| ***
rebi siis ribadeks viimane plagu
mõõk pista tuppe õlule pleed
nüüd oled võitja kuid kes künnab vagu
kes ajab karja kes pühib teed
kusagil kõlavad kaeblikud ohked
see on su tasu võidule hind
toetad nüüd selga ei midagi rohkem
pisar vaid nõrgub riivates sind
***
tule ma jutustan sullegi armas
kaotatud hingede lugu
tule ma jutustan sullegi armas
paitan su muredes nägu
näe kuidas kaarduvad eilsete rõõmud
täna me vaevade üle
mõnede hetkede rüübatud sõõmud
õitsevad mõlema süles
tunned kuis sünnitab vimmade viha
õrnuse õitele kadu
meil on veel mõndagi arutut teha
enne kui raksatab sadu
***
mis imesund mind hoiab kinni
su sõnadest su pilgust suust
kui meenutus kui sõnum mingi
kui koer kes armu otsib kuult
las põlevad me maised rajad
rist kõigele on veetud jäik
su olemist veel ikka kajan
kui tontlik must ja kiivas käik
***
ära ütle et kurbus
me kannul ei käi
et kõik kaotused
hajuvad koitu
mitu päeva me vahele
leinama jäi
säsi kõdub kuid lehed
ei koltu
***
mullale laotub su lugu
leidmine elamisrõõm
tasandub lõigatud vagu
jahtub kord miilanud lõõm
kuni veel elab me tukse
rohelust kuni on puul
pärani paiska kõik uksed
naeratust hoia üht suul
***
juba me toonasel maasikavälul
laiutab sookarva võsa
magusalt punaseid marju on mälul
raskegi tunda või näha
rada mis ühendas varjas ning palus
peidus nüüd lehtede vahel
pole siin kellegi sosinaid salus
muudki on tegemist kahel
kuhugi hajuvad sõnade kõlad
pilgule ette jääb häbi
maasikapunaseid huuli vaid elad
aastaid veel unedes läbi
***
pojale pärandan viltused viisud
otsija meele ning pigised piibud
tütar saab kuue mis veidi küll narmas
mõistmise juured ja siledad sarnad
sinuga jäävad mu laulmata laulud
jaanide soojus ning jõudmata jõulud
kappide põhjadest kogutud killud
mida siis aeg-ajalt põllule pillud
kildudest kasvab me mõlema malbus
pimeda kõiksuse väikene valgus
***
me sammud jäävad kajama
ka siis kui lõpeb jooks
ning varjud ühte sulama
kui päeva käik saab ööks
kui hommik sünnib imena
sa murenarmad vii
aeg vaibub julma vooluna
me ümber nii kui nii
ja väsib ootmast ootaja
jõud närbub pikal teel
küll leidub kuskilt kaotaja
me kahe vahele
***
ah jälle kaovad suve meelad huuled
kõik pöörane on järsku ainult ulm
vaid tuule nuttu pimeduses kuuled
ning oled korraga nii hell kui julm
ei kisu vägisi su hingest keegi
neid härdaid hetki sumesoojas öös
ja ikka loodad et su juures veelgi
üks säde taas end leegitsema lööb
ent tuuled toovad tuuled need ka viivad
leht pudeneb ning jääb vaid kõle oks
hing võib ju mässata või saada tiivad
kuid lendutõusuks lihtsalt puudub jaks
***
kuidas küll säästis kadu
toonaste tormide teel
ju meie lendu adus
sõnatult tõkestas veed
pöörasid äkki kuhu
sinetas udune viirg
tundsin kuis imbus suhu
soolaste tunnete liig
kibedalt lõikab tõde
vihiseb sõna nii julm
sinuta vaid on kõle
valus on nukker ja külm
***
sind tänan täna jälle
ma omal vaiksel moel
paar lille poetan sülle
üht ammust palvet loen
kus kõik me soovid saavad
ka teise omadeks
ja murenarmad jäävad
me elu varemeiks
su käte sooja tunnen
nüüd läbi muldse rüü
kas kogu elu kannan
ka meie muldset süüd
sind tänan täna jälle
ma omal vaiksel moel
sind tänan täna jälle
ma oma vaiksel moel
***
veel tollel tänaval on supilinna maitset
ja ninna hoomamatult tungib tartu vaim
kuis otsisime kord siin hingedele kaitset
just selle akna taga õnnelikuks sain
nii omamoodi lõhnas hommikune sepik
nii ere oli esimeste kiirte maik
miks silmad vargsi nüüd siis niiskeks äkki läksid
ei teagi kallis lihtsalt tuttav tundus paik
***
meil pole rohkem ühist
kui mõned silmaveed
ja tosin aastat tühist
koos sisse käidud teel
kaks õide läinud tüve
üks õnnekarva hõim
kildhaaval kootud hüve
tilkhaaval antud võim
see meie ühisosa
jääb pilve piirile
jääb kurgedele näha
ja tunda vihmale
***
maalin su silmade kohale
ereda päikesetriibu
tummade päevade vahele
värvides õhtute viivud
maalin su kätele helluse
taamale kurjade kisa
jalgade meeletu julguse
maalin veel sellele lisaks
maalin su jäädavalt endasse
kõik sinu ilmed ja poosid
hõljuma suitsuna taevasse
kunagi kingitud roosid
kuhugi maalin ka mineku
tumeda karuse valu
natuke tuhmi ei inetu
lihtsamast lihtsama elu
***
miks sa ütled et päike
eha kustudes kaob
kui mu südames väike
tulekerake taob
miks sa ütled et elu
vahel valus ja karm
kui vaid sõnade melus
õnne joovastav sarv
miks sa ütled et viivu
sinu heledust näen
kui me hetkede triibud
aina kumavad käes
miks sa ütled et läbi
iga unistus saab
kui me pilkude häbi
ikka nõretab maas
***
ühele pildile mahub
kogu mu elamisruum
kallas mis lainete vahus
tuultele paljastet juur
kusagil taamal on maja
esikus rebenend võrk
tubades koduselt kajab
üksiku metslinnu hõik
sügise tuleku valust
kolletab räsitud haab
salaja kadusid jalust
hubaste õhtute saad
hallile merele vajub
lämmatav külmuse vaip
südame lähedal tajun
möödunud hetkede kaik
***
sõnad jäid tolmuna teele
tuultele kriipida read
mõruka maitsega keelde
surusid viimased vead
nõnda sa läksidki veele
hõlmade vahele äng
samuti sätiti reele
kord sinu vanade säng
mineku valude kaudu
tuleb me õnnelik kulg
kõigile saetakse laudu
elu on ühtaegu julm
silmisse soolased nired
jäävad kui kallutad pead
mõistad et jääjate mured
endaga lõpuni vead
***
kui sa lähed minu juurest
vahel lihtsalt ära
tule kannan kaminasse
tuppa korjan sära
kui sa lähed minu juurest
täna jälle ära
teki tõmban silmadele
peidan omapära
kui sa lähed minu juurest
ükskord päris ära
vaikselt imbun igavikku
ei tee üldse kära
***
kõigel on kusagil nimi
tähendus mõte või jõud
nii nagu uppujal kivi
enam kui raskus kui õud
puudele mõtte toob salu
salust saab kellegi palk
vaprana igatsust talud
oled kui mõtteta kalk
südames kõigel on nimi
isegi mõttel on hääl
unistus hoiab meid ligi
nimetuks tunne kui jääb
***
mida ma sulle veel ütlen
või kirjutan millised read
langenud kevade rüppe
kõik meiegi talvised vead
jälle lööb lahku su unelm
üks lõputu sulisev hääl
peidame müüride vahel
veel viimaste külmade jääd
kuhu me hõikame võitu
kui suudame ollagi head
mõlema ellu üht lõiku
nüüd maalivad valusad read
***
merele metsale mullale mustale
laotan ma katkised rõõmud
tuulele vahel ja vahel ka vihmale
pillun mu joomata sõõmud
sajale kõrvale pilgule sajale
sulen ma enda kui sarga
lumele pehmele lumele õrnale
loovutan mühkliku malga
tulele viimane murede narmake
lõpuks veel puhtaks ka koda
tule mu kullake tule mu hellake
nüüd sulle valmis on süda
***
mõnda teed sa ise küll ei vali
mõni küngas lihtsalt ette jääb
ma ei teagi mis mul mõttes oli
kuhu keerasin seal oli hää
ninna tungis unemagus vine
silmi pimestamas leebe loit
miks ei öelnud sa mul vaikselt mine
enne veel kui latvu värvis koit
hellust jõin ja armust tundsin lõbu
tule paistel ennast tundma sain
okste varju jäi me kahe kodu
märga heina meie kahe vaim
***
kord sa imbud oma üksindusest läbi
kopsud tõmbad värsket heinalõhna täis
äkitsi on raske imelikult häbi
et su unistus end paljastamas käis
kauge tundub kogu sagimise valu
kuhu vaatad ikka tähevalgust näed
see ta on see hele sametine elu
kui sind embamas on hoolitsevad käed
***
ma ei saa sind nimepidi hüüda
kutse tardub väljumata suust
ma ei saa su rõkkamisi püüda
nagu leht ei saa ma lahti puust
ma ei saa sind enesele hoida
oled mööduv õhkamiste laev
ma ei saa su helli haavu võida
meisse jääb nii mõlemate vaev
ma ei saa sind hüüda hoida tunda
ainult nutta igatsedes võin
ma ei saa su lahkumisi kanda
koha sülle olemisteks lõin
***
kas kuuled kuidas kasvab kõrge kohin
su unelm ootus tegemata teod
see vähene mis lootust kanda tohib
sind pikkamööda elu külge seob
nii andud oma kibedale teele
ei märka kuhu kaob kõik valu vaev
sel’ silmapiiri tagusele veele
jääb hoida sinu unistuste laev
siis lähme nagu isadki on läinud
kuid suureks kahjuks keegi meist ei saa
jääb lohutus et oleme siin käinud
ja mitu sülda päris enda maad
***
palju mu kätele mahub
jäätunud meelespea lilli
külmus kui kohmakalt tahub
kadumist teiselpool pilvi
kuhu ma peidaksin ära
õhkõrnad hingede palved
soojendaks mõnedki täna
homme las tulevad talved
sõnade soojusest jagub
vaevalt me kõikide teele
kaotuse puudutust adud
silmade kiskumist veele
***
üks asi mis meid hoidnud ligi
on märtsikuine sulalume lehk
on meie õnnesegus higi
üks tõotustega sõnadeta leht
kas tuli soe ehk liiga vara
või lihtsalt peatus liiga pikalt aeg
me kadusime julmalt ära
ja asemele imbus võigas vaev
sind otsin nüüd kesk õite ilu
vaev sosistab mu kõrvu inetust
jah tean mul endalgi on vilu
kõik tõesti algab ainsast minekust
***
merekarpide kohinast hullunud liialt
silmi säästmata ahminud päikest ja tuult
ning siis ärganud
vaikinud
vahest ehk kiivalt
põrmu paisanud sosinaid teesklevalt suult
lõpuks kummardud
hingede helina saatel
oled viimaseks vaatuseks avanud peod
kõigi kogutud rõõmude murede paistel
sõnad kriipivaiks piltide jadadeks seod
õhtul rahuldust sündinud värvide merest
otsid lapselik
määrdunud piinatud mees
ei saa iialgi juurida ketseri verest
merekarpide kohinat päikest ja teed
***
ehk polegi see tuul mis räsib
mu kolletunud pidupäeva rüüd
ning vihmale ehk keegi käsib
mu õlult pesta suvesooja süüd
kui joobusin kui unus jäine
õhk unistusi tappev rusuv põud
jah olen süüdi isepäine
mind piitsutage kadedate jõud
võin loobuda võin olla hanges
ja lumele võin ulatada end
kuid sügaval mu juurte hinges
on pungadele juba aland lend
***
hoia mind tugevalt armas
tuul muidu veel sasib mu soovid
vihm kastab mu unede hoovid
hoia mind tugevalt armas
ole veel minuga armas
koos tõuseme siis läbi udu
ja usu seal sinas me kodu
ole veel minuga armas
kõnele minuga armas
liig valus on vaikuse rusu
kui ootad ja loodad ja usud
kõnele minuga armas
millest me kurvastus armas
lund keerutab ärganud tali
külm kriipimas hingedes vali
millest me kurvastus armas
***
kuhu jäid maha meid lummanud laulud
pihkude ärevus pilkude hurm
tummalt vaid ilguvad jääkülmad vaalud
säh teile lootuse õisi täis nurm
näed kuidas tõmbume küüru sel tuules
sinul on jahe ja minul on külm
kumbki ei mõista kes käis meie juures
sinakas valelik narrirüü üll
***
üks viivu pikitud idüll
pelk eitus elu õigel poolel
me joovastuse võtnud üll
on tõelus erilisel hoolel
need hetked hajuvad ma tean
hõrk tundmus olemisevalu
suur vaikimine mida nead
või ootad enam veel kui elu
|