***

esimene kord oli raju
pugesid ehk lihtsalt varju
mu käed näisid pehmed ja soojad
ja seinad ei puhunud läbi

teisel korral tõid pilved ka vihma
ja jälle ma ootasin sind
nii tulidki tee juba selge
uks kinni ning sees oli soe

sa harjusid käima ja minul
sest samuti harjumus sai
koos hoidsime toatäit sooja
väljas möllava jäisuse eest

kord tuul aga taeva lõi klaariks
ühtäkki kitsaks jäi ruum
sa kilgates kadusid õue
ja enam ei tulnudki taas

nüüd tõesti ju päikest on palju
ja laulu mis lindudest jäi
vaid minul on kahtlaselt kõle
ning toal on ehk kõledam veel

* * *

justkui sosinal möödusid
vaid kerge sahin paitas kõrvu
kuid valu see valu on tõeline
ja mälestus terav kui piik

võib-olla sind polnudki hoopis
paar varju ehk hämaras toas
kuid valu see valu on tõeline
ja mälestus terav kui piik

* * *

kas meil on siis mitu elu
üks on kõigile ja teine sulle
mitu tõotust mitu kurbust
sõnad kõigile ja mõtted sulle

kas meil on siis mitu valu
üks on ühine ja teised lahku
mitu hommikut ja mitu õhtut
päevad kõigile ja ööd vaid sulle

* * *

kui vähe küll me teineteisest teame
just nagu võõrad elame kesk vett
ning ainult sõnad veel on meile jäänud
mis saab küll siis kui nendelgi on lõpp

ja ometi ma tajun sinu samme
näen õrna kuju hoolitsevat kätt
vaid nägu see jääb sirmi taha varju
mind vaevab küsimus kas üldse olid kord

võib-olla tõesti olid ainult ingel
mu hinge avasid ei miskit muud
siis kadusid ehk endamisi naerdes
nüüd visklen lootuses veel avastada sind

* * *
langevate lehtede all põletan su kirju
aga sõnad need ei kao
kuumenevad hoopis ja kõrvetavad hinge

***
ma tean et sa kunagi tuled
avad luugid ja tuulutad toad
kõik olnu kõik prahi kõik mured
üle madala läve siis vead

sa voodi teed uuesti üles
värsked lilled ehk peatsisse sead
ja kindlasti kusagil keegi
sinu kambrit veel omakski peab

ma tean et sa kunagi tuled
küllap olnuks saab jälle üks äng
kuid madala laetala vahel
üksik pragu sul meenutab mind



***

meie lool ei ole algust
aga selle eest on lõpp
nii loemegi päevi lõpuni
koos

* * *

miks on kuristik nii kuratlikult veetlev
las ma proovin vaid mõned sammud veel
näe kuis allpool kaljunukid hüüdvad
las ma vaatan vaid mõned sammud veel

ära karda siin ei ole ohtu
ainult jõgi kohiseb nii kummaliselt all
mis seal toimub ons seal miskit peidus
las ma vaatan vaid mõned sammud veel

see lend ei kestnudki nii kaua
jäi sügavikku keerlema üks hõik
kaks silma pärani suu õnnelikus muiges
ja teadmine et elu on vaid lõik

***

mis seal siis erilist oli
jämeda kruusaga uputet plats
viltune kustunud tuli
hilise sügise udutav tants

mis seal siis erilist oli
mõnede hetkede koosoldud hurm
sõnade raksatus vali
tühiste mõtete tühine surm

mis seal siis erilist oli
kisendab hing mõned ajad ja vaob
kellele antud on voli
silub veel hoolikalt kõik meie vaod

***
oma suurest kirjakastist
sinu nime kustutan
DELETE DELETE

kõik su tõotused ja ohked
ülalt alla hiirega
DELETE DELETE

oh kui saaksin samamoodi
hingelegi ütelda
DELETE DELETE
DELETE DELETE
DEL

***
sa kartsid
et ma jätan jälgi su ellu
et ma lõhun su hingerahu
et mu lõhn täidab igaveseks su toa
et ma hakkan sind minevikust kummitama

õieti tegid
jäljed jäid olemata
kõik jäi olemata
minagi jäin
olemata
või siiski...

***

teeme pisikese tule
ja vaatame leekide ilu
ütlesid
puud on ju valmis
ja kõle on ka
ütlesid

lõke sai uhke
nii on ju soojem
ütlesin
tule mu kaissu
naudime koos
ütlesin

see tuli kõrvetab
ma hirmsasti kardan
ütlesid
kõike on liiga
ka valu on liiga
ütlesid

ma summutan leegi
kannata veidi
ütlesin
ära näe vaeva
mu aeg saigi läbi
ütlesid

***

ma tean et tulen sind otsima
ka siis kui sa lõplikult kaod
tulen tasa et keegi ei näekski
ära karda tüli ei tee

sa võid ju küll minna kuid mulle
kõik ometi endiseks jääb
ja kaua veel mõistus ei usu
üht minemist kadumist ka

***

igal õhtul sa ilmud mu juurde
tere mina siin kuidas sul läheb
ja hajud...
jään mõtlema
et kuidas mul siis läheb
sinuta...
kuni järgmise õhtuni

***

mis siis jääb kui tuul ei ulu
tuuletus
mis siis jääb kui sõnad kaovad
vaikus
mis siis jääb kui valu vaibub
tuimus
mis siis jääb kui sind ei ole
luuletus

***

jääb ühel päeval lihtsalt kitsaks
su seni turvaline harjund säng
siis lähed hinge peksmas vitsad
sind selle eest et südames on äng

sa lähed süüdlasena ilma
veel püstipäi sest teisiti ei või
jah armastad kuid pole petis
sa armastad ja öeldud ongi kõik

nii igavesti valu kandma
sind elus määratud on kulgema
sest kes on loodud igatsema
see ainult maale toetuda ei saa

***

kevadine valgus läbistab mu südant
olen talve vang
lumme jäid me jäljed lumme jäid me hetked
minu haud on hang

sul ei ole näinud suve soojust näol
ainult unistus
unistuseks jääbki meie kahe kevad
elan tuiskudes

***

tule veel korraks mu ligi
teeme näo et me tõde ei tea
tule just nii nagu eile
tule joobume uuesti koos

olgu see viimane õhtu
meile jälle kui alguse eest
homme meid enam ei ole
ainult tuhmenev valu mu sees

sõnu ei olegi vaja
need said ritta me esmasel ööl
leidmises alati valu
kuigi kaotust me kohe ei näe

tule siis korraks veel ligi
lase jäädvustan hinge su näo
valet me vahel ei olnud
ärgu tõdegi olla siis ka

***

lahesopi virvendused
üksik luik kesk vett
siia tahtsin sind ma tuua
eemal linnakära rutt

korraks tulid kaesid kaugelt
igavus sus tõstis pead
nina otsis linnalõhna
läinud olidki pakaa

***

kõik sulab lõpuks ikka veeks
ja imbub kastena me mälestuste mulda
ei uskund miski sinu sees
et tee viib edasi ja tagasi ei tulda

sul kaua järel vaatasin
ning tundsin kehal veel su viibimise hurma
hing jäigi lõhki rebitud
ja plaat jäi laulma omaette laulu kurba

kõik sulab lõpuks ikka veeks
ja imbub kastena me mälestuste mulda
jääb ainult tunne sinu sees
ja teadmine et valus üksi veel ei olda

***

ma tean et kusagil sa praegu mõtled olnust
ja leinad tunde mis meil tulemata jäid
pead minema veel jalad puhtad maanteetolmust
kuid käsi tõrgub uksel mööda tube käid

need hetked jäid ja sidusid sind siia ruumi
jäid mõned ütlemata armsad tundmused
veel leiad igast nurgast kallistusi kuumi
ja aknaruudul peegeldumas suudluseid

siis lõpuks lähed uks sulgub toas saab vaikus
veel kaua trepikojas sammud kajavad
kaks hinge ometigi umbes kesköö paiku
siin teineteise embusesse vajuvad

***

ma elan edasi su küünla leegis
ja vahapisaras mis vaikselt kivistub
ma elan edasi su kirkas peeglis
kaks niisket silma kui sealt mööda libistub

mind kuuled siis kui sügisesed tuuled
kõik suve meeletused põrmu uhuvad
kui esimese lume rõsked huuled
su näole küsimusi visalt puhuvad

ma elan edasi ka mõnes viivus
ning mitmes armsaks saanud kohas üksiti
ma varjuna su olemisse liibun
kaks niisket silma mis kord välja lõigati

***

juba süüdati tänavail tuled
tuleb udune vihmane öö
hästi vaikselt sa möödunu suled
keerad selja ning käega veel lööd

loodad hommikult paremaid ande
uues päevas on lootust on teid
palju hetki mis ägavad kandes
palju hetki mis naeruna meis

aga nõnda see ometi pole
et sa uuena hommikut näed
eilsed viivud kui ahelad järel
nõnda lähed ja seotud on käed

iga lõpp võtab tüki me juurest
võtab hingest ja südamest ka
raske mõista et andmises suures
ise ometi rikkamaks saad

***

mida ma ütlen kui juhtun
sind kohtama kasvõi mõnel tänaval
oled see siis üldse enam sina
võib-olla keegi võõras väga sinu moodi
või hoopis mälestus
või tunne

mida ma ütlen kui tuled
mida ma ütlen
mida

***

külma eest varju põue ma pistsin
kolm kollast roosi sinule
läbi tuiskude tormasin
vaadates kella
jõuan ei jõua jõuan ei jõua
jõudsin kuid olin hiljaks jäänud
su vaasid olid täis
ja uksed ammu lukus

kuhu ma panen nüüd su lilled