Kes on kristlane?

Sõna 'kristlane' päritolu ja kasutus

Apostlite teod 11:26 põhjal nimetati kristlasteks Kristuse jüngreid.

Ja Antiohhias hakati kõige enne nimetama jüngreid kristlasteks.

Vastav kreeka sõna kujunes sõnast "Kristus" (Christos->Christianos). Samamoodi võime tänapäevalgi kedagi kristlaseks pidada, kui ta järgib Jeesust.

Jünger on see, kes püüab oma õpetajast aru saada ja teda järgida. Oma elulised otsused teeb ta oma õpetaja elu ja õpetuse eeskujul.

Ja ta kutsus rahva enese juurde ühes oma jüngritega ning ütles neile: "Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab minu ja armuõpetuse pärast, see päästab selle." (Markuse 8:34-35)

Jeesuse järgijaid nimetatakse Uues Testamendis ka Jumala lasteks. Jeesuse järgija saab igavese elu. Ta on vaimulikult uuesti sündinud, lastes Jumalal end juhtida ja vormida. Jumala laps kuuletub oma Isale.

Ja sellest me tunneme, et me oleme tema ära tundud, et me peame tema käske. Kes ütleb: "Mina tunnen teda", ega pea tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees. (1 Johannese 2:3-4)

Kes ei järgi Jeesust, seda ei nimetata Uues Testamendis Jumala lapseks. (Joh. 1:12)

Iga kiriku liige on püha (Filiplastele 1:1; 2 Korintlastele 1:1). Meelt parandades ja Jumala poole pöördudes, saab igaüks uue elu ja saab pühaks:

...ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse. (Efeslastele 4:24)

Usklikevahelised suhted on  vennalikud (Matteuse 23:8-12; Markuse 3:33-35). Uue Testamendi põhjal on vennalikud ja heanaaberlikud suhted erinevad. (Rohkem kirjutame sellest hiljem.)

Seepärast me võime kasutada sõnu 'jünger', 'Jumala laps', 'püha' ja 'vend/õde' 'kristlase' sünonüümidena.

Kuidas teada, kes on kristlane?

Kristlik elu põhineb Jeesuse Kristuse kaudu pääste vastuvõtmisel. Jeesus vabastab kristlased patust. Ta ilmutab neile tõde, nii et nad mõistavad õiget õpetust Jumala olemusest ja saavad elada püha elu tema tahte järgi. Õige õpetus ja elu Jumala tahte järgi on üksteisega lahutamatult seotud.

Kahjuks on tänapäeval palju nn. kirikud, mis ei vasta sellele standardile. Uurides põhjalikult mingi usulahu õpetust ja eluviisi, on võimalik näha, kas see on piibellik. Näha, kas usulahu üksikliige on kristlane, on raskem, sest usulahu sees võivad olla erinevad usulised arvamused ja harjumused – kuna puudub püüdlus olla sügavas ühtsuses. Siiski on suhtel Jumalaga mõned olulised iseärasused, mis näitavad enamikel juhtudel selgesti, kes elab koos Jumalaga.

a) Õige õpetus

Jeesus ütles (Joh. 4:23), et Isa otsib neid, kes kummardavad teda Vaimus ja tões. Jeesus ilmutas tõde (Joh. 17:6-9) ja seda on võimalik ära tunda (Joh. 18:37; 1 Joh. 4:6). Tõe tunnevad ära need, kes on valmis Jumala tahtele kuuletuma (Joh. 7:17). Õige ettekujutus tõest on aluseks suhtele Jumalaga.

Aga see on igavene elu,et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. (Joh. 17:3)

Seepärast rõhutab Uus Testament eriliselt õiget õpetust: Apostlite teod 20:20; Roomlastele 16:17; Galaatlastele 1:6-8; 1 Timoteosele 4:16.

Valeõpetused esitavad Jumalast vale pildi; seepärast, kui keegi neid aktsepteerib, siis ei tunne ta õiget Jumalat ja ei saa olla temaga tõelistes suhetes (2 John 9). Valeõpetusi aktsepteerivad ja neisse jäävad need, kes ei ole valmis alistuma Jumala tõele (2 Timoteosele 4:3-4). Tänapäeval on mitmeid konfessioone (kes peavad endid kristlasteks) arvukate eriõpetustega, pakkudes mitmesuguseid religioosse elu vorme, kus inimesed ei pea end Jumalale andma, et püha elu elada (2 Timoteosele 3:5.13).

Kirik, usklike kogu, on rajatud apostlite õpetusele (Efeslastele 2:20) ega võta vastu uusi õpetusi (Galaatlastele 1:9). Kirik on tõe sammas ja alustugi (1 Timoteosele 3:15). Tema õpetus on terviklik, jagamatu ja ühtne (1 Korintlastele 1:10). Seepärast ei saa erinevaid konfessioone/usulahke nimetada ühe kiriku osadeks, sest neil on vastuolulisi õpetusi. See ei tähenda, et keegi ei või kristlaseks saada konfessioonis, kus on valeõpetusi. Aga kui ta usus kasvab, satub ta vastamisi valede õpetustega ja peab neist keelduma hoidmaks oma suhet Jumalaga.

b) Elu Jumala tahte järgi

Kristlaseks saavad need, kes teadlikult otsustavad Jeesust järgida. See on meeleparandus. See ei tähenda tingimata ühekordset radikaalset otsust Jumala kasuks, vaid ka järjestikuste heade sammude kaudu võib jõuda otsusele soovida anda juhtimine kogu elu üle Jumalale ja kuuletuda talle kõigis eluküsimustes. (Joh. 3:36; Joh. 15:7.10.14; Matteuse 7:21-23).

Väljend "Jeesust vastu võtma" (Joh. 1:12) näitab samuti, et kristlaseks saamiseks on vaja otsust.

Meeleparanduse (kreeka k.: metanoia – meelemuutus) tagajärg on, et uus inimene näeb maailma uue pilguga, tal on uus väärtussüsteem, ta elab muude eesmärkide jaoks kui enne, siis kui ta Jumalat ei tundnud (Efeslastele 4:20-24). Meeleparanduse kaudu luuakse inimese ja Jumala suhted ja selle kaudu elab kristlane Jumala tahte järgi.

Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. (Roomlastele 8:14)

Mõni arvab, et kristlaseks saadakse ristimise kaudu. Roomlastele 2:28-29 põhjal...

ei ole ju juut see, kes seda on välispidi; ega ole ümberlõikamine see, mis sünnib välispidi lihas, vaid juut on see, kes seda on seespidi, ja südame ümberlõikamine on vaimus, ...

lihased lapsed, mitte need ei ole Jumala lapsed... (Roomlastele 9:8)

Analoogselt kehtib kristlaseks saamise kohta, et sisemine muutus on oluline ja ristimine on ainult sisemise muutuse väline märk (1 Peetruse 3:21).

Me peame vahet tegema hea inimene olemise ja kristlane olemise vahel. Kellelgi võib olla palju häid omadusi: ta võib olla andunud abiline, võib olla heatahtlik, - aga see ei tee teda kristlaseks. Need paljud head omadused on teatud määral teistele soodad, aga parimal viisil saab neid kasutada alles pärast patust pöördumist. Ja ilma selleta on oht, et kellegi "headus" või "suurus" paneb inimesi lugu pidama temast, austama ja järgima seda inimest, mitte Jeesust.

Näide rikkast noormehest (Luuka 18:18-30) näitab samuti, et Jeesus ootab oma jüngritelt täit alistumist Jumalale. Rikas noormees oli ka hea inimene. Võime uskuda, et nagu ta enda kohta 20. salmis ütles, pidas mainitud käske (vähemalt teatud tasemel). Aga ta ise tundis, et igavese elu saamiseks miski puudus. Jeesuse vastusest võime näha, et mõne seaduse pinnapealsest järgimisest ei piisa. Jeesus toob välja, mida see noormees ei tahtnud Jumala kätte anda. Jeesus väidab end olevat kogu elu omanik, nagu Peetrus ses olukorras ära tundis ja ütles: "Me oleme kõigest loobunud ja oleme sind järginud!" (salm 28).

Jeesuse järgmine tähendab seda, et otsime kõiges ja igal hetkel, mida Jumal tahab meie eluga teha. Mitte ainult tagakiusamise puhul, vaid ka õigete prioriteetide pärast peame olema valmis andma kõik (nagu egoism, karjäär, hobid, materiaalsete hüvede tagaajamine) Jumalale (Luuka 14:25-30, Luuka 9:57-62). Peame olema valmis oma usust kinni pidama isegi siis, kui meie perekond või sõbrad sellega nõus ei ole (Matteuse 10:34-38), ja vastu võtma, et nad võivad meist ära pöörata ja meid taga kiusata.

Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimese sõna (Apostlite teod 5:29)

Kristlane lõpetab oma endised patud ja pühendub hea otsimisele ja tegemisele (Roomlastele 12:1-2; 6:16-23; Efeslastele 2:10; Heebrealastele 12:1-4). Seepärast on meie elu pühitsemise protsess, kus Jumal töötab meis välja oma Poja kuju (2 Korintlastele 3:18; Roomlastele 8:29). See ei tähenda eksimatust kogu kristliku elu jooksul, vaid põhilist lahusolekut pattudest. Sel peab olema vilju iga kristlase elus (Joh. 15:1-10), sest Jumal annab jõudu võitluseks püha elu eest (2 Peetruse 1:3; 1 Korintlaastele 10:13, Roomlastele 8:2.9; Roomlastele 6:12-14).

Hea teod avalduvad peamiselt vennaarmastuses.

Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele! (Galaatlastele 6:10)

See on Jeesuse jüngrite tunnusmärk (Joh. 13:34-35). Vennaarmastuse aluseks on kristlaste otsus anda oma elu teineteisele (1 Joh. 3:16). Kristlaste täielik pühendumus tuleb Jumala olemuse tundmisest (Roomlastele 5:8)

Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus. (1 John 4:8)

Ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, ega see, kes ei armasta oma venda. (1 John 3:10b)

Vennalikud suhted erinevad muudest suhetest sellepoolest, et kristlased on  üksmeeles elu eesmärkides ja meele hoiakutes (Roomlastele 15:5-6). Kuna uskmatutega puudub neis asjus ühtsus, ei saa koostöö nendega olla nii täiuslik, aga siiski peavad kristlased tegema paljugi vastastikuse lugupidamise ja rahuliku kooseksisteerimise heaks (Roomlastele 12:17-18)

Miks on vaja teada, kes on kristlane

"Sallivuse" ja pluralismi ajastul paistab kellegi usu uurimine ebameeldiv ja meeldiv käitumine tundub olevat, kui "delikaatseid küsimusi" ei puudutata. Kuid me ei saa nimetada suhteid harmoonilisteks ega ausateks, kui me ei saa koos probleemide üle arutleda.

Võttes vastu selle mõtteviisi välistaksime sügavate suhete ja sügava osaduse võimaluse.  See tähendaks, et me ei saaks teineteist aidata, sest me ei näeks, mida teised vajavad. Jumala plaan on siiski, et kristlased oleksid teineteisele tõeliselt toeks (Heebrealastele 3:12-14; 1 Tessalooniklastele 2:8-12).

Kirikusse kuuluvad ainult need inimesed, kes tahavad  Jumalale kuuletuda (Matteuse 18:15-17; 1 Korintlastele 5:9-13). Kirik peab olema kaasaegsetele peegliks, et nad võiksid näha, milline suhe neil Jumalaga on (Matteuse 18:18-20).

Teiselt poolt on olemas inimesi, kes nimetavad endid kristlasteks, aga eitavad seda oma tegudega. Nende usku peame uurima, näitamaks, mis nende suhetes Jumalaga puudub, ja  kutsuma neid meeleparandusele. Piibel ei luba olla osaduses nendega, kes selgelt otsustavad elada eksituses. Me ei tohi nende õpetust ja mõtlemist omaks võtta (2 Joh. 7-11; Ilmutuse 2:6.14-16).

Ja seda einet me nimetame Eukaristia'ks, millest mitte kellelgi ei ole lubatud osa võtta, kui vaid neil, kes usuvad, et asjad, mida me õpetame, on õiged, ja kes on pestud pesemisega pattudest loobumiseks ja uuenemiseks ja kes elavad nii, nagu Kristus on käskinud. (Justinuse 1.apoloogia, ptk. 66.1)