***

veel ei suuda su rohekaid silmi
unedes tunda ära
keegi kui puhuks tülikaid pilvi
ette isikupära

kõik on ometi üdini tuttav
iga su mõte ja samm
oled ehk paigal kuhu sa ruttad
mällu et sööbiks su sarm

ehk ei olegi kuju veel võtnud
keha su hingele toeks
see kes sa olid minema sõitnud
uue et armastus looks

***

üks naeratus üks päike silmanurgas
see ongi kõik mis sinult sain
me kohtumisel kolme kivi ristil

ei sõnu ma ei mäleta ja mõtteid
või mida mängis raadio siis
me kohtumisel kolme kivi ristil

üht kärbest mäletan ja palju päikest
veel mingi müra keerlev tolm
me kohtumisel kolme kivi ristil

sai siiski väike seeme pandud mulda
jah nüüd on selge nüüd ma tean
me kohtumisel kolme kivi ristil

***

on kõigel lõpuks ikka hind
ja hetke eest mil tunned elad
kolm tilka loovutama kahjuks pead

nii tilga haaval tühjaks saad
sa ükskord ahnelt nautind elu
ja kustud vaikselt saatust sa ei nea

ja kustud vaikselt muigel suu
kõik viivud rivistuvad äärde
sest mis ka oli võlgu sul ei jäänd

***

kas mäletad veel seda lõhna
juuni alguse lompides teel
kui sirelid kogusid võhma
suure andmise ootuse eel

kas tunned kuis pitsitab südant
vihmapiiskade tollane laul
veel mitmete suvede tagant
sellel kohal on hingedes paus

kas tõesti saab millalgi otsa
kahe hullunu meeletu hoog
ja vaadata saab meie metsa
lihtsalt metsana teeäärses soos

***

see kellalöök on alati nii valus
sa võtad salli ja ma tõstan krae
uks jälgib meid ning andestust kui paluks
ta hetke eest mil kustub valgus laes

kaks tundi unustust kaks tundi rahu
nii lühikeseks alati jääb ulm
ja viivu sisse kuidagi ei mahu
koos elamata aastad elu kulg

noh lähme siis las vaikselt sumbub tukse
pilk niiske väldib sinu lähedust
näen veel kuis avad oma kodu ukse
ma äkki tunnen elu jahedust

***

kaks on elu üks on põli
sinul minul mõlemal
loos on üks kuid võitu pole
sinul minul mõlemal

julm on mäng mis reegleid eirab
sinul minul mõlemal
kullina kui saatus seirab
sinul minul mõlemal

aastad tähtsusetuks koolvad
sinul minul mõlemal
on vaid hetk mil taevad kaovad
sinul minul mõlemal

sinul minul mõlemal

***

õnn on pilgus mõnes sõnas
äng on ikka lihtsalt äng
ta on ellu löödud mõras
tühjana kui uinub säng

miks see lohk mu padjas pole
läinud ühes sinuga
aga ööde rõõmud oled
kustutanud kiiruga

sa võid lasta naerul tulla
ojana las voolab vein
kuid sa kallis tead et mulle
lein on ikka lihtsalt lein

***

kõik see õnn mis meie vahel oli
raami seina hoolega
aga piin ja hingemattev valu
võta ühes endaga

kui ma kaon siis tea ei tunne puudust
teel sa meie rõõmudest
jääb su meeli kummitama hoopis
nõrguv pisar silmadest

***

mis on siis see elu üks meeletu jooks
tee ühtlase lindina ees
sa märkad küll silmi kuid hinge ei joo
ja ühtegi raju su sees

kuid korraga tunned et raevukas hoos
üks haldjas sul ulatab käe
ta hoiab sind hellalt käed ümber su koob
on ühtäkki meeletult hea

nii meeletult hea elu pausi et peab
jalg järsku on kindlana maas
ainult ütle kallis kui sinagi tead
mis meist nõnda edasi saab

***

ei ära mine mul öelda oli veel
paar sõna sõnatult
paar pilku päikeseta
ehk jäi ka hüljatult

ei ära mine mul anda oli veel
nii palju hellust kogutud
nii palju lendamata lende
mis mulda surutud

ei ära mine ei ära mine veel
sind palun põlvili
mu palve tummana tõuseb
ja langeb silmili

***

valu tuleb ikka tasa
tuleb siis kui öö on käes
tuleb rõõmurõkke taga
tuleb lausa võluväel

süda see ei mõista elu
justkui laps ta ootab vaid
ta ei usu ta ei palu
ootab lihtsalt nagu paid

kusagil kuid kõik on kirjas
on me hetked täpselt reas
alles õhtul hilja hilja
järsku taipad järsku tead

tead et jälle kuskil keegi
hoolikalt just nagu peab
kustutab kui küünla leegi
nimekirjast ühe rea

***

kui kärgatab kõuena raju
sinule mõtlen
ja kui tormina tuuseldab meri
sinule mõtlen
ka vaikuses sumina sekka
sinule mõtlen
ja öösel ning päevases melus
sinule mõtlen
.....
lase mind ometi lahti
või oota hoia mind veel

***

iga tund mis meile tundub püha
iga hetk mil ühinevad teod
kaob kord mitme igaviku taha
tühjaks ometi ei jää me peod

jah meil tuleb tunnid mõelda aastaiks
hetked kuudeks viivudest saab päev
ära ainult ütle et sul saatjaks
paariks silmapilguks olin vaid

elu kunagi ei mõõda ajas
on me hetkedes nii sünd kui surm
nagu teistel nii ka meile sajab
sülle teineteise õnne hurm

***

andke mulle õnnetule andeks
lausumata laused nägemata näod
andestage et ei olnud valvel
siis kui sirutatud olid teie peod

jah ma tean te kutsusite tihti
andke mulle andeks kurdistunud kõrv
seljandikul sinilindu nähti
pidin jooksma kiirelt oli minu kord

andke mulle õnnetule andeks
kunagi ma tulen hüvitan kõik veel
praegu aga las ma hoian hellalt
leitud laulu kaunist mäkkeviival teel

***

kui kohtume siis ole hästi tasa
las vaikus räägib meie eest
kaks kätt mu näol kui karje hinge taha
kaks pilku teineteise sees

on iga sõna lihtsalt liiga valus
ning rõhuvana tundub päev
kaks elu eraldi kus nagu paluks
vaid andestust me endi käest

***

sõrmedel veel sinu juuste lõhna
nägu reetmas puudutuste keel
tänaval ei keegi märka kõhna
veidi kühmus õnnelikku meest

kogu linn on tõesti justkui sama
aeg ei peatu tahad siis või ei
ainult kahe silmapaari taha
hetkega sai ehitatud sein

vangikong see pole ei vaid kodu
väike maailm millel oma aeg
oma hõng seal ning me aastaid rodu
tunni kaupa eluks köidab pael

***

kõik mis meist jääb on ainult kohin meres
kui veab kaks kääbast kõrvuti kui veab
me hetk on praegu on see tukse veres
ning liivaranda kritseldatud read

jah aeg kui laine liivast jäljed uhub
kord kaob ka tukse vaikselt sulgub suu
me mälestuste väljadele puhub
vaid lõikav jäine unustuste tuul

***

ühel õhtul sind enam ei tule
jah ma tean siis ongi see lõpp
ainult ust ära looda et sulen
ja valgustet ikka jääb trepp

***  

kuhu ma kirjutan üles need sõnad
öelda mis tahtsin öeldud ei saand
kuhu ma laulud mis laulmata jäänud
poetama pakku panema pean

kuhu mu helluse söömata raasud
õrnuse riismed hoidmata ööd
kuhu ma ometi peidan need sammud
sinuni käia mulle mis jäid  

***

me teame mõlemad et ükskord hajub udu
lööb taeva klaariks taamal ilmub linn
siis äkki seisame kui peegli ette surut
ja meid on neli mitte kaks või kolm

need kaks seal peeglis on küll meie endi nägu
jah samad juuksed samad riided käed
kuid meie jaoks on nende kummalised elud
nii võõrad tundmatud ja neid ei näe

me teame mõlemad et ükskord hajub udu
ja peegelpildis lahutuvad näod
veel kaua kahekesi näeme nende kadu
kui lahku löövad õhetavad peod

***

need sõnad sinule
need vaikusesse sosistatud riimid
need pimedusse kriibitud read
andesta nende karune kest
mida paremat minult oodata oligi
öödes uitajalt armistunud hingelt
kuid palun sind ära neid kustuta veel
luba neil viibida veidi ka endaga
mind on nad elanud
hommikuni
lõpuni  

***

su sõrmed mu huultele sosinaid saadavad
silmade kelmikas säde on soe
su sõrmed mu huultele sosinaid saadavad
nõnda ma hajun su mõtete toel

ma hajun kui tuulega tõugatud pilveke
keegi ei mäleta endist mu rüüd
ma hajun kui tuulega tõugatud pilveke
langen su peale kui udune süü

ma langen su juusteni lämmatan kurbuse
kõikide valude lätted ma viin
ma langen su juusteni lämmatan kurbuse
sinusse imbun just praegu ja siin

***

juba ma suudan su rohekaid silmi
unedes tunda ära
helluse helinad vahel kui ilmsi
öödesse toovad sära

juba ma suudan su rohekaid silmi
endasse hinge näha
päevade täiteks kui värvilist filmi
unistust vaatan täna

elul nüüd sinuta kõle on olla
valude vaeva taga
hoida sind kaua ning alati tulla
minekud vaikiks maha

***

kes peaks koldest kustutama tule
kui me rõõmu aeg saab täis
kui me varje seintel enam pole
kui me vahel valu käib

kes peaks laualt koristama killud
puruneb kui lootus meis
kelle hinge saatus riismed pillub
kõigest olnust vabaks meid

keegi alati me ööd lööb kokku
salamisi mured viib
alles hiljem näed et kõik saab lukku
sinu enda sisse vaid

***

elu on selleks et elada
juust vahest selleks et süüa
veini saab ikkagi valada
kokku kui kellega lüüa

elu on selleks et tabada
hetki mis sinule antud
vahel ehk huupigi rabada
eksida loota et taltud

elu on selleks et jagada
killukest headust su põuest
selleks et rõõmsana magada
kari kui aetud on õuest

elu on selleks et elada
kellegi õhkuvas pihus
olla nii seotud kui vabana
just nagu viljapea vihus

***

tuul juba rebib me hõlmade ääri
kas suudan sind hoida nüüd
ning vihma vaid kallab ja kallab ja kallab
kas suudan sind hoida
kas suudan sind hoida nüüd
kui juulikuu soojus sind hommikul enam ei suudle
ja läbi tulevaste tuiskude jäise kadalipu
kas suudan sind hoida
kas suudan sind
hoida

***

jäin imetlema su silmade sügavust
vist ütlesid midagi kuid ma ei kuulnud
mis loevadki need tühised sõnad
kui sulle avatakse universumi väravad

***

millest sa nukrutsed kullane vaher
sügis ju ikka on veidike kurb
millest sul pisarad lehtede vahel
ah ära küsi nii kõle on nurm

tirtsude tirinad kõrvust ei vaibu
jäljed mis tallatud heina ei kao
suudan kas suveni loota et paisub
hangede kiuste üks unustet soe

ootad siis ikkagi kolletav semu
ootad ka külmade tuiskude teel
muud ma ei suuda see ongi mu elu
rohelust ihata õitsemist veel

***

ma kuulen ja kuulen su nuttu
kesk pimedat üksindusööd
jääb minulgi midagi lukku
kui aeg uksed pärani lööb

see valu on kallis meis endis
me päevade hallikas reas
ja käokella tuttavas pendlis
mis kaua veel võngub mu peas

kui keegi meist teaks mis on õige
mis vale mis õigustust väärt
üks saatus vaid kootud on lõime
öö summutab kutsuvat häält

***

ja jälle jääd sa naelutatult seisma
pilk eksleb kauguses ning järg on käest
sai tormatud kuid kuhu mida leidma
sõrm veerib unistuste kirjus reas

kõik tundub järsku mõttetu ja mage
kui üksik lahtirebimata leht
sel tuultest räsit mustakirjul kasel
on äkki tähtsam kui su elu siht

veel kaua kuulad oma mõtte kaja
jalg otsib suunda sillutatud teed
siis otsustad ning paned kohvrid maha
lööd vaia maasse kodu ukse ees

***

kõik justkui seisab omal kohal
ning õhtuti on tuba soe
kaks tassi laual nurgas rahu
kuum praksuv tuli põue poeb

kuid ometi on kuskil kaugel
torm viinud viimase kui toe
see raju sinuski ei rauge
ja ööde vähkremisi loeb

kõik justkui seisab omal kohal
pilk ainult eksleb sihitult
tuult aimad seinte taga kohab
jääb hellust puudu lõputult

***

kolm päeva lilled püsisid
siis järgnes vääramatu lõpp
kaks silma kurvalt küsisid
kas lootust või ehk lihtsalt tõtt

mu jäiseid sõnu uurisid
viis usu raagustunud kimp
kuid minevikku juurdusid
me kahe õõtsumised stamp

kolm päeva lilled püsisid
siis järgnes vääramatu lõpp
vist vale öelda väsisid
mis alatiseks jääb on lõhn

***

me elu on ehk meelepete
üks kõikumine või ehk lihtsalt laul
üks minek teistpool vaevavete
üks kivihaaval kokkulaotud raun

veel usud tulemise võlu
ning ootamise hirmsat puudutust
kaob lõpuks seegi nagu valu
vaid vaevu arme märkad saatusest

siis uinud igavesse unne
su olemist jääb meenutama rutt
ja sõnad kirjutatud lumme
ja mitmeid kordi kisendatud nutt

***

mind kurvastab
et vaikus pole ehk veel küllalt vaikne
ning pimeduses liialt ere helk
et kuulatades teisi justkui vargsi
sul vabandavalt ringi eksleb pilk

mind kurvastab
et õitsemise järel koidab kadu
ning meeletuse tasuks tihti põrm
et naerdes viimaks omaenda naeru
taas ilmub taamalt hoiatavalt sõrm

mind kurvastab
et võitudes nii palju julma kaotust
ning endaks jäädes keegi vimma peab
et kõik me lood vaid jäävad lõppu jõudma
ei ükski saabu tühjaks jäävad read

***

mõnikord ma lähen lihtsalt ära
suurde kotti pakin kopitanud teod
sõnad mõtted mis on jätnud sära
tunded tuhmistunud sekka külmad peod

lähen pikalt läbi mitme oru
ära küsi kauaks isegi ei tea
lähen kuni kurnatuse võlu
aegamööda mõtted mulla ligi veab

lõpuks toetan selja vastu tüve
juurte peale laotub haigetsaanud hing
midagi meis ikka otsib nime
veel ka siis kui nimetuna sulgub ring

ma ei tea kas möödaniku tunnid
või see kumav valgus tuleviku teel
korraga viib valu ja ei sunni
enam miski küürutama sinu sees

mõnikord ma lähen lihtsalt ära
ma ei lahku iial jätkan ainult teed
aken valge lahtijäetud värav
südant kinni hoiab kihutaval reel

***

sõnad on otsas ja suu püsib lukus
pilk ainult pilgu käest lahti ei saa
kuuled kuis südames midagi tuksub
nüüd oled kohal ning koorem on maas

kuidas küll elasid olid ja tundsid
rebisid vermele hinge kesk öid
kuidas küll manasid vaikselt ehk lootsid
hirmudes lootuse põhjatuid soid

ometi tõusid ka valude kiuste
valisid mitmest ehk raskeima tee
laulud said suhu just nii nagu muiste
kaela said saatuse kingitud kee

kahte on vaja et maalida rahu
ühte et neelata sündivad read
sõnad on liigsed me juurde ei mahu
pilk ainult pilgu seest ammutab head



(kevad 2001-kevad 2002)