Mis me peame tegema?

Nii küsisid juudid aastal 30 AD, kuuldes Peetrust kõnelevat Jeesusest. Meiegi küsisime endilt sedasama, nagu igaüks, kes mõtleb sügavamalt elu mõttele, olgu ta siis ateist, budist või luterlane.

Kasvasime üles erinevais kirikuis või ateistlikus ümbruses, kuid me kõik oleme jõudnud arusaamisele, et erinevad teed ei vii ühte ja samasse sihtpunkti. On nii palju teid, millest valida, palju inimesi vastust pakkumas: luterlased, katoliiklased, Jehoova tunnistajad, adventistid, baptistid, nelipühilased, õigeusklikud; budistid, moslemid, ateistid,... Küsimus on

Milline on õige tee? Mis on tõde?

Sageli kuuled vastuseks: "Igaühel on oma tõde" või "Tegelikult ei tea seda keegi". Meie arvates on sellised väited vastuolus tõsiasjaga, et on olemas reaalsus. Maa on kas ümmargune või lame, ta ei saa olla mõlemat. Reaalsus on absoluutne ning muutumatu vaatamata sellele, kuidas me vaatleme. Religiooniküsimustega on samuti. Kaks vastupidist või vastuolulist võimalust ei saa üheaegselt eksisteerida, üks sinu, teine minu jaoks. Kui reaalsus on ülestõusmine pärast surma, siis ei saa olla reinkarnatsiooni. Sul ei saa olla nii igavest elu kui ka hinge annihilatsiooni. Kui Jumal lõi mateeria, ei saanud see igavesti olemas olla. Vaatame veel mõnd küsimust, millel ei saa olla kaht vastuolulist vastust: On Jeesus Jumal või ei ole? Kas Jumal määrab inimesi hukatusse või mitte? Kas inimene saab Jumalast ära langeda või ei saa? Kas inimene on loomu poolest patune või ei ole? Kas põrgu on olemas või mitte?

Kas need ja muud seesugused küsimused ei innusta igaüht, kes tahab tunda Jumala olemust, jõudma mingile seisukohale? Kas võime neis asjus ükskõikseks jääda, kui tahame leida eluviisi, mis vastab Jumala tahtele?

Arvame, et neile küsimustele vastuse leidmiseks ei ole vaja ei uut ilmutust ega uut ja erilist piibli tõlgendamise meetodit. Me ei arva ka, et oleksime tõe allikas -- me pole kaugeltki nii ülbed ega täiuslikud -- aga me usume, et tõde on kättesaadav, sest Jeesus ilmutas selle inimkonnale.

Enamik inimesi arvab, et absoluutset tõde ei ole. Meie ühiskonnas on paljud harjunud mõtteviisiga, et tõde on suhteline ja et ühe inimese arusaam tõest ei kehti teiste jaoks: "Mis paistab mulle hea olevat, ongi õige." Aga kui kõik arusaamad kehtivad võrdselt, siis lõpuks ei ole miski oluline: puudub täiesti mõõdupuu, millega eristada head ja halba, õiget ja vale. Igaüks võib leida midagi, mis vastab tema maitsele ja vajadustele. Inimesed maalivad omaenese pildi taevast, valides värvid oma soovide ja himude paletist, luues oma religiooni, mis näib kaasaega piisavalt hästi sobivat... Tegelikult koheldakse religiooni laialdaselt veel ühe kunstiharuna, nagu moemaailmas, kus inimesed kujundavad trende ja trendid omakorda inimesi.

Kuid Jumala tee on teistsugune:

Siis ütles Jeesus juutidele, kes teda uskusid: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!"(Joh 8:31,32)

Jumala silmis on need, kes tõde ei otsi, vangid. Ta tahab meid vabastada isekatest himudest ja seksuaalpattudest, edevusest ja kadedusest, alaväärsustundest ja uhkusest, ülbusest ja tungist teiste inimeste soosingut võita. Ta tahab meid vabastada eksiõpetustest, mis juhivad inimese enese päästmiseks veel enam enesele keskenduma. Ta tahab meid ka vabastada valeideoloogiaist, mida nimetatakse kristluseks, aga kus inimesed pühendavad tohutu aja ja energia võideldes ühiskondliku õigluse eest, jättes unarusse vaimuliku võitluse patu vastu. Jumal tahab meid vabaks teha õpetustest, mis pakuvad veendumust Jumala andestuses, kuid unustavad, et kristlus tähendab Jeesuse järgimist. Ta tahab meid lahti päästa dogmadest, mis lubavad Jumala armu, aga heidavad kuulekuse kõrvale kui legalistliku. Seepärast me otsime tõde, püüdes leida Jumala tahet nii meie elus kui ka õpetuses.

See Jumala tahte otsimine tõi meid küsimusteni:

Kuidas peaksin oma elu kasutama? Kuidas peaks kristlik kogudus välja nägema?

Esimeste kristlaste puhul Jeruusalemmas nägi see välja nii:

Aga nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse ... ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega...(Ap.teod 2:42 ja 46)

Tolle aja kristlastele oli loomulik iga päev kohtuda ja õpetusega tegelda. See tunnistas nende suurest huvist ja armastusest Jumala ning vendade-õdede vastu. Meilgi on see suur tahtmine jagada elu oma usuõdede ja -vendadega, lugeda koos piiblit, võtta osa üksteise rõõmudest, muredest ja vaimulikest võitlustest. Oleme väga tänulikud, et elame ajal, mil transpordivõimalused ja sobiv tööaeg teevad igapäevase kokkusaamise võimalikuks. Igapäevane koosviibimine on meie jaoks armastuse väljendus ja tuleneb soovist elada selle järgi, mida usume, ning pühendada oma aeg Jumalale ja usuvendadele-õdedele. Me kasutame oma aega selleks, mis on meile tähtis.

Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat," ja vihkab oma venda, siis on ta valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja meil on temalt see käsk, et kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda. (1Joh 4:20-21 )

Intensiivne osadus aitab meil üksteist meie võitlustes kinnitada ja praktiseerida piiblis väljendatud põhimõtet:

Manitsege üksteist iga päev, niikaua kui veel üteldakse 'täna', et ükski teie seast ei paaduks patu pettusest (He 3:13)

Me ei taha luua pealiskaudseid suhteid ega näidata endid üksteisele vaid heast küljest, vältides ilmutamast, millised oleme tegelikult. Me tunnistame üksteisele oma patte ja nõrkusi, et aidata üksteist võitluses pühaduse poole.

..et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud... (Joh 13:34)

Sellist armastust me tahame elada - mitte ainult pühapäeviti või pühade ajal, vaid iga päev ühtmoodi; mitte ainult eriliste sõpradega, vaid igaühega, kes tahab elada tõe järgi.