Jüri Vilmsile ja Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud konverents

31. märts 2008

2008. aasta märtsikuus möödus 90 aastat Jüri Vilmsi kadumisest, tema teeleasumisest Soome eesmärgiga leida Eesti Wabariigile tunnustust naaberriikide seas. See aasta oli ka 90. juubeliaasta Eesti Vabariigile – riigile, mille loomise juures oli Jüri Vilms üks nendest, kes suurimat innukust, asjassepühendumist ning püüdlikust üles näitas. Vilmsi tööd Eesti Vabariigi nimel, mille eest teda võiks tõsta ühele pulgale Pätsi ja Tõnissoniga, kui mitte kõrgemalegi, on raske üle hinnata. Kuuludes Tallinna autonomistide ringkonda, oli tal oluline roll Eestile sisulise autonoomia väljanõutamisel Vene Ajutiselt Valitsuselt. Täielikult on Vilmsi teene Eesti polkudele Petrogradis eluõiguse saavutamine. Jüri Vilms oli Eesti Wabariigi asepeaminister ja esimene kohtuminister. Ta oli üks kolmest Eestimaa Päästmise Komitee liikmest.

Jüri Vilmsi konverentsi eesmärgiks oli tähistada Eesti 90. juubeliaastat ning mälestada Jüri Vilmsi tema kadumise 90. aastapäeval. Korraldajate sooviks oli tõsta kunagine poliitik ja Eesti riigi üks rajajatest Jüri Vilms tänases ühiskonnas suurema tähelepanu keskmesse. Usume, et kõigil Eesti elanikel on, mida Jüri Vilmsilt õppida ja eeskujuks võtta.

Tegemist ei olnud teadusliku, vaid piduliku juubeli-konverentsiga. Üritusel tõsteti esile teadaolevaid fakte, hinnanguid ja Vilmsi aja olustikku, millest ikka on räägitud, kuid mis siiski on paljudele Eestimaalastele vähe teada. Et info konverentsil räägitust omandaks laiema leviku, ongi loodud käesolev konverentsi veebilehekülg.  

Konverentsi avasid:

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees, Riigikogu liige Mart Laar ning Eesti Keskerakonna esimees, Tallinna linnapea Edgar Savisaar

Suurem valik konverentsi fotosid asub siin: http://www.flickr.com/photos/25244230@N05/sets/72157604355108930/

Ettekanded

HEINO LAAGUS

Heino Laagus on sündinud 1930. aastal. Töötas Kirivere koolis eesti keele õpetajana. Jüri Vilmsi elu ja tegevust hakkas uurima 1988. aastal. Heino Laagus korraldas Jüri Vilmsi 100. sünniaastapäeval Pilistvere Muinsuskaise klubi ajalookonverentsi, mis kujunes isamaaliseks meeleavalduseks sini-must-valgete lippudega. Tema kogutud materjalid on ilmunud 1998. aastal kirjastuse Ilmamaa poolt välja antud raamatus ”Jüri Vilms mälestustes”. Samas ilmus ka Jüri Vilmsi artiklite kogumik.

Vilmsi lapse- ja koolipõlv Pilistveres

Jüri enne kooli

Jüri Vilms sündis Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas Arkma külas Piduri talus 13. märtsil 1889. aastal.

Jüri olnud julge ja terane juba väiksena. Nii mäletab tema vanem õde Anna, kuidas väike Jüri olnud kanges jonnihoos ja kisendanud suure häälega. Poissi hirmutatud kolliga, kuid see polnud mõju avaldanud, kuigi olnud pimedas toas. Siis läinud õde välja, et kavalusega väikemeest vaigistada. Anna kraapinud kepiga väljaspool maja seina. Jüri öelnud: ”Ah sa siga, ongi juba siin”. Samas läinud pimedasse tagasi, lausudes: ”Aga lähen ja lõugan edasi. Saab näha, kes mu kallale tuleb”.

Väike Jüri jätnud juba lapseeas varaküpsenud täiskasvanu mulje. Nii iseloomustab tema ristiema Anu Jaanus: „Aga terane oli ta küll juba varakult. Olin kord neil rukist lõikamas. Lõuna ajal tuli Jüri rukkipõllule, et meid sööma kutsuda. Mäletan selgesti, kui ta jooksis, pea seljas, rind eest lahti. Ise oli alles nelja-aastane. Kui jõudis põlluni, ütles: „Tulin vaatama, mis te siis ka teinud olete.” Küsisin:”Noh, kas me ikka söögi väärt oleme, noorperemees?” „Olete, olete, tulege aga sööma.” Jah, nii kui täitsa mees kohe, rääkis ja käsutas. Mitte keegi ei saanud ütelda, et ta oli nelja-aastane poisike. Tema oli üldse nagu orava olekuga laps – väga elav ja terane.”

Nagu iga talulaps pidi ka Jüri karjas käima. Karjapõlv pakkus nii muresid kui rõõme. Siin tülitseti ja lepiti. Tuli välja astuda enese kaitseks. Kui Jüri koos teiste lastega kala püüdis ja saagi jagamisel õiged ei oldud, hüüdnud väike Jüri vihselt: „Oodake, las ma saan advokaadiks, küll siis teile näitan, kus õigus seisab!”

Jüri Vilms Pilistvere kihelkonnakoolis

1898. aasta sügisel läheb kevadel 9-aastaseks saanud Jüri 7-8 kilomeetri kaugusel asuvasse Pilistvere kihelkonnakooli. Kooliskäik nii kaugele pole kerge. Kuigi esmaspäeviti viiakse hobusega ja laupäeviti käiakse vastas, tuleb sageli seda maad käia jalgsi. Kuigi kool ja kodu asuvad „suure tee” ääres, oli sügiseti ja kevaditi tee Kurla ja Pilistvere vahel sageli läbipääsmatult porine.

Pilistvere kihelkonnakool asus poole kilomeetri kaugusel Pilistvere alevikust. See telliskivist koolihoone oli Vilmsi kooli ajal ümbruskonna üks uhkemaid ja suuremaid.

Pilistvere kihelkonnakool oli kolmeklassiline segakool. Kooli juhatajaks oli Pilistvere kiriku köster – organist Paul Tekkel. Õpetajaid oli kaks. Õpetajad olid rahvamehed selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Õpetus ja kasvatus olid Pilistvere kihelkonnakoolis kõrgel tasemel ja see avaldas suurt mõju noorele Jüri Vilmsile.

Elutingimused internaadis

Õpilaste arv oli üle poolesaja ja nende vanus 10-20 aastat. Kooli tuli õpilasel kaasa võtta oma voodi ühes voodiriietega ja kott nädala toidumoonaga, milles oli harilikult leib, võikarbid ja lihakarbid., milles tavaliselt keedetud seapekk. Kehvemad õpilastel oli liha või silgud küpsetatud leiva sisse.

Sooja lõunat ei valmistatud. Pärast lõunat istuti veel kaks tundi klaasiruumis, kus õpiti järgmiseks päevaks. Siis oldi vabad kuni magamaminekuni kell kümme õhtul.

Jüri Vilmsi koolivend Ed Oidermaa kirjutab: „Vaba aja veetsime, kui ilm lubas, suuremalt jaolt väljas. Nüüdisaja sportlikud mängud olid meile tundmatud. Mängisime kurni ja veeretasime (viskasime) tatast. Talveõhtud veetsime huvitavate Kalevipoja Vanapagana tondilugude jutustamisega.”

Õhtuti oli õpilastel külmale toidule teed peale rüübata. Tervislik nädalaleivakotil elamine loomulikult ei olnud, kuid karastav mõju oli sel kindlasti. Siin pidid 10-aastane või nooremgi enda seest väljas olema.

Kella kümneks ettenähtud öörahu ei tahtnud mõnikord tulla. Kuuldus üksikute sõnade vahetamist ja  naeruturtsatusi, lendas mõni padi või sõlme keeratud käterätik, kuni maandus mõnes voodis.

Kui magamistuba on jäänud vaikseks, sünnib midagi iseäralikku. Voodi otsalaua peal nähakse valget tonti, peagi on see maagiline keha poiste ja tütarlaste magamistubasid eraldaval vaheseinal, mis ei ulatu laeni, ja kummitab seal. Siis kostab tütarlaste poolel hirmukiljatusi. Tont aga kukub seinalt alla tühja voodisse, poeb teki alla ning moondub seal ammu magavaks koolipoisiks, kes pole näinud ega teinud midagi.

Mõnikord ei saa tont ümbermoondumisega hakkama, sest poiste magalas ööbib ka tonditegija. Pannud valge lina ümber ja roninud üles vaheseinale tüdrukuid hirmutama. Kord sattunud Anne kätte, kes ta roobiga vaheseinalt alla tõuganud, nii et Jüri ei saanud pool päeva ristluid liigutada.

Heitnud põgusa pilgu Pilistvere kihelkonnakooli eluolule, näeme, et see oli võrreldes praeguste oludega üsna karm. Hoolimata selles peame märkima, et need elutingimused ja koolielu sisemine korraldus olid teatava karastava mõjuga igale õpilasele eluraskuste kandmiseks.

Jüri Vilmsi õpingud Pilistvere Kihelkonnakoolis

Kihelkonnakooli astudes mõistis Jüri lugeda nii eesti kui vene keeles. Kirjutamisoskus puudus tal aga täiesti. Õe mälestuste järgi polevat ta suutnud ühtegi tähte ega numbrit valmis „treida”. Pärast esimest koolinädalat oskas Jüri kirjutada suurtähti ja numbreid.

Lugemis- ja õppimistung, mis J. Vilmsi juures juba kodus varakult avaldus, saab kihelkonnakoolis uut hoogu. Paistab silma enesealgatuslik teadmiste kogumine. Näiteks püüab ta õppida vene sõnu, mis pole veel käsil. Kord uurinud, kuidas on „vallavanem” vene keeles. Järgmises tunnis juhuslikult küsitudki seda. Jüri kiidelnud kodus, kui hästi võib minna.

Sama enesealgatuslik õppimistung esinenud keeleõppimisel ka muil võimalusil. Nii mäletab tema õde, kuidas kord venelased töötanud nende kodu lähedal. Jüri mõistnud ainult üksikuid sõnu, kuid purssinud kogu päeva venelastega rääkida.

Õppeainetest meeldinud Jürile kõige rohkem arvutamine. Ta öelnud, et rehkendada võiks terve päeva. Ka ajalugu olnud üks meeldivamaid õppeaineid. Üks kaasõpilane mäletab, et Jüril olnud ajalootunnis rohkesti seletamist. Ta selgitanud, et see ja see pidi ikka nii olema ja mitte teisiti.

Ka omakseilt saadud andmete järgi on J. Vilmsi õppimine Pilistvere kihelkonnakoolis olnud edukas, tema koolitunnistused olnud alati väga head.

Pilistvere kihelkonnakooli õpetajad Tekkel ja Krimm pöördunud Jüri Vilmsi isa Reinu poole, et poega edasi koolitataks. Olgugi et Rein Vilms mõistis haridust hinnata, ei julgenud ta poja edasikoolitamisele esialgu mõtelda majanduslike raskuste tõttu.

Kahtlusist ja vastuseismisest hoolimata suutsid Pilistvere kihelkonnakooli õpetajad Rein Vilmsi nii kaugele viia, et see nõustus 12-aastase poja 1901. aasta kevadel Pärnu gümnaasiumi eksamile saatma aasta enne kihelkonnakooli lõpetamist.

Seejuures ei saa jätta märkimata kõige olulisemat – Jüri Vilmsi enda tugevat tahet edasiõppimiseks: ta sai kodunt loa ja valimistus eksamiks hästi.

Kokkuvõtteks toon väljavõtte Andres Pärli raamatust „Jüri Vilms” (lk. 11): „Esimest osa Jüri Vilmsi elukäigust lõpetades olgu rõhutatud, et see kõrge soov saada kuulsaks tegelaseks ei olnud tühipaljas juhuslik eimillelegi toetuv unistus, milliseid laste juures sageli kuuleme, vaid see toetus selleks vajalikele iseloomuomadusile.

Eeskätt olgu meelde tuletatud Jüri Vilmsi juba varakult avaldunud enese maksmapaneku tungi. Tahe olla midagi, et teised näeksid ja imestuksid. Suur õppimishimu, s. t. tööhimu, on juba erilise auahnusetagi jõuks, kui selleks leidub vähimaidki võimalusi”.

Kasutatud allikmaterjalid:

1.         Andres Pärli käsikiri „Jüri Vilmsi sünnikoht” Fr. R. Kreutzvaldi nim. Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond, fond 210, M 3.17

2.         Jaan Vainu käsikiri „Pilistvere kihelkonnakoolis” KM KO F 210 M 4:29

3.         Jüri Jaanuse käsikiri „Mälestusi Jüri Vilmsist” KM KO F 210 M 3:10

4.         Andres Pärl. Jüri Vilms – Eesti iseseisvuse märter. Tallinn 1935 

SEPPO ZETTERBERG 

Jyväskylä ülikooli üldajaloo professor ja Soome Teaduste Akadeemia liige Seppo Zetterberg on kõrgelt hinnatud Eesti ajaloo uurija. Aastatel 1994–1996 töötas ta Eestis Soome Instituudi juhatajana, alates 1997. aastast on ta ühiskondliku ajakirja „Kanava” peatoimetaja. Seppo Zetterberg on Õpetatud Eesti Seltsi auliige. Tema olulisemad Eesti ajalugu käsitlevad teosed on doktoriväitekiri „Suomi ja Viro 1917–1919” (1977), „Jüri Vilmsin kuolema” (1997), „Samaa sukua, eri maata” (2004), „Viron historia” (2007) ning tema toimetamisel ilmunud „Viro. Historia, kansa, kulttuuri” (1995). Eesti keeles on Seppo Zetterbergilt ilmunud „Iseseisva Soome ajalugu” (Perioodika, 1991), „Viis lasku senatis” (Kupar, 1998), „Ühe puu eri harud” (EVA, 2004) ja „Jüri Vilmsi surm” (Tänapäev, 2004).

Vilmsi surm: müüte ja uusi fakte

Ametlik tõde on see, et Jüri Vilmsi mõrvasid sakslased Helsingis laupäeval 13. aprillil aastal 1918. Ent kuivõrd tõene on ametlik tõde? Ja kui see pole tõde, siis missugune oleks Vilmsi saatus võinud olla?

Olen oma uurimuses ”Jüri Vilmsi surm” neid küsimusi üksikasjalikult käsitlenud ning minu järeldus on, et ametlik tõde ei pea paika. Kuid siiamaani ei suuda ma öelda, missugune on õige tõde Vilmsi surma kohta.

Järgnevalt keskendun vaid mõnedele seikadele:

1.         Missugused on kindlad faktid Vilmsi viimase reisi kohta?

2.         Esimesed uurimused

3.         Ametlik tõde ja selle sünd

4.         Uurimused Soomes

5.         Süntees: Kuidas Vilms suri või kuidas ta kindlasti mitte ei surnud?

6.         Mõningaid uusi vaatenurki

1. Missugused on kindlad faktid Vilmsi viimase reisi kohta?

Eesti kuulutas end iseseisvaks 24. veebruaril 1918 ja järgmisel päeval tungisid Saksa väed Tallinna. Algas peaaegu üheksa kuud väldanud okupatsioon. Saksamaa ei tunnustanud Eesti iseseisvust ning Konstantin Pätsi juhitav Ajutine Valitsus oli sunnitud minema põranda alla.

Juba varem oli Eestist lähetatud välisdelegatsioon Läände. Selleks et delegatsioon saaks pärast Saksa okupatsiooni algust ajakohast informatsiooni kodumaa poliitilise olukorra kohta, saatis Ajutine Valitsus asepeaministri ja kohtuministri Jüri Vilmsi Soome kaudu läände. Reisikaaslasteks  Vilmsile said kolm meest: Arnold Jürgens, Johannes Peistik ja Aleksei Rünk.

Vilms ja Jürgens läksid 24. märtsil palmipuudepühal Tallinnast Russalka lähedalt reega Käsmu küla suunas, kus nendega liitusid Peistik ja Rünk.

Käsmus kapten Tiedemanni pool pandi reisiplaan lõplikult paika. Reis otsustati suunata Käsmust üle Soome lahe jää Vaindloo saareni, sealt edasi Suursaare ja Ruuskeri vahelt kas Loviisasse või Kotkasse, kust reis pidi läbi Lõuna-Soome Rootsi suunas jätkuma. Kuna oli andmeid, et Kundast suundus saksa sõjaväepatrull Suursaarele, otsustati Suursaart vältida ja sellest mööda sõita.

Kolmapäeval, 27. märtsil, umbes kell 6 hommikul asus Vilms koos oma kaaslastega Käsmust teele. Kurss võeti kõigepealt ligi 30 kilomeetri kaugusel kirdes asuvale Vaindloo  saarele. Arvestuste kohaselt pidi reisiseltskond õhtuks saarele jõudma. Kui Vaindloo majakavahid Isop ja Valkman sama päeva õhtul tornist jäälagendikku jälgisid, kinnitasid nad tähelepanu saarelt umbes neli kilomeetrit Kunda suunas seisvale tumedale hobusele, reele ja neljale inimesele. Teelised ei pääsenud Vaindloo saarele, kuna selle ees olid suured jääpangad ning jääs rohkesti pragusid. Seetõttu pidi seltskond jääle ööbima jääma.

Kui hommikul hakkas valgenema, märkasid majakavahid kauguses Suur-Tütarsaare suunas kujusid liikumas. Kaks päeva hiljem 30. märtsil, vaiksel laupäeval, nägid nad tuletornist Suursaare suunal umbes seitsme kilomeetri kaugusel Vaindloost jääl seisvat üksikut hobust ilma ree ja reisijateta.

Kuni siiani on meil reisiseltskonna liikumisest üsnagi täpsed andmed. Ent samaaegselt kui Vilms ja tema kaaslased majakavahtide vaateväljast kadusid, muutusid nende liikumise jälgimise allikad vägagi ebausaldusväärseteks. 

2. Esimesed uuringud

Eestis ei teatud Vilmsi saatusest pikka aega midagi muud kui seda, et Läände polnud ta jõudnud. 1919. aasta alguses, Vabadussõja ajal, hakkas Vilmsi sõber ja parteikaaslane Tõnis Kalbus asepeaministri saatuslikku kadumist uurima. Tema kogutud andmete põhjal avaldas ajaleht Waba Maa 24. veebruaril 1919. aastal artikli Vilmsi reisist – siis selle informatsiooni, mis selleks ajaks oli teada. Nüüd paotati esimest korda eestlastele Vilmsi reisi katvat saladuse loori.

Ajalehes avaldatu kohaselt oli võimalik, et soome punakaartlased areteerisid ja lasksid maale saabunud eestlased maha. Oli ju Soomes 1918 aasta algusest peale käimas kodusõda ja Lõuna-Soome oli punaste käes. Ajalehe järgi oli ka see võimalik, et soome valgekaartlased võisid mehed maha lasta. Seevastu tõrjus leht kõik niisugused arvamused, nagu oleks neli jalgsi liikunud meest võinud korraga jäälõhesse kukkuda.

25. juunil 1919 tegi Eesti valitsus tööpartei algatusel otsuse alustada Vilmsi saatust puudutavaid uurimisi. Valitsus määras seda tegema kolmeliikmelise komisjoni, mille juhiks oli Kalbus ja liikmeteks kriminaalpolitsei peavalitsuse juhi ametikohuseid täitev Jakob Kuus ning põllumajandusministeeriumi karjandusosakonna juhataja Aleksander Gerberson.

Komisjon suundus Tallinnast 12. juulil rannavalve mootorpaadiga Käsmu suunas. Sealt jätkati Vaindloole ja edasi Suursaarele keset Soomelahte. Edasi mindi Suur-Tütarsaarele. Igas kohas küsitleti kohalikke inimesi, aga mitte kusagil ei olnud nähtud Vilmsi oma kaaskonnaga. Küsimusele ei saadud vastust ei Kotkas ega Helsingis läbiviidud uuringutest.

Komisjoni aruanne esitati Eesti valitsusele 9. septembril 1919. Aruandes selgitati detailselt Vilmsi ja tema kaaslaste reisi algust Tallinnast Käsmu ja Vaindloo esisele. Aga sealt edasi ei osanud aruande koostajad väita midagi muud kindlat kui ainult seda, et märtsi lõpul oli jää olnud veel nii tugev, et mehed ei saanud kukkuda jäälõhesse.

3.  Ametlik tõde ja selle tekkimine

Juba peatatud uuringud said uut hoogu, kui Peeter Matzi nime kandev eestlane asus 1920. aasta alguses Soomes asja uurima. Olen oma raamatus kirjeldanud Matzi tausta, kust selgub, et ta oli üsna suur pettur. Matzi uurimusi finantseeris Eesti Välisministeerium. Tundub, et tema põhieesmärgiks oli Eesti riigilt rahade väljapetmine.

Pärast seda, kui ta käis uurimas Vilmsi saatust nii Kotkas kui ka Loviisas, esitas Matz aruande, millesse tuleks suhtuda väga kriitiliselt. Muuhulgas väitis ta, et 1918. aasta lõpul olevat saksa patrull toonud neli Eesti riigimeest Suursaarelt Kotka valgekaartlaste staapi. Valgekaartlased olevat nad siiski sakslastele üle andnud ja nad viidud Helsingist idas paiknevale Pellingi saarele. Väidetavalt olevat nad hiljem toodud puksiirlaeval Regina Helsingisse.

Selles loos on hulganisti asjaolusid, mis ei saa paika pidada. Näiteks ei saanud Kotkas olla märtsikuus valgekaartlasi ega nende staapi, sest linn oli täielikult punaste käes ja vabanes alles 4. mail 1918. Soome laevaregistrist võib küll leida väikese aurulaeva Regina, kuid tunnistajate sõnul oli see 1917. aasta sügisest alates kindlalt kinnitatud Helsingi Lõunasadama kai äärde ega  saanud seega 1918.aasta märtsis-aprillis olla Pellingis.

Selles faasis 1920. aastal said Matzi uuringud üha hämmastavamaid jooni. Ta väitis, et sai kontakti asjadest teadliku isikuga, kelle varjunimeks oli ”major X”. Ta saatis Matzile kirju, milles rääkis Vilmsi saatusest, nagu tema viimisest Kotkasse ja Regina laevaga Helsingisse.

Kui Matz sel moel tõendas, et ta uurimistöö oli edenenud, sai ta Kalbuse toetusel 1920. aasta kevadel oma ”uurimistöö” jaoks lisa raha. Ega siis nii hästi alanud uuringut tohi pooleli jätta, mõeldi Tallinnas.

Ja ringmäng käis edasi. Juuni alguses sai Matz kirja eelpool mainitud ”major X-lt”, kes nüüd esines nime all ”major Joel”. Olen suutnud välja selgitada tema õige nime ja uurinud tema tausta. Salanime tagant  tuli esile soome juutide hulka kuuluv Joel Krapfisky, keda võib pidada krooniliseks petturiks. Hiljem muutis ta oma nime Joe Leppmanniks.

Ja 1920. aasta juunis rääkis ”major Joel” Matzile selle loo, mis ongi Vilmsi surma asjaolude ametliku versiooni aluseks. Kui sakslased hõivasid punastelt Helsingi 12. ja 13. aprillil 1918, oli nende peastaap mõnda aega Helsingi kesklinnas nn.  Suhkrutehase krundil, kus praegu asub ooperimaja. ”Major Joel” väidab, et ta oli samas  paigas ja kohtas seal nelja eestlast, kelle sakslased lasksid maha 13. aprillil 1918. ”Major Joel” rääkis, et juhtumi kohta oli ka foto.

Foto tõepoolest leiduski ja praegu on see Eesti välisministeeriumi arhiivis. Aga sama foto on ka mitmes raamatus ja see ei kujuta Vilmsi ega tema kaaslaste hukkamist. See on teatud standardfoto Soome kodusõja-aegsetest hukkamistest. Matz ja ”major Joel” ning nende sõber Aleksander Belostotsky olid selle foto retusheerinud nii, et seal oleks võimalik olnud ära tunda Arnold Jürgensi näojooni.

Olen oma raamatus punkt punkti kaupa näidanud, et Matzi ja ”major Joeli” ning nende poolt tunnistajana kasutatud Belostotsky lood on välja mõeldud. Nad sepitsesid loo ja pakkusid seda seejärel Eesti ametivõimudele. Lisaks kõigele olid nende poolt tõendusmaterjaliks kasutatud fotol  laskjateks mitte sakslased vaid soome valgekaartlased.

Aga läheme asjaga edasi. Kui Matz sai ”major Joelilt” eelpool esitatud andmed ja nende alusel konstrueeritud ametliku tõe Vilmsi saatusest, edastas ta selle Eesti Helsingi saadikule Oskar Kallasele. Tema omakorda saatis 5. juunil 1920. andmed edasi Tallinnasse peaminister Jaan Tõnissonile. Hiljem saadi Matzilt teavet ka selle koha, kuhu eestlaste laibad tema sõnul oli viidud. Haud paiknes Helsingis Huopalahtis ja samasse hauda oli maetud ka Helsingi vallutamisel hukatud soome punaseid, rääkis Matz.

Kui vandenõulased – Matz, Krapifsky ja Belostotsky -  andsid nii täpset infot Vilmsi saatuse kohta, andis Eesti valitsus 1920.aasta lõpupoole raha haua avamiseks. Haua avamisega alustati 9. detsembril ja asjatundjatena osalesid Eestist Tõnis Kalbus, peaarst Sibul ning Peeter Matz.

Hauast kaevati välja peaaegu 40 surnukeha ja spetsialistide kolmik väitis nende hulgast ära tundvat muuhulgas aluspesu ja mõningate erijoonte põhjal Vilmsi, Jürgensi, Rünk’i , samuti ka Peisti surnukehad. Kalbus saatis Tallinnasse 10. detsembril 1920 leidu puudutava telegrammi. Surnukehad toimetati Eestisse ning pärast leinatseremooniat maeti igaüks oma kodukohta. Vilmsi oletatavad maised jäänused sängitati Pilistverre.

Ametlik tõde oli seega sündinud. Surnukehad leitud ja Eestisse toimetatud. Lõpp hea, kõik hea – või kuidas?

Seega oleksid siis sakslased ametliku tõe kohaselt Vilmsi hukanud ja oma osa tragöödias oleks langenud ka neid abistanud soome kaitseliitlastele. Eelkõige tekitas just väidetav soomlaste tegevus saadik Kallasele muret, kuna see halvendas Soome ja Eesti suhteid. Eesti ajakirjandus võttis Soome suhtes kriitilise hoiaku ja Soome vasakpoolsed süüdistasid valgekaartlasi Vilmsi tapmises osalemises koos sakslastega.

4. Uurimused Soomes

Eelmainitu tõttu andis Soome siseminister 20.detsembril 1920 käsu alustada uuringuid Soomes. Seega alles siis hakati Soomes küsimust uurima. Kuid ulatuslik uuringute aruanne, mis valmis 1922. aasta kevadel, ei andnud küsimusele mingit vastust.

Kaks aastat hiljem ehk 1924.aasta kevadel käivitati Soomes uuesti ametlikud uurimised. Aga ka nüüd ei selgunud midagi. Sellega uurimised  Soomes aga lõpetati.

Äärmiselt huvipakkuv on fakt, et hoolimata palvetest ei antud eestlaste uurimistulemuste andmeid soomlastele ega soomlaste uurimistulemusi eestlastele. Oluline on seda meeles pidada. Seevastu kaasaegsed uurijad võivad kasutada mõlema riigi materjale ja just nendel põhinevad minu raamatus avaldatud uurimistulemused.

5. Süntees: Kuidas Vilms suri või vähemasti kuidas ta kindlasti ei surnud

Analüüsides Vilmsi, Jürgensi, Peistiku ja Rüngi saatust tuleb lähtekohaks võtta karm tõelus. Taiesti kindlalt teatakse vaid seda, et nad pidid ületama Soome lahe ja pürgima Soome kaudu läände. Võrdlemisi kindel on ka see, et nad kas kavatsesid mööduda Suursaarest või minna selle kaudu ja suunduda rannikule kusagil Loviisa, Kotka või isegi Hamina kandis.

Pärast seda, kui teekäijad lahkusid Käsmust, pole nende kohta ühtegi täiesti kindlat tähelepanekut. Vaindloo majakavahtide kirjelduses on juba hulk ebakindlusi. Nad võisid ju vaid pidada tõenäoliseks, et nägid jääl Vilmsi ja tema kaaslasi. Rohkem täiesti kindlaid teateid meil seega ei ole.

1919. aasta suvel Tõnis Kalbuse juhtimisel korraldatud ametlik uurimine ei andnud juurde ühtegi usaldusväärset teadet. Vilmsi saatust kattis pärast uurimist samasugune pimeduseloor kui enne sedagi.

Asi hakkas edenema alles 1920. aastal. Liigagi kergelt ja kiiresti sündis ametlik tõde Vilmsi ja tema kaaslaste surmast. See rääkis, et nad sattusid Suursaarel sakslaste kätte vangi ja viidi sealt Kotkas asuvasse kaitseliidu staapi või Saksa staapi, kust saadeti Pellingi saare kaudu Regina-nimelise laevaga kas 12. aprilli õhtul või 13. aprilli hommikul 1918 Helsingisse. Vangid paigutati Töölö suhkruvabriku territooriumile, kus nad pärast ülekuulamisi 13. aprillil kella 11 ja 12 vahel hukati. Hukkajateks olid sakslased. Laibad viidi Huopalahtisse ja maeti ühishauda, kust need kaevati välja 1920. aasta detsembris.

Minu uurimus on üksikasjalikult käsitlenud ametliku tõega vastuolus olevaid seiku ja näidanud, et ametlikku tõde on eriti vaevaline ajaloolise tõe raamidessa suruda. Ametliku tõe ainukesteks allikateks on oma mainelt ja motiividelt küsitavad isikud: Krapifsky, Belostotsky ja Matz. Mingitest muudest allikatest kui neilt, ja eriti Krapifskylt, ei leia nende pakutud versioonile vähimatki tuge. ”Tõde” oli seega eriti väikse ringi kätes – või ettekujutuses.

Vähimatki hukkamisteooriat toetavat vihjet ei leidu Kalbuse komisjoni selgituses ega Soome poliitilise keskpolitsei 1920. aastatel tehtud kahes üksikasjalikus uurimuses. Saksamaa eitas oma sõdurite osalust hukkamises läbi 1920. aastate. Samuti ei leidu Saksa välisteenistuse sisekasutuses olnud – ja omal ajal seega salajasest – materjalist viiteid, mis näitaksid sakslaste süüd Vilmsi ja ta kaaslaste hukkamises Helsingi vallutamise ajal.

Sakslastel oli usutavasti vähemalt mingi motiiv Vilmsi elimineerimiseks, kuid valgesoomlastel, keda vahepeal samuti süüdistati, polnud  sedagi.

Eestis ei korraldatud Vilmsi saatuse kohta ametlikku uurimist, vaid ”ametlikustati” Matzi hangitud selgitused ja kasutati neid ametliku tõe ehituspalkidena. Mis tahes, kuid meelsamini saksavastase tõe leidmise järele oli lausa rahvuslik vajadus, mis summutas Tallinna võimude kained kaalutlused ja nõutava allikakriitika.

Saksamaa, ehkki peasüüdlase osas, ei paista lõppude lõpuks olevat uurimist alustanudki. On võimatu öelda, kas tulenes see sellest, et kardeti ebameeldiva tõe ilmsikstulekut või et Saksamaale suunatud süüdistusi peeti nii õhust võetuiks, et süütuse tarbetuks tõendamiseks oli mõttetu püssirohtu raisata.

Soome see-eest uuris Vilmsi saatust kaks korda, kuid tulemusteta. Soomes äratas erilist pahameelt see, et Eesti ei loovutanud oma kogutud uurimismaterjali Soome võimudele. Matz ja tema kaaslased nõudsid nimelt, et ”major Joeli” ja Belostotsky kirjeldusi ei tohi mingil juhul soomlastele näidata, nagu ka väidetavat hukkamist kujutavat fotot.

Eestlaste salatsemist võib käsitada esmajoones nii, et nad kahtlesid tõestusmaterjali ehtsuses ka ise, kuid kartsid selle loovutamisest tekkivat otsest katastroofi. Soomlased saanuks selliseid niidiotsi, mille abil kogu ametlik tõde kokku kukkunuks.

Tähtsaks tõendiks olnud hukkamispilt annab sellesuunalisi viiteid. Eesti võimud küll kahtlesid, et fotol paistvat pead on võltsitud, kuid seda hiljem soomlase pilguga uuriv inimene avastab lisaks pea  töötlemisele sellegi, et foto on hoopis millestki muust kui sakslaste läbiviidud hukkamisest; laskjad kannavad Soome kiivreid ja mundreid. Tegemist on mingi muu sündmusega kui sellega, mida fotot väideti kujutavat. Kas võinuks Krapifsky ja Belostotsky ”tunnistustega” juhtuda sama, kui poliitiline keskpolitsei oleks pääsenud nende jälile? Võimalik.

1920. aastal sündinud ”tõde” Vilmsi, Jürgensi, Peistiku ja Rüngi surmast on kokku klopsitud nii haprast ja salapärasest ning tuntud tõega mitmes kohas vastuollu minevast materjalist, et ilma märgatavate lisatõendusteta ei veena see uurijat.

Mida aga siis asemele pakkuda?

Üpris vähe. Teatud reaalset alust võiks olla Loviisa ja Huopalahti teooriatel: vangid viiakse Suursaarelt Loviisasse ja sealt Helsingisse ning surmatakse Huopalahti suurel massihukkamisel. – Meenutatagu siiski, et 1920. aastate uurimine ei toetanud oletust Vilmsi Huopalahtis hukkamisest.

Tuleb samuti meeles pidada, et oma uurimise algjärgus oli Matz saanud vihje, et 1918. aasta märtsis olevat punased viinud Kotkast kolm-neli inimest Petrogradi. Matz hülgas kohe selle niidiotsa, mis siiski pärastpoole mõeldes tundub tõsiselt võetava võimalusena, ehkki mingid muud allikad sellele ei viita.

Omal ajal toetust leidnud hukkumisteooria ei tundu eriti tugev eeskätt sellepärast, et läbi jää vajumisest poleks jäänut kindlat teadet. Seda aga Krapifsky, Belostotsky ja Matz ilmtingimata vajasid. Nad ei saanud ju riskeerida, et ühel heal päeval ilmuks Vilms Arhangelskist, Siberist või Kanadast välja. Asudes ehitama ametlikku tõde ja selle eest raha sisse kasseerima, pidi kolmik olema üliveendunud, et Vilms ja tema kaaslased olid tõesti surnud. Sõbramehed Krapifsky, Belostotsky ja Matz teadsid seega päris kindlalt, et Vilmsi, Jürgensit, Peistikku ega Rünki polnud enam elavate kirjas.

Iseküsimus on see, millal, kus ja kuidas oli Vilms koos oma kaaslastega nende tegelikel andmetel surnud. Kas oli kolmikul seega Vilmsi surmast sellist teavet, mida ei raisatud ametliku tõe ehitamisele ja mille järgi eestlased olid surnud mujal ja teisel ajal kui Töölö suhkruvabriku õuel 13. aprillil 1918 kella 11 ja 12 vahel?

6. Mõningaid uusi aspekte  

Pärast minu raamatu ”Jüri Vilmsi surm” ilmumist on Vilmsi saatust Eesti ajakirjanduses käsitletud. Näiteks Pekka Erelt käsitles teemat Eesti Ekspressis 13. juulil 2004 ja tsiteeris Tõnis Kalbuse poja Arvo kirja aastast 1982, kus ta kirjutas: ”Tallinna ametlikud ja ajalehtede versioonid Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste mõrvamise kohta olid ebaõiged, sihilikud ja lausa valed. Isa kinnituse järgi ei olnud sakslased üldse süüdi Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste mõrvamises, vaid nende mõrvategude teostajaiks olid kommunistid, nimelt N. Liidu ja Soome kommunistid.”

Arvo Kalbuse väitel sattus Vilms koos kaaslastega Suursaare juures Soome ametivõimude kätte ja mitte juhuslikult. ”Jüri Vilmsi kinnivõtmine ja vangistamine oli reetmise – äraandmise tulemuseks, nagu isa mulle seletas. Kes aga äraandjaiks olid, seda mälu järgi isa mulle ei maininud või polnud ta ka ise sellest teadlik.”

Lisaainet mõtlemiseks andis Soome televisioonis aasta alguses esitatud dokumentaalfilm Soome sõjas 1918 osalenud rootsi vabatahtlikest. Rootsi sõjaarhiivist leitud sõjapäevikute alusel olevat rootsi vabatahtlikud 2.mail 1918 Hämeenlinna lähistel Hauhol hukanud 3 eestlast ja nad maha matnud. Ühel eestlastest, kes sõjapäeviku järgi oli ”õige peen mees ja tal on seljas peen ülikond”, olevat kaasas olnud 6000 marka raha. Ka sellest seigast kirjutas Pekka Erelt Eesti Ekspressis 21.veebruaril 2008.

Mingeid lõplikke andmeid Vilmsi saatuse kohta ei ole kahjuks leidunud. Vastupidi, tema võimalike surmajate ring on varasemast veelgi laiemaks muutunud. Olge lahked, valige vabalt: sakslased, soome punased, soome valged, vene enamlased, Soome kodusõjas osalenud rootsi vabatahtlikud.... Alternatiive seega on, aga ma ei oska öelda, kas neist mõnigi on tõenäolisem kui teine.

VERONIKA NAGEL

Veronika Nagel sündis 1975. aastal Võrumaal Vastseliina vallas Voki külas. Üldhariduse omandas Haanja Põhikoolis ja Vastseliina Keskkoolis. Keskkooliastmes õppides sai tänu ajalooõpetaja Tiiu Ojala kodu-uurimusliku tegevuse viljelemisele alguse Veronika Nageli huvi kooliajaloo vastu. Tema keskkooli õpingute ajal valminud kodu-uurimistöö tunnistati 1994. aastal vabariiklikul kodu-uurimistööde konkursil sektsioonis Koolilood parimaks ning autasustati väljapaistva koduloolise ja muinsuskaitse alase tegevuse eest Suure Kuldtukatiga. 1994. aastal alustas õpinguid Tallinna Pedagoogikaülikoolis kasvatusteaduste teaduskonnas klassiõpetaja erialal. Oktoobris 2006 kaitses Tallinna Ülikoolis doktoriväitekirja teemal „Hariduspoliitika ja üldhariduskorraldus Eestis 1940–1991“, millega ühtlasi omistati talle filosoofiadoktori kraad kasvatusteaduste alal. Alates septembrist 2007 täidab TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi direktori kohuseid.

Jüri Vilmsi kaasteelisi õpetajaskonnast

„Mõtet on võimata väevõimuga surmata! Langeb üks tema kandjatest, astub teine asemele.“

 „Ja kui langevad meie saadikud – nende mõtted ei lange mitte, mõtted elavad edasi ja neil on suur tulevik! Meie valime jälle uued mehed, valime niikaua, kuni viimaks mõte võidab.“

J. Vilms

Tänasel Jüri Vilmsile ja Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud konverentsil võime rõõmu ja uhkusega taas kord tõdeda, et mõte on võitnud. Mõte iseseisvast Eestist, mille Jüri Vilms omal ajal ka avalikel esinemistel, „mil aeg teisiti talitamiseks veel soodne ei olnud“ julgelt välja käis, on teoks saanud.

Käesolevas ettekandes keskendun põhiliselt kahe revolutsiooni vahelisele ajale (1905–1917) ning  1918. aastale. Seejuures lasub põhirõhk haridusel ja õpetajaskonnal, õpetajate panusel iseisesva Eesti loomisse.

Jüri Vilmsi koolitee Pilistvere kihelkonnakoolis (1897–1899) ja Pärnu gümnaasiumis (1899–1907) jäi suuresti venestamise ajajärku. Kooliõpetus toimus sel perioodil teisest klassist alates vene keeles. Eesti keelt võisid õpilased kõnelda ainult emakeele ja usuõpetuse tundides. Ka vahetundides tuli omavahel suheldes vene keelt pruukida. Eesti keele rääkijale pandi kaela häbimärk (selleks võis osutuda näiteks ketiga kaela riputatav metallist plaat), mida tuli kanda seni, kuni mõni teine õpilane koolmeistri kuuldes emakeelt kõnelema juhtus.

Venestamisaja elu- ja kooliolud olid rasked ja keerulised. Eesti rahvas oli viletsas seisukorras – vaene, venelaste ja sakslaste poolt rõhutud, rahvuslike õiguste puudumise tõttu seisti ümberrahvastumise ohus.

Hariduse valdkonnas jäädi venestamisele vastutöötamise osas esialgu nn vaikse haridustöö raamidesse, s.t rahvuslike ringkondade (kooliõpetajad, kirjutajad) soovitusel õpetasid vanemad lastele eesti keelt kodus. Eesti haritlaskonna, eriti õpetajaskonna suhtumises venestusse toimus murrang seoses 1905. aasta revolutsioonilise liikumisega, mis lõpetas nn vaikse haridustöö perioodi ja avas väravad rahvuslikule poliitikale ning rahvusliku hariduse viljelemisele. Revolutsioonilise liikumisega läks enamik õpetajaid aktiivselt kaasa. Sel ajajärgul peetud koosolekutel nõuti palgatingimuste parandamist, naisõpetajate võrdsustamist meestega, õpetajate kaasamist koolide juhtimisse, 4-klassilist tasuta kohustuslikku emakeelset algkooli, et haridustee kõik kolm lüli – algkool, keskkool ja kõrgkool – moodustaksid orgaanilise terviku. Kohati asuti neid nõudmisi isiklikul initsiatiivil teostamagi.

Ei saa rõhutamata jätta, et õhkkonna vabamaks muutumise tagajärjel organiseerus eesti õpetajaskond tsaarivõimu tingimustes hämmastava kiirusega. Juba 1906. aasta juulis asutati Anton Jürgensteini, Oskar Kallase, Heinrich Koppeli, Peeter Põllu, Jaan Tõnissoni eestvõttel Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts, mille tähtsamaks sihiks seati eestikeelse hariduse edendamine. 1912. aastaks oli seltsil juba 15 osakonda, üle Eesti loodi hulk haridusseltse ja nende toetusel koole ning lasteaedu (19. aprilli 1906. aasta määrusega lubati avada eestikeelseid erakoole). Haridusseltside ja noorsookasvatuse seltside loomise näol tekkis Eestis haridusalane organisatsioonistik.

Ägedad vaidlused ülevenemaalise keskkoolireformi ümber 1915–1916 andsid uut hoogu ka eesti rahvuslikule pedagoogilisele mõttele. Üheks selle asjaolu märkimisväärseks avalduseks tuleb lugeda Peeter Põllu toimetamisel ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi väljaandel 1917. aasta jaanuaris esimese eestikeelse kasvatusteadusliku ajakirja „Kasvatus ja Haridus“  ilmuma hakkamist.

Veebruarirevolutsiooni järgses õhkkonnas elavnes eesti noorsoo kasvatuse seltside ja haridusseltside tegevus veelgi. Lisaks nendele organiseerusid õpetajad suuremates keskustes kutseühingutesse, milledes arendati mitmekülgset tegevust nii uue kooli loomisel, õpetajate haridusliku taseme tõstmisel, kui ka nende kutsehuvide kaitsmisel. Nende organisatsioonide eesotsas seisid tulevased Eesti hariduspoliitika juhid: Valgas – Friedrich Volrad Mikkelsaar, Tallinnas – Jüri Annusson, Jakob Vestholm ja  Ernst Martinson (Enn Murdmaa), Tartus – Peeter Põld ja Konstantin Treffner.

Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi ja Tartu Õpetajate Seltsi ühisel initsiatiivil peeti Tartus aprillis 1917 juba esimene eesti õpetajate kongress. Kongressil otsustati luua õpetajate keskliit, visandati tulevase rahvakooli piirjooned, nõuti eestikeelse õpetuse kohest sisseviimist kõikides algkoolides ning arutleti õpetajate ettevalmistuse ja kutsehariduse teemadel. Eesti Õpetajate Keskliidu initsiatiivil toimus kaks kuud hiljem (juunis 1917) Tartus juba teine eesti õpetajate kongress. Kongressil arutati põhiliselt koolielu sisemise korralduse üle üksikute õppeainete kaupa.

Hariduspoliitilised ideaalid seisid üldises, kohustuslikus ja tasuta õpetuses, mis kõikidel astmetel oleks kättesaadav kõigile lastele, nõuti emakeelset kooli ja sugupoolte võrdõiguslikkust hariduse suhtes.

Õpetajaskonna organiseerimisel ja eesti kooli rajajatena esile kerkinud mehed – Ernst Martinson (Enn Murdmaa), Friedrich Volrad Mikkelsaar, Jüri Annusson, Peeter Põld – olid aktiivsed ka poliitilisel areenil. Jüri Annusson (haridusminister aastatel 1920–1921) oli Jüri Vilmsi koolikaaslane Pärnu gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli päevilt ning kuulus J. Vilmsi aatekaaslasena Tööerakonda. Lühikest aega kuulus Tööerakonda ka hilisem haridusministri pikaaegne abi (aastatel 1918–1930) Friedrich Volrad Mikkelsaar, jaanuaris 1918 Eesti Asutava Kogu valimistel kandideeris Fr. V. Mikkelsaar juba Eesti Demokraatliku bloki nimekirjas. Eesti Vabariigi esimene haridusminister (aastal 1918) Peeter Põld oli Eesti Demokraatliku Erakonna, hilisema Eesti Rahvaerakonna liige. Tallinna Õpetajate Seltsi üks asutaja (1917) ja Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige ning esimees (1923–40, v.a 1929/30, 1933/34) Ernst Martinson (Enn Murdmaa) kuulus Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Tööliste Parteisse (alates 1920).

Õpetajate seltsides korraldati sageli ettekandeid ka poliitilistel teemadel. Nii esinesid Tallinna Õpetajate Seltsis korduvalt näiteks Jüri Vilms, Otto Strandmann, Julius Seljamaa. Haridusküsimuste kõrval olid õpetajaskonnas, eriti just maapiirkondades, üsna põletavalt päevakorras ka agraarküsimused. Agraarrevolutsiooni juhtija osa Eestis täitis teatavasti just Jüri Vilmsi Tööerakond. Tööerakonna Asutava Kogu valimisüleskutses öeldakse: „Kogu maailma ajalugu näitab: kelle käes on maa, selle käes on ka poliitiline võim riigis.“ Tööerakonna poolt välja töötatud ja pärast Saksa okupatsiooni radikaalsemaks muutunud maauuenduskavas nähti ette juba mõisate täielik tükeldamine, sest mõisasüdamete allesjätmist „loeti poliitiliselt kardetavaks“. Vaen baltisaksa mõisnike ja tsaarivõimu kolonismi vastu põles paljudes eestlastes. Et Võrumaal sündinud Fr. V. Mikkelsaar esindas Eesti Maanõukogus just Võrumaa maatamehi ja töölisi, jälgin järgnevalt põgusalt lahkhelisid maaküsimuste ümber Võrumaal ning seda just koolmeister Oskar Nageli pilgu läbi.

Progressiivsete vaadete tõttu tuli koolmeister Nagelil sageli kokkupõrkeid tolleaegsete võimukandjatega (mõisnikud, kirikuõpetajad). 25. märtsil 1910 esines Oskar Nagel Vastseliina Põllumeeste Seltsi üldkoosolekul ettekandega „Feodaalkord meie kodumaal“. Kõne oli suunatud mõisnike vastu ja selles kõneldi kunagi Saksamaalt Eestisse sõitnud õnneküttide isandaiks hakkamisest ning eestlaste rõhumisest.

Oskar Nagel meenutab: "Parajasti kui sain alata sõnadega, et Saaremaa lambavargad tulid, võtsid rüütlitelt maa laenuks, läksid rikkaks ja omandasid paruni või vonni nime, astus saali Vana-Saaluse mõisnik Hermann Maydell. Seltsi esimees Aleksander Undritz, kes oli saksameelne mees, oli paruni koosolekule kutsunud."

Maydell oli Nageli mõisnikke kritiseerivat kõnet jälginud suure meelepahaga. Ettekande lõppedes lahkus parun lööduna saalist. Põllumeeste Seltsi esimees Undritz aitas vanale mehele kasuka selga ja talutas ta saani, millega mõisnik tuulekiirul minema kihutas.

Koosolekul viibis ka hilisema Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste partei üks juhtfiguure Villem Maasik, kes õppis toona Peterburi ülikoolis ja oli sealt koduseid külastama tulnud. Ta deklameeris suure kaasaelamisega 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldavat Fr. Tuglase poeemi „Meri“, mille autor oli kirjutanud 1908. aastal Toompea vanglas. Poeemi deklameerimisele järgnes  pikk aplaus.

Maapäeva ja Maanõukogu valimistele valiti Oskar Nagel maatameeste delegaadiks. Koosolekule oli ilmunud ka kirikuõpetaja Mahr. „Ütlesin talle,“ meenutab Oskar Nagel, „et maa tuleb maatameestele ära jagada.“ Seda kuuldes tõmbas Mahr ühe talumehe taskust portsigari, peitis selle selja taha ja ütles: „Teie tahate nii teha, röövida.“ „Tahtsin hakata asja selgitama,“ meenutab Oskar Nagel, „kuid kõlasid hüüded: „Õpetaja kotti!“ Seda kuuldes kadus pastor koosolekult.“

Eriti keeruliseks ja ohtlikuks kujunes olukord baltisaksa mõisnike jaoks enamlaste võimuhaaramiskatse ajal jaanuaris 1918. Mõistagi oli saksameelsete rõõm suur, kui üsna pea pärast  Päästekomitee poolt 1918. aasta 24. veebruaril Eesti iseseisvaks kuulutamist marssisid Tallinna sisse Saka väed. Enn Murdmaa meenutab: „Nägin oma silmaga, kuidas meie „kadakate“ mammikesed suures rõõmujoovastuses saksa sõjaväe hobuseid suudlesid, kes asetsesid Kaarli kiriku juures olevas pargis.“

Koheselt asusid võimuorganid välja andma korraldusi ka koolielu alal. Tallinna Kooliõpetajate Seltsi tegevus katkestati. Tegutsemisõiguse kaotasid ka teised õpetajate organisatsioonid. Eesti Õpetajate Keskliitu ei suletud, kuid suuremate koosolekute pidamiseks luba ei antud. Keskliidu juhatus püüdis õpetajate organisatsioonide tegevust alal hoida nn põrandaaluse tegevuse läbi. Soovitati ellu kutsuda uusi emakeelseid koole ning alal ja hästi toimimas hoida olemasolevaid. Ustavaid inimesi, kel oli võimalus vabalt liikuda, püüti kasutada sidemete hoidmiseks kohalike rahvameelsete haridustegelastega.

Eesti Õpetajate Keskliidu juhatuse liige Fr. V. Mikkelsaar oli Saksa okupatsiooni ajal üks olulisemaid sidemete hoidjaid keskliidu ja kohapealsete haridustegelaste vahel. Ta liikus ringi (põhiliselt Lõuna-Eestis) näiliselt „Odamehe“ väljaannete pakkujana. Fr. V. Mikkelsaare tegevuse eesmärgiks oli kutsuda õpetajaskonda üles passiivsele vastupanule okupatsiooniaegse koolivalitsuse hariduskorralduste suhtes.

Okupatsioonivõimud korraldasid õpetajatele kursusi, kus õpetati saksa keelt, tutvustati koolikorraldust, uusi õppekavu, pedagoogikat ning metoodikat. Lektoriteks olid Saksamaalt saadetud õppejõud ja kohalikud saksameelsed. "Ei tuubitud üksinda keelereegleid, vaid villiti kõvasti riigitruudust vaterlandile," meenutab Oskar Nagel. 

Õpetajaid kohustati lepingut allkirjastama, millega anti lubadus ning kohustuti olema truualamlik ning ustav okupatsioonivõimudele.

Esimene kuupalk maksti Saksa okupatsiooni ajal õpetajatele alles septembris. Oskar Nagel: „Küsisin kirikuõpetaja Hollmannilt, kes oli ühtlasi ka kihelkonnakoolide inspektor, et õpetajahärra, öelge, millega oleme pidanud pool aastat elama? „Küll saad kõik kätte,“ lausus ta, kuid enne kadusid kultuurträägerid ja nendega koos ka Hollmann.“

11. novembril 1918 asus Tallinnas tööle Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus. Haridusministriks kutsuti Peeter Põld. Rahvakooli uute põhimõtetena sätestati venestamise ja saksastamise lõpetamine ning koolide viimine rahvuslikule alusele. Jätkus eesti kooli aluste välja töötamine, eesti hariduse edendamine ning arendamine.

Rahvusliku haritlaskonna olemasolu ning selle poolt kujundatud rahvuslik identiteeditunnetus tagasid sisemise valmisoleku iseseisva Eesti Vabariigi loomiseks. Jüri Vilms ja tema kaasteelised haritlaskonnast sammusid visalt ning julgelt iseseisva Eesti suunas. Eesti rahvas peab nüüd ja tulevikuski oskama hinnata, kuivõrd üle noatera me lähiminevikus hoopis halvematest valikutest pääsesime. Peame edaspidigi olema valvel, et me peenraha nimel ei kaotaks neid põhitõdesid ja väärtusi, mille pärast meie eelkäijad on nii palju kannatanud ja nii palju verd valanud.

Kasutatud allikad ja kirjandus

Andresen, L. 2002. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III: Koolireformid ja venestamine (1803–1918). Tallinn: Avita.

Eesti kooli biograafiline leksikon. 1998. H. Rannap (koost). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Elango, A. 2002. Eesti pedagoogilise mõtte arengu radadelt. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, f. K39048.

Elango, A. s.a. Hariduspoliitilisi võitlusi Eestis Oktoobrirevolutsiooni päevil. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, f. K13899.

Graf, M. 2000. Parteid Eesti Vabariigis 1918–1934. Tallinn: TPÜ Kirjastus.

Hallop, L. 1961. Õpetaja-pensionär Oskar Nagel. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, f. K1563.

Horm, V. 1976. Jüri Annusson ja tema osa kodanliku ühtluskooli rajamisel ja uuendamisel. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, f. 284.

Laaman, E. 1934. Erakonnad Eestis: Sissejuhatus poliitikasse IV. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Murdmaa, E. 1956. Mälestusi ja mõtteid. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, f. 297.

Normak, V. 2007. Eesti Õpetajate Liit (1917–1940) ja Eesti hariduelu kaasajastamine. [Bakalaureusetöö]. Tartu Ülikool: filosoofiateaduskond.

Pärl, A. 1935. Jüri Vilms: Eesti iseseisvuse märter. Tallinn: Kirjastusühing Kooperatiiv.

Tamman, A. 1923. Jüri Vilms: Elulugu ja tegevus. Tallinn: Albert Orgi kirjastus O/Ü.

Viilup, V. 1967–1968. Uurimus Friedrich Volrad Mikkeldaare elust ja tööst. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, f. K3322. 

MATI GRAF

Mati Graf on sündinud 1939. aastal Tallinnas. 1959. a. lõpetas Tallinna 7. Keskkooli ning 1964. aastal Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna. 1965–1970 töötas ENSV Riikliku Ajaloomuuseumi direktori asetäitjana teaduslikul alal.  Aastatel 1971–1984 süvenes Eesti poliitilisse ajalukku, kaitses 1984. aastal TA Ajaloo Instituudis doktoritöö “Parteid Eestis 1917–1920”. Aastatel 1985–1990 töötas TPI teise õppeprorektorina. Mati Graf on kapitaalse juubeliteose “TPI 1936–1986” koostaja ja üks autoritest. Aastatel 1991–2007 pidas Mati Graf Tallinna Pedagoogikaülikooli / Tallinna Ülikooli ajalooprofessor ametit. Mati Graf on mitme Eesti poliitilisele ajaloole pühendatud raamatu autor.

Jüri Vilms ja Venemaa (ettekanne lisatakse peagi)

PEETER JÄRVELAID

Peeter Järvelaid on sündinud 1957. aastal Tallinnas sõjaväelase perekonnas. Oma kooliteed alustas ta 1965. aastal Võru I 8-klassilises koolis, keskkooli lõpetas aga 1976. aastal Petseri II Keskkoolis. Sama aasta sügisel astus Peeter Järvelaid TRÜ õigusteaduskonna statsionaarõppesse, mille ta lõpetas 1981. aastal.  Õpingute ajal Tartu Ülikoolis huvitus ta õigus- ja kultuuriajaloost ning semiootikast. 21. märtsil 1990 kaitses Peeter Järvelaid oma väitekirja teemal Õigusteaduslike distsipliinide õpetamine Tartu Ülikoolis enne 1889. aasta venestamisreforme.  

Tartu Ülikooli asus Peeter Järvelaid tööle 1981. aastal, õpetades seal aastaid Eesti ja Vene impeeriumi õigusajalugu ning Tartu ülikooli õigusteaduskonna ajalugu. Alates 1992 töötas Peeter Järvelaid Tartu Ülikooli õigusteaduskonna Eesti õiguse ajaloo korralise professorina ning aastatel 1993-1997 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna eraõiguse instituudi korralise professorina (Eesti õiguse ajaloo õppetooli juhatajana). Alates 1997. aasta septembrist töötab Peeter Järvelaid Tallinnas: aastatel 1997-2000 EV Justiitsministeeriumis nõunikuna ning lisaks ka professorina Tallinna Bakalaureuse Erakooli Õiguse ja Juhtimise Kõrgemas Kolledþis. Alates 2000. aastast on ta Akadeemia Nord õigusteaduskonna korraline professor (õppetooli juhataja).

Jüri Vilms juristiametis

Moto:

"Meie rahva saatus on juba kord selline, et me ei tea näiteks tänaseni ka Jaan Tõnissoni kurva lõpu üksikasju, kuid see ei takista meil hindamast seda, mida need inimesed meie kultuuris tegid. On neid, kelle saatusel on eriline roll ühiskonna jaoks. Jüri Vilms pole meie riikluse ajaloos mitte ainult Ajutise Valitsuse peaministri asetäitja ja esimene kohtuminister, vaid rahvusvahelises kontekstis on ta üks meie riikluse isadest."

Väike kõrvalepõige sissejuhatuseks

Kui Hando Runnel andis kümme aastat tagasi (1998) kirjastuse “Ilmamaa” vahendusel välja koguteose “Jüri Vilms mälestustes”, siis ilmselt nii mõnigi keskikka jõudnud Eesti jurist võis ohata oma hariduse omandamise aja üle. Tervetele põlvkondadele juristidele Tartu Ülikoolis loogika õpetamisega legendiks olnud dotsent Andres Pärl oli mees, kes oleks võinud tulevastele juristide põlvkondadele süllogismide kõrval nii mõndagi rääkida ka ühest legendaarsest juristist haritlasest Jüri Vilmsist.

Saatuse tahtel olin koos oma kaaslastega vist päris viimane kursus, kellele A. Pärl Tartus 1976. a sügissemestril veel loogikat õpetas. Meie eksamit vastu võtta ta järjest halvenev tervis enam ei lubanud. J. Vilmsist ei kuulnud me tema kursusel aga sõnagi, sest aeg oli selles osas ka teda vaikima õpetanud. J. Vilmsi ristipojana oli A. Pärlil vahetu suhe meie legendaarse riigimehega , kuid vaatamata sellele, et olime saatuse tahtel olnud selle vahetu mälestuse kandjale nii lähedal, tuli meie põlvkonnal ikkagi ise J. Vilmsi  avastama hakata.

J. Vilmsi sünniajal (1889) oli eestlastest ülikooliharidusega kõrgharitlasi alles sadakond. Tema meheks sirgumise ajal oli see arv koos üliõpilastega vähemalt kümnekordistunud. 1915. a saadi loetleda juba ka eestlastest juriste enam kui sajaga ja eesti soost juuraüliõpilaste arvgi oli kasvanud üle saja. J. Vilms jõudis andeka trotsi täis noore mehena ülikooli kiiremini kui ta kaaslased Pärnu gümnaasiumist, sest ta ei mahtunud koolipoisi tollastesse käitumismallidesse ja pidi gümnaasiumi lõpetama eksternina. Astunud 1907. a üle Tartu alma materi läve, sattus ta keskkonda, mida me tunneme küllalt hästi kirjanik Anton Hansen Tammsaare kujunemisloost. Nad olid meie mõistes kursusekaaslased, kellele saatus oli andnud põhimõtteliselt samad formaalsed võimalused oma võimete arendamiseks. Ühes olen ma täiesti kindel: nii Vilms kui Tammsaare said kuulata Tartus noori dotsente-professoreid, kes rääkisid ka konkreetselt loengu teema kõrvalist enam kui minu põlvkonnale näiteks dotsent A. Pärl. On vana tõde, et ühe põlvkonna esindajad kannavad ühe kooliajastu pitserit. Oma ajastule vastavalt tahtsid mõlemad mehed – nii Anton Hansen kui Jüri Vilms -  muidugi saada advokaadiks (Vilmsil see soov ka realiseerus), kuid nad mõlemad vaatasid nendest kitsastest juristiraamidest välja ja nende saatus oli sarnane selleski, et mõlemad mehed tegutsesid edukate ajakirjanikena.

Kui nende edasine eneseteostuse tee lahku läks, siis tahan väita, et Tammsaare kujundas oma elukutselise kirjaniku elustandardi just oma sõprade advokaatide võimaluste järgi. Ja üks nendest eeskujudest oli kahtlemata J. Vilms.

Eesti haritlane kultuuripiiridel

Lugedes veel kord üle Juri Lotmani monograafia “Aleksander Puškin” (Varrak, 2003, Tallinn), kummitab mind J. Vilmsi arengut mõista püüdes see Lotmani loodud Puškini kui põhimõtteliselt juriidilise hariduse saanud aadlimehe eneseteostuse lugu. Venekeelse hariduse saanud eestlasel oli J. Vilmsi eluajal kindlasti ka arvamus Puškini loomingu- ja saatuse suhtes. J. Vilmsi sünnipärane kange mulgi iseloom võis leida tuge vaimse eneseteostuse teel ka vene 19. sajandi alguskümnendite aadli väärtushinnagutest. Kultuuripiiril asumine viib soovini vahendada oma teadmisi emakeelde, soov, mis saatis tegelikult kogu Euroopat haaranud üleüldise rahvusluse ja natsionalismi ajastu vaimuna seda põlvkonda ju kõikjal.

Jurist on oma ülikooli- ja eriti teaduskonna nägu….

Eesti omariikluse loomisel tegutsenud juristid saab nende hariduse saamise koha järgi liigitada põhiliselt Tartu ülikooli kasvandikeks ja Peterburi- ning Moskva ülikooli õigusteaduskonnas õppinuteks. Kuid ka Tartu ülikooli õigusteaduskonnas õppinud on arukas jagada vähemalt kaheks, sest need kes õppisid Tartus enne aastat 1893 ja need kes said juristihariduse aastatel 1893-1918, olid õppinud mõneti justkui erinevates teaduskondades, sest nii palju oli seal muutunud. Vahe oli juba õpetamise keeles (saksa ja vene keel), sundvahetus õppejõudude koosseisus (1893 oli alles veel vaid kolm- ja hiljem vaid üks professor eelmisest teaduskonnakoosseisust) jne. Seetõttu näiteks 1890.a. Tartu ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Jaan Poska oli õppinud nagu ühes ja Konstantin Päts ning Jüri Vilms juba selles uues 19. sajandi lõpuperioodi teaduskonnas.

Jüri Vilmsist kui juristist rääkides, tuleks seetõttu kindlasti veidi põhjalikumalt ka Tartu ülikooli õigusteaduskonna ajaloole aastatel 1893-1918 vaadata ning konkreetselt  perioodile 1907-1911. Need olid ju need aastad, kui noor J.Vilms Emajõelinnas tulevaseks advokaadiametiks teadmisi kogus .

Jüri Vilmsi üliõpilaspõlv langeb juba venekeelsesse ülikooli. Seetõttu on veidi uskumatugi lugeda mõnede kaasaegsete mälestusi, et J.Vilmsi vene keel polevat olnud Tallinnas advokaadi tööd tehes just ideaalne.

Ehk räägib see vaid sellest, et näiteks Tartu ülikooli saksakeelses õigusteaduskonnas oma juristihariduse saanud Jaan Poska (1866-1920) valdas vene keelt vähemalt suuliselt oma nooremast kolleegist palju paremini. Jüri Vilms tuli Tartu ülikooli õppima keerulisel ajal. Kuid samas tuleb 20. sajandi algkümnendi poliitilisse kliimasse suhtuda tõsise reservatsiooniga ja analüüsida teaduslikult. Mõelge, millisel ajal oli ülikooli õigusteaduskonnas ikkagi võimalik õppida nii vabalt  inimestel, kel olnud nii palju probleeme võimudega poliitilisel pinnal. Ega neid aegu peale J.Vilmsile antute peaaegu ei leidugi.

Kuid samas tuleb kinnitada, et 19. sajandi kaheksakümnendad aastad olid need, mil keskvõim võttis ette ehk suurima pealetungi Balti erikorrale. Selles aktsioonis oli alates 1889. aastast jõutud just järjega jõudnud ülikooli ümberkorraldamise juurde. Meie haridusajaloolaste poolt pole veel valminud täielikku teaduslikku analüüsi selle reformi kõikide juriidiliste finesside kohta, kuid praegu tundub, et selle vormistamises tulid keskvõimule kasuks ka Demidovi juriidilise lütseumi professori, Riia õpperingkonna kuraatori M. Kapustini riigiõigusalased teadmised. See reform viidi läbi Läänemere kubermangudes (puudutas siis just Liivimaad, kus oli ülikool) tõesti riigiõiguslikke finesse tundes. 

Tartu Ülikooli reform, mis tegelikult pidi likvideerima ülikooli autonoomia, oli läbi viidud isegi omamoodi küüniliselt. Kuni selle ajani oli keskvõimu ja ülikooli võitlus toimunud ikka ülikooli põhikirja muutmise tasandil.

Tartu ülikool oli veel 1865. a. suutnud oma eristaatust kaitsta, kuid 1889. a. ei laskunud keskvõimud enam autonoomia küsimuses põhikirja tasandile. 1865. a. ülikooli põhikiri jäeti formaalselt kuni 1918. aastani isegi kehtima ja teaduskondade tegevus “reguleeriti” ministeeriumi tasandil madalamalseisvate aktide kaudu.

Asi oli nimelt selles, et jättes kehtima 1865. a. ülikooli põhikirja, ei olnud vaja rakendada impeeriumi ülikoolide uut eelarvet ja ülikooli materiaalset seisundit sai ministeerium parandada oma suva järgi. Miks on see ülikooli lugu oluline Jüri Vilmsi biograafia seisukohalt, sest Tartu Ülikooli reformimine sai alguse just nimelt õigusteaduskonnast, sest sellega oli kõige kiirem.

4. veebruaril 1889. a. võeti vastu määrus, mis muutis nii õppetöö korraldust kui ka teaduskonna struktuuri. Need olid seni olnud valdkonnad, mida reguleeriti ülikooli põhikirjaga. Senisest kahest kohaliku õiguse õppetoolist jäeti alles üks (Balti eraõigust oli ju vaja õpetada), teise asemel asutati Vene tsiviilõiguse õppetool; Vene õiguse õppetool muudeti Vene õiguse ajaloo professuuriks ning riigi- ja rahvusvahelise õiguse õppetool vaid riigiõiguse õppetooliks. Uute õppetoolidena asutati õigusteaduskonda politseiõiguse- ja poliitilise ökonoomia ning statistika õppetool. Varasemast jäid alles Rooma õiguse ja kriminaalõiguse õppetoolid.

Oluline muutus oli uute koosseisuliste dotsentuuride – rahvusvahelise õiguse, kirikuõiguse, finantsõiguse, kaubandusõiguse, õigusentsüklopeedia ja õigusfilosoofia – loomine. Venemaa 1884. a. üldises põhikirjas olid need professuurid olemas, siis ajapikku korraldati need ka Tartu Ülikoolis ümber õppetoolideks. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna reform oli vaid lüli ahelas, sest veel enne kui reformitud õigusteaduskonnas sai alata uus semester, algas Läänemere kubermangudes juba kohtureform. 9. juulil 1889. a. laiendati 1864. a. kohtureformi ka siinsetele kubermangudele.

See reform tõi loomulikult kõige kardinaalsemad uuendused kogu avaliku õiguse õpetamisse Tartu Ülikoolis. Nüüd oli viidud ühtseks kohtustruktuur ja ka varasemast unifitseeritud kriminaalõigusele (1845) lisandus impeeriumi protsessiseadusandlus. Kõike seda tuli õpetada vene keeles, mida tegelikult maailmakeeleks ei peeta. Omamoodi saatuse pilge oli see, et reformi elluviimine Tartu Ülikoolis (ja selle õigusteaduskonnas) pandi ühele selle ettevalmistajale, Rooma õiguse professorile O. Meykowile.

Kui 1860-ndate aastate Vene impeeriumile oli see kohtureform olnud kui värske tuul, mis avas siin üldse ukse tsiviliseeritud kohtusüsteemile ja lõi aluse ka massilise juriidilise kõrghariduse vajadusele impeeriumis, siis Läänemere kubermangus, kus oli juriidilise kõrghariduse  nõue kehtinud kohtusüsteemis juba sajandeid, oli tegemist pigem ühe kohtusüsteemi ja õigusharidussüsteemi hävitamisega. Oli selge, et pärast neid reforme Läänemere kubermangudes pole võimalik säilitada Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas senist õppejõudude koosseisu.

Kuigi teaduskonna ümberkorraldusi nimetati vaid reformiks, olid selle tagajärjed sügavamad kui näiteks 1817. a. Teaduskonda tuli sõna otseses mõttes hakata komplekteerima otsast peale. Kõige olulisem erinevus oli selles, et uue õppejõudude koosseisu leidmisel ei saanud kasutada Ülikooli õppejõudude reservi, mille oli väga edukalt tegutsenud teaduskond varem loonud. Seda takistas ka 20. novembril 1889. a. otsus, millega läks õppejõudude ametisse määramine haridusministeeriumi kätte.

Ülikoolil, kelle autonoomia lahutamatu õigus oli see olnud, jäi vaid nõuandev roll. Tartu Ülikool, kes oli ikka valmistanud kaadrit ka teistele impeeriumi ülikoolidele, polnud sellises allasurutud seisundis veel olnud. Ministeeriumi eesmärk oli muuta Tartu Ülikool üheks provintsiülikooliks, mis toodaks talle ettekirjutatud eeskirjade järgi tüüpettevalmistusega juriste ja teisi impeeriumis vajalikke haritlasi. Peeti sobivaks, et teaduskonna õppejõud oleksid Moskva ja Peterburi ülikooli kavandike hulgast, sest neid usaldas keskvõim rohkem. Asi oli muidugi ka puht praktiline. Tartu ülikoolis ei olnud seni peaaegu olnud vene rahvusest õppejõude.

1889. a., kui õigusteaduskonda oli kohale jõudnud kaks esimest vene rahvusest professorit – Demidovi lütseumi endine erakorraliine ja Harkovi ülikooli korraline professor Ivan Ditjan (1847-1892) ja Peterburi ülikoolis õppinud V. Sergejevitš ja V. Kljutševski õpilaseks peetav Mihhail Djakonov (1855-1919), oli ülikoolis koos filoloog P. Viskovatoviga kokku vaid kolm vene rahvusest professorit. Selle veerandsaja aasta jooksul, mis oli möödunud 1864. a. kohtureformist, oli impeeriumi ülikoolides kasvanud terve põlvkond tugevaid õigusteadlasi, kelle õpilased hakkasid nüüd ellu astuma. Paljudele neist sai töökohaks ka Tartu Ülikool. Suur osa vene silmapaistvate õigusteadlaste õpilasi, kes olid õppinud ka Lääne-Euroopa ülikoolides, kohanes siinse ülikooliga hästi.

Noored teadusmehed, sattunud enda jaoks soodsasse miljöösse, pühendusid teadustööle ja kirjutasid (või vähemalt alustasid) oma elutööd nende koolkondade raames, millesse nad juba Tartusse tulles kuulusid. See oli Tartu jaoks mingil määral omapärane orientatsiooni muutus. Seni olid Tartu juristid tegelikult kuulunud otse mingi Lääne-Euroopa koolkonna hulka ja spetsiifilise materjalina oma uuringutes kasutanud kohalikku seadusandlust. Nüüd hakati koolkonda määratlema vene koolkondade kaudu (loomulikult olid needki suuremal või vähemal määral seotud Lääne-Euroopa koolkondadega), kuid spetsiifilise materjalina uurimises tuli üha rohkem päevakorda vaid impeeriumi üldine seadusandlus. Seega arendati Tartus edasi mõne Moskva või Peterburi koolkonna ideid. See tingis olukorra, et koolkonna keskuseks ei kujunenud üldjuhul mitte Tartu, vaid ikka kas Moskva, Peterburi või Kiiev, ja kui Tartus töötanud mehed saidki koolkonna liidriks, siis tavaliselt lahkusid nad selle koolkonna keskusesse korraliseks professoriks. See töö tehti Tartus, kuulsus ja au tuli hiljem. Kujunes olukord, mis mõneti meenutas sajandi esimest poolt, kuid selle erinevusega, et sajandi algul oli Tartu Ülikool omapäraseks hüppelauaks noortele doktoritele Saksamaalt, kuid nüüd kujunes see analoogseks karjääri vaheastmeks vene õigusteadlastele. Oli muidugi teadlasi, kes kohanesid Tartuga sedavõrd, et ei soovinudki siit lahkuda, kuid neid polnud siiski palju. Üks kuulsamaid rahvusvahelise õiguse ajaloolasi Vladimir Grabar (1865-1956) on nimetanud tööd Tartu Ülikoolis õnnelikemaks ajaks oma elus ja viljakaimaks teadustegevuseks, teda võlus see kui provintsiülikool, kus ametnike kontroll oli väiksem ja kus polnud rõhumas autoriteetide arvamus. Grabarit võlus õppetool ka traditsiooni tõttu, sest siin oli töötanud sellised maailmanimed nagu A. M. Bulmerincq ja K. M. Bergbohm.

Väga oluliseks kergenduseks teadustöös oli noortele vene haritlastele materiaalse seisundi paranemine. Moskvast ja Peterburist tulnutele oli Grabari sõnul elu Tartus väga odav (vähemalt kaks korda (!) odavam kui Moskvas). Seda efekti võimendas just suhteliselt majanduslikust kitsikusest tulnud noortele meestele kiire karjäär ülikoolis. Endised Moskva ja Peterburi eradotsendid said kohe lubada endale majanduslikult selliseid asju, mida polnud võimalik nende kuulsatel õpetajatel Moskvas ja Peterburis. Nad üürisid suured korterid; muretsesid teenijad ja neil jäi küllaldaselt raha veel üle ka teadustööks ja välisreisideks. Kõik see oli vastuvõetav meestele, kes tahtsid tegeleda teadustööga ja kes Lääne-Euroopa ülikoolidest ei olnud kaasa toonud mitte ainult erialateadmisi, vaid tutvunud ka sealse kultuuriga.

Teist tüüpi olid aga professorid, kes nägid oma missiooni šovinistliku poliitika teostajatena keskvõimule “vaenulikes” impeeriumi piirkondades. Nad ei näinud siin juba oma meelestatuse tõttu midagi positiivset ja ootasid vaid aega, mil impeeriumi ees näidatud teenete eest neid edutatakse kas Moskvasse või Peterburi. Väga sageli olid sellesse kategooriasse kuuluvad mehed ka andetud oma erialal, kellest neid kasvatanud ülikoolid soovisid vabaneda. Just see kontingent, kes lärmakalt ja pealetükkivalt oma tsaaritruudust teistele peale surus, lõi negatiivse mulje, millest pole suutnud vabaneda vaadeldavat perioodi käsitlevad ajaloolised ülevaated tänaseni.

Objektiivselt sattus Tartu Ülikool tõesti keerulisse olukorda, sest jälle algas periood, mil juristidel puudus “oma seadusandlus”. Oli jäänud küll veel eraõiguse kompleks, mis moodustab väga olulise osa seadusandlusest, kuid sel alal olid möödunud veerandsajandi jooksul baltisaksa juristid peaaegu kõik juba teinud. Õigusteaduskonna reform, mis algas 1889. a., jõudis uude faasi 1893. a. Selleks ajaks kehtestatud vene keele nõue võis juba ka praktilist rakendust leida. 1893. a. loengukavast leiame veel kolme baltisaksa professori nime (J. A. Engelmann, C. E. Erdmann, K. M. Bergbohm), kuid ülejäänud professuurid ja dotsentuurid olid komplekteeritud vene keelt oskavate, impeeriumi teiste ülikoolide kasvandikega. Juba järgmisel semestril kuulutas loengud välja endistest õppejõududest vaid J. A. Engelmann ja nii jäigi ta ainukeseks ühendavaks lüliks kahe nii erineva perioodi vahel meie ülikooli õigusteaduskonna ajaloos. Ta tegi seda dekaani ülesannetes, sest oli juristidest ainuke, kel oli doktorikraad. Täisprofessori mõõdu andis välja vaid (kuulus õigusteaduskonna koosseisu) poliitökonoomia professor N. Karõšev (1855-1905)(16). Teaduskonna uus koosseis oli võrdlemisi noor: õppejõudude keskmine vanus oli veidi üle kolmekümne.

Enne kui vaadata lähemalt sel perioodil töötanud õppejõudude tegevust, tuleks teha veel kaks märkust. Aastatel 1889-1917 töötasid teaduskonnas professorina vaid impeeriumialamad. Teine oluline kriteerium õppejõudude valikul oli usuline kuuluvus. Rahvuse küsimus polnud tol ajal eriti oluline. Tartu oli üldse tuntud omamoodi liberaalsuse tõttu. Siin puudus näiteks antisemitism ja seetõttu oli juutide arv nii üliõpilaste kui a õppejõudude hulgas suur. Hinnates selle generatsiooni teadusliku panust, saame määratleda seda ikka Vene teaduskoolkondade raames. Need venekeelsed teadustööd, mis olid impeeriumis olulise tähtsusega, ei pruugi Euroopas üldsegi tuntud olla. Üleeuroopalise kuulsusega rahvusvahelise õiguse koolkonda esindas väärikalt edasi Vladimir Grabar (1856-1956), kelle tööd rahvusvahelise õiguse ajaloo alal on tänaseks jõudnud ka inglise keelde ja nende rahvusvaheline mõju peaks alles nüüd saavutama tõelise ulatuse. Tema nimi oli impeeriumi rahvusvahelise õiguse spetsialistide hulgas tuntud juba enne selle sajandi algust. V. Grabari nimega oli seotud rahvusvahelise õiguse standardõpiku muutmine impeeriumi ülikoolides. Meie kaasmaalase F. F. Martensi aastakümneid kasutuses olnud õpiku vahetas välja just V. Grabari toimetatud tuntud saksa õigusteadlase Franz von Liszti õpik. 1926. a. valiti V. Grabar Ukraina NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks.

Vene õiguse ajaloo õppetool oli Tartus juba traditsiooniliselt tugev olnud. Vaadeldaval perioodil saavutati sellel õppetoolil jällegi väga kõrge teaduslik tase, mis leidis ka ametlikku tunnustust. Peterburi ülikooli kasvandik Mihhail Djakonov (1855-1919) sai Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Tema järglaseks 1903. a. saanud Varssavi ülikooli kasvandik Fjodor Taranovski (1875-1936) saavutas tuntuse kui õigusajaloolane, kuid ka kui impeeriumi ülikoolidele uue õigusentsüklopeedia õpiku kirjutaja (1917, 2 tr. 1925). Oma õigusentsüklopeedia õpikuga on ta jätnud jälje vene õigusfilosoofia ajalukku(18). Laiema tuntuse saavutas ta juba emigratsioonis, kui ta vaaliti Serbia Teaduste Akadeemia akadeemikuks ja Bulgaaria Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks.

Väga tihedalt olid õigusajalooga seotud ka riigiõiguse professorid. Õigusajaloolasena on ajalukku läinud nii Ivan Ditjatin (1847-1892) kui ka Moskva  ülikooli kasvandik Aleksander Filippov (1853-1927), kellest sai ka Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik (1914). Viimase selle perioodi riigiõiguse professor oli Peterburi ülikoolis F. F. Martensi käe all õppinud Lev Challande (1870-1919). Tema kirjutas Tartus üliõpilastele õpperaamatu “Vene riigiõigus” (1908) ja ta oli neid Tartu õppejõude, kes 1918. a. panid aluse juriidilisele kõrgharidusele ka Voronežis. Tal on silmapaistev roll meie riigiõiguse teaduses. Just Challand oli õpetaja (ja magistriväitekirja juhendaja) meie esimesele riigiõiguse professorile N. Maimile (1884-1976).

Vaadeldav periood oli impeeriumi ülikoolides teatavas mõttes klassikalise filoloogia ja Rooma õiguse õitseaeg. Tartus said just tol perioodil esmakordselt sel alal tegutseda kaks professorit. Rooma õiguse õppetool Tartus sai põhiliselt Berliini Rooma õiguse instituudi kasvandike esimeseks töökohaks. Siin töötanud mehed pakuvad huvi ka koolkonnaliselt, kui hakati uurima Rooma õiguse õpetamise ajalugu Vene impeeriumi ülikoolides (A. Guljajev, J. Passek, A. Krivtsov, A. A. G. J.  Freytag-Loringhoven, B. Nikolski, D. Grimm). Aleksei Guljajevist (1863-1923) sai Ukraina NSV Teaduste Akadeemia akadeemik. David D. Grimm (1864-1941) kirjutas üldtunnustatud Rooma õiguse õpikud, mida korduvalt välja anti. Pärast tegutsemist Peterburi ülikoolis (oli seal ka rektoriks ja Venemaa haridusministri asetäitjaks) emigreeris D. D. Grimm 1920. a. Eestisse ja oli ka meie rahvusliku ülikooli professor.

Saaremaal sündinud A. A. G. J. Freytag-Loringhoveni (1878-1942) tõeline tunnustus tuli aga juba Saksamaal. Vene tsiviilõiguse ja kohtukorralduse õppetoolil saavutas kuulsuse Johann August Engelmann (1832-1912), kelle tsiviilprotsessi õpik oli üldkasutatav kogu impeeriumi ülikoolides. Tema järglastest Tartus tuleks mainida Mihhail Pergamenti (1866-1932), kes jättis oma jälje nii Nõukogude diplomaatiasse kui ka Leningradi ülikooli ajalukku. Tartu Ülikoolile ikka tunnustust toonud Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa kubermangu kohaliku õiguse õppetool oli sel perioodil mitme prominentse õppejõu käes, kuid endist hoogu enam ei olnud. Siin tegutsesid Lev Kasso , A. Krivtsov ja K. W. Seeler. Viimane kui Tartu ja Berliini ülikooli kasvandik oli professoriks veel ka Harkovis, Peterburis ja Berliinis ning lõpetas oma õppejõukarjääri koduülikoolis juba Eesti Vabariigi ajal. Kokkuvõtet tehes võib öelda, et selle põlvkonna Tartu õigusprofessorid ei jõudnud end täielikult realiseerida, kuigi neil oli ehk parim potentsiaal, mis impeeriumi ülikoolide professorkonnal Venemaal seni olnud. Kuid ajalugu kujunes selliseks, et juba alates maailmasõjast suutsid vähesed oma teadusplaane lõpetada. Paljudele kujunesid need ja järgnevad aastad päris traagiliseks: nad paisati mööda maailma laiali. Tänapäeva uurijatel on suuri raskusi teha kindlaks eluloolisi andmeidki.

Kuigi paljudele juristidele oli töö Tartus vaid üks vaheetapp nende teadusbiograafias, mängisid õigusteaduskonna professorid olulist rolli ülikooli elus. Rektoritena tegutsesid O. Fr. J. Meykow, A. Passek ja P. Pustoroslev. Riia õpperingkonna kuraatoriteks olid P. Pustoroslev ja V. Grabar. Vaadeldava perioodi kohta olemasolev statistika on sageli vastukäiv. Seetõttu polegi nii lihtne üliõpilaste täpset arvu kokku võtta. See arv on aga tähelepanuväärne igal juhul. Aastatel 1889-1917 sidus enda õigusteaduskonnaga peaaegu 12 000 üliõpilast.

Advokaadina Tallinnas 1911-1917

Kui Jüri Vilms  1911.a. Tallinna tuleb on siin olud eesti advokaadi jaoks oluliselt muutunud ajast, kui 1890.a. siis linna jõudes kohtas Jaan Poska. Ka veel kümnend enne seda  1900 oli endale vandeadvokaadist patrooni otsinud Konstantin Päts.

Kui Tartu üliõpilasena olevat Vilms pigem hoidunud avalikust elust ja pühendunud kogu oma tähelepanu õppetööle, siis Tallinna tulles osales ta kohe advokaaditöö kõrval avalikus elus. Temast sai peatselt Eestimaa Rahvahariduse Seltsi esimees, samuti oli ta Haritlaste klubi aktiivne liige, kes said kokku pühapäeviti Estonia teatri majas. Nendes seltsides kuhu J.Vilms Tallinnas alates 1911 kuulus oli teisigi aktiivseid liikmeid, kes võisid noorele advokaadile samuti tööd pakkuda. Üheks selliseks meheks oli näiteks kunagine koolikaaslane J.Sapas, kes oli Vaeslastekohtu esimees. Seltsielu kujunes Jüri Vilmsile advokaaditööks vajaliku klientuuri leidmise kohaks. Ta kasutas oma seltsielu alast organiseerimisvõimet väga konkreetselt ja asutas näiteks Tallinnas Korteriüürnikkude Seltsi.

On selge, et sellesse seltsi koondunud üürnikud andsid advokaat J. Vilmsile kohe väga suurearvulise klientuuri. Kuna J.Vilms sai peagi tuntuks kui hea kohtuadvokaat, kes ilmselt näitas koha kätte nii mõnelegi majaomanike poolt palgatud advokaadile, siis olevat ta saanud peatselt Majaomanike Seltsi poolt pakkumise tulla nende seltsi juriskonsuldiks .  Seetõttu paistab olevat õigus neil,. kes arvestades Vilmsi aktiivsust klientuuri suurendamisel arvasid, et temast oleks võinud aegamööda kujuneda kõige suurema praktikaga Tallinna advokaat.  Advokaadi staatusest pidas J.Vilms tegelikult väga lugu, kui ta olevat igasuguste märkide kandmise suhtes olnud kriitiline, siis kui tal tekkinud õigus kanda advokaadi märki, siis kandnud ta seda uhkusega.  Tallinna aadressraamat (1914) annab meile teada, et vandeadvokaadi abi Jüri Vilmsi büroo asus Pikk tänav 31. 

J.Vilmsi advokaadina  on värvikalt iseloomustanud kolleeg Karl Grau , kes väitis, et J.Vilms ei armastanud liiga pikki kõnesid pidada, vaid püüdis oma mõtteid kokkuvõtlikult ja selgekujuliselt väljendada, tarvitades seejuures küllaldaselt hoogsust. Venemaa 1864.a. kohtureformi järel oli tekkinud riigis terve põlvkond legendaarseid advokaate, kelle tööstiili ja kõnedemaneeri ilmselt matkiti üpris laialt. Selle kirjelduse järgi, sarnanes J.Vilms advokaadina suhteliselt kuivalt esinevast J.Poskast enam Vene impeeriumi ühe värvikaima legendaarse advokaadi Plevako stiilile.

Nelja aasta jooksul Tallinnas oli J.Vilms advokaadina läbi löönud. Pärast kolme aastat tööd vandeadvokaadi abina, oli temast saanud iseseisev vandeadvokaat, kes võttis enda juurde noori juriste, kes otsisid võimalust saada vajalikku praktikat enne iseseisvat advokaaditööd. Nii teame me, et 1915.a. asus tema juures abina tööle näiteks tulevane Eesti Vabariigi Riigikohtu prokurör (1922-1940) Richard Räägo (1893-1941), kes oli 1920-1940 ka Tartus ilmuva juriidilise ajakirja “Õigus” peatoimetajaks. 

Nagu meenutab R.Räägo oli J.Vilms hästi karjääriteadlik ning tema kolleegidele ei jäänud märkamata-kadestamata – et Vilms söandas muretseda endale Tallinnas elu- ja tööruumid tollal (ilmselt siis 1915) ja muuseas ka täna luksuslikuks peetavasse Krediitpanga majja (täna Pärnu maantee 10) . Ta elas ühel koridoril tollal advokaadiametit pidava Otto Strandmanniga (1875-1941), kellest sai hiljem samuti meie juhtiv poliitik.  Olgu märgitud, et ka dr. Konstantin Konik (1873-1936)  oli Tallinnas elades muuseas sama maja mees. 

Eesti juriidilise ajakirjanduse pioneerina

Ülikooli lõpetamise järel asus J. Vilms tegevusse mitte ainult advokaadina, vaid sai eestikeelse juriidilise ajakirja (perioodilise väljaande igatahes) Õigus ja Kohus (1912) toimetajaks. 1913. a seletas ta Päevalehes: “Meie oleme näinud, kuidas Eesti seltskonnas tarvidus tõuseb ikka rohkem ja rohkem eesti keeles ühe või teise teadusharu üle teateid saada. Üheks teadusharuks, mille üle meil alles kõige viimasel ajal on hakatud eesti keeles kirjutama, on õigusteadus.” Kui eestlastest juristid on jätnud sügava jälje meie ajakirjandusse ajalukku (J. Tõnisson, K. Päts, J. Uluots jt), siis J. Vilmsile kuulub tegelikult just eestikeelsele õigusteaduslikule ajakirjandusele alusepanija au. Ka tänastel kolleegidel tasuks J. Vilmsi töid uurida ja kasulikke näpunäiteid häbenemata üle võtta. Samuti tasuks meie õiguskultuuri arengu seisukohalt J. Vilmsi ajakiri Õigus ja Kohus uuesti tänase põlvkonna harimiseks faksiimiles välja anda.

Eesti õiguskeele arendajana

J. Vilms tegutses oma alal pragmaatikuna. Aastal 1913 kirjutas ta: “Asutustes rahvakeeles asju ajada, selleks peab rahvakeeel sinnamaani edenenud olema, et see võimalik oleks. Meil on terve ilukirjandus, on ka võrdlemisi palju teistest teadusharudest kirjutatud, kuid nendega võrreldes ei ole õigusteaduse alal peaaegu midagi veel ära tehtud. On raske keeles, mis alles arenemise esimesi astmeid läbi teeb, üleüldse teadusest kirjutada, siis seda raskem on selles keeles õigusteadusest kirjutada”. J.Vilms muretses ajakirjas Õigus ja Kohus pidevalt õiguskeele arengu pärast. Ta oli kriitiline tollaste seaduste eesti keelde tõlkimise kvaliteedi pärast. “Siit nähtub, et juba seaduste ümberpanek üleüldse raske ja vastutusrikas töö on. Siia juurde tuleb veel asjaolu, et õigusteaduses terve rida oskussõnu (termini tehnici) on, mis selle distsipliini tundjale teatud õigusliku mõiste või õigusliku instituudi aime edasi annavad.” Niisugused oskussõnad tulevad eesti keelde Vilmsi arvates alles luua.

Müütilise riigimehena

Jüri Vilmsi täielikult poliitikasse minekut dateeritakse kaasaegsete poolt 1917 aasta veebruariga, kui ta “loobus vabatahtlikult advokaadi kutsetegevusest, andudes täielikult avalikule tegevusele ja kaitstes sageli Peterburis asuvas keskvalitsuses Eesti rahvuslikke õigushuvisid.”   Mitmed mälestused viitavad J.Vilmsi “advokaaditööle” just Eesti autonoomia – ja omariikluse eelduste loomisel. Nii viidatakse  just Jüri Vilmsi headele suhetele hilisema Venemaa pea- ja kohtuministri Kerenskiga, kellelt ta  “tõi ka loa Eesti rahvusväeosade formeerimiseks” . Ka paistab J.Vilms olnud üheks oluliseks “advokaadiks”, Ajutise Valitsuse 12. aprilli 1917 otsusele, millega kujundati ümber rahvuslikul tpõhimõttel Eesti- ja Liivimaa kubermangud.   

Professor J. Lotman armastas jutustada kirjanduse ajaloo loengus lugu noorest autorist, kes olevat küsinud Puškinilt, kuidas lõpetada romaani. Puškin olevat öelnud, et kangelane peab kas abielluma või surema. J. Vilmsi elulugu on selles osas nagu ilma kindla lõpp-punktita. Soome ajaloolane Seppo Zetteberg oma 1997. a ilmunud monograafiaga J.Vilmsi surmast paraku ei hajuta tema ümber kogunenud müüti, vaid jätab kõik võimalused ikkagi avatuks .

Meie rahva saatus on juba kord selline, et me ei tea näiteks tänaseni ka Jaan Tõnissoni kurva lõpu üksikasju, kuid see ei saa takistada meil hindamast seda, mida need inimesed meie kultuuris tegid. On saatusi, millel on eriline roll ühiskonna jaoks. Kui luuletaja Juhan Liiv kirjutas, et Eestist saab kord riik, siis oli sellesse uskujaid vähe, kuid kui seda ütles Jüri Vilms, oli sellesse uskujaid juba enam, kuigi kahtlejaid leidus ka siis. Kõik suured rahvad loevad oma rahvuse isadeks neid, kes olnud saatuse tahtel riigi väljakuulutamise juures. Jüri Vilms polnud meie riikluse ajaloos mitte ainult Ajutise Valitsuse peaministri asetäitja ja meie riigi esimene kohtuminister, vaid rahvusvahelises kontekstis oli ta üks meie riikluse isadest.

KÜLLO ARJAKAS

Küllo Arjakas on sündinud 1959. aastal ning lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena. On töötanud ajalooõpetajana Viljandis, olnud aastatel 1987-1990 Eesti Muinsuskaitse Seltsi vastutav sekretär, 1990 – 1992 Eesti Ülemnõukogu liige, 1991 – 2003 Eesti Keskerakonna peasekretär, 1999 - 2003 Riigikogu IX  ja 2003 – 2007 Riigikogu  X koosseisu liige. Praegu töötab vabakutselise ajaloolasena. Tema peamine uurimisvaldkond on Eesti poliitiline ajalugu 20.sajandil. 

Vilmsist nõukogude ajal, üleminekuperioodil ja 1990. aastatel. Historiograafiline ülevaade

Head kuulajad.

Nagu ettekande pealkiri ütleb, tuleb mul  keskenduda Jüri Vilmsi käsitlemisele Nõukogude ajal st 1940.aastatest kuni 1980.aastate lõpuni, üleminekuperioodil, mida  antud ettekandes raamistab ajavahemik 1987 – 1991 ning viimaseks Jüri Vilmsist  1990.aastatel ning tegelikult ka mõnevõrra hilisemal ajal ehk siis päris viimastel aastatel. Tegemist on historiograafilise ülevaatega st fragmentidega erinevatest käsitlustest ning tavapäraselt on  historiograafilised ülevaated üsna igavad: erialainimesed teavad nagunii enam-vähem kõike, mida on kirjutatud;  niisama asjahuvilise jaoks võib pilt jääda katkendlikuks. Aga püüan anda enda parima.

I  OSA

Nõukogude aja osas alustame aastast 1946., mil ilmus tuntud eesti revolutsionääri Viktor Kingissepa raamat „Kellele iseseisvus, kellele ike”. Raamat, nagu pealkiri ütleb, käsitleb eeskätt pöördelist ajavahemikku 1917 – 1920.

Nimelt, 25. veebruaril 1918.a., mil Tallinnas oli Eestimaa Päästmise Komitee välja kuulutanud Eesti Vabariigi  ja pealõunal hõivasid pealinna pealetungivad keiserliku saksamaa väed, siis  püüdsid Päts,  Vilms ja Konik pääseda Toompeal  Saksa okupatsioonivägede Põhjakorpuse juhataja kindral  Adolf von  Seckendorffi jutule.  Kindral ei võtnud neid vastu, teatades, et mingisugust Eesti Vabariiki pole olemas ja neil pole õigust end valitsuseks pidada. Ta rõhutas, et eesti tegelastel tuleb igasugusest võimu püüdest hoiduda, sest võim on saksa sõjaväevõimude käes. (Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917 – 1920), II kd., Tln. 1982, lk. 86-87).

Selle sündmuse kohta kirjutas vaid paar kuud hiljem, 1918.a. suvel, talle omase sarkasmiga Viktor Kingissepp: ”Järgmisel päeval pärast iseseisvuse väljakuulutamist oli Eesti päästekomitee ainsaks “kindlaks linnaks ja varjupaigaks” igatahes juba mitte jumal taevas, vaid kindral Seckendorff Toompeal. Sest 25. veebruaril leiame “päästekomitee” ülempäästja Seckendorff´i vöörusest. Paraku ei ole ükski kiirkirjutaja ega päevapiltnik seda ajaloolist käiku paberile pannud ja seepärast on meil ainult kuiv tõsiasi teada, et Eesti vabariik Seckendorff´i  kojas ootamisel K. Pätsi,

J. Vilmsi ja K. Koniku poolt surnuks haigutati.” (Kingissepp,  Viktor. Kellele iseseisvus, kellele ike, Tln. 1946, lk. 29). 

Seega- Jüri Vilms oli üks, kes Eesti Vabariigi ootamisega „surnuks haigutas”.

Vahemärkusena: Päts, Vilms ja Kingissepp on kõik koos ja üheaegselt vähemalt ühes episoodis esinenud. Nimelt 1917.a. detsembri algul arreteerisid enamlased Eesti Ajutise Maavalitsuse juhi K. Pätsi. Ta istus paar nädalat Toompeal vanglas ja anti siis revolutsioonilise tribunali alla süüdistusega uue võimu saboteerimises st lahkuvad Maavalitsuse ametnikud olid osa kaustu kaasa võtnud ja uus võim oli raskustes oma asjaajamise käivitamises. Tribunali istung kulges üsna tormiliselt, sest süüdistaja oli V. Kingissepp, süüdistatav K. Päts ning viimase kaitsja J. Vilms – aga kõik kolm olid aga nimekad, kogemustega ja sõnaosavad juristid – Vilms ja Päts lõpetanud Tartu ülikooli, Kingissepp õppinud juurat Peterburi ülikoolis.   Tribunal mõistis toona K. Pätsile sabotaaži eest üks kuu aresti, millest arvati maha juba eeluurimise all istutud aeg.

Eesti NSV-s ilmus esimene ajaloo üldkäsitlus teatavasti 1952.a. – „Eesti NSV Ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani). Toimetanud G. Naan”. Siin mainitakse Jüri Vilmsi üks kord – ja mitte 1918.a. 25. veebruari kontekstis – nagu nimekas revolutsionäär Kingissepp oli teed rajanud. Lihtsalt Eesti omariikluse väljakuulutamisest – ka mitte nõukogulikus terminoloogias – ei ole selles üldkäsitluses mitte  ühtegi sõna.

Küll aga räägitakse ühest miitingust 27. oktoobril 1917.a., mis toimus Tallinna Eesti polgus, mida „kodanlus pidas oma toeks. Bolševike poolt esinesid J. Sihver ja H. Suuder, eesti tööerakonna poolt Vilms ja Seljamaa. „Tööline” kirjutab sõdurite meeleolu kohta, et ei aidanud siin isandate Vilmsi ja Seljamaa   natsionalistlikud võltsimised ja demagoogia. „Tööline ja talupoeg võitlevad nii, kuidas nende klassihuvid nõuavad. Ka Eesti polgud – kodanluse lootus – libisevad sinna, kus nende koht on, revolutsiooniliste sõjavägede ridadesse.” (lk. 278). Ühel häälel võetud vastu bolševik J. Sihveri esitatud resolutsioon.

1952.a. Eesti NSV üldkäsitluse saatus on üldteada – 1956.a. algul, mil oli rehabiliteeritud rida Stalini ajal mahalöödud eesti tippkommuniste, keda 1952.a. raamatus sõimati „trotskistlikeks reeturiteks”, otsustas EKP KK selle üldkäsitluse keelata ja raamatud koguti kokku. Ajalehtedes küll öeldi, et raamatu tiraaž on otsas. EKP KK nõudis Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudilt uut Eesti NSV ajaloo üldkäsitlust.

„Eesti NSV Ajalugu (Kõige vanemast ajast tänapäevani)” II trükk ilmus 1957.a.

Jüri Vilmsi mainitakse siin kaks korda: kõigepealt korrati eelmisest raamatust sedasama  27. oktoobri koosoleku kirjeldust, kus enamlaste resolutsioon vastu võeti. Iseendast ei pane see imestama, sest heitlikul 1917a. võeti igasuguseid resolutsioone vastu st tegemist oli ühe ja üsna vähetähtsa episoodiga.   

Uue lisandusena mainitakse olukorda 1918.a. veebruaris, mil kontrrevolutsioonilise  maanõukogu vanematekogu moodustas kolmeliikmelise „päästekomitee” – ning sõna „päästekomitee” on jutumärkides st kahtlane asi. Selle isikkoosseisu ei nimetata, aga „päästekomitee” nimetas ametisse „Eesti Ajutise Valitsuse” – jälle jutumärkides. 

1918.a. novembris, mil I Maailmasõja kaotanud sakslased hakkasid Eestist kodumaale lahkuma, astus see Ajutine Valitsus tegevusse. Nende vastu avaldas bolševike partei Tallinna komitee lendlehena üleskutse, kus öeldi, et see ajutine valitsus on kontrrevolutsiooniline ja orienteerub Antantile st liitlasriikidele. „Uus valitsus”, öeldi üleskutses, „on valitsus ainult Seckendorfi, Lloyd George´i ja Wilsoni armust. Pätsi, Poska, Tõnissoni, Vilmsi  ja Martna leer on üks balti parunite, Seckendorfi ja inglise-ameerika imperialistide leeriga. Kapitalistliku eraomanduse veresidemed seovad neid.” (lk. 384-385).   Seega nimetati Vilmsi pahemuselt neljanda tegelasena, kes kõik on mestis balti parunite, Saksamaa ja imperialistlike lääne suurriikidega.

1971.a. ilmus suureformaadilise kolmeköitelise Eesti NSV ajaloo enam kui 730 leheküljeline III köide, mis käsitles ajavahemikku 1917.a. märtsist kuni 1950.aastate alguseni, nn. hall tellis, nagu seda 1970-1980.aastatel nimetati.

Siin on Jüri Vilmsi nimetatud neljal korral: et Vilms oli 1917.a. asutatud Tööerakonna üks liidreid; et Vilms lahkus 2. juulil rahvakongressilt, mille mõju oli väike, sest sealt lahkusid enamlased, vähemlased, esseerid (sotsialistlikud revolutsionäärid) ja maatöörahva esindajad, üks episood 1917.a. sügisest, mil  Maanõukogu arutas keeleküsimust ning et kuidas Päts, Vilms ja Poska andsid 1918.a. veebruaris von Seckendorffile üle ühe truualamliku kirja. 

Mis on aga huvitav – kolmas Eesti NSV ajaloo üldkäsitlus – mis, nagu öeldud, tunduvalt pikem ja põhjalikum, ei maini üldse seda 27. oktoobri 1917.a. Eesti Polgu koosolekut, millest tehti põhjalikult juttu kahes esimeses Eesti NSV ajaloo üldkäsitluses.

1975.a. ilmus akadeemik Joosep Saadi kapitaalne, enam kui 450 leheküljeline teos „Nõukogude võim Eestis Oktoober 1917 – märts 1918”. Siin on jälle üsna pikalt juttu sellest 27. oktoobri koosolekust. Siin aga ei räägita enam Eesti Polgust – vaid lihtsalt, et Tallinnas toimus sõjaväelaste koosolek, kus kõnelesid ka „ … tööerakondlikud härrad J. Vilms ja J. Seljamaa. Viimaste demagoogilised ja segased sõnavõtud kukutatud Ajutise Valitsuse kaitseks ei leidnud vähimatki kõlapinda. Ühel häälel aga võeti  vastu bolševik J. Sihveri esitatud resolutsiooniprojekt…” (lk. 88). 

Lühidalt nõukogulikus historiograafias: 1950.aastate kohaselt Vilms „võltsis” ja „demagoogitses”; 1970. aastatel aga  „demagoogitses” ning rääkis „segaselt”.

Saadi järgi esinesid 1. novembril 1917.a. Kingissepp ja Vilms Tallinnas posti- ja telegraafitöötajate ees, aga Vilms esines seal  „veesegaja” rollis (lk. 75). Veidi hiljem oli 1917.a. uutel nõukogude ametnikel probleeme kõrgemate raudteeametnikega, kusjuures „eestlastest kõrgemad raudteeametnikud olid enamasti tööerakondlase J. Vilmsi jüngrid” (lk. 259).  Veel on Vilms 1917.a. Jõulu teisel pühal esinenud nõukogudevastase etteastega Harjumaal Kose-Uuemõisa vallas, Kose kirikus. Täpsemalt – tsiteerides Joosep Saati - „ kõnega esines seal tööerakondlaste tuus Jüri Vilms”. (lk. 280).

Siiski, Joosep Saadi oluliseks teeneks tuleb pidada – ta nimetab, et Vilms oli valitud Ülevenemaalise Asutava Kogu liikmeks, mis teatavasti 1918.a. algul bolševike poolt laiali aeti. See asjaolu on  paljudel autoritel jäänud kahe silma vahele ja Asutava Kogu laialiajamist peavad paljud autorid Venemaal demokraatliku arengu ajajärgu lõpuks.

Ja viimaseks nõukogude historiograafiast: ENE mainib Vilmsi kahel korral, teisel korral kui  -  „ 19. II 1918 moodust. 3-liikmeline (K. Päts, J. Vilms, K. Konik) kontrrev. operatiivorgan. Avaldas 24. veebr. Nõuk.- vastase „Eesti iseseisvuse  manifesti” ja nimetas ametisse Eesti Ajutise Valitsuse”.  (6. kd., lk. 334.) 

II  OSA

Järgmiseks kõigepealt  üleminekuaja algusest,  1986-1987.a., mil õhus oli  perestroika e. uuendused ja glasnost e. avalikustamine. Selle tuultes ilmus 1987.a. suvel Juhan Kahki- Karl Siilivase „Eesti NSV ajalugu Populaarne ülevaade”- siin on juba veidi juttu iseseisvuse väljakuulutamisest, aga Vilmsi nime ei mainita kordagi. Oma lähenemisviisilt kuulub see käsitlus veel eelmisse perioodi.

Edasi –  aastal 1987.a. kulges „ajaloo avalikustamine” osaliselt kui paralleel mööda Eesti ajalugu 19. saj. teisel poolel: kõigepealt tehti juttu Jakob Hurdast ja ärkamisajast ning see haakus järgneva „teise ärkamisajaga”, siis tehti juttu 1880.aastate venestusest – ja paralleelina jutt kakskeelsusest ning mure eesti keele mõjusfääri ahendamise pärast, mis algas 1980.aastate algul; siis hakati rääkima pastor Villem Reimani tähendusest. Oli selge, et järgmisena „võidetakse vabaks”  Jüri Vilms – ikkagi kui  märter ja nii ka läks. Ning järgnevalt „võideti vabaks” kogu ajalookäsitluse nn. „valged laigud.”

Murranguks on 1988.a. ja siin olulised ajaloolase Hannes Walteri teened – toonases Tallinna  kinos „Helios” toimus loengutesari Eesti ajaloo suurkujudest, mille korraldas Kirjanike Liit  ja 12. jaan. 1988 esines Hannes Walter põhjaliku ja uuendusliku käsitlusega Vilmsist.

Aasta jooksul oli tal veel mitu esinemist Vilmsi osas korduvalt – vahemärkusena, toona olid ajaloolased nii populaarsed, et igale poole ei jõudnud sõita ja mõnikord saatsime kuhugi rahvamajja vaid kassettmakilindi oma ettekandega – mida siis kohapeal saalisviibijad kuulasid - - tänases Eestis  tundub see üsna uskumatu.

Hannes Walteri kokkuvõttev artikkel Vilmsist ilmus ajakirjas „Looming” (1988/nr.10, lk., 1405 - 1415), ajakiri ilmus siis tiraažiga 23 000 eksemplari.  Artikkel „Jüri Vilms – Eesti iseseisvuse „Grand Young Man”” on

krestomaatilise tähendusega ja väärib kindlasti ümbertrükki mõnes järgnevas Vilmsi kogumikus.

Hannes Walteri  teene oli Jüri Vilmsi elu- ja tegevuse ning tema teenete üldistamine ning asetamine laiemasse raamistusse. Walter rõhutas, et

I Maailmasõja ajal, mil Eesti poliitikas olid ühel tiival vasakpoolsed, sotsiaaldemokraatlikult meelestatud  töölised ja paremal tiival konservatiivne ja natuke ka vanamoodne Jaan Tõnisson ning tema Eesti Rahvameelne Eduerakond (ERE), siis Jüri Vilms kiilus nende vahele ja tõi esile tsentrismi põhimõtted, näidates, et ERE arusaam eesti rahvast kui homogeensest talupoegkonnast on vananenud hoiak ning oma taktikas on nad liiga ettevaatlikud. Samas sotsiaaldemokraadid aga eitavad rahvuslust. Ja nii tuli esile Jüri Vilms oma uue ideoloogiaga, kahe senise ideoloogia vahele. Walter rõhutas, et Vilms oli eurooplane st ta pidas eesti rahvast Euroopa väikerahvaks, aga mitte üheks Venemaa vähemusrahvaks, mis oli tookord üldlevinud arusaam. Walteri hinnangul oli Vilms isegi väliselt euroopalik härrasmees: tal olnud eriline and saada laenusid ja  „niipea kui laenu saamine muutub kergemaks, heidab Vilms oma musta vene bluusi kõrvale ja riietub soliidselt” (lk. 1408). Vilmsist jäi üha kaugemale „Jakobsoni  poseeriv mulgikuub kui ka antvärkide kiivakiskuvad siidvestid. Vilms sirgus eurooplaseks, üheks esimeseks eurooplaseks meie poliitikute hõredas peres.” (lk. 1408).

Oma tähendus Vilmsi tutvustamisel ja populariseerimisel neil aegadel oli ka Pilistvere Muinsuskaitse Klubil, kes 1989.a. 11. märtsil,  Jüri Vilmsi 100.sünniaastapäeval, korraldas konverentsi, mille põhiettekanded – autoriteks toonane Kirivere kooli õpetaja Heino Laagus  ja Hannes Walter – ilmusid trükisena „Jüri Vilmsi 100. sünniaastapäev”. Lisaks veel hulk artikleid ajalehtedes, millel pole historiograafilist tähendust, aga esmaste teadmiste levitamiseks on need  olulised.

Väikese vaheseigana: mõni aasta tagasi tulid Eesti Rahvusraamatukogusse praktikale Tallinna Ülikooli raamatukogunduse tudengid. Ühelt küsiti, kuidas ta leiab materjale Jüri Vilmsi kohta? Tudeng küsis vastu – kas ta siis on surnud? – ning tegemist oli üliõpilasega, kes juba mitu aastat kõrgkoolis käinud.   

III  OSA

Järgnevalt Jüri Vilmsi kohta ilmunust  1990.aastatel.

Jüri Vilmsi kohta kirjutatu osas ei saa kuidagi mööda minna Jaan Krossi raamatust „Tabamatus” (Tln. 1993). „See oli üks sini-must-valge kaanekujundusega raamat, mis otsekui klaver põõsast just Vabariigi suurjuubeliks välja ilmus”, kirjutas kirjanduskriitik Kajar Pruul (Eesti Ekspress, 14. mai 1993).  Raamat tuli müügile 1993.a. algul, just Eesti Vabariigi 75. aastapäeva künnisel. Sügava ajalootunnetusega Jaan Kross on talle omase põhjalikkusega läbi vaadanud pea kõik  Vilmsi kohta kättesaadavad materjalid, konsulteerinud mitme lõigu osas Soome prof. Seppo Zetterbergiga ning tulemus kattub raamatu „Tabamatus” alapealkirjaga – Jüri Vilmsi romaan. See on ajalooline romaan, mis võtab kokku  - ja parimal moel, niikaua, kui keegi uut ja paremat ei kirjuta – ühiskonnategelase ja poliitiku Jüri Vilmsi ning tema ajastu. Mõistagi on see ilukirjandus, kus ka midagi Vilmsist jääb tabamatuks – sest tema varajase surma tõttu on meil andmeid liiga vähe, et teada, milline ta oli.

Jällegi vast väikese vaheseigana – 1993.a. septembris kirjutas Päevaleht:

”Teisipäeva õhtul leidis aset ajalooline sündmus – loodi Jüri Wilmsi fond.” (22. sept. 1993). Heategevuslik fond pidi osutama abi orbudele, puudustkannatavatele pensionäridele ja invaliididele, toetama Eesti kultuuri- haridus-, poliitikaelus ja arstiteaduses väljapaistnud isikuid ning andma 24. veebruaril  preemia Eesti poliitikule, kes on eelnenud aastal teistega kõige paremini läbi saanud jne. Fondi juhatusest oli enim tuntud seitse aastat Tallinnas elanud ärimees Carl J. Danhammer – mäletate veel sellist seiklejat? Carl Danhammeri sõnul oli fondi algkapitaliks kolm miljonit USA dollarit !  Hiljem pole küll midagi kuulda olnud  ühestki fondi väljamaksest, ei orbudele ega eeskujulikule Eesti poliitikule. 

Nüüd aga taas tõsisemalt: 1990.aastate teisest poolest saime Vilmsi osas kaks väga kaalukat teost Tartu kirjastuselt „Ilmamaa”: „Jüri Vilms: „Kahe ilma vahel”, koostaja Hando Runnel, selles raamatus 542  lk. ning „Jüri Vilms mälestustes”, koostaja Hando Runnel, siin on 622 lk.

Jüri Vilmsi artiklitekogu jaguneb laias laastus kaheks: 1912 – 1916.a. ilmunud teoreetilised artiklid ning sadakond päevapoliitilist artiklit 1917.a. aprillist kuni 1918.a. alguseni. Ka teoreetilistest artiklitest tuleb välja Vilms kui kolmanda tee otsija naiivsete rahvuslaste ning rahvuslust eitavate sotsiaaldemokraatide vahel. Päevapoliitilistes artiklites ilmneb Vilmsi triaad: demokraatia, emakeel ja õigus (ka enesemääramise õigus).

Vilmsi mälestusteoses on aga 72 Vilmsi kaasaeglase  kirjutist ja Aleksander Looringu 1930.aastate lõpu uurimusi, mis toona jäid tervikuna ilmumata – teatud osad ilmusid küll ajakirjas „Akadeemia”.  Mälestustekogumikus kordub mõttekäik, et Eesti riigi areng 1920-1930.aastatel oleks võinud olla teistsugune kui Jüri Vilms olnuks elavate seas. Ilmsesti tuleb seda pidada paatoslikule mälestusteosele omaseks liialduseks või ka lihtsustuseks. Sest Vilms oli, võrreldes teiste 1920- 1930.aastate eesti poliitikutega,   „kummaliselt täiuslik”

st ta lahkus lavalt enne kui heroilisest vabadusvõitlusest sai igapäevane elu „väikeses kartulivabariigis”.

Mida veel peaks rõhutama – antud mälestuste raamat põhineb 1930. a-te lõpul kavandatud ja ettevalmistatud Jüri Vilmsi koguteosele, mis pidi ilmuma kas 1940.a. või hiljemalt 1943.a. st Eesti Vabariigi 25 juubelil. Imekombel need kogutud materjalid säilisid, hoituna pikki aastakümneid käsikirjadena Eesti Kirjandusmuuseumis ning kodu-uurija Heino Laagus oli üks esimesi, kes juba 1989.a. rääkis neist materjalidest ning õhutas mõtet, et koguteos Vilmsi kohta tuleb avaldada – kasvõi 55 aastat hiljem.

Lõpetuseks.

Lõpetuseks jääb mõistagi viimane pärl Jüri Vilmsi uuemas historiograafias:

see on Soome õpetlase, prof. Seppo Zetterbergi kadestamisväärse põhjalikkusega kirjutatud ja nauditava loetavusega vormistatud eeskujulik uurimus „Jüri Vilmsi surm”, alapealkirjaga „Eesti asepeaministri hukkamine Helsingis 13. aprillil 1918” – mis ilmus Soomes 1997.a. ja eesti keeles 2004.a.  Prof. Zetterberg püstitab alljärgnevad küsimused: kuidas tegelikult suri Jüri Vilms? Miks tõde varjati? Kas Jüri Vilms on maetud Pilistvere surnuaeda? Ning annab neile küsimustele põhjalikud ja suureulatuslikul allikalisel baasil põhinevad vastused, tõestades üheselt ja veenvalt, et Pilistveres puhkavad Jüri Vilmsi arvatavad säilmed ja kindlasti on väga suured küsimärgid Jüri Vilmsi ametlikus surmaversioonis – nii nagu seda me üle seitsmekümne aasta oleme teadnud ja uskunud. Selline hiilgav ajaloouurimus  ei sünni  mitte lihtsalt – sest nagu Seppo Zetterberg oma eessõnas eesti lugejale teatas, et Eesti Ajutise Valitsuse kohtu- ja asepeaministri Jüri Vilmsi salapärane surm  kummitas tema meeli juba 1970. aastatest ning tõsisemalt hakkas ta teemaga tegelema 1980.aastate lõpul – ning uurimus ilmus, nagu öeldud, kõigepealt Soomes.

1997.a. sügisel esines professor Zetterberg oma uurimustulemustega Tartu ülikooli aulas ja pälvis elavat huvi ning poolehoidu. Teiste seas ütles Tartu Ülikooli ajalooprof. Eero Medijainen: „Zetterberg tõestab väga hästi ära selle, et ametlik versioon ei ole kindel ja kaheldamatu. Zetterbergi raamat võiks olla ajaloouurimise käsiraamat”. (Sirp, 8. okt. 2004).

Sellega tuleb nõustuda ja lisaks veel  soovitada kõigile, kes täna tahavad alustada oma teed Jüri Vilmsi juurde – võtke kõigepealt kätte Seppo Zetterbergi uurimus – sest temal õnnestus Jüri Vilmsi elutee viimaste nädalate teekonna üle juurdlemine tunduvalt paremini, kui neil Eesti ja Soome ametivõimudel ja muudel tegelastel, kes Vilmsi saatuse uurimisega  70 aastat varem  ehk siis 1920 – 1921.a. tegelesid. Ehkki neil oli toona hoopis rohkem ning veel värskeid jälgi. 

Ma tänan.

 (tekst on käsikirja õigustes)

Jüri Vilmsi konverentsi peakorraldaja Tarmo Lausing tänab kõiki esinejaid, korraldusmeeskonda, kõiki abilisi ning konverentsi külastajaid, samuti Vilmsi esseekonkursi hindamiskomisjoni ning kõiki esseekonkursil osalenuid. Eriline tänu kuulub Terje Vonbretile, kes hoolitses kõigi organisatoorsete küsimuste lahendamise eest.