Vanausulised (vene k staroobrjadtsõ, staroverõ) on 17. sajandil Vene Õigeusu Kirikust eraldunud usuline liikumine.

Õigeusu jumalateenistusi viidi algselt läbi paralleelselt Konstantinoopolist ja Jeruusalemmast pärit liturgiliste reeglite järgi. 1652 algatas patriarh Nikon tsaar Aleksei I toetusel reformid, mis pidid õpetuse ja rituaalid viima vastavusse Kreeka emakirikuga. Tsaar ja patriarh kutsusid abiks mitmeid välismaiseid (eeskätt Kreeka) nõuandjaid. Kõik usklikud ja vaimulikud ei pooldanud aga reforme, mis nende meelest hülgasid muistsel pärandil püsiva kristliku autoriteedi ning vabastasid tee moderniseerumisele, ilmalikustumisele ja "paavstlikele" mõjudele. Ametlikud kirikuvõimud kiitsid aga reformid heaks ning teisitimõtlejate allutamiseks alustati julma terrorit.

Vanausulised pidid põgenema Venemaa kõrvalistele äärealadele või välismaale. Kuna neil puudus piiskop, kes saanuks ainsana uusi vaimulikke ametisse pühitseda, hakkasid paljud vanausulised preestrituteks - nende kogudustel polegi vaimulikke ning jumalateenistusi viivad läbi haritud ja lugupeetud kohalikud vanemad mehed või ka naised.

Vanausulised ei tunnista Nikoni reformidega tehtud muudatusi liturgias ja rituaalides. Nad löövad endiselt risti ette kahe sõrmega, kasutavad reformide-eelset pühakirja ja lauluraamatut. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne, kasutatakse spetsiaalset arhailist noodikirja. Ristimine vanausuliste moodi toimub ristitava kolme üleni vettekastmisega. Kasutatakse vana bütsantslikku ikoonimaalimisstiili, kasutatakse ka väärismetallist ja reljeefseid ikoone. Ei austata pühakuid, kes on pühakuks tunnistatud pärast 1666. aastat, kuid austatakse mõningaid oma pühakuid (nagu Avvakum Petrovitš), keda omakorda ei tunnista õigeusk. Lastele valitakse nimed kirikukalendrist. Jumalateenistused on pikad. Eriti konservatiivsed vanausulised nõuavad, et jumalateenistusel tuleb kanda traditsioonilisi palverõivaid. Naistel on nõutav pikk seelik ja pearätt, mida ei sõlmita, vaid kinnitatakse haaknõelaga. Palvetades tehaks rohkelt kummardusi, sealhulgas maani kummardusi, mille ajal käed toetatakse väiksele vaibakesele (podrutšnik). Palvehelmesteks on lestovka, mis koosneb väikestest riiderullikestest helmestest (17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse eluaastad, 40 tähistavad Kristuse paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli kaheteistkümne apostli mälestuseks) ning neljast kolmnurksest labast (sümboliseerivad nelja evangelisti). Rangemates sektides pole meestel lubatud habet ajada, ei tohi juua kohvi, mõnes harus ka musta teed, suitsetamist peetakse patuks. Eriti ranged vanausulised ei jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrausulistega.

Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste ilmusid esimesed tagakiusamise eest pagevad vene vanausulised juba 17. sajandi lõpus. 18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati, keelati vanausu tavade kohaselt ristida, laulatada ja matta, asutati kirikukoolid, kus lapsi õpetati õigeusu vaimus. Säilis vaid üks palvemaja Kasepää külas. Võimude surve nõrgenedes hakkasid vanausulised organiseerima salajasi "tädikoole", kus anti vanausu õpetust. Tüdrukuid saadeti Peterburi ja Pihkvasse õppima lugemist, koorilaulu ja ikoonide tikkimist. Käsitsi paljundati vanu käsikirju. 1920.-1930. aastail oli Eestis kümme tuhat vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsimaal, Tartus ja Tallinnas. Regulaarselt toimusid vanausuliste kongressid, tegutses kesknõukogu, ehitati uusi palvekodasid. Nõukogude võim likvideeris vanad kultuurharidusseltsid ning alustas repressioone vaimsete liidrite vastu. Kolhoosikord lõikas läbi vanausuliste elukorralduse majanduslikud juured, nende külad tühjenesid. Palvemajades käisid peamiselt naised ja eakamad inimesed. Vanausu taassünd algas 1995. aastal, kui taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Eestis on registreeritud 11 vanausuliste kogudust – 9 Peipsimaal, Tallinnas ja Tartus kummaski üks. Eestist on pärit tuntud vanausu ikoonimaalija Gavriil Frolov (1854-1930) ning tema õpilased Pimen Sofronov (1898-1973) ja Mark Solntsev (suri 1958).