Armastus ja hindamine

SISSEJUHATUS

Mitmesugustesse kristlikesse usulahkudesse kuuluvate inimeste seas võib sageli kuulda ütlust: "Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks!" Igaüks peab kord seisma Jumala ees ja aru andma, kuidas ta elas. Mitte keegi teine ei suuda anda objektiivset arvamust inimese elust ja tegudest, eriti mis puudutab tema päästmist. Usuelu nähakse peamiselt erasfäärina, mis on teistele suurel määral või täielikult tabu. Nii nähakse igasugust kriitikat kohtumõistmise ja sallimatusena, "pühasse isiklikku ruumi" tungimisena. Erinevate usulahkude õpetuste hindamisse suhtutakse samamoodi. Sest kui pidada rühmituse arvamust või õpetust vääraks, on järeldus, et nad käivad valel teel, vältimatu. Järgnevatel lehekülgedel tahame tegelda küsimusega, kuidas paistab arusaam "teist inimest ei saa (või ei tohigi) hinnata" kristliku õpetuse ja elu valguses.

Hindamise ja kohtumõistmise erinevus

Paljud peavad hindamist ja kohtumõistmist samaks, kuigi nende kahe mõiste vahel on oluline erinevus. Mõiste "hindamine" ei ole negatiivne, kuna see tähendab ainult seisukoha võtmist selles, mis on hea ja halb, õige ja vale. See tähendab Piibli põhimõtete rakendamist elu praktilistes olukordades. Hea ja halva vahel vahe tegemine on vaimulikus elus sama tähtis kui maistes asjades. Sõnadel "hukkamõist" ja "kohtumõistmine" on negatiivne varjund ja need viitavad halvale hoiakule. Aga hindamine, mis tuleneb igatsusest tõde tunda, on esimene samm olemaks võimeline teisi abistama. Kui puudub eesmärk aidata, võib isegi täiesti õiglane ja õigustatud hinnang osutuda armastuse ja halastuseta hukkamõistuks. Piiblis on muidki kirjakohti, mis räägivad ennastõigustava ja variserliku kohtumõistmise vastu (näit. Matteuse 9:9-13; Luuka 18:9-14 jne.). Järgmises tuntud ja kahjuks sageli vääralt tõlgendatud tähendamissõnas lükkas Jeesus tagasi just sellise armastuseta hoiaku:

Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut, sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile! Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka? Või kuidas sa võid oma vennale öelda: "Lase ma tõmban pinnu sinu silmast välja!" ja ennäe, sul endal on silmas palk? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa näed pindu oma venna silmast välja tõmmata! (Matteuse 7:1-5)

Selle hoiatuse oluline üksikasi on, et peetakse silmas upsakat ja silmakirjalikku inimest, kes paneb suurt rõhku teiste pattudele, tähele panemata oma ülekohut. Nii ei räägita midagi keelust pind oma venna silmast eemaldada. Jeesus mõistab lihtsalt hukka viisi, kuidas seda tehti, st. ta mõistab hukka halva hoiaku. Jeesuse keskne mõte on, et me peame nägema oma patte teiste omadest tõsisemana. See tähendab enesekriitikat ja oma pattudest loobumist. Nii võime teisi aidata. "Aga miks sa näed pindu, kuid palki oma silmas sa ei pane tähele?" Isegi võrdluspilt, mida ses tähendamissõnas kasutatakse, ei sobi toetama levinud arusaama: "teise pind/patt ei ole minu asi", sest pind põhjustab ebamugavust igaühe silmas. Paralleelkirjakoht Luuka 6:37-42 näitab isegi selgemalt, et antud tähendamissõna eesmärk oli just hoiatada armastuseta hukkamõistmise eest:

Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks! (Luuka 6:37)

Ka tähendamissõnad enne ja pärast tsiteeritud kirjakohti (näit. Matteuse 7:6 ja 15-23, Luuka 6:43-46) julgustavad kainele kriitikale ja hindamisele (oleme sunnitud endalt küsima: "Kes ei ole väärt meie pärleid saama?", "Kes on, kes ei pääse Jumala riiki?" Jeesus ütleb, et me tunneme valeprohvetid ära nende viljast jne.). Sellepärast ei rääkinud Jeesus kindlasti kriitika ja hindamise vältimisest.

Hindamise koht läheduses Jumalaga

Selles patust rikutud maailmas ei ole midagi ega kedagi, kellele võiks toetuda ilma põhjaliku läbikatsumiseta (2 Korintlastele 11:14-15). Siiski, oma armust ja armastusest on Jumal ennast ilmutanud ja teinud tee enda juurde inimkonnale läbitavaks ning pahelisuse ja patu paljastanud. (Johannese 15:22-24)

Siis ütles Jeesus juutidele, kes teda uskusid: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!" (Johannese 8:31-32)

Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin. Ma ei ütle teid enam orjad olevat, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada annud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud. (Johannese 15:14-15)

Jumalaga on võimalik elada ainult sellel, kes tema armupakkumise vastu võtab ja elab tões, mille Jumal on aluseks pannud (Roomlastele 12:1-2). Tõe leidmine ja eriti selle järgi tegutsemine, vale paljastamine ja sellest hoidumine on seepärast ülim vajadus. Kus seda ei tehta, on arvatavasti eksitud igavesse ellu viivalt rajalt.

Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad. (Matteuse 7:13-14)

Aga tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!" (Johannese 4:23-24)

Vaadake ette, et te ei mineta seda, mis me oleme vaevaga saavutanud, vaid et te saaksite kätte täie palga. Igaüks, kes astub Kristuse õpetusest üle ega jää selle sisse, sellel ei ole Jumalat. Kes püsib selles õpetuses, sellel on niihästi Isa kui Poeg. (2 Johannese 8-9)

Näiteks, kui keegi valmistab seenerooga ja ei arva, et peaks enne iga seene söödavust kontrollima... Samamoodi: kuidas on võimalik käituda nii kergemeelselt, et pidada Jumalaga seotut tähtsusetuks? Ei saa ju kaks inimest, kes räägivad mingis küsimuses üksteise vastu ja vastuoluliselt, mõlemad kõnelda tõtt? Mõlemal ei saa õigus olla, kui üks ütleb, et Jumal loob mõne inimese hukkamõistmiseks ja teine ütleb, et Ta seda ei tee. Üks ütleb, et Püha Vaim on isik ja teine ütleb, et ei ole. Üks väidab, et usust on võimalik ära langeda, ja teine, et see on võimatu. Üks ütleb, et inimene on oma loomuse poolest patune, ja teine ütleb, et ei ole. Üks isik on veendunud, et põrgu eksisteerib, ja teine eitab selle olemasolu. Võiks loetleda veel muidki näiteid erinevate "kristlike" rühmituste õpetustest. Need pole kõigest abstraktsed teoloogilised arutlused, vaid mõjutavad põhjalikult nende pooldajate praktilist elu. Kas ei nõua need vasturääkivused mitte otsustamist kõigilt, kes tõsiselt tõde otsivad ja endilt küsivad, missugune on Jumal, kuidas elada Talle meelepäraselt ja milline on armastus ja puhas usk Temasse. Vastuseks leiame Piiblist palju manitsusi kõike ja igaüht läbi katsuda ja hinnata.

Sest te olite varemalt pimedus, aga nüüd te olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed sest valguse vili on kõiksugune headus ja õigus ja tõde ja katsuge, mis on Issandale meelepärane! Ärgu teil olgu tegemist pimeduse viljatute tegudega, vaid mõistke need pigemini hukka! (Efeslastele 5:8-11)

Ärge kustutage Vaimu. Ärge pange halvaks prohvetlikult kõnelemist. Katsuge kõike läbi; pidage kinni, mis hea on. Hoiduge kõiksuguse kurja eest (1 Tessalooniklastele 5:19-22)

Hoiduge valeprohveteist, kes tulevad teie juure lammaste riideis, aga seest-pidi on nad kiskjad hundid. Nende viljast te tunnete nad. Ega viinamarju nopita kibuvitsust või viigimarju ohakaist? Nõnda iga hea puu kannab head vilja, aga halb puu kannab halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Nõnda siis nende viljast te tunnete nad ära. (Matteuse 7:15-20)

Hindamise koht kristliku koguduse elus

Hindamine on armastuse asendamatu väljendus. Andmaks kellelegi Jumala silmis vajalikku abi, peame saama ettekujutuse selle isiku suhetest Jumalaga - kaasa arvatud selle puudused - pannes tähele tema elu ja tegusid. Enamik inimesi on siiski liiga uhked ja võtavad seetõttu kriitikat väga isiklikult. Muidugi on kõigile lihtsam, kui tõenäolise konflikti vältimiseks vältida teise inimese vastandamist tema vigadega ja meeleparandusele kutsumist. Selle kergema tee valik aga viis esimese sajandi kristlaste kogudused drastiliste ja katastroofiliste muutusteni:

• Kristlased sulgesid oma isikliku elu oma vendade ja õdede eest. Otsekohene suhe üksteisega ja vennaarmastus muutusid ebaloomulikeks. Sellest ajast peale ei saanud keegi kindel olla, milline on ta venna vaimulik olukord Jumala ees.
• Kõrvuti manitsemise ja kirikudistsipliini kombe allakäiguga vähenes järjest pühitsuse eest võitlemise intensiivsus. "Väiksemad" patud jäid varjule ja kogudused rakendasid rangemaid meetmeid ainult ilmsete üleastumiste puhul, mis sageli jõudsid väga ilmalikule tasemele.
• Vajaliku abi, manitsuse, julgustuse ja paadunud patuste väljapanemise valmiduse puudumine lõi viljaka pinnase varjatud pattudele. Sellega oli loodud võimalus elada kirikus pseudokristlikku elu, s.t. kogudused segunesid valekristlaste ja uskmatutega.
• Isikud, kes olid kiired tegutsema ja hea organiseerimisvõimega, kes jätsid endast põhiliselt hea mulje, said kogudustes autoriteedi ja "juhipositsiooni" ilma kellegi juhendamiseta ja võimaluseta, et keegi vaataks nende otsused ja tegevuse üle sügavamal tasemel.
• Kõige selle tulemusel avanes kristlus vastu võtma valeõpetusi ja vääraid kujutlusi Jumalast. Kirik lakkas olemast eeskuju, mis mõistab maailma üle kohut ja kutsub igavesse ellu.

Nähes neid ohte ette, ajendab Piibel meid võtma endale vastutust vendade eest, neid julgustama ja noomima. Niimoodi oli võimalik kogudustes säilitada armastust, distsipliini ja puhtust Jumala tahte järgi.

Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast, vaid manitsege üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse "täna", et ükski teie seast ei paaduks patu pettusest (Heebrealastele 3:12-13)

Aga kui su vend eksib sinu vastu, siis mine ja noomi teda nelja silma all. Kui ta sind kuulab, siis sa oled oma venna võitnud. Aga kui ta sind ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, ET IGA ASI KINNITATAKS KAHE VÕI KOLME TUNNISTAJA SÕNAGA. Aga kui ta neid ei kuula, siis ütle kogudusele; aga kui ta kogudustki ei kuula, siis Ta olgu sinu meelest nagu pagan ja tölner. (Matteuse 18:15-17)

Aga praegu ma kirjutasin teile, et teil ärgu olgu midagi tegemist niisugusega, keda nimetatakse vennaks ja kes on kas hooraja või ahne või ebajumala kummardaja või pilkaja või joodik või anastaja; niisugusega ärge ühes söögegi. Sest kas minu asi on mõista kohut nende üle, kes on väljas? Eks te mõista kohut nende üle, kes on sees? Ent nende üle, kes on väljas, mõistab Jumal kohut. LÜKAKE SIIS KURJATEGIJA ENDI SEAST VÄLJA. (1 Korintlastele 5:11-13)

Lisaks pakilisele üleskutsele oma vendi julgustada leiame palju näiteid, kuidas kristlased valvasid kiriku õpetust, kuna kirik on "tõe sammas ja alustugi." (1 Timoteosele 3:15)

Armsad, ärge uskuge igat vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast; sest palju valeprohveteid on välja läinud maailma. () Meie oleme Jumalast; kes tunneb Jumalat, võtab meid kuulda; kes ei ole Jumalast, ei võta meid kuulda. Sellest me tunneme tõe Vaimu ja eksituse vaimu (1 Johannese 4:1-6)

Ma tean su tegusid ja sinu tööd ja su kannatlikkust ja et sa ei või sallida kurje ja oled läbi katsunud need, kes endid ütlevad apostlid olevat, aga ei ole, ning oled leidnud nad olevat valelikud. (Ilmutuse 2:2)

Järgmisest kirjakohast võime hästi näha, et hindamine mängis piibellikes kristlaste kogudustes asendamatut rolli, et teisi tundma õppida ja aidata neil meelt parandada:

Aga kui nemad kõik kõneleksid prohvetlikult ja tuleks uskmatu või võhik, siis nad kõik paljastaksid tema olukorra ja kõik arvustaksid teda; tema südame saladused tuleksid ilmsiks ja ta heidaks siis silmili maha ja kummardaks Jumalat ning tunnistaks, et Jumal on tõesti teie sees. (1 Korintlastele 14:24-25)

Mitmel korral osutas Jeesus selgelt asjadele, mis hoidsid kedagi temast eemal (näit. Matteuse 23:37-54 ja 19:16-22). Kui meiegi tahame, et teised saaksid talle lähedale, peame järgima Jeesuse eeskuju, isegi kui see mõnikord põhjustab konflikte ja tõrjumist. (2 Timoteosele 4:14-15)

Kõigist neist kirjakohtadest võib näha, et hindamine ei ole iseenesest sugugi negatiivne mõiste. Veelgi enam, see on oluline alus kristlaste armastusele vendade, tõe ja kõigi inimeste vastu.