kujutati (ennemini) iseenesega samasugune olevat.
    Kui algupära (ursprung) genealoogia eesmärgina esindab diskursuse eraldatust ja samasuse analüüs (herkunft) näitab põlvnemise juhupära, siis kriitilise meetodi ihalisuse kontrollimisele vastab genealoogilise meetodi materiaalsust puudutav valdkond -- "jõudude teke".

III/1/a) Algupära

    On isu piduliku algupära järele.
 — Ja selliseid algupärasid on inimene endale leiutanud. Inimene on tekitanud oma jumaliku algupäraga endas suveräänsuse tunde. See aga tingib temas omakorda isu oma piduliku algupära järele ⁵.
    Algupära otsimine ajab taga asja iseenesesse põimunud identiteeti.  Selles mõttes ühildub algupära otsimine kriitilise meetodi distsipliiniprintsiibi funktsiooniga — pideva reeglite reaktualiseerimisega. Asi (, mille algupära otsitakse,) muutub algupära otsimise kaudu suveräänseks. Asja algupära otsimine püüab uuesti leida seda, mis juba oli. Algupära otsimise kaudu ilmneb, et kõik ootamatused ja maskeerumised on olnud ei rohkem ega vähem kui suveräänse asja algupäralisuse kõrvalseigad. Kuid selle asemel, et lisada usku asja algupärasuse metafüüsikasse, tuleks genealoogil kuulata ajalugu. Asja taha ei ole peitunud asja ajatut ja olemuslikku saladust, vaid see saladus, et asjal pole olemust⁶ või et asja olemus on kokku pandud tükk-tükilt. Need tükid on võõrad iseendale ja see tükk-tükilisus etendab lääne diskursuse mõtleva juurtesse introdutseeritud eraldatust.
    Suursuguse algupära puhul on kange isu uskuda, et asjade täiuslikkus on asjade alguses. Algupära on tulnud algupära genealoogidel alati enne pattulangemist ja enne keha⁷ , kuid “see tee on nüüd suletud, sest selle väraval seisab ahv.” ⁸
    Mida nõuab genealoogia?
 — Algupärale suunatud genealoogia nõuab pedantsust, tohutut allikmaterjali ja kannatlikkust⁹. Sellise genealoogia arendamiseks on vaja “väikesi ja nähtamatuid, karmi meetodi abil leitud” ¹⁰ tõdesid.
    Mis on genealoogia eesmärk?

III/1/b) Genealoogia eesmärk kui ursprung.
(Algupära)

— Moraali genealoogia urgitseb peaasjalikult oma alguse detailides¹¹ , moraali algupära selgumine on sellise genealoogia eesmärk. Sel eesmärgil on genealoogil vaja suuta tabada ajaloosündmusi, mis seda algupära selgitaksid. Algupära selgumiseks ongi sellisel genealoogil vaja ajalugu — moraali algupära kallal hämamist tuleb ajaloo abil vältida.
    Kuidas jääb siis mõistuse jumaliku algupäraga? Platoni Sokratese mõistusealge on harmoonilises ja tõelises teispoolsuses, ideaalses teadmises, mille poole tuleb mõistusel siinpoolse ihalises varjudemaailmas tagasi püüda.
    Siinkohal kattubki algupära otsimine veenvalt kriitilise meetodi esitatud tahtega tõe järele.
    Foucault ütleb Nietzsche kaudu algupäratsejatele vastu, et mõistus on tekkinud täiesti mõistuspärasel viisil, nimelt juhuslikult¹². See on juhus, et ahvist inimene sai.
    Ent haritute tõearmastus ja teaduslike meetodide karmus? Teaduslike meetodide karmus viitab Sokratese meetodi. Sokratese meetod on sofistlik dialoog, milles Sokrates kaevab küsimustega keskustelupartnerist teadmist kirgastava tõe kohta, mis on Platoni järgi teadmine elutus olekus teispoolsuses.
    Ja Foucault ütleb selle vastu: “Haritute tõearmastus ja teaduslike meetodide karmus pole tekkinud millestki muust kui haritute ihast; nende omavahelistest hõõrumistest ja fanaatilistest diskussioonidest”¹³. Kuid ajalugu pole alati siiski algupära paljastamine (nagu Nietzsche virklische Historie seda ei ole) vaid juhuslike tõlgenduste sari¹⁴; ajalugu ongi põlvnemine.

III/2) Genealoogia kui herkunft`i analüüs.
(Põlvnemine)

    Herkunfti, põlvnemise, keerulise käigu jälgimine hoiab möödanikku möödaniku omas hajevilolekus — kõiges oma vigasuses ja erinemises, mis on loonud olemasoleva. Põlvnemise uurimine ei pane põhja, vaid vastupidi, teeb rahutuks selle, mida peeti liikumatuna¹⁵.
    Põlvnemise uurimine näitab kätte heterogeensuse juhupära selles, mida kujutati iseenesega sama olevat¹⁶.
    Algupära eeldaks eesmärgina justnagu sama kujutamist, sama, mis ei saa õieti sama olla, vaid mis eeldab samasugusust. Eesmärk on tegelikult algupäraga võimalikult lähedase samasugususe saavutamine.
    Samasugususe teemat käsitleb Foucault raamatus “See siin ei ole piip” ¹⁷, mis on kirjutatud belgia kunstniku Magritte`i kuulsa piibuteose põhjal.
    Foucault’ meelest on Magritte eraldanud samasugususest (resemblance) samasuse (similitude) ¹⁸, mille ta on toonud mängu samasugususe vastu. Samasugusus eeldab ühelt poolt algupära ja teisalt hierarhilist süsteemi, mis paneb algupära koopiad tähtsuse
järjekorda — parima leitava koopia algupärale kõige lähemale ja kõige halvema leitava koopia algupärast kõige kaugemale. Samasus (similar) aga areneb sarjadena, millel pole algust ega lõppu. Need sarjad ei tee hierarhiast välja. Samasugusus teenib esindamist (representation), mis paneb paika samasugususe enda, samasus (similitude) teenib
kordamist, mis on juhuse vallas. Samasugusus väidab iseenese originaalsust, millesse tal tuleb naasta ja mis tal tuleb paljastada. Samasus läheb simulaakrumidest ringiga mööda iseenese lõputu suhtena iseenesesse.
    Magritte’i joonistus piibust on tõelise piibuga nii samasugune; ja tema joonispiibu juurde kirjutatud tekst, mis väidab. et “See siin ei ole piip”, on nii samasugune joonispiibust kirjutatava kirjutusega, mis väidaks, et “see siin ongi piip”.  Nad on Magritte’il nii
“hüper-samasugused”, et nad tühistavadki oma samasugususe, mida nad paistavad endas kandvat. Järele jääb samasuste võrgustik, mille suhe algupärase “tõelise” piibuga jääb lahtiseks; ja mitte ainult “tõelise” piibuga, vaid kõigi samasuguste
elementidega, mille hulka kuuluvad kõik “tõelised” piibud savist, puust, luust jne. Magritte’il on õigus. Algupärasuse mõttes Magritte’il piipu ei olegi.
    Ja veel üks oluline seik Magritte’i piibu puhul. Magritte toob oma piibumaalidel samasustena välja ka mittetõestavad verbaalsed väited. Sest pole midagi tõestada. Algupärast piipu polegi. Kuid  seevastu samasugusused eeldavad alati tõestavaid verbaalseid väiteid. Samasugususe korral tuleks joonistatud piibu alla kirjutada: “See siin on piip!”.
    Kuid lääne maalikunstis on valitsenud kaks eelnevale vastu käivat põhimõtet juba 15. sajandist alates. Esiteks ei tohi anda verbaalseid märke ja visuaalseid represantatsioone kunagi ühekorraga (samas teoses). Teiseks kehtib seadus, et kui kujutus esitab objekti
ilmselgelt, on märge “See, mida näed, on see siin!” banaalne.
    Esimese põhimõtte suveräänsuse hävitas Paul Klee, asetades vormid ja ridade süntaksid kõrvuti kui kirjutuse elemendid (nt “The Wild Man”). Siin on küsimus erinevusest sama asja sees.
    Teise põhimõtte rikkumisega sai hakkama Kandinsky. Kandinsky ei mõista samasugusust. Küsides “mis see on?”,  žestikuleerib Kandinsky:
“improvisatsioon”, “sobitus”, “ülespoole” (nt “Improvisation: Green Center”, 1935).
 Magritte rikub aga lausa mõlemat põhimõtet korraga. “Ceci n’est pas une pipe” paljastab diskursuse kahetise võimu keelata ja korrata. Ehk teisisõnu paljastab Magritte lääne diskursuse eraldatuse, mida hoiab domineerivana kehtimas algupära püüdmine ja samasugususega jändamine. Kuna klassikaline maalikunst asetas enda üldse keelest väljapoole, püsis ta samas rahulikult diskursiivsel moel jõude (väljaspool diskursuses domineerivat eraldatust ja eraldatuse printsiipe) — maalikunst pakkus sedasi märkide ja piltide sidemete säilimiseks ühist ruumi. Maalikunst säilitas märkide ja piltide sidemed.

III/3)  Genealoogia kui entstehung`i tõlgendamine.
(Jõudude teke)

    Entstehung on jõudude teke, nende ilmumise hetk¹⁹.
    Genealoogia on ka ajalooline meel, mis tegeleb entstehungi tõlgendamisega, niivõrd kui see meel tegeleb virklische Historiega²⁰, samasusega, mitte algupära otsimisega. Nii et tõlgendamine ei tähenda siinkohal algupära paljastamist, vaid reeglite anastamist²¹, mis niisiis ei saa olla lõplik eesmärk, vaid on alatine liikumine.
    Ajaloo suure mängu võidab see, kes anastab reeglid²².
    Kõik konkurentide võimuvahekorrad jäävad ebakindlaks, kui neid ei distsiplineeri ühine võimustruktuur, mis on saavutanud kõikide tunnustuse ja kus igaüks on valmis mingi lüliga identifitseeruma. Keel on ühiskondlik produkt ja saab sunniaparaadiks kõigi nõusolekul²³. Inimene järgib reegleid (ka grammatikareegleid, nagu konkreetselt U. Eco järgi) vastutahtsi, kuid on siiski nõus neid järgima ja nõuab ühise kasu nimel teistelt sedasama²⁴. Kuulsus tähendab võimu, võim tähendab keelt, ehk kui täpsem olla, siis on keel võimu primaarne mudel²⁵. Kuid kuidas anastada reeglid?
    Reegliteanastaja võtab sisse selle koha, kus enne istus see, kes kasutas neid reegleid enne. Temagi maskeeris ennast ja moonutas neid reegleid, et neid oleks võimalik vastandlikes tähendustes kasutada; et neid oleks võimalik väänata nende vastu, kes neid kasutasid enne. Ajalugu on nende reeglite tõlgendamise sari. Vastasel juhul, kui tõlgendamine on kinnitatud algupära paljastamisse, tõlgendab inimkonna arengut  ainuüksi metafüüsika ²⁶. Jumal (inim)maailma algusena, Kristus kristluse algusena... need on inimkonna arengu ahvatlevad algupärad, mida tõlgendab metafüüsika.
    Algupära on tulnud traditsioonilistel genealoogidel alati enne keha²⁷. Algupära on tulnud traditsioonilistel genealoogidel alati enne keelt, pattulangemist — oskust teada head ja kurja.
    Kuid ebatraditsioonilistel genealoogidel on keha sündmuste uuristatud pind, mida märgistab keel. Võimutahe on kriimustanud keelega nende keha. Nad teavad, et keha on sündmuste uuristatud pind, mida märgistab keel²⁸.
    Traditsiooniline genealoog ei tunnista elavat võimutahet oma vaga impersonaalse otsustusmõõdupuu asemel. Herkunft näitaks traditsioonilisele genealoogile, kes otsib ursprung`i, kätte heterogeensuse juhupära entstehungis, mida ta kujutab algupära  impersonaalse otsustusmõõdupuuna.

 *

    Eelnev peatükk näitab, et jõudude tekke juhupärasus ei ole algupäralise eraldatuse dominantsi  tõttu veel kadunud kusagile. Vastupidi, see on allasurutuna säilitanud oma jõu tervena ning ootab ainult reegliteväänajaid, nagu Nietzsche, Foucault, Magritte, Klee, Kandinsky jne.

Eelmine tabel peaks kujutama Foucault' kriitilise meetodi ja genealooglise meetodi näidatavat lääneliku diskursuse kehtivat sisemist struktuuri, nagu mina sellest aru saan.

Alljärgnev tabel peaks näitama, kuidas hindab Foucault ümber genealoogilise meetodi põhjal lääneliku diskursuse võimalused. Sinisega on näidatud Foucault' rõhuasetused/eelistused, mis pärinevad raamatust "Foucault ja Nietzsche". Nende rõhuasetuste järgi tuleb näha kriitilist meetodit abiks võttes genealoogilise meetodiga leitud reeglite "samasuse" vastavust kriitilise meetodiga leitud "kirjanikuprintsiibile" jne.

Ühesõnaga, Foucault eelistab Nietzsche varal, nagu ma aru saan, "kirjanikku" [filosoofi, kunstnikku...], kel on rituaalne õigus kommenteerida tabusid või eraldada tabud õpetusele. Eelkõige on rõhutatud materiaalsust -- tabu, seejärel juhupärasust -- kirjanikuprintsiipi ja viimaks eraldatust -- ja vastavalt rituaalsetest protseduuridest 1) kõige laialdasemat õigust (võrreldes õigusega õpetusele või teadusele) avaldada arvamust [kommenteerida] ja teisalt 2) oluliselt piiratumat õigust õpetusele.

Lääne diskursuses eelistatud distsipliinset reeglite reaktualiseerijat, kes teaduse rituaalse protseduuri kaudu tahab teada tõde, Foucault (ja Nietzsche) ei eelista.

Foucault' (ja Nietzsche) eelistused diskursuses veavad diskursust nö pahupidi — ta väldib lääneliku eraldatuse dominantsi igas printsiipide- ja protseduuriderühmas ning samuti kõige eminentsemat igas rühmas (kõige juhupärasemat juhupärasust, kõige materiaalsemat materiaalsust ja kõige eraldavamat eraldatust).

genealoogiline meetod		kriitiline meetod (+ genealoogiline meetod)

põlvnemine 1 -- juhupärasus 2 -- samasus 3 -- samasugusus		sisemised kontrollprintsiibid kontrollivad diskursuse juhupärasust: 1 -- kommentaar (juhupärasus) 2 -- kirjanikuprintsiip (materiaalsus) 3 -- distsipliin (eraldatus)
jõudude teke 1 -- reeglite heterogeenne tõlgendamine 2 -- materiaalsus, iha maksimaalne läbitung 3 -- reeglite metafüüsiline tõlgendamine		välimised kontrollprintsiibid kontrollivad diskursuse ja iha suhet: 1 -- tabu (juhupärasus) 2 -- hulluse välistamine (materiaalsus) 3 -- verifitseeriv tahe tõe järele (eraldatus)
algupära 1 -- tükk-tükilisus 2 -- kehalisus 3 -- eraldatus		rituaalsed protseduurid kontrollivad subjekti ja diskursuse suhet: [1 -- kommentaar (juhupärasus)] 2 -- õpetus (materiaalsus) 3 -- teadus (eraldatus)

Jaan Pärnamäe

Esitatud: Triin Kallas, Eesti Humanitaarinstituut
(samal teemal estitatud ka: Fredrik Lång, Helsingin Yliopisto).