Kaelase mõis ja park.
 
Arheoloogilised leiud savinõukildude ja murenenud kerisekivide näol annavad tunnistust sellest, et piirkond oli asustatud juba II aastatuhande esimesel poolel.
Kaelase mõisa ümbruses olevat Kaelase küla on kirjalike allikate põhjal esmamainitud 1518. aastal.
17.saj. teise pooleni (1665) kuulus piirkond Koonga mõisa alla ja oli tuntud kui „leegi“ mõis (leegi tähendas linade pleegitamise kohta).
Mõis on oma olemasolu vältel olnud erinevate aadlisuguvõsade omanduses.
1790. aastal lasid von Derfeldenid püstitada katusekorrusega varaklassitsistliku peahoone.
Mõni aasta varem, 1786.aastal olevat siin F.J.Derfeldeni eestvõttel hakatud rajama parki. Algsest pargist on peahoonest idasse jääval pargialal säilinud fragmente esimesest pargiosast (pärnaallee).
1905.aasta revolutsiooni ajal mõis põletati, kuid 1910. aastaks peahoone taastati, kuid veidi muudetud kujul.
Alates 1929. aastast on mõisa peahoones tegutsenud kool. 1962. aastast alates on siin lapsi õpetatud lihtsustatud õppekava alusel.
Kaelase park kõrgub omapärase oaasina keset avaraid põlde Enge jõe mõlemal kaldal. Pargi pindala on 4,1 ha. Kooli ümbritsev park pakub suurepäraseid võimalusi õppekäikudeks ja õuesõppeks.
Pargis on tehtud kindlaks 62 erineva puittaime liigi esinemine. Kõige pilkupüüdvamad on põlised pärnad ja võimsad tammed pargi lõunaosas. Enge jõe paremal kaldal asuvas pargiosas mõjuvad suursuguselt euroopa lehised. Kõrgeima lehise kasv ületab 31 meetrit.
Rikkalik on Kaelase pargi faune.
Enge jões elavad: haugid, ahvenad, jõesilmud. Kahepaiksetest võib kohata rohukonna, harilikku kärnkonna ja tähnikvesilikku. Roomajatest võib sageli kohata arusisalikke ja nastikuid.
Väga rikkalik on pargi linnustik. Erinevaid linnuliike on siin ligi 70. Pargis pesitseb Euroopa linnudirektiivi I lisa liikidest hallpearähn. Kunagi pesitses pargi lõunaservas ka valgetoonekurg. Üks siin rõngastatud toonekure noorlindudest on rõngastuse andmeil oma rännuteedel jõudnud Zimbabwesse. Enamuse pargi linnustikust moodustavad värvulised: rästad, kärbsenäpid, tihased, puukoristajad ja metsvindid. Üheks pargi sümboliks on hakid, keda siinsetes õõnsates puudes ja hoonete katuseräästaste all pesitseb kuni 30 paari. Kunagi pesitses pargis ka kodukakk, kes nüüd on pesitsejana kadunud.
Imetajatest elavad pargis oravad ja mitmed teised närilised. Aeg-ajalt satuvad parki ka halljänesed ja metskitsed. Sumedaid suveöid aga ilmestavad pargipuude vahel ja jõe kohal lendavad käsitiivalised (nahkhiired).