***

päevast päeva kohust täitis
millal vorsti tõi mil võid
vaibad küüris lapsed kattis
elas lihtsalt nagu võis

aga öösel padjal märjal
nägi värvirikast und
sajast roosist voodi kõrval
soojast käest kesk külma lund

nägi ennast imeliseks
nägi janunevat suud
helli sõnu hellituseks
puudutust all valkja kuu

***

mõned me sõnad on valed
tõde vaid hingede käes
teesklusi varjavad paled
tõotusi lubavad käed

mõned me viisid on mööda
ometi laulame kõik
maha ei kedagi lööda
õige kui kooris on hõik

mõned me pilgud on võltsid
siirust vaid pimedas näed
sosinad kaasa kui võtsid
üminad lauluks kui säed

***

tuhat sõna tunnistamas kaotust
ühtegi mis lohutada võiks
ootad millal minevikku laotub
elust julmalt välja kistud lõik

mine ela oma helgeid päevi
mina elan omi nii kui nii
kasvõi roomates ja peites silmi
aga ausalt siiski lõpuni

***

kord sai toodud kord sai võetud
nöbinina kikkis kõrv
aastaid toidetud ja kaetud
nöbinina kikkis kõrv

niiskel pilgul harjus kaema
nöbinina kikkis kõrv
soojust andma harjus nõudma
nöbinina kikkis kõrv

siis sai mindud siis sai jäetud
nöbinina kikkis kõrv
vaatas järgi vaatas nõutult
nöbinina kikkis kõrv

paljutki ei mõistnud ootas
nöbinina kikkis kõrv
kaheldes kas tasub loota
nöbinina kikkis kõrv

andesta on kerge öelda
nöbinina kikkis kõrv
raskem hulga öeldut kanda
nöbinina kikkis kõrv

***

just siis kui laeva tõusis trapp
ja lahkumise märgiks heiskus puri
just siis me elukiri napp
lõi järsku lõõmama kui kiirgav tuli

miks siis kui öelda oli sund
ma visalt huuli suletuna hoidsin
nüüd aga kiivalt iga tund
ma karjun tühjusesse sõna leidsin

***

pole kohta kuhu peita
ennast sosinate eest
pole kollet kuhu läita
päästa suutev tulekeel

elad oma halli elu
ükskord ikka katkeb pael
siis nad keset üldist melu
tulevad kui hinge vaev

nad ei hüüa nad ei karju
aga nemad lihtsalt on
seisavad kui raagus kaljud
igas lõhes padakonn

***

hämaruses kõik on palju selgem
üks on üks ja kaks on jälle kaks
kusagil su elu värv on helgem
kaotustegi jaoks on võtta jaks

mul ei ole unustada kergem
kõik mis oli ikka haiget teeb
aga akna taga kevad karge
juba niredesse kogub veed

***

ma ei palunud su kätt
tulid lihtsalt ise
kaasas jumalagajätt
eilse elamisest

vaja polnud tähti kuud
taevast alla tuua
ainult veidi poikvel suu
hellust et võiks juua

tulid veendusid ja jäid
või ehk jäin just mina
keegi õnnistamas käis
üle laotas lina

***

ma ei oska veel öelda su nime
silmad udused nägu ei näe
aga läbi mu tunnete vine
juba hingeni laotuvad käed

oled kusagil ootel nii rusuv
lahti rebitud trööstitust ööst
kohvrid pakitud jalgades usun
tuksleb mineku meeletu sööst

veel me päevade raamat on tühi
alles otsime keda ei tea
aga millise rõõmuga pühib
elu ise me kohtumisteed

***

olen oodanud sind vihma vilus
längus tulbid kahutanud käes
suve valguses ja talve valus
näoli unistuste võlumäel

olen oodanud su ilmumisi
kaugelt kostvat saabumise häält
nagu voolamisi ootab vesi
tammi murdes sulatades jääd

olen oodanud et äkki hajud
rinnus mitme kadumise õud
lootnud olen ja ka hirmu vajund
siiski alatiseks leidnud jõu

***

kuhugi võlvide alla jäi kõlama
luusima jäi ja halama
ma enam ei tule

minemist piidlema olemist manama
lõppu käima ning jagama
ma enam ei tule

ukselt veel hõikasid sosinaks sõlmisid
homsete ootuste ribad
ma enam ei tule

kuhugi võlvide alla jäi kõlama
niiskete silmade kaja
ma enam ei tule

ma enam ei tule

***

kui praegu valge kas siis enne oli pime
ja soojale kas ikka eelneb külm
ei teadnud hiljuti veel isegi su nime
nüüd tunnen valu eilse rõõmudest

me elu pildiraamat täis on võõraid hetki
nad nagu varjud luusivad me teel
neid elamata aastaid ühes käidud retki
koos jääme igatsedes hüüdma veel

***

üks ainus päev võib lõhestada saatust
ja usud ometi et kõik on jääv
üks sõna keset elu halli vaatust
su olemisse kummitama jääb

jah veel on kohinad su päevist kaugel
ei näri hinge talumatu soov
võib olla tõesti põlemata rauged
ja joobumata peekri tühjaks jood

või hoopis ärkad avad uue aja
lööd selja sirgeks pilgus tungleb rutt
ja tunned elu selget selget kaja
kui minevikku jääb su vaikne nutt

***

see pole suits mis nägemast meid segab
vaid meie endi tuhmistunud silmavaat
ja juba aastaid rahumeeli magab
ka kunagi nii uhke unistuste paat

nüüd oskad hästi joonistada elu
ja raiud kindlalt et see õige värv on must
kas üldse mäletad kuis tegi valu
üks kunagine õiekimp erkroosa vist

kas mäletad mis värvi lõhnas suvi
kui rebis hinge valus jumalagajätt
sa ütled must las olla must siis tuli
kuid punane siis olgu kõik mis kurakätt

***

mu majal on pruunikas katus
ja aknaid seal kakskümmend kuus
kui kunagi siia veel satud
toa seinalt võid vaadata kuud

su jaoks jätan praokile ukse
just nõnda sel number on viis
üks põhjatu eksinud kutse
mu põrandaid tolmutab siin

küll tunned end pimedas ära
lööd läikima piltide rea
vaid tuhka mu toosist sa ära
veel tuultele kinkima sea

ka mina sest vahel teen aset
liig harva kuid mida sa teed
ei mõista mis imelik tahe
meid siiani hoiab siin sees

***

siin kivide vahel su elu
kaks tuba ning potiga palm
alt naabrite lõputu melu
üks kummut ja rüblikuid kolm

jääd vahel vaid nukrana kaema
kuis kärbub su toonane ulm
ja tõuseb kui udusulg taeva
kord kivina plaanitud kulg

see ongi siis õnn ja su rada
või tuleb ehk midagi veel
kui katkeb see päevade jada
ja midagi sünnib su sees

***

värvib me tänaseid päevi
eilsetest kogutud toon
vahel su sisse ei näegi
tõkkeks ei kellegi tsoon

nõrgub ka näppude vahelt
lõputu kahtluste liiv
otsekui küsiks meilt kahelt
kummale poole jääb piir

ainult et vaevade äikest
iialgi leida saa siit
hoian kui mina üht päikest
hoiad kui sina üht kiirt

***

kõnetan arglikult vaikust
sinust mis kajama jäi
sõnade valu vaid kaikub
seisan kui langetet päi

laulan su toonaseid laule
hääletult kõrvetab viis
kusagil hingedest kaugel
jälle sai olnuks üks viiv

***

kuhu sa eales ka astud
murtud saab kellegi roog
tärkava lootuse rikub
sammude otsustav hoog

valu toob iga me tegu
vahel vaid seda ei tea
nagu ka seda et jagub
rõõmude karikast head

***

ühel vaiksel viivul
puudutad mu pead
nagu hinge tiivul
õlale end sead

rebid lahti haavad
mõne värsi tood
olevikuks saavad
üleeilsed lood

pole sinu moodi
ulatada kätt
pole sinu tooni
jumalagajätt

hajud nagu udu
kui su tund on täis
tajun läbi saju
kuidas hellus käis

***

kuidas ma peaksin küll elama
helid et alla ei mataks
kuidas ma suudaksin taluda
valguse piinavat kutset

kuidas ma peaksin küll elama
tulema kuidas et jääda
minema kuidas et põlema
kunagi hinge ei lööda

kuidas ma peaksin küll elama
päevade tormakas melus
nõnda et koolduvas hämaras
poleks mu südamel valus

***

näpuotsaga puistati aega
meie tänu nüüd sellegi eest
pole vaja ju manada taevast
et ei hoidnud meid silmade veest

et ei tõuganud siis kui veel tohtis
et ei pööranud siis kui veel võis
et su minekut piiluda tahtis
et mu kurbusest purju end jõi

näpuotsaga puistati aega
mulle veidi ja sullegi pool
anna andeks ei jaksanud hoida
sinu poole viis tormitsev vool

***

hõikasin avarusse
huikasin kõiksusesse
igatsuse sinust

öid ja ka päevi
ootasin imet
kaja vaid vastas
tule

***

neid päevi pole olnud
ammugi siis öid
ja sina pole tulnud
häirima mu töid

su silmi pole näinud
särelemas öös
ning pole iial käinud
kurvameelselt koos

meil haavu pole lõigand
loobumise sund
üks olematult habras
kohtumise tund

neid päevi pole olnud
ammugi siis öid
vaid veritsevad killud
eilsetesse jäid

***

köida mind kinni just täna
hele ju liialt on kuu
otse mu hinge ta sära
langeb kui janunev suu

hoia mu tunglevaid jalgu
mineku ihade eest
täna kui maailm on kaldu
kutse kui väreleb vees

sõlmi mu pekslevad tiivad
tuultele tõkesta tee
ära mu silmadest kiivalt
otsi üht sillutet teed

täna ma hundina ulun
järsku nii kaeblik on hõik
hoia mind kinni ma palun
hoia mind kinni ja kõik

***

õhk hõreneb me vahel
ja sõnadel on külm
kas kitsaks jäi meil kahel
koos kokkupandud ulm

kaob puudutuse võlu
pilk eksleb omapäi
see oli kord see elu
me rikkus ja me lein



***

öö otsib mu avatud uksi
vihm hädaldab akende peal
kaua ma suudan
jääda lukku




***

klaas moonutab
su nägu võtab irvitava ilme
suits moonutab
mis imelik häbitu poos
õhk moonutab
meis pole seda hingematvat kirge
aeg moonutab
kas olime üldsegi koos



***

armuoja armust
teineteise tahtel
kasvasime kokku

loobumiste läbi
kurnamiste kaudu
kasvasime kokku

vihavile viisil
pagemiste paistel
kasvasime kokku

minekute mürgis
tulekute tuules
kasvasime kokku

lahkumise loojas
üksinduse üle
kasvasime kokku




***

lõpuks ehk saan sellest aru
et kõnnime õhkõrnal jääl
kirgaste päevade varu
et pagana täpselt on jääv

lõpuks ehk saan sellest aru
mis veetlus on ootavas näos
ja hoida mis viivu tasub
kui rebib sind raevutsev kaos

***

kes sind armastanud hoidnud
päevi jaganud ja öid
haavu lõiganud ning võidnud
nelja tuule poole lõid

täna oled täitsa ise
peegel reedab ähmast tõtt
ühest elust äraminek
pole teise vastuvõtt

***

koguneb kurbade kaudu
rõõmude vulinaks veel
lõhutud lõimede kaudu
sügavaks helinaks sees

võpatub ehmunud mõte
korraga kõik jälle loeb
kumab kui üle su käte
süttinud südamest soe

***

sosinad sünnivad sala
igast me elatud reast
koltunud piltide jadast
salmist mis senini peas

sosinad sünnivad sala
viibitud viivude seast
ootava südame valust
saatusse kriibitud veast

sosinad sünnivad sala
õhkava lootuse toel
leidmiste kaotuste rajal
ikka ja uuemal moel